Close

INTERVJUU | Cantu Itaalia meistriliigasse aidanud Joonas Riismaa: siin oldi valmis panustama nii palju kui tarvis

-Joonas Riismaa | Foto: Pallacanestro Cantù Facebook

Lõppenud hooajal Itaalia esiliigas pallinud Joonas Riismaa võttis koduklubi Cantuga liiga võidu ning sügisel mängib eestlane suure tõenäosusega sama meeskonna ridades taas pärast aastast pausi Itaalia kõrgeimal tasemel. Intervjuus Korvpall24.ee portaalile rääkis 23-aastane Riismaa selja taha jäänud edukast hooajast, meistriliigasse tõusmisest, tulevikuplaanidest ning eesootavast koondisesuvest ja EM-ist. 

Aastatel 2022-2024 Itaalia kõrgliigas Brindisi meeskonda esindanud 200 cm pikkune Riismaa otsustas lõppenud hooajal end proovile panna esiliigas. Itaalia tugevuselt teisel tasemel Cantu võistkonda esindanud eestlane sai varasemate aastatega võrreldes rohkem mänguaega ja suuremas rollis olla. Meeskonnas peamiselt kaitsele keskendunud Riismaa arvele jäi keskmiselt 19 minutiga 4,5 punkti ja 2,4 lauapalli.

Intervjuus rääkis eestlane, kui rahule ta Cantu lõppenud hooajaga jäi, kui keeruline oli Itaalia meistriliiga koha kindlustamine ning millist rolli tema võistkonnas kandis. Samuti saime teada, kas tuleval hooajal jätkab Riismaa Cantus või näeme teda kuskil mujal mängimas. Muuhulgas uurisime, kui suur on tasemevahe Itaalia esiliiga ja kõrgliiga vahel, millised on klubide eelarved ja liigasüsteem. Lisaks peatusime ka koondise teemadel ning jutuks tuli suvine koondise ettevalmistus, eesootav EM ning 2029. aasta EM-i alagrupi korraldamine.

Kuidas Cantus veedetud hooajaga rahule jäid? Saite kõrgliiga koha ja ilmselt võib hooajale väga positiivselt tagasi vaadata?

Kindlasti vaatan sellele ajale tagasi väga positiivselt. Hooaeg oli umbes-täpselt selline, nagu ma eeldasin ja sain täpselt sellise rolli, nagu hooaja alguses treeneriga rääkisime. Kuna meeskond ehitati selge eesmärgiga liiga võita, siis kõigil oli oma kindel roll. Minu roll oli olla põhiline kaitsemängija ja rünnakul oma asjad ära teha ning vajadusel ka rohkem teha.

Sinu jutust tundub, et kõik läks algusest peale justkui lepase reega. Kas teil oli hooaja sees ka mõõnaperioode või kõik läkski nii, nagu mõtlesite?

Üks suurem mõõn tuli sisse ja see oli ka põhjus, miks me ei suutnud põhihooaega võita ja kohe Serie A kohta lunastada. Jaanuaris oli meil vigastusi ja lihtsalt väike omavaheline segadus. Siis kaotasime viis mängu järjest ja rikkusime sellega oma põhihooaja võiduvõimalused ära. Seal oli ka natuke ebaõnne ja paar mängu kaotasime väga napilt. Rohkemat polnudki vaja, sest see liiga oli uskumatult tihe. Paar mängu enne põhihooaja lõppu oli teise ja 13. koha vahel kaks võitu. See aasta oli tabel väga tihe.

Play-off‘ides oli teil kõige keerulisem seis veerandfinaalides, järgmised seeriad võitsite 3:0. Kas seal oli korraks sabinat ka?

Natuke kindlasti. Me teadsime, et Bologna Fortitudot, kellega me veerandfinaalides mängisime, on nende koduväljakul võita väga keeruline, kuna neil on keeruline saal, kus mängida ja meie olime koduväljakul samamoodi väga head. Meie saalis on väga raske mängida, kuna meil on suur fännide huvi ja samamoodi kuum saal. Juhtuski nii, et enda kodus võitsime kõik kolm mängu ja kaks mängu võõrsil kaotasime. Õnneks oli meil koduväljakueelis ja põhimõtteliselt see saigi otsustavaks.

Kuidas Sa enda isikliku statistikaga rahule jäid? Sa ütlesid, et Sinu roll oli olla põhiline kaitsemängija. Keskmiselt mängisid 19 minutit ja viskasid napilt alla viie punkti. Kas rünnaku osaga jäid rahule?

Statistiliselt oleks võinud olla paremad näitajad ja punkte oleks võinud kindlasti rohkem olla. Kuna meie meeskond oli tehtud võitmiseks, siis meie suurimaks probleemiks oligi tihtipeale see, et väljakul ei olnud piisavalt palju palli. Kõik tahtsid tohutult skoorida ja peale visata. Meil võttis palju aega, et kõik saaks oma rollist aru ja paratamatult, kui ma panen enamuse oma tähelepanust ja energiast kaitsesse, siis rünnakul ei saagi ma nii palju võimalusi kui mõned teised mängijad. Aga ühes võitvas tiimis peabki olema nii, et igaühel on oma roll ja kõik peavad oma rolli täitma.

Kas ameeriklastega panite siis täppi, kui kõrgliiga koht ikkagi ära tuli? Nagu ma aru saan, siis Itaalia esiliiga meeskonnas võib olla kaks ameeriklast?

Jah, kaks ameeriklast saab olla. Meil oli niimoodi, et ühe ameeriklasena alustas hooaega Grant Basile, kes sai paari kuu pärast itaallase staatuse. Tal oli Itaalia pass küll olemas, aga selleks, et itaallasena korvpalli mängima hakata, pidi ta esmalt tegema ühe mängu rahvuskoondise eest, mille ta sai kirja hooaja esimeses EM-valikmängude aknas. Siis muutus ta ametlikult itaallaseks, aga enne seda oli ta meil ameeriklane. Pärast seda saime veel ühe ameeriklase juurde võtta ehk siis läbi juriidiliste nüansside oli meil põhimõtteliselt lausa kolm ameeriklast. Ameeriklastega pandi see aasta väga hästi pihta. Meil oli väga hea skoorija, väike tagamängija ja kolmandaks ameeriklaseks võeti üks pikk, kes sai võib-olla vähem palli, aga kelle ülesanne oli samamoodi musta tööd teha ja seda tegi ta tõesti väga hästi. Ma arvan, et nad sobisid meeskonda ideaalselt.

See väike tagamängija oli Tyrus McGee ja pikk oli Dustin Hogue?

Just.

Kõige tähtsam küsimus: mis nüüd Sinust saab? Kui Cantu mängib järgmisel hooajal kõrgliigas, siis kas Sina mängid nendega koos?

Iseenesest on minul järgmiseks aastaks nendega leping olemas, aga klubi poolt ei ole veel kinnitust antud, et ma kindlasti jätkan. Tean, et enamusel meeskonnast oli järgmiseks aastaks leping olemas, aga kuna meeskonnas saavad meist jätkata ainult viis või kuus, siis paratamatult peavad nad kellegi välja jätma. Aga kuna tean, et osadel on ka väljaostuklauslid ja minu leping on ilma väljaostuklauslita, siis on suhteliselt suur tõenäosus, et mina jätkan.

Millal see selguma peaks?

Seda on väga keeruline öelda, aga lähinädalatel suhtlen kindlasti klubiga. Tean, et eile (intervjuu on tehtud 20. juunil – toim.) lõpetasid nad oma järgmise aasta hooaja eelarve kokkupanemise ja nüüd nad hakkavadki vaikselt meeskonda kokku panema. Eks varsti saab kinnitust, kas kõik jätkub nii, nagu olema peaks, või tekib üllatus ja nad soovivad minuga lepingu lõpetada.

Kas Sinul käib agendiga töö teiste variantide kallal ka või praegu lihtsalt ootate Cantu vastust?

Hetkel minul midagi muud ei käi, kuna suure tõenäosusega jätkan ikkagi seal. Tõenäosus, et nad ei soovi minuga jätkata on väga väike. Praegu ootame pigem lihtsalt kinnitust.

Sa ütlesid, et praegu pannakse paika klubi eelarvet. Kui palju peab Sinu hinnangul Cantu eelarve tõusma, kui nad tahavad esiliiga tippklubist tõusta kõrgliiga satsiks, kes jääb sinna ka püsima?

Ma arvan, et ka selle aasta eelarvega on täiesti võimalik püsima jääda.

Kas Sa oskad öelda, mis suurusjärku need numbrid jäävad?

Puusalt võin tulistada. Seda on väga keeruline öelda, sest neil on ka palju igasuguseid muid kulutusi, aga arvan, et see jääb kuskile kolme ja viie miljoni vahele.

Eesti mõistes on need ulmelised numbrid. Itaalias pead isegi esiliiga võitmiseks sellise eelarve kokku saama?

Kindlasti saaks ka vähemaga. Cantu oli viimased neli aastat jõudnud kas finaali või poolfinaali, aga iga kord vajus lõpp ära. Sellepärast see aasta panustasid nad ekstra. Play-off‘ideks võeti veel üks ameeriklane, kes lõpuks ei mänginudki ja lihtsalt treenis meiega. Ta võeti lihtsalt igaks juhuks, et kui üks ameeriklastest peaks play-off‘ide ajal vigastada saama, siis oleks teine varust võtta. Nad tegid kõik selleks, et meil ei oleks mingit vabandust, miks me ei saa võita. Nad olid aastatega juba nii palju panustanud ja tahtsid seda kohta väga. Cantu uue saali ehitus peaks 2026. aasta lõpuks valmis saama. Ehitatakse täiesti uus areen ja kuna neil oli seda kõrgliiga kohta hädasti vaja, siis nad olid valmis panustama nii palju kui tarvis.

Kui palju on Cantus tunda endiste aegade hiilgust?

Kindlasti on. Nagu ma ütlesin, siis fännikultuur on seal väga suur. Meil on n-ö ultrad, keda on väga palju ja kes on igal mängul kohal. Nad tuletavad meile alati meelde, et Cantu on ajalooga klubi. Treeningsaalides ja igal pool on meeldetuletused, mis aastatel mis karikaid võideti ja seinte peal on igasugused pildid karikatest. Nad üritavad igatpidi näidata, et Cantu on suure ajalooga klubi ja kui sa tuled mängule või külastad kasvõi meie treeningsaali, siis jääb see kindlasti silma.

Kas nüüd, kus kõrgliiga koht on käes, üritatakse taas sinna tipu poole pürgima hakata või proovitakse seda teha samm-sammult, mitte kohe esimestel hooaegadel suure rahaga peale lennata?

Kindlasti üritatakse üsnagi kiirelt tippu tõusta, aga arvan, et seda võetakse ikkagi mõistuse piires ja ei minda kohe üle oma võimete. Pigem võetakse aasta korraga. Esimene hooaeg on meie eesmärk kindlasti lihtsalt püsima jääda ja järgmine aasta hakatakse juba mõtlema, et võiks play-off‘i jõuda.

Kas ootad jälle Itaalia kõrgliigas mängimist ja milline võiks olla Sinu roll uuel hooajal? Kas midagi sarnast nagu eelmisel hooajal?

Ma arvan küll. Minu roll võiks olla enam-vähem sarnane, et minu ülesandeks on kaitses olla see mängija, kes võtab vastaste põhimängijaid maha ja rünnakul omad võimalused ära kasutab. Selle treeneriga on mul olnud selline läbisaamine nii see aasta kui ka siis, kui ta mul Pistoias peatreener oli. Pistoias oli mul rünnakul natuke rohkem vastutust, aga seal oli meeskond ka natuke lahjem. Aga sellisena on ta mind alati näinud. Ta peab mind väga heaks kaitsemängijaks.

Kumb Sulle endale rohkem sobib ja meeldib, kas olla kõrgliiga tiimis rotatsiooni lõpus või olla esiliigas ikkagi põhimeeste hulgas?

Nii ja naa. See oleneb sellest, mis Serie A rotatsiooni lõpuotsa roll on. Kui see on kindel 10-15 minutit, siis see on väga okei. Mul poleks midagi selle vastu, kui mängid Serie A-s 13-15 minutit mängus ja sul on oma roll ja sa tead, et sind pannakse kaitsemängijaks. Ilmselgelt mängid mõni mäng rohkem ja mõni mäng vähem, see on paratamatu ja see käib kossu juurde. Pigem eelistaks mängida ikkagi Serie A-s, aga ma ei ütleks, et A2-s põhimängija olla on halb variant. Seal on kindlasti omad plussid, kui sa oled korralikus organisatsioonis.

Aga kui kõrgliigas üldse mängida ei lasta, siis lihtsalt kõrgliigas olemise pärast Sa seal olla ei tahaks ja pigem tahad ikka mängida?

Ikka. Kui kõrgliigas üldse peale ei saa ja istud ainult pingi peal, siis võib pigem südamerahus A2-s mängida. A2 tipp ja Serie A lõpu vahe pole üldse nii suur. Seda eriti tänasel päeval, kus väga paljud A2 tiimid on avaldanud soovi tõusta Serie A-sse ja on valmis sellesse panustama. Komplekteerituse poolest pole nad üksteisest üldse kaugel. Kui A2-s on ikkagi võimalik mängida ja olla seal põhimees, siis see kõnetab mind kindlasti rohkem kui Serie A-s lihtsalt seal olemise pärast pingil istuda.

-Joonas Riismaa | Foto: Pallacanestro Cantù Facebook

Millised on Sinu suvised plaanid? Kas koondise plaanid on juba teada?

Täpset kava meil hetkel veel pole. Nii palju, kui ma tean, siis peagi peaks tulema täpne plaan, kus, mis ja kellega, aga suures plaanis peaksime juuli alguses alustama esimeste asjadega ja juuli keskel peaksid olema esimesed ametlikud kokkusaamised ja treeningud.

Meil on tagaliinis ikaldus. Mitmed mehed, kes olid mänginud ennast põhikoosseisu või selle piirile, on vigastatud. Kas Sa tunnetad, et positsioonidel “üks” kuni “kolm” on ruumi ja võimalust rohkem?

Mingil määral võib ruumi olla rohkem, aga meil on nii või naa kõva konkurents, mis on Eesti korvpallile väga hea. Meil on vigastustest hoolimata mängijaid, kes on suutelised kõiki neid kohti täitma ja mida rohkem on konkurentsi, seda parema tunde pealt saab EM-ile minna. Need, kes lõpuks sinna pääsevad, saavad kõigepealt suvel kõvasti üksteisega võidelda ja see annab hea ettevalmistuse EM-mängudeks.

Kui heaks pead oma võimalusi EM-koondisesse jõuda?

Mingid variandid ja tugevused mul kindlasti on, aga lõpuks on see Heiko Rannula otsustada. Heiko peab panema kokku meeskonna, kes suudab koos mängida ja reaalselt tulemust teha. Korvpallis on sul üks pall ja kui sul on väljakul viis mängijat, kes kõik tahavad palli, siis on natuke keeruline mängida. Seepärast minu tugevus ongi võib-olla see, et mul pole rünnakul nii väga palli vaja, et meeskonnale üldiselt platsil kasulik olla. Arvan, et see räägib minu kasuks, aga eks suvel saame kõvasti üksteisega võidelda ja siis saame teada.

Kui õnnelik Sa olid, kui kuulsid, et Eesti sai 2029. aasta EM-i korraldusõiguse? Nüüd on kindel, et oleme seal ja saame rahulikult valmistuda. Sina oled siis veel neli aastat vanem ja võib-olla oma korvpalluri parimates aastates.

See tegi seest väga soojaks, et Eestile selline asi usaldati. See näitab nii korvpallikoondise kui ka taustal tehtud töö vilju, et Eesti on usaldusväärne riik, kus saab teha suurt võistlust. Minu silmis on see selgelt suurepärane, kuna nelja aasta pärast olen natuke vanem ja veel kogenum ja saame juba pärast seda EM-i ilma muretsemata järgmisele EM-finaalturniirile mõelda.

Kas oled Itaalias olles kuidagi tunnetanud, et Eesti korvpall on Euroopa mõistes natuke rohkem pildile tulnud? Kui me seal Milano alagrupis mängisime, siis Itaalia korvpalliringkonnad ilmselt viisid otsad kokku ka Sinuga. Kas on olnud täheldada mingit muutust, et Sind märgatakse rohkem või teatakse, kust Sa pärit oled ja mis Eesti koondis on?

Kindlasti on teadlikkus aastatega tõusnud. Tänu kõikidele nendele Eesti mängijatele, kes on Itaaliast läbi käinud, on Eestist saanud Itaalias riik, mida vaikselt juba teatakse. Seda eriti just korvpalliringkonnas. Kui kellegagi räägid, siis ikka teatakse, et oled Eestist ja kus see Eesti enam-vähem on. Geograafiaga on siin nii nagu ta on ja nad kipuvad meid natuke liiga kõrgele, Soome kõrvale panema, aga pole hullu. Eesti kui korvpalliriik on neile ikkagi teada.

Kui me räägime koondisesuvest, siis kes on põhilised kamraadid, kellega Sa kõige rohkem kokkusaamist ootad ja kellega eelmistel kordadel naljad pooleli jäid?

Eks teiste Itaalia poistega on mul rohkem läbisaamist. Kaspar Treieri ja Mikk Jurkatammega satud vahetevahel ka hooaja jooksul Itaalias kokku, et koos aega veeta. Kindlasti ka nendega, kellega olen noorteklassides rohkem koos olnud, nagu Kasper Suurorg ja Hugo Toom. Eks ikka on mõned, kellega kokkusaamist ootad natuke rohkem, eriti kui pole juba pikemat aega näinud.

Kui tähtis on Sinu kui mängija arvates see, et Eesti treener on niimoodi välja saanud ja edukas olnud? Kui mängijad on välismaal üha rohkem ja rohkem kanda kinnitanud, siis võib-olla hakkab nüüd ka treeneritel teekond piiri taha veidi lihtsamalt minema?

Loota ju võib. Ega Eesti treeneritel ei ole kerge enda riigist välja saada, see on ilmselge, aga nüüd on lõpuks Eesti treener, kellel on õnnestunud välja saada ja Euroopas kanda kinnitada. Piisab ühest heast aastast ja sealt edasi on võimalus, et sind võetakse mis iganes liigasse. Kujutan ette, et kindlasti kutsub ta ka koondise mängijaid hea meelega enda klubisse mängima ja see tekitab juurde võimaluse ka mängijatele.

Kas Itaalias on Itaalia treenerid üldiselt suures ülekaalus ja välismaalasi väga ligi ei lasta või saavad ka välismaalased oma võimaluse?

Tihtipeale ikkagi saavad oma võimaluse. Tüüpiline on see, et aasta alguses proovitakse mõne välismaa treeneriga, eriti just Balkani treenerid on hästi popid. Kui meeskonnal läheb aga kehvasti, siis väga kiirelt lastakse see välismaa treener lahti ja tuuakse mõni itaallasest treener. Väga palju välismaa treeneritele armuaega ei anta. Kindlasti on väga palju ka itaallasest treenereid ja paljud organisatsioonid kindlasti eelistavad kohalikke treenereid, kuna nendega on lihtsam asju ajada, aga eriti just Serie A-s on palju klubisid, kes eelistavad justnimelt välismaa treenereid.

Ja viimane küsimus: kas Eesti koondis jõuab EM-il alagrupist edasi?

Jah, absoluutselt!

scroll to top