Close

INTERVJUU | Uuel hooajal Poola kõrgliigas jätkav Leemet Böckler: mäng on muutunud juba rohkem vaimseks kui füüsiliseks

-Leemet Böckler | Foto: Hendrik Osula/BC Kalev/Cramo

Viimaste aastate põnevaimas Eesti meistrivõistluste finaalis peategelaste hulka kuulunud ja kulla võitnud Leemet Böckler (24-aastane, 198 cm) tõi otsustavas finaalmängus 16 punkti. Kahtlemata oli ta tolles kohtumises üks BC Kalev/Cramo lõpuspurdi algatajaid ning kuigi Böckleri hooaeg kulges tõusude ja mõõnadega, on tänaseks teada, et mees jäi silma ka piiri taga ning jätkab uuel hooajal oma karjääri Poola klubis Miasto Szkla Krosno.

Leemet Böckler saigi Eesti meistrivõistluste play-off’is õige hoo sisse viimases kolmes mängus. Vahepeal tuli sisse kõva languskõver, mis ka tema Optibet Eesti-Läti liiga hooaega iseloomustas. Hooaja keskmisteks näitajateks jäi seal 19 minutiga 9,6 punkti, 2,6 lauapalli ja 1,4 korvisöötu mängus. Eesti meistrivõistluste statistilised näitajad olid laias laastus samad. Silmatorkav vahe oli kolmepunktivisete tabavuses. Eesti-Läti liigas 43,9% ja eestikatel 35%.

Korvpall24.ee portaal sai Böckleriga jutule otse võidumelu ja kuldsete litrite keskel Tondiraba Jäähallis. Pingelangus oli mehel suur, sest kogu hooaja oli otsinud stabiilsust, mille viimastes otsustavates mängudes ka kätte sai. Böckler võttis kogu hooaja kokku ning jagas meeskonnakaaslastele tunnustust. Ühtlasi peatusime sellel, kui palju peatreeneri vahetus meeskonda kõigutas, milline mõju oli Kasper Suuroru ja Stefan Vaaksi vigastustel ning kiidusõnu jagus ka tugevatele vastastele. Intervjuu teises osas räägib Böckler ka sellest, kuidas tekkis kontakt Poola klubiga ning mis ootustega ta välismaale siirdub.

Võta Eesti-Läti liiga kokku. Sul enda mäng käis üles-alla. Miks see hooaeg nii?

Selle üle nuputasin ise ka korralikult, miks nii läks. Ma polnud enda mängus seda stabiilsust veel leidnud. Hooaja alguses pidi igaüks oma rolli leidma. Vahepeal olid säravad hetked ning siis läks jälle alla. See kõik on mu peas kinni, et saada stabiilseks. Mäng on muutunud juba rohkem vaimseks kui füüsiliseks. Füüsilist peab muidugi ka olema, aga ajukeemiaga annab nii palju mängida, et kuidas ise hakata asju paremini mõistma.

Mis Eesti-Läti liiga tiitlist puudu jäi?

Treeneritepingi poole pole siit midagi vaadata, nemad polnud platsil, vaid meie ise. Taktika oli tegelikult paigas. Eks kokkuvõttes kõik toimis, aga see viimane mäng oligi eriti valus, sest Riia Zelli ei tulnud seda mängu võitma, vaid meie andsime selle ära. Riia Zelli alistamine oligi puhtalt see, mis meil puudu jäi, sest finaalis, ma usun, oleksime olnud favoriidid.

Sul oli hooaja peale kaks peatreenerit, Heiko Rannula ja Indrek Reinbok. Kumma käe all Sul paremini välja tuli?

Ma niimoodi võrdlema ei hakka. Ühe käe all olin poolteist ja teise all pool aastat. Ilusaid ja halbu kogemusi tuli mõlema treeneri all mängides. Lõpuks mõlema treeneri all olen tulnud Eesti meistriks.

Viskasid Eesti-Läti liigas kolmeseid väga kõrge protsendiga (43,5%), mis oli liiga 5. näitaja. Kuidas sellist taset hoida?

See on haugi mälu teema, et tuleb ära unustada, milline eelmine vise oli. Kui mul sisse ei lähe, siis jääb see jalgade töö taha kinni. Seda jõuan ka veel suvel üle lihvida. Esimesele treenerile Sixten Tomingasele au ja kuulsus, kes mind on visketehnikaga kurssi viinud ning õpetanud. See on järjepidev töö olnud, mis siiamaani edu toonud ja mitte puhas talent ega oskus. Pikad suved on seljataga, kus oleme tuhandeid viskeid koos harjutanud. Saame siiani väga hästi läbi ja aitame üksteist.

Kas Sa eurosarja hooajaga jäid rahule?

Selles suhtes jäin rahule, et saime teise raundi edasi. Näitasime seda, et suudame seal kõigiga mängida. Endalgi on areng toimunud. Arvestades, mis tiimide vastu mängisime, siis sain aru, et pole see Eesti liiga tase kaugeltki nii halb. Kohati on täitsa eurosarjaga võrreldav.

Eesti meistrivõistluste tiitel käes ja leidsid viimastes mängudes hea kindluse. Mille pealt see tuli?

Stefan Vaaksi puudumisel tuli endal kõik välja mõelda ning mäng ära teha. Võib öelda, et hea tunne on tagasi. Viimases kahes mängus tegelikult esimene poolaeg läks täitsa aia taha ning teisel poolajal võtsin ennast kokku. Tiimikaaslased uskusid minusse, andsid mulle palli ja niimoodi saingi head mängu näidata. Mõtlesin endamisi peas ka, et kui tahan uskuda, et olen hea korvpallur, siis paremat momenti pole olemas, kui finaalis Tartu vastu, kus olid täiesti mõisa peale mängud.

Kas Kasper Suurorg ning Stefan Vaaks röövisid Sinu mänguaega ja kindlust, kui nad terved olid?

Ei, ega ma kellegi üle kade pole. Elasin ka nende õnnestumistele kaasa. Eks kõigil korraga on päikese all raske kohta leida. Palju oleneb ka treeneri mängujoonisest. Mina, võrreldes Kasperi ja Stefaniga, olen teistsugune mängija. Nad on loomupoolest mängujuhid, aga mina pole seda rolli kunagi omastanud. Tiimina ikka me täiendame teineteise puudusi ja võitleme üheskoos.

Võta finaal oma sõnadega kokku. Kas sinna jõudmine oli kerge?

Finaali jõudmine polnud näiteks võrreldes eelmise hooajaga kerge, siis me pakkusime vastastele pakke. Brett Nõmm on näidanud, et ta teeb Rapla poistega head tööd ning meil oli nendega omajagu pusimist. Finaali kohta on võib-olla naljakas öelda, aga ootasime, et teeme kiirelt 3-0 ära. Tartu tõesti näitas, et nad suudavad meile ära teha. Au ja kiitus Tartu poolele. Nad andsid meile reaalsuskontrolli, et nii lihtsalt asjad enam ei tule. Olen ise ka seal olnud ning tean, et Eesti meistritiitel on neil pikaaegne ambitsioon. Eesti korvpallifännidele oli see igatpidi võit, mis see aasta play-off‘ides toimus. Intriigi, viiendad mängud ja veidi sellist trash talk’i jagus palju.

Kuidas Tartu need kaks mängu ära võitis?

Terve rotatsioon oli neil soliidne. Kes võib-olla niipalju tähelepanu ei saa, oli Omar El-Sheikh. Tema lauas pusimine oli nende jaoks mängumuutja. Need mängud, mis me kaotasime, seal El-Sheikh tegi lauas väga palju pahandust, võttis isegi 20 lauapalli (esimeses kaotusmängus 20 ja teises 16 lauapalli – toim.). Muidugi ka nende meeskondlik mäng, sest iga mäng tõusis keegi neist esile, keda me ei soovinud, et nii palju otsustaks. Headel võistkondadel ei saagi kõiki nende elemente ära võtta.

El-Sheikh sai ka tähtede viisikusse. Samas, kas ta polnud rünnakul liiga pehme? Need kohad, kus oleks pidanud palli pealt suruma, ta upitas korvi alt mööda.

Ega ma ei tea, kuidas mees ennast tundis. Võib-olla oli väsinud, sest nendel energiajänestel saab ka ükskord energia otsa ja kõike ei peagi pealt panema.

-Leemet Böckler | Foto: Hendrik Osula/BC Kalev/Cramo

Kas leegionäridega panite ise kokkuvõttes täppi?

Võiks uskuda küll. Eks selle Arik Smithiga oli natukene õnnetu lugu, et hooaja alguses sai biitsepsi rebendi. Rootslane Elijah Clarance käis ka meilt läbi ning ta ilmselt ei leidnud oma rolli ja lisaks oli laps sündimas. Heiko Rannula tavaliselt leidis igale mängijale õige rolli. Minul oli Clarance’iga väga hea klapp. Anrijs Miška näitas seda õiget lätlase viskekätt (Eesti meistrivõistlustel kolmesed 60% – toim.). Seal need pikad visata oskavad. Severi Kaukiaineni üle on hea meel, et ta MVP tiitli sai. Ta on pooleteise aastaga nagu eestlaseks muutunud. Saab eesti keelest ka aru ning vanematel on suvekodu Eestis. Patrick Tape mängis ka nagu maasikas. Tal see mure oli, et kiirelt sai vead täis sageli. Mängis kaitses liiga palju kätega, selline ameerikalik korvpall. Martins Meiersi puhul võis tiimivälistele inimestele tunduda, et toodi pingile. Tegelikkuses oli teda ka vaja. Tema kogemustepagas ja õpetused aitasid meid. Mina sain ka temaga väga heaks sõbraks ja rääkisime sisuliselt iga päev kas siis korvpallist, kalal käimisest või ükskõik millest, mis mõtteis oli. Väga heasüdamlik ja abivalmis tiimikaaslane.

Kuidas Sa ise kaitsemängus ennast tunned? Oled ka USA Saint Mary’se Ülikoolis ameerikalikku korvpalli proovinud.

Olin jah aastaid tagasi USA-s kaitsesuunitlusega meeskonnas. Erilisi mänguminuteid küll ei näinud, aga ma suudan kaitses mängida ja tahan selles veel paremaks saada. Seal õpetati, kuidas kaitses keha kasutada ning olime ülikoolidest kindlasti 10 parema kaitsemeeskonna hulgas. See kaitse, mida seal harrastati ja edaspidi harrastatakse, on rohkem selline, et kõiki liine tahetakse ära võtta ja polnud üldse probleemi 30 sekundit rügada (NCAA üliõpilasliigas kestab rünnakuaeg 30 sekundit – toim.). Kalastama ei mindud ja soliidselt seisti ees ära. Kogu see protsess andis mingi põhja ja teadmised ka edaspidi, aga töö käib veel edasi. Aastatega tunnen, et olen edasi läinud igas elemendis ja põhiliselt tuleb meil üksteisest platsil aru saada. Suud on vaja kasutada, sest mõnikord võivad pick and roll olukorrad taktikaliselt täiesti viltu minna. Siis tulebki tiimikaaslasega üle rääkida, et me samal mõistmisel oleksime ning järgmisel korral olukorra õigesti lahendaksime.

Mis plaanid Sul suveks on?

Füüsiliselt on vaja paremaks saada. Veedan jõusaalis aega, käin metsas jooksmas ning kergejõustikurajal. Mu tüdruksõber on 400 meetri jooksja. Käin temaga sprintimas, tõestamaks, et olen kiirem (Muigab.). Muidugi olen ka kossusaalis ja töötan detailide kallal. Korvpalli võlu minu arust ongi see, et kõike pole võimalik lõpuni omandada. Alati saab midagi paremaks teha ja areneda. Ei ole niimoodi, et ühel päeval ärkad üles ja saad aru, et nüüd ma oskan korvpalli täielikult. Koondisega tulevad ka trennid täies mahus kogu suvi. Arvan, et keegi veel päris täpselt ei tea, mis koosseisus EM-ile minnakse. Lähen endast parimat andma. Kui ise sinna ei saa, siis teen kõik selleks, et poisid, kes lähevad, saaksid korralikult valmistuda.


Kui intervjuu eelnev osa oli tehtud vahetult pärast otsustavat finaalmängu, siis järgnevad küsimused esitasime Böcklerile juuni keskel päeval, mil selgus, et mees liigub BC Kalev/Cramost edasi värskelt Poola kõrgliigasse tõusnud Miasto Szkla Krosno meeskonda.

Tutvusta palun, mis klubiga Sa Poolas liitud. Kuidas nendega esimene kontakt tekkis, kust Sul veel pakkumisi oli ning miks valisid just selle variandi?

Tiimi nimi on Miasto Szkla Krosno, mis asubki Krosno linnas ja Poola kaguosas. Esimene kontakt tuli üle-eelmise nädala jooksul läbi agendi ning suhtlesin ka peatreeneriga ja sain suurema pildi ette, millega ennast seon. Kindlaid pakkumisi polnud, aga huvi oli veel ka teistest liigadest, aga Poolaga võrreldes ei tundunud need nii head võimalused.

Mis rollis meeskonna peatreener Sind näeb, kui palju oskad oma tulevastest meeskonnakaaslastest rääkida ning mis klubi eesmärgid saavad olema?

Treener näeb mind viskaja ning pick and roll‘i mängija rollis, kes suudab mängu tempot tõsta ning kaitses rabeleda. Meeskonnakaaslasi veel niimoodi ei tunne, aga õpin neid juba rohkem tundma, kui sinna olen jõudnud. Palju välismaalasi minu arusaamise järgi ei tule, suuremas osas poolakad, osad kohad ikka täidetakse leegionäride toel ära. Klubi eesmärk pole kohe algusest midagi suurt, vaid pigem, et oma kohta meistriliigas tõestada. Nad selle koha eelmisel aastal välja teenisid ja nüüd alles suurem töö hakkab, et see koht ära ei kaoks kohe.

Eestlastel on Poola liigaga üha rohkem kogemusi olnud. Kas Heiko Rannula, Janari Jõesaare, Siim-Sander Vene, Märt Rosenthali ja teiste õnnestumised seal mängisid Sinu jaoks ka mingit rolli? Kas arutasid enne allkirjastamist kellegagi neist variante?

Olen kõigil eestlastel silma peal hoidnud ja just Poola kohta annab aimu küll, et mida see liiga ette võiks kujutada. Küsimuses välja toodud nimed on Eesti koondislased ja peatreener ning akende ajal olen näinud, mis puust nad on. Kindlasti kogu see olukord on väga hea keskkond, kus ennast proovile panna ja kasvada läbi selle. Kindlasti hetkel käimas olev finaalseeria, kus Heiko mängib, on justkui positiivne märge. Tema käe all olen varem mänginud ja tundub, et poolakatele on ta korda läinud. Ta avab meile kõigile välismaal ning eriti Poolas uksi. Enne ma kellegagi eriti ei arutanud, eeldasin, et keegi neist ei oska öelda, mida see tiim endast kujutab, kuna nad just tõusid kõrgliigasse. Aga Janis Berzins oskas öelda, et seal on ilus linn, mõnus saal ja hea peatreener.

scroll to top