Close

INTERVJUU | NCAA I divisjoni naasev Marie Anette Sepp üliõpilaskorvpallist: see on juba äri ja läheb aina rohkem äriks

-Marie Anette Sepp | Foto: Missouri Western State

USA üliõpilasliigas NCAA palliv Marie Anette Sepp lõi mullu kaasa teises divisjonis mängiva Missouri Western State’i ülikoolinaiskonnas. 22-aastane Sepp teenis rohkelt mänguaega ja sai tagasi vahepeal vähese mänguaja tõttu kaotatud enesekindluse. Eestlanna rääkis intervjuus Korvpall24.ee portaalile, miks ta võistkonda vahetas, kui rahule jäi ta enda lõppenud hooaja etteastetega, kuidas sündis otsus naasta kõrgemale tasemele ja millised on tema tulevikuplaanid. 

Missouri ridades tegi eestlanna lõppenud hooajal kaasa 30 kohtumises, kus Sepp sai rohkelt mänguaega. Keskmiselt jäi tagamängija arvele 30,5 minutiga 12 punkti, 4,2 lauapalli ja 3,5 resultatiivset söötu.

Intervjuus rääkis Sepp Missouri Western State’i ülikoolinaiskonna selja taha jäänud hooajast, madalamas divisjonis mängimisest, võistkonna vahetamise tagamaadest ja sellest, miks esimese aasta mängijad üldjuhul eriti platsile ei pääse. Samuti tuli juttu enesekindluse taastamisest, teise divisjoni pakkumistest, rollist naiskonnas ning nii enda kui ka võistkonna mänguga rahulolust. Lisaks saime teada, miks otsustas eestlanna veelkord ülikooli vahetada, kuidas tal õpingud sujuvad, Caitlin Clarki mõjust naistekorvpallile, tulevikuplaanidest ja paljust muust.

Marie, alustame sellest, et räägime, kuidas Sul läks eelmine hooaeg Missouri Western State’i ülikoolinaiskonnas.

Eelmine hooaeg oli iseenda leidmise või taasavastamise aasta. Individuaalselt sain enesekindluse tagasi ja sobitusin treeneri mängupilti. Treeneri poole pealt kõik sujus ja tiimiga läks ka väga hästi. Üleüldiselt läks hooaeg paremini kui ma oleks enne hooaega osanud arvata.

Paranda mind, kui ma eksin, aga Missouri Western State mängis NCAA II divisjonis? Kas madalamale astmele mineku põhjuseks oligi see, et kindlasti kõvasti mänguaega saada?

Jah. Alguses, kui ma Albanyst ära läksin, siis tahtsin ikka esimesse divisjoni jääda, aga teise divisjoni pakkumisi tuli nii palju ja ma mõtlesin, et lähen ja proovin ära, et enesekindlust leida. Missouri Western mängib teise divisjoni ühes parimas konverentsis ning esimese divisjoni nõrgemate konverentside ja teise divisjoni tugevamate konverentside tase on suhteliselt sama.

Ja tasemevahe siis polnudki nii suur?

Nii väga suur polnudki, aga esimeses divisjonis on ikka suuremad ja tugevamad kehad vastas. Seal tulevad vastu ka kahemeetrised naised, aga teises divisjonis pole nii palju pikkust. Vähemalt meie konverentsis ei olnud. Albanyga võrreldes oli tase natuke madalam, aga muidu väga kõrge. Me saime NCAA teise divisjoni turniirile ja olime oma regioonis neljanda asetusega.

Miks siis Albany ülikoolis võimalust ja mänguminuteid ei tulnud? Kas oskad tagantjärele analüüsida, miks nii läks?

Albanys polnud mul treeneriga head klappi ja enesekindlus läks juba peale esimest hooaega ära. Kui platsile minnes kardad, et eksid, siis muidugi teedki kohe vea. Enesekindlus kadus ja treener ei tahtnud enam vastutust anda. Albany mängustiil mulle eriti ei sobinud, sest see oli kinnine ja seal pidi kõike alati süsteemi järgi tegema. Ma ei leidnud seal kuidagi enda kohta. USA-s on hästi tähtis, et sa leiad endale sobiva mängustiili ja treeneri, kes sind usaldab.

Kõrvaltvaatajana jääb tunne, et ülikoolikorvpallis esimese aasta mängijad ainult treenivad, aga väljakule neid ei lasta. Kas see on nii ja kas see oli ka üks põhjus, miks Sa enesekindlust ei saanud?

See on küll nii, et Albanys freshman‘id väga mängida ei saa, aga tegelikult oleneb see täiesti treenerist. Mõnel pool lastakse freshman‘idel ka mängida, aga Albanys ei lastud. Ma uurisin ka redshirt‘i (kogu hooaja mängude vahele jätmine võimalusega hiljem üks hooaeg lisaks NCAA-s mängida – toim.) võimalust, aga nad ei lubanud mulle seda varianti.

Mis selle mõte on? Niimoodi ju tapetakse mängijate enesekindlus ära. Või seal just vaadatakse, kes sellest välja tuleb ja kes mitte?

Arvan, et USA-s tahavad kõik treenerid, et sa näitaksid, et annad endast iga päev 100% ja oled valmis mängima ka siis, kui sa tead, et sa ei mängi. Albany treener ütles kogu aeg, et isegi kui oled 30 minutit pingi peal istunud, siis pead ikkagi olema valmis tulema, kui sind vaja on, aga mängija perspektiivist on seda tegelikult väga raske teha. Mõned suudavad, aga mõnedel ei tule see välja. See oleneb mängijast.

Kui palju Sul lõppenud hooaja alguses Missouris aega läks, et enesekindlus tagasi saada?

See tuli päris kiirelt. Ülikoolilinnakusse jõudsime 18. augustil ja siis hakkasime ka kohe treenima, sest teises divisjonis pole suvesessioone. Peatreener (Ashton Feldhaus – toim.) rääkis, mida ta minult ootab ja see andis kohe enesekindlust juurde, sest ta teadis, mida ma suudan. Trennides tuli tagasi tunne, et ma ikkagi oskan korvpalli mängida. Trenn-trennilt treener kiitis mind ja talle meeldis, et ma pingutan ja annan endast kõik. Alati ei pea välja tulema, aga kui kaitses annad endast kõik ja rünnakul tead süsteemi, siis sa saad mängida isegi siis, kui sul näiteks visked tol päeval ei kuku. Treener süstis usaldust. Ma ütleks, et Missouri treener oli Albany omaga võrreldes nagu öö ja päev.

Sa ütlesid, et said hulganisti teise divisjoni pakkumisi. Mille pealt need tulid, kui mänguminuteid eelmistel hooaegadel väga ei olnud? Sa ütlesid, et treener Feldhaus teadis, mida Sinult oodata. Mille pealt Sind skauditi ja saadi aru, et Sind on vaja?

Treener ütles, et ta nägi mind mängimas juba U16 EM-il. Ta võttis minuga ühendust tegelikult juba siis, kui ma alles USA-sse läksin, aga siis ma otsustasin sinna ülikooli mitte minna. Nüüd sai ta teises ülikoolis peatreeneri koha ja mõtles, et pakub mulle uuesti kohta. Sul peab olema hästi palju kontakte. Ma ise ka uurisin kogu aeg ja kirjutasin inimestele, kes saavad sõna levitada. Muidugi on tähtis, et sul oleksid portaalis tipphetkede videod. Ma ise tegin endale trennist väikesed videod, mida sain laiali saata.

Tundub, et viimastel aastatel on ülikooli vahetamine muutunud sama tavaliseks kui klubikorvpallis klubide vahetamine. Varem see vist niimoodi ei käinud?

Ei, varem kindlasti polnud. See reeglimuudatus tuli vist kaks või kolm aastat enne seda, kui ma USA-sse läksin. Enne said vahetada, aga pidid treeneritelt allkirju koguma ja sul pidi olema tõsine põhjus, miks sa tahad võistkonda vahetada. Nüüd vahetub iga hooaeg keskmiselt 50% tiimist. Kui portaalis vaatad, siis NCAA naiste osakonnas on vähemalt 2000 mängijat. Ülikooli vahetamine on väga populaarseks saanud. Ameerikasse minnes ma ei arvanud, et ma kunagi ülikooli vahetan, aga juhtus nii, et pidin kolm korda vahetama.

Milline roll Sul naiskonnas oli? Kui palju palliga said toimetada ja kas viskamiseks oli roheline tuli?

Ma pidin skoorima, aga pidin ka palli jagama. Iga mäng ma mängujuht ei olnud, kuna meil oli ka üks lühike viimase aasta mängija, kes oli põhimängujuht. Mina mängisin rohkem “kahe” ja “kolme” peal. Pidin teravust looma ja vabad visked kolmesejoone tagant sisse viskama. Ma olin teine-kolmas käik skoorimisel. Pidin igal pool nipet-näpet tegema ja treener ootas, et oleksin väljakul liider, kes räägib rohkem, kes teab kõiki süsteeme ja kes teeb enda asjad ära, aga ma ei pidanud liiga palju tegema.

Jäid Sa siis individuaalselt oma mänguminutite ja statistikanumbritega rahule?

Jäin väga rahule. Missouris sai hästi kolmestele keskenduda ja kolmeste protsent arenes, mis on väga hea. Mänguminutite arv suurenes mäng-mängult ja koormust tuli aina juurde, sest treener usaldas mind. Ma poleks isegi arvanud, et seal nii hästi läheb.

Miks otsustasid siis uuesti kooli vahetada ning miks osutus valituks Morehead State?

Otsustasin kooli vahetada sellepärast, et Missouri treener Feldhaus lahkus Morehead State’i. Lähen nüüd temaga sinna kaasa. Muidu oleksin Missourisse jäänud, aga mul on treener Feldhausiga hea klapp. Ta läks nüüd esimese divisjoni ülikooli treeneriks ja kutsus mind kaasa.

Siis on see hea tundega minek. Kui treener ise kaasa kutsub, siis tõenäoliselt pingile ta Sind ei võta?

Jah, kindlasti on parem tunne, kui eelmisel aastal ülikooli vahetades. Ta on küll öelnud, et mänguminutite osas ta midagi lubada ei saa, aga tean, et tema mängustiil sobib mulle ja kui ise pingutan, siis tuleb ka mänguminuteid. Kindlasti pole see nii riskantne üleminek kui muidu.

Kus Su uus kool asub ning mis tasemel nende korvpallinaiskond on?

Kool asub Põhja-Kentuckys, Ohio piiri lähedal. Kuna kõik mängijad on uued, siis ausalt öeldes ma ei teagi, kuidas meil konverentsis minema hakkab, aga muidu on Morehead State esimeses divisjonis pigem selline alumise poole keskmik.

Mis konverentsis mängite?

Ohio Valley konverents, see on selline keskmik ehk mid major.

Oli Sul mingeid variante ja pakkumisi veel või üleminek saigi teoks vaid sellepärast, et treener Su kaasa võttis?

Ikka selletõttu, et treener kaasa võttis, muidu ma poleks ülikooli vahetanud. Kui ma ennast portaali lisasin, siis ma juba teadsin, kuhu ma lähen. Teistelt ei kuulnudki midagi.

Seal on reegel, et kui kuhugi liikuda tahad, siis pead igal juhul oma nime sinna üles panema?

Jah. Enne ei saa treeneriga rääkida ega midagi. Kuna ta ütles, et ta läheb ära, siis kõik vanad mängijad teatasid, et nad arvatavasti lisavad end üleminekuportaali. Läksin ka sinna ja siis ta ütles, et võib mu kaasa võtta, kui ma tulla tahan. Otsustasin kahe päevaga ära ja ei jõudnudki kellegi teisega rääkida.

Kas NCAA-s paneb treener siis oma tiimi kokku või on ülikooli naiskondade juures veel mingid asjapulgad, nagu klubidel on mänedžerid ja spordidirektorid, kes samuti mängijate valimisse sekkuvad?

Seal valivad ikkagi treenerid. Treenerid võtavad ühendust ja otsustavad, kes võistkonda tulevad. Arvan, et vahel keegi kindlasti tutvuste kaudu proovib, kui tahab, et poeg või tütar kuskil mängiks, aga muidu otsustab ikka treener.

Milline rolli Sulle uues võistkonnas lubatud on?

Ma veel täpselt ei tea, aga põhimõtteliselt lubati sama rolli, mis Missouris. Liigun tagasi mängujuhi kohale, mis ongi tegelikult kogu aeg minu positsioon olnud, aga pean harjuma jälle sellel kohal mängima. Treener lubas sellist rolli, kus võtan mängujuhina vabu viskeid, tekitan teistele olukordi ja kui on endal võimalus, siis lähen ise. Loodetavasti on siis ikkagi roheline tuli kõike teha.

Millist stiili korvpalli Morehead State mängib ning kes Su naiskonnakaaslased saavad olema, kas pigem ameeriklannad või on eurooplasi lisaks Sulle veel?

Eurooplasi on palju. Meil on praeguse seisuga vist ainult kaks ameeriklannat ja ülejäänud kuus on kõik eurooplased. Teisi mängijaid tuleb ka, aga nende kohta ma veel ei tea. Üks itaallanna tuleb minu vanast koolist ehk siis üks tuttav nägu hakkab ka olema. Meie treenerile meeldivad eurooplased ja Euroopa mängustiil, mis on mulle muidugi kasulik.

Kas ongi nii, et mõnele treenerile meeldivad Euroopa mängijad ja mõnele mitte?

Jah, on küll. Meie Missouri tiimis oli viis eurooplast ja viis ameeriklast, aga osades teise divisjoni tiimides ei olnud ühtegi eurooplast. See oleneb täiesti treenerist.

Aga eurooplaste osakaal NCAA-s järjest kasvab?

Ma ütleks, et kasvab. Vahepeal mängid siin mõne tiimi vastu ja vaatad, et seal on üks lätlanna, kelle vastu oled juba Balti matšil mänginud. Eurooplasi tuleb kogu aeg juurde ja treeneritele meeldib Euroopa mängupilt. Arvan, et USA mängupilt hakkab vaikselt ära kaduma. Seda on näha ka NBA-s, kus MVP-de ja teiste parimate mängijate seas on eurooplaste ülekaal. Tulemas on väike muutus.

Mis on USA ja Euroopa mängustiili põhiline erinevus? Kui võtta naiste NCAA, siis mis mängu mängivad ameeriklannad ja mille poolest Euroopa naiste stiil erineb?

Ameeriklastel on isolation ehk üks-üks, hästi jõuline korvpall. Nad ei loe mängu, vaid teevad selle süsteemi järgi. Kui süsteem nõuab, et keegi viskab lay-up‘i, siis keegi peab selle lay-up‘i viskama. Euroopa stiil on see, et me rohkem loeme mängu ja tegutseme vastavalt sellele, kuidas mäng läheb. Me ei suru oma asja peale, vaid viskame siis, kui oleme vabad ja mängijad peavad oskama mängu lugeda. Suurim erinevus on see, et eurooplased jagavad rohkem palli ja Euroopa korvpall on tiimikorvpall, mitte üks versus üks.

Sa tõid välja, et meeste NBA tipus eurooplaste arv suureneb. Eurooplaste eelis on korvpalli ABC, põhioskused on paremini omandatud, aga Ameerika noortekorvpall on läbi aja rõhunud rohkem füüsilistele võimetele ja üks-üks mängule. Kas naiste korvpallis on ka tunda, et mõned treenerid eelistavad eurooplasi, sest neil on põhioskused, mängulugemine ja korvpalli IQ võib-olla kõrgem?

Minu tiimis oli kindlasti näha, et eurooplastel oli korvpalli IQ natuke kõrgem ja me loeme mängu paremini. Ameeriklased tahavad ikka füüsilisega peale minna, sest nad teavad, et nad on meist kiiremad, tugevamad ja parema hüppevõimega, aga me teeme neile vahepeal just oma oskustega ja tavatõdedega ära. Näiteks selliseid asju, millal sa lõikama pead, teame me paremini.

Mis elementides Sa enda hinnangul USA-s seni kõige rohkem arenenud oled?

Ma ütleks, et kindlasti kaitses ja kolmeste viskamises, sest Ameerikas ei tohi kaitses käsi natukenegi külge panna, muidu tuleb kohe viga. Pidin õppima jalgadega liikuma. Füüsist ja mänguküpsust on ka kindlasti juurde tulnud. Vanasti panid noorteliigas pea ees, aga nüüd ikka mõtled ka, kuhu ja millal sa lähed. Ma ütleks, et olen päris paljudes asjades arenenud.

Mitu aastat ülikoolikorvpalli Sa veel mängida saad?

Mul on jäänud veel üks aasta, aga käivad jutud, et võib-olla antakse kõigile viies aasta juurde. Kui viies aasta antakse, siis peab otsustama, kas jään veel üheks aastaks või mitte, aga see reegel on NCAA-s alles arutamisel.

Mis selle põhjus on, et tahetakse viies aasta anda?

Sellepärast, et kuna pärast COVID-i aastat on nii paljudele inimestele antud üks lisa-aasta, siis nüüd nad arvavad, et on mõttekas kõigile viies aasta anda. Siis saavad kõik inimesed viis aastat mängida ja viie aastaga on see ka, et kui sa teed üheaastase magistriprogrammi, siis saad ka magistrikraadi kätte. NIL (name, image and likeness nime kandvad ülikoolikorvpalli sponsorlepingud – toim.) on suuremates ülikoolides samuti hästi suur teema ja mängijad tahavad kauemaks jääda, sest nad arvatavasti teenivad ülikoolis rohkem kui nad näiteks WNBA-s teeniks.

-Marie Anette Sepp | Foto: Missouri Western State

Kui palju on rahateema ülikoolikorvpalli muutnud ja kui palju sellest rahast jõuab esimese divisjoni alumise otsa tiimidesse või teise divisjoni?

NIL on seda väga palju muutnud. Kui ma üks päev treeneriga rääkisin, siis ta ütles, et esimese asjana ei küsita enam mitte seda, milles sa saad mind paremaks teha või palju ma mängida saan, vaid et palju te mulle maksate. Treenerile on see väga üllatav, kui kohe niimoodi küsitakse. Eurooplastel on NIL diile raske saada, sest sa pead nende maksuametiga koostööd tegema. Madalama astme ülikoolidesse jõuab ka raha, aga seal pead ise pealehakkaja olema, kui tahad suuremaid diile teha. Suurtes ülikoolides on need summad aga täiesti ulmelised. NIL on muidugi muutnud ka üleminekute portaali ja inimesed lähevad ühest ülikoolist teise, sest seal antakse rohkem raha.

Kas see on Sinu arvates samuti treenerite huvi Euroopa mängijate vastu suurendanud, sest nendega võib-olla ei pea nii palju seda rahateemat arutama?

Ma arvan küll. Vähemalt minu eurooplastest tiimikaaslased pole küll mingit raha küsima hakanud, aga ameeriklaste puhul on see esimene asi, millele keskendutakse, eriti poiste korvpallis. See on juba äri ja läheb aina rohkem äriks.

Oled tulevikule ka mõelnud? Kas pärast ülikooli tahad profikorvpalli ka proovida või ei?

Olen sellele mõelnud ja mida lähemale see aeg jõuab, seda rohkem ma sellele mõtlen, aga arvan, et kindlasti proovin kuskil Euroopas mängida. Arvan, et mängin vähemalt aasta ja siis vaatan, kuidas läheb. Veel korvpalliga lõpparvet teha ei tahaks.

Kas oled selleks juba mingeid samme teinud? Kas teil tohib agent olla või ei tohi?

Agenti olla ei tohi, sest NCAA reeglite järgi pead ülikooli ajal ikka amatöör olema. Agenti saad hakata otsima siis, kui viimane mäng on läbi. Aga eks mul mingeid tutvusi ikka on, kellelt abi küsida. Eestis on hästi abivalmid vanemad mängijad ja agentuuridega saab kindlasti ühendust.

Ehk siis mängijad ise peavad oma NIL lepinguid läbi rääkima ja keegi teine neid esindada ei saa?

Arvan, et staarmängijatel on ikka mingid mänedžerid, kes aitavad neid NIL diilidega, aga kui näiteks mina midagi tahaks, siis arvatavasti peaksin ise uurima ja vaatama. Me ei teagi, kuidas esimeses divisjonis nüüd asjad on, sest teises divisjonis NIL diile väga polnud. Järgmisel aastal on võib-olla juba uued reeglid, sest siin muutub kõik hästi kiiresti.

Kuidas kõik need koolide vahetused Sinu õpingutele on mõjunud? Mida üldse õpid?

Õpin kommunikatsiooni ja ajakirjandust. Paar ainepunkti olen ehk kaotanud, aga maha ei ole jäänud ja saan õigel ajal lõpetada. Kommunikatsioon ja ajakirjandus on suhteliselt üldine eriala ja see on igas ülikoolis olemas.

Said punktid üle kanda?

Jah, saab üle kanda ja suvel pakutakse ka võimalusi, kui on vaja paar tundi tasa teha.

Milline on õpingute raskusaste? Ma arvan, et korvpalli kõrvalt õppida ei ole kõige lihtsam, eriti võõrkeeles.

Nende kolme aastaga olen inglise keelega täiesti ära harjunud. Ma isegi ei kujuta ennast ette eesti keeles ajakirjandust tegemas, sest ma arvan, et kirjavead oleksid kohutavad. Korvpalli ja õppimise tasakaalustamine on raske kevadisel perioodil, kuna siis on kõige tähtsamad mängud ja graafik on palju tihedam kui sügisel. Missouris olid mul tunnid, kus pidin käima kohapeal, tegema intervjuusid ja videoid ning olema tõeline spordiajakirjanik. Siis oli raske, kuna pidin kuhugi minema, aga mul oli sel ajal trenn või mäng. Aga professorid olid vähemalt minu puhul väga paindlikud ja aitasid.

Kui Sa õpid ajakirjandust ja intervjuusid läbi viid, siis kas see on pannud Sind kuidagi teistmoodi mõtlema või käituma, kui Sa ise intervjuud annad?

Eks ikka. Enne oli hirmus, et pean kellegagi inglise keeles intervjuud tegema, aga tegelikult võib intervjueeritav ka närviline olla ja see on kuidagi rahustav. Nüüd tean paremini, kuidas vastata ja tean, et mida rohkem sa vastad, seda parem see ajakirjanikele on. Paar korda intervjueerisin ühte treenerit, kes oli väga napisõnaline ja oli väga raske midagi kirjutada, kui nad vastavad ainult “jah” või “ei”. Mida rohkem sõnu sa kasutad, seda paremini saavad ajakirjanikud oma tööd teha.

Kuidas üldise USA elu-oluga harjunud oled?

Ma olen päris hästi harjunud. Arvan, et olen positiivsemaks muutunud. Seal peab alati olema positiivne ja isegi kui midagi läheb halvasti, siis pead sellest läbi suruma. See on mind päris palju elus aidanud. Ei pea olema nagu tavaline eestlane, kes on kinnine ja vahepeal masendunud. Mulle meeldib, et siinsed inimesed on hästi avatud ja positiivse väljavaatega elule.

Kui Sinult küsitakse, kust Sa pärit oled ja Sa ütled, et Eestist, siis kas keegi teab ka, mis riik see selline on?

Ma ütleks, et võib-olla 15% teavad. Kui öelda ameeriklastele, et olen Eestist, siis kõigepealt kratsivad pead ja siis hakkavad küsima, et kus see veel on. Minu esimene vastus on kohe, et Rootsi lähedal, sest nad enamjaolt teavad, kus Rootsi on. Aga on küsitud ka seda, mis osariigis Eesti asub. Eks nende geograafilised teadmised Euroopa osas ei ole kõige paremad.

Küsin Sinult natuke üldise naiste korvpalli kohta ka. Caitlin Clarki esiletõus on tõstnud naiste NBA ja naiste korvpalli üldse nii USA-s kui ka kogu maailmas uuele orbiidile. Kas seda on ülikooli tasemel ka tunda?

Kindlasti on. Sotsiaalmeedias on kogu aeg nii palju juttu naiste kossust, ma ütleks, et isegi rohkem kui meeste kossust. Kusjuures meie esimene hooajaeelne sõpruskohtumine oli just Iowa vastu, kus Caitlin Clark ülikoolikorvpalli mängis ja isegi see mäng oli välja müüdud. Seal oli 17 000 inimest, kuigi nad mängisid meie vastu ja me saime sealt mõnusa paki. Aina rohkem inimesi tuleb naiste kossu vaatama. Hästi positiivne on näha, kuidas üks mängija on muutust toonud ja kõik naiste kossust rääkima pannud. Vanasti räägiti ainult meeste kossust, aga nüüd on tõesti näha ja tunda muutust. Meie mängudel oli ka korralikult inimesi.

Milles seisneb tema fenomen? Miks just tema on kerkinud megastaariks?

Arvan, et on atraktiivne vaadata, kuidas ta kaks või kolm sammu kolmepunktijoonest eemal kolmeseid viskab. Inimestele selline värk meeldib. Ta on toonud korvpalli teistsuguse hingamise. Väikesed tüdrukud vaatavad ja mõtlevad, et ma tahaks ka niimoodi teha ja eks vanemad näevad ka, et see on päris hea. Ma arvan, et meeste koss on läinud väga individuaalseks, aga naiste kossus on Euroopa mäng rohkem peale tulnud ja inimestele meeldib vaadata, kuidas palli jagatakse. UConn, kes võitis see aasta NCAA finaalturniiri, jagab ka hästi palli. Seda on ilus vaadata, kuna see ei ole ainult üks-üks mäng.

Milline Su suvi välja näeb? Kus ja kellega koos treenid ning millal koolis tagasi pead olema?

Suvi näeb välja niimoodi, et treenin 3×3 U23 koondisega etappideks. Koolis pean tagasi olema 7. juulil ja siis on trenn ja kool. Väga kaua ei ole Eestis aega olla, aga üritan väikese ajaga võimalikult palju ära teha.

Kas 3×3 teed rohkem treenimise eesmärgil või Sulle meeldib see formaat ka mänguliselt?

Mulle 3×3 formaat meeldib. Mulle meeldib, et seal saab palju mängu lugeda ja sellega saab tegelikult ka hästi vormi. See on selline väike vaheldus viis-viiele ja arendab teisi oskusi, mida on pärast hea viis-viis korvpalli üle kanda.

scroll to top