Kokku seitsmendat hooaega Pärnu meeskonna särki kandnud Robert Valge on klubiga võitnud igat värvi medaleid ning tulnud hooajal 2021-2022 ka Eesti meistriks. Pikalt suvepealinna võistkonnale truuks jäänud 28-aastane Valge rääkis intervjuus Korvpall24.ee portaalile lõppenud hooajast, tagasilöökidest, peatreeneritest ja tulevikuplaanidest.
Viiendat järjestikust hooaega Pärnus pallinud 192 cm pikkuse Valge arvele jäi tänavu Eesti-Läti liigas 27,5 minutiga 12,6 punkti, 1,6 lauapalli ja 2 korvisöötu. Fiba Europe Cup’is sai eestlane kirja kuus kohtumist, kus ta tõi keskmiselt 30 minutiga 12 silma, 1,2 lauapalli ja 2,5 resultatiivset söötu.
Intervjuus saime teada, millised tunded valdasid Valget pärast Pärnu hooaja viimast kohtumist, kus tuli otsustavas mängus tunnistada Rapla paremust ja kui keeruline on mängijal kohaneda olukorras, kus hooaeg lõppeb harjumatult vara. Samuti rääkisime Pärnu keerulisest hooajast, ukrainlasest peatreeneri käekirjast, peatreeneri vahetusest ja Kristjan Evarti tulekust. Muuhulgas tuli juttu Eesti ja Läti korvpalli hetkeseisust, Eesti klubide tänavusest põrumisest ja Valge lõppenud hooaja isiklikust mängust ning statistikast.
Robert, mis tunne Sul korvpallurina pärast hooaja viimast mängu oli? Kas pettumus, et hooaeg eestikate veerandfinaali lõppes, rahulolu, et see keeruline hooaeg läbi sai või tühjus, et hooajasisesest rutiinist tuleb välja lülituda off-season‘ile? Või hoopis midagi muud?
Kindlasti ei olnud rahulolu, et hooaeg nii vara läbi sai. Hooaeg oli küll keeruline, aga mängijatena teadsime, et Raplat on võimalik hammustada. Kuigi teiste poolt oli meisse suhteliselt vähe usku, siis me ise teadsime, et suudame seda teha ja kohamängudele jõuda. Pigem on ikkagi pettumus, et me ei suutnud viimasest mängust võitu välja võtta ja sealt edasi minna. Nüüd tuleb poolfinaale ja kohamänge kõrvalt vaadata ja on tühi tunne, kuna hooaeg sai juba mai alguses läbi. Varem ei olegi kunagi pidanud nii varakult hooaega lõpetama, aga nüüd tuleb juba hakata mõtlema järgmisele hooajale ja selle peale, kuidas selleks valmistuda.
Tavaline tööinimene ilmselt ei oska seda tajuda, mis tunne see on, kui oled mitu kuud väga kindlas rütmis ja siis päevapealt saab kõik läbi.
See ongi selline tühi ja natuke šokeeriv tunne, kuna see sai nii järsku läbi. Tavaliselt on nii, et mai lõpuni mängid üle päeva ja siis pärast oled justkui tühjaks pigistatud ja tunned, et nüüd on küll puhkust vaja, sest play-off on kestnud nii pikalt. Kuna praegu sai kõik nii varakult läbi, siis on hästi harjumatu tunne.
Kas kirjutad sellele väitele alla, et Pärnul oli väga keeruline hooaeg?
Kirjutan alla.
Mis Sulle lõppenud hooajast kõige rohkem meelde jääb, kas siis positiivse või negatiivse poole pealt?
Selgelt jääb meelde hooaja esimene pool Vitali Stepanovskiga. Sellist treenerit pole mul varem olnud. Tema treeningprotsessid ja võistkonna juhtimine jääb kindlasti kõigile, kes me seal olime ja selle läbi tegime, hästi meelde. Temaga oli päris kõva andmine. Meil oli sel aastal üldse selline punt, kus kõik said omavahel superhästi läbi. Arvan, et on päris palju mängijaid, kes on sellest hooajast eluks ajaks sõbrad, mis on väga positiivne. Eurosarjas mängimine oli ka minu jaoks suur asi. Saime otse alagruppi ja eurosarja mängud on ikkagi teistsugused. Seal käis mäng täiesti teisel tasemel ja vile oli ka teistsugune. Need eurosarja reisid jäävad kindlasti hästi meelde.
Tagantjärele vaadates, kas eurosari oli teile sellise koosseisuga mängides veidi liiga suur amps?
Ma ise arvan, et ei olnud liiga suur amps. Sel hetkel oli meil võistkond ju täiesti komplekteeritud ja kõik olid terved. Arvan, et võimalusel tuleb alati eurosarja mängida, et seda suuremat korvpalli kogeda. Nagu juba ütlesin, siis euromängudel mängimine annab teistsuguse tunde. See on igal juhul vajalik ning John (Johan Kärp) ja klubi tegid suure töö ära, et eurosarjas mängida. Nad on selle eest kiituse ära teeninud. Lõpuks saime ühe võidu. Oleksime pidanud Pitesti võõrsil ära võtma ja ma arvan, et meis oli sisu, et kodus veel üks mäng ära võtta, aga seekord läks lihtsalt niimoodi.
Teil jäi Eesti-Läti liigas play-off‘ist puudu kolm-neli võitu. Mille taha Sinu arvates need võidud jäid?
Need kolm või neli võitu ongi täpselt need mängud hooaja esimeses pooles, kus me saime päris valusad kaotused Viimsilt, Keila Coolbetilt, Ventspilsilt, kellele kaotasime lisaajal ja Raplalt, kellelt saime viimase viskega kodus. Kui oleksime kasvõi pooled nendest mängudest ära võtnud, siis oleks hooaeg täiesti teistsugune olnud. Hooaja teises pooles oli meil probleeme vigastustega. Ogemuno mängis vahepeal põhimõtteliselt ühe jalaga ja siis ei saanud enam üldse mängida, see oli suur löök. Siis muutusid mängijad: Bradford ja Šumakov läksid ära, tuli Douvier. Korraga oli nii palju muutusi ja veebruaris ei saanud me vist mitte ühtegi võitu. Kui oleksime natuke stabiilsemad olnud, siis oleksime sealt samuti mõne võidu ära pigistanud, aga hooaja lõpus ei saanudki enam lätlastele vastu.
Kas saan õigesti aru, et kui hooaja esimene pool jäi rohkem õnne taha, üks vise siia või sinna, aga hooaja teises pooles otsisite kogu aeg kokkumängu?
Põhimõtteliselt küll. Hooaja esimeses pooles olid mõned väga valusad kaotused ja hooaja teises pooles oli palju muutusi, nii mängijate kui ka treeneriga, aga ka vigastusi. Oli kõvasti otsimist ja mõned mängijad pidid mängima kas väga palju või valel positsioonil. See oli üks keeruline aeg.
Sa mainisid, et Vitali Stepanovski toimetamine oli Sinu jaoks uus kogemus. Too välja konkreetsed asjad, mida ta tegi teistmoodi, mida Sa seni oma karjääri jooksul näinud polnud.
Ta oli väga karmi käega vend. Ma olen ka varem karmi käega treenerite all olnud, aga temaga oli see uuel tasemel. Kõik pidi kuni detailideni välja käima täpselt nii, nagu tema plaan oli. Ta oli tegelikult hästi tark treener ja kõik, mis ta trennis seletas ja mida me trennis tegime, oli loogiline. Meil oleks pidanud igale vastase liikumisele vastukäik olema, sest kõik, mis ta õpetas, oli väga loogiline ja hästi sisukas. Midagi, mida ma võib-olla varem näinud ei ole, oli see, et me vaatasime enda hooajaeelsete trennide videoid. See oli minu jaoks uudne lähenemine. Meil oli hästi palju väikeseid detaile ja kui ta tahtis meile mingeid asju selgeks teha, siis ta näitas seda hooajaeelsetest videotest. See oli hästi põhjalik.
Miks teil see asi siis tööle ei hakanud? Kas tundub, et ta ei saanud aru, et sellel tasemel võib-olla mängijad ei suuda sellise põhjalikkusega kogu infot vastu võtta?
See on hea küsimus. Ma ei usu, et seda otseselt liiga palju oli. Pigem olid seal mingid muud põhjused. Arvan, et selle taga oli komplekteeritus. Tema põhiline idee oli see, et me oleksime kaitsele orienteeritud sats ja paneksime kaitses hästi kõvasti, aga kui vaadata neid mängijaid, keda ta juurde tõi, siis meil tegelikult polnud mingeid erilisi kaitsespetsialiste. Pidime olema kaitsevõistkond, aga meil polnud väga palju kaitsemängijaid. Komplekteeritus jäi selles mõttes küsimärgiks. Tema suhtluse pool tekitas ka võib-olla probleeme. Osad mängijad ei saanudki tema ajal jalgu alla, vaid vajusid ära ja ka võistkonnana ei saanud me käima. Arvan, et neid põhjuseid on rohkem, aga ma tooks välja need.
Treenerivahetuse kohta levis igasugu jutte. Kas see tuli õigel ajal, jäi see hiljaks või ei oleks pidanud seda üldse tegema, vaid oleks pidanud veel natuke ootama ja kogu see pusle oleks kokku loksunud? Mis on Sinu arvamus?
Arvan, et klubi poolt oli see loogiline käik, sest midagi pidi muutuma. Eesti-Läti liigas oli meil detsembri lõpuks vist neli võitu, mida oli ilmselgelt liiga vähe Pärnu-suguse satsi jaoks. Midagi oli vaja muuta ja selleks osutus treener. Ma arvan, et see oli vajalik käik sel hetkel, aga kunagi ei tea. Võib-olla, kui ta oleks edasi jäänud, siis oleksime hakanud võitma, aga pigem tehti ikkagi õige otsus
Mida see treenerivahetust siis muutis? Mida Kristjan Evart teie mängus muutis või juurde tõi?
Evarti põhiline idee oli see, et nüüd hakkame mängima palju kiiremat ja vabamat korvpalli. Kui enne mängisime kogu aeg liikumisi ja mängisime nad alati lõpuni, siis see muutus täielikult. Arvan, et kui vaadata meie mängijaid, siis sobis selline kiire ja vaba korvpall võistkonnale paremini. Saime kiiremini jooksma ja kui hooaja esimeses pooles oli kiirrünnakuid ja poolkiirrünnakuid väga vähe, siis nüüd tuli neid juurde. See oli kõige suurem muutus ja meile see sobis. Ta oli ka rahulikum. Pärast mängu oli alati vaba päev ja me ei rüganud liiga palju trenni.
Kuidas Sulle isiklikus plaanis treenerivahetus mõjus? Kas Sinu roll või Sinult nõutav kuidagi muutus ka sellega?
Minu roll väga palju ei muutunud. Mängisin ikka samu minuteid samal positsioonil, aga mäng läks kiiremaks ja see sobis mulle paremini. Sain ka rohkem vabadust visata, aga seda said kõik, mitte ainult mina. Enam ei pidanud kogu aeg kindla joonise järgi mängima.
Viimastel aegadel on välismaa treenerite toomine Eesti klubidel pigem halvasti lõppenud, võib vist öelda, et nii ka teil. Kas oskad omapoolselt mingeid põhjuseid pakkuda, miks nii?
Arvan, et asi on selles, et seda liigat ja Eesti mängijaid ei tunta nii hästi. Minu jaoks oli esimene suur üllatus see, et Siim-Markus Posti ja Saimon Sutti ei tahetud võistkonda. Mõlemad on head Eesti mängumehed, aga mingitel põhjustel neid ei võetud. Minu jaoks on üks põhjus komplekteerimise pool. Tegelikult me kõik ju kuulsime ja teadsime, et see treener ongi selline karmi käega vend ja olime nõus temaga töötama. Ma ei tea, mis jutud siin ringi on käinud, aga midagi ulmelist temaga tegelikult ei olnud. Selliseid treenereid on igal pool. Ma ütleks, et see oli väga hea kogemus. Kui peaksin minema kuhugi välismaale, kus on Serbia kooli treenerid või sellised karmima käega vennad, siis see ei oleks enam esimene kord, kui sellise treeneri käe all mängima pean. Kokkuvõttes oli see positiivne kogemus.
Kas Stepanovski pärast vihjas, et ta eksis sellega, et Post minema lasti? Või ei olnud sellel teemal üldse juttu?
Ei, arvan, et ta lihtsalt ei tahtnud teda. Stepanovskil oli selgelt oma visioon meie võistkonnaga ja Post ilmselt ei sobitunud sinna. Ta ei öelnud kunagi, et ta oleks vea teinud. Kuid Post on ikkagi Eesti koondise mängija ja mitte võtta Eesti koondise mängijat Pärnu-sugusesse satsi on minu arust suur küsimärk. Aga nagu ütlesin, siis tal oli oma visioon ja tagantjärele vaadates saab öelda, et see ei tulnud lihtsalt välja. Kui me oleks nendest kolmest või neljast mängust võidud kätte saanud, siis oleks ehk hooaja lõpus paremini läinud ja praegu räägiks hoopis teist juttu.
Kuidas Sa isiklikult enda hooajaga rahule jäid? Statistiliselt andsid veidi numbrites eelmiste aastatega võrreldes järele, aga samas visketabavuse osas tegid ühe oma parimatest aastatest.
See üks punkt siia või sinna ei ole nii oluline. Ma arvan, et tegin suhteliselt keskpärase hooaja statistilise poole pealt. Kui eelmiste hooaegadega võrrelda, siis jäid puudu kiirrünnakute punktid. Eelmised aastad pani Post mulle kogu aeg kiirrünnakusse pika söödu ette. Neid punkte oli mul eelmiste hooaegadega võrreldes suhteliselt vähe. Viskeprotsendid olid tõesti paremad, aga me kütsime kõvasti trenni ka. See trenn, mis me hooaja vältel tegime, ikkagi hoidis füüsilist vormi tasemel. Minu vise algab jalgadest ja kuna olin heas vormis, siis suutsin stabiilselt visata.
Kas Sa oled selline mängija, kes vaatab ja analüüsib oma statistikat või pigem viskad pärast mängu protokollile korraks silma peale ja kõik?
Eks oma mängu tuleb ikka analüüsida ja selle sisse käib ka statistika.
Kuidas Sina suhtud sellesse, et Eesti-Läti liigas suutis vaid kaks klubi kaheksa hulka jõuda ning finaal oli lätlaste siseasi? Mis järeldusi meil sellest teha tuleks?
Sellest on juba kõvasti räägitud, eriti finantspoolest ja sellest, kuidas Läti klubide eelarved olid suuremad, aga ma arvan, et see üks hooaeg oli suhteliselt juhuslik. Pärnu mängis selgelt alla oma võimete. Arvan, et me peaksime ikkagi play-off‘is olema ja tavaliselt oleme olnud ka. Ühe hooaja pealt ei peaks mingeid suuri järeldusi tegema, aga muidugi ei tohiks olla niimoodi, et play-off‘is on ainult kaks Eesti satsi ja finaalis mängivad ainult Läti võistkonnad. See on karm, aga praegu on see reaalsus ja võib-olla tuleb midagi muuta.
Kas nõustud sellega, et lätlased on viimastel aastatel suutnud üles kasvatada oluliselt suuremates mahtudes Eesti-Läti liiga keskmiku tasemel noori mängijaid ja kui nende keskmine tase on kõvem tänu just oma mängijatele, siis Eestis tuleb seda kompenseerida välismaalastega?
On tõesti väga palju noori lätlasi, kes suudavad mängida korralikku Eesti-Läti liiga korvpalli. Lisaks tuuakse välismaalt tagasi mitmeid mängijaid, kes ei ole seal nii hästi hakkama saanud, aga siin mängivad väga korralikult. Teevad siin häid numbreid ja siis võib-olla lähevad tagasi. Lätlaste ees tuleb müts maha võtta, sest nad teevad seda hästi.
Aga miks see nii on? Kas oskad Eesti korvpallile mingit rohtu pakkuda, kuidas meie ka seda suudaks?
See on suhteliselt tavaline lugu, et on Eesti mängijate defitsiit. Väga paljud, kes mängivad Eesti-Läti liiga tasemel hästi, lähevad siit minema ja siia ei jää kedagi. Läti mängijaid on ikkagi selgelt rohkem. Kuna Eesti satse on samas ka rohkem kui Läti omi, siis Eesti mängijate defitsiit on sellepärast ka suurem. Mingit ühte rohtu ei oska ma siinkohal küll välja tuua, kuidas teha nii, et järgmiseks hooajaks oleks palju rohkem noori Eesti mängijad. Muidugi võiks ja peaks rohkem Eesti noori mängitama, et nad saaksid kogemust ja suudaksid edaspidi seda taset välja mängida. Minul kui mängijal on keeruline öelda, et see on treenerite süü.

Mis nüüd edasi saab? Kas jätkad Pärnus või liigud kuskile mujale?
Praegu on veel väga vara, aga plaan on minna ülikooli õppima. Eestis selleks liiga palju variante ei ole. Ma arvan, et pigem ei jätka Pärnus, aga praegu on kõik veel väga lahtine ja ei saa kindlalt öelda, et lähen minema.
Kuna mainisid ülikooli, siis kas Janar Talts või keegi TalTechist on Sulle juba helistanud?
Need kaks võistkonda mängivad praegu hooaja otsustavaid mänge. Arvan, et enne hooaja lõppu ei liigu seal midagi.
Kui palju välismaalt Sinu vastu huvi on olnud ja kas Sul on ambitsiooni veel proovida kuskil piiri taga mängida?
Välismaalt on huvi olnud, aga vähe ja pigem madalamatest või mitte eriti populaarsetest liigadest. Igal mängijal on ambitsioon ja lootus kuskile pääseda ja ma olen juba pikalt oma võimalust oodanud. Eks ma vaatan, mis variandid laual on. Ma kindlasti ei ütleks ei, kui mingi hea võimalus tuleks.
Mida Sa õppima tahad minna? Kas vaatad juba karjäärivalikuid pärast korvpalli?
Vaikselt jah. Kui peaksin Eestisse mängima jääma, siis miks mitte ka samal ajal õppida? Arvan, et see poleks halb idee. Mõte on majanduse ja ettevõtluse poole vaadata, aga see selgub nüüd varsti, kui peab neid otsuseid tegema.
Kuidas Sinu suvi möödub? Kas treenid pigem üksinda, paned mingi kamba kokku või on Sul juba mingid kamraadid, kellega suvel koos trenni teed?
Nüüd tulebki juba hooajavahelisele perioodile mõtlema hakata. Praegu veel natuke aega puhkan ja siis tuleb tööle hakata. Viimased suved olen olnud koondisega ja isetegevuseks ei ole palju ruumi jäänud, aga muidu on mul tegelikult enda füska treener, kellega suvel kütan. Sinna kõrvale teen nii palju korvpalli kui võimalik, aga kui koondis välja arvata, siis mingisugust oma kampa ei ole, kellega koos trenni teha.
Aga milline Sa mentaliteedi poolest oled? Korvpallihooaja sees oled kogu aeg paljude erinevate mängijatega koos, kas suvel tahad pigem rahulikumalt ja vahel täitsa üksinda metsa vahel joosta või võistkonnaala mentaliteet lööb ka suvel välja ja üksi ei viitsi, aga kambas on ägedam ja teised motiveerivad?
Hooajaväliselt on ikkagi suhteliselt nüri üksinda nühkida. Mida rohkem saab koos teha ja koos areneda, seda parem, aga peab mõtlema ka individuaalsele arengule.




