EM-valiksarja viimases koondiseaknas võttis teiste seas koha sisse ka 19-aastane debütant Stefan Vaaks. Noore tagamängija jaoks on tegemist läbimurdehooajaga, sest tänavu siirdus ta Viimsist BC Kalev/Cramo ridadesse, kus tõusis kiirelt üheks meeskonna põhitegijaks. Nüüd pääses Vaaks ka Eesti meeste rahvuskoondisesse, kus ta sai tuleristsed EM-valiksarja otsustavates mängudes. Põhja-Makedoonia vastu 12 mängija sekka valitud ja 9 minutiga 4 silma visanud 19-aastane mängumees rääkis intervjuus portaalile Korvpall24.ee, mida see tema jaoks tähendab, mismoodi kogenumad mängijad ta vastu võtsid ja milliste tunnetega ta koondise debütandina tähtsatele kohtumistele vastu läks.
198 cm pikkune Vaaks tõusis pildile möödunud hooajal Viimsis, kus ta tõi keskmiselt 27,5 minutiga 15,6 silma, 2,5 lauapalli ja 1,8 korvisöötu. Käesolevat hooaega alustas 19-aastane mängumees küll Viimsis, kuid siirdus seejärel BC Kalev/Cramosse, kus tema arvele on jäänud Eesti-Läti liigas keskmiselt 22,5 minutiga 13,1 punkti, 2,5 lauapalli ja 2,4 tulemuslikku söötu. FIBA Europe Cup’is oli Vaaks üks Kalev/Cramo liidreid, kui ta viskas keskmiselt 22,5 minutiga 14,8 silma, võttis 3 lauapalli ja jagas 3,2 resultatiivset söötu.
Enne mängu Põhja-Makedooniaga tehtud intervjuus rääkis Vaaks, milliste muljetega ta enda esimesele meeste rahvuskoondise aknale vastu läks ning kuidas on kogenumad mängijad ta omaks võtnud. Samuti saime teada, missuguse kogemuse andis esimene trenn ja kui palju ta ise mõtles sellele, et selles koondiseaknas võib tekkida võimalus meeste koondist esindada. Muuhulgas tuli jutuks BC Kalev/Cramoga kohanemine, mängijana enesekindluse leidmine ja Heiko Rannula fenomen. Lisaks rääkis Vaaks sellest, milliste mõtetega ta tähtsatele kohtumistele vastu läheb ja kuidas täismaja ees mängimine teda mõjutab.
Stefan, noortekoondise kogemust on Sul omajagu, aga mis on meeste koondises teistmoodi? Mis on uut ja mida Sa ei osanud oodata?
Kõik on teistmoodi. Olen siin kõige noorem ja veel ei tundu reaalne, et koos Maik-Kalev Kotsari ja Sander Raiestega trenni teen. Kui keegi oleks poolteist aastat tagasi öelnud, et täna siin olen, siis poleks uskunud. See on lahe, aga samas on väike pinge peal. Kuna olen kõige noorem, siis tahaks kohe ennast tõestada. Loodan, et saan hakkama.
Kas kõige noorematel on koondises ka mingeid lisaülesandeid? Teame, et NBA-s tehakse rookie‘dega igasugu pulli, aga kas Eestis ka?
Täna oli küll alles minu esimene trenn koondisega ja veel pole seda rookie asja tulnud. Aga olen kuulnud, et pead erinevaid asju tegema. Eks ma proovin ennast selleks mentaalselt ette valmistada.
Kuidas klubis sellega oli? Kas Kalev/Cramos pandi ka uustulnuk midagi erilist tegema?
Kalev/Cramos polnud midagi erilist. Kõige noorem peab lihtsalt taastumismasinaid tassima, aga mingit pulli küll ei tehtud.
Sa ütlesid ise ka, et poolteist aastat tagasi oleks olnud imelik mõelda, et täna siin oled. Sinu tõus Viimsist Kalev/Cramosse ja nüüd koondisesse on käinud väga kiiresti. Kuidas Sa ise selle perioodi kokku võtaksid?
Kõigepealt oligi plaan, et mängin aasta või kaks Viimsis, siis lähen Kalev/Cramosse ja sealt edasi kuhugi välismaale. Arvasin, et see kõik võtab kolm või neli aastat. Kui sõlmisin lepingu Viimsiga, siis kaalusin 75 kilo ja olin 190 cm pikkune, aga nüüd, poolteist aastat hiljem, olen juba koondises. Täna hommikust süües ei tundunud see kõik veel reaalne, aga siin ma nüüd olen.
Esimene trenn on seljataga. Kuidas see tase on? Kas see on veel aste kõrgem kui Kalev/Cramos oled tunda saanud või esimese trenni pealt on raske öelda?
Esimese trenni pealt veel ei oska öelda. Täna me kontakttrenni ei teinud, aga homme hommikul on kontakttrenn ja siis oskan juba rohkem öelda. Kuid kui neid kehasid vaadata, siis tundub ikkagi teine tera, võrreldes Kalev/Cramoga. Kehad on suuremad ja kvaliteeti on ikka natuke rohkem kui Kalev/Cramos, kuigi ma arvan, et ka Kalev/Cramo on päris heal tasemel.
Kui meil need tagaliini mured algasid, kui Märt Rosenthal vigastada sai, siis hakati ka Sinu nimega spekuleerima, et Vaaks on vaja koondisesse tuua. Kas mõtlesid juba siis, et Sulle see kutse tuleb? Kas oskasid selleks kuidagi ette valmistuda?
Ma väga üle ei mõelnud ja üritasin enda asjadele keskenduda. Kui olin Viimsis, siis olin võib-olla natuke liiga ahne, just seal septembri- ja oktoobrikuus, sest tahtsin koondisesse saada ja mõtlesin, et olen valmis, aga kui jõudsin Kalev/Cramosse, siis sain aru, et tegelikult ma valmis ei olnud. Kalev/Cramost on palju lihtsam koondisesse tulla, kuna nüüd saan aru liikumistest, saan aru Heiko (Rannula) tahtmistest ja olen mänginud gramm kõrgemal tasemel FIBA Europe Cup’is. See kõik annab kindlasti väga palju juurde. Arvan, et kui sa Kreeka või Prantsusmaa meistriliiga võistkondade vastu enam-vähem hakkama saad, siis on ka koondises palju lihtsam hakkama saada, võrreldes sellega, kui oleksin tulnud otse Viimsist, kus ma olen umbes ainult Ventspilsi vastu mänginud. Kalev/Cramosse minek oli õige otsus.
Sa ütlesid, et hooaja alguses arvasid Viimsis, et oled valmis, aga tegelikult ei olnud. Milles see väljendus?
Kui ma läksin Kalev/Cramosse, siis arvasin, et hakkan seal kohe paugutama. Ma olen pigem selline enesekindlam tüüp ja arvasin, et klõps käib ära ja hakkan samamoodi paugutama nagu Viimsis, aga Kalev/Cramos sain aru, et sealne tase on ikka täiesti teine. Viimsis oli selline vaba korvpall, kus treener andis rohkem enesekindlust, aga Kalev/Cramos pani peatreener kohe proovile ja vaatas üle, mis masti mehega tegu on.
Kõrvalt vaadates tundus, et Sa kohanesid väga kiiresti ja tegid suurepärased mängud ka eurosarjas. See oli natuke eestlasele mitteomane, sest eestlastel võtab kohanemine ja oma rolli leidmine tavaliselt rohkem aega, aga igal pool, kus Sind vette visatakse, tuleb see sul kergemini välja.
Arvan, et mind aitas ka see, et läksin Kalev/Cramosse poole hooaja pealt. See tekitas tunde, et mind tahetakse. Kui mängija võetakse poole hooaja pealt, siis teda on ikka vaja. Suvel oleks kohanemine võib-olla palju raskem olnud. Mul on senise karjääri jooksul ka väga palju õnne olnud. Ikka on nii, et mingid mehed kukuvad ära ja siis tekib teisel võimalus. Minul oli täpselt selline juhus. Viimsis sai Ron Laanemaa kohe hooaja alguses vigastada ja ma sain rohkem mänguaega, siis Kalev/Cramos olin esimene kuu pigem Kasper Suuroru varjus, aga siis kukkus Kasper ära ja keegi pidi teda asendama. Selles mõttes mul natuke vedas, et see niimoodi välja kukkus. Mingil hetkel käis mul see klõps ära, kui sain peatreeneri käekirjast aru ja siis hakkaski hästi minema. Kasuks võis tulla ka see, et Kasper Suuroru asenduseks toodi välismaalane, kes pole võib-olla siiamaani nii hästi sisse sulandunud ja peatreeneri käekirjast aru saanud. Minu eesmärk oli kohe käekirjast aru saada ja mängida nii, nagu peatreener soovib. Elijah Clarance pole sellest võib-olla veel aru saanud ja üritab oma rida ajada ja sellepärast on minul paremini läinud.
Kust Sa noore mehena seda enesekindlust ammutad? Eurosarja ja Eesti-Läti liiga mängudes usaldatakse pall Sinu kätte ja Sa võtad hea meelega selle vastutuse ka otsustavatel momentidel.
Olen alati üritanud teistest eristuda. Ma ei taha olla see, kes jookseb nurgast nurka. Hispaanias oligi minu viga see, et jooksin nurgast nurka ja ei olnud pildis.
Olid liiga tagasihoidlik?
Jah, aga eks seal oli kõva tase ja olin tol ajal veel väga väikest kasvu. Kuna olin hilise arenguga, siis oli raskem. Aga siis tulin Viimsisse. Arvan, et Valdo Lips on noorele võistkonnale kõige parem treener, kes üldse olla saab. Ta suudab mängijatele enesekindlust anda. Hispaanias oli palju mõttetut kriitikat ja tögamist, aga Valdo oli nii normaalne ja neutraalne inimene ja polnud üldse pahatahtlik. Sain aru, et tegu on normaalse treeneriga, kes räägib asju nii, nagu on vaja, mitte ei töga. Kui oli vaja, siis ütles, et tunne ennast väljakul vabalt ja tee neid asju, mida teha oskad. Alustasin pingilt, aga siis jällegi Jorgen Rikberg sai vigastada ja sain suurema rolli. Arvan, et enesekindluse tõus algas Valdost. Kui ma tulin Cramosse, siis oli enesekindlus laes.

Mis on Sinu arvates Heiko Rannula fenomen? Kuidas ta suudab aasta-aastalt Kalev/Cramos teiste riikide tippklubidega võrreldes ikkagi kesisemast materjalist maksimumi välja tuua?
Arvan, et tema taktikanupp on päris hea. Kui ma Kalev/Cramosse tulin, siis alguses ma ei saanud mitte midagi aru ja esimene kuu oli väga keeruline, kuna oli palju uusi liikumisi. Tal on omad nõudmised, millest ma alguses kohe aru ei saanud. Teiseks see, kuidas ta mängijatega suhtleb ja neid motiveerib. Kui Valdo oli vaiksem ja lasi sul lihtsalt olla, siis Heiko üritas rohkem suunata. Kui mingi mäng läheb halvasti, siis ta kutsub su enda juurde ja räägib, mis läks valesti ja mida võiks paremini teha. Minusugusele mängijale on väga tähtis, et treener mängijaga suhtleb, kuna see näitab, et ta hoolib ja tahab, et sinust saaks parem korvpallur. Kui peatreener mängijaga üldse ei räägi, siis jääb natuke imelik mulje, et kas teda üldse huvitab, mis ma väljakul teen. Mind motiveerib see, kui treener oskab mängijatega suhelda.
Sind kutsuti esimest korda koondisesse viimaste aastate kõige tähtsamaks mänguks. Põhja-Makedoonia mäng põhimõtteliselt viiks meid EM-ile, kui me võidame. Kas oled mõelnud selle peale, et koondise peal on veel suurem pinge kui tavaliselt?
Jah, see ei ole lihtne aeg, millal koondisesse tulla, aga minu jaoks tähendab see jällegi palju, kui koondisesse kutsutakse viimaste aastate kõige tähtsamateks mängudeks, kui kõige kõvemad mängijad on kohal. See näitab, et treener usaldab mind, kuigi olen noor. Olen tõesti selle peale mõelnud, et see ei ole lihtne aeg, millal tulla, aga jällegi, kui saan oma minutid kätte ja mängin hästi, siis edaspidi olen mentaalselt tugevam ja kogemuse võrra rikkam. Kui peaksin platsile saama, siis seda mängu on palju lahedam mängida kui mingit suvalist sõprusmängu.
Kui palju oled ise siin tribüünil istunud, kui Eesti koondise mängul on täismaja? Nüüd on Sul endal võimalus platsile saada. Oled Sa kunagi tribüünil olles mõelnud, et aasta, kahe või kolme pärast olen mina see, kes siin väljakul ringi jookseb?
Ma pole Eesti koondise mängudele väga tihti sattunud. Olen olnud kas Hispaanias või siis vaadanud telekast ja kuulanud Kalev Kruusi kommentaare.
Siis on see Sinu jaoks üllatus, mis emotsioon või tunne siin katlas on.
Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, mis emotsioon see on, sest Kalev/Cramoga olen seni mänginud ainult Kalevi spordihallis, mis on tegelikult väike saal. Täismaja ees mänginud olen ainult seal.
Mis Sa arvad, kas alguses võtab jahedaks, kui rahvas ümberringi laulab?
See oleneb sellest, kas ma reedel üldse võistkonda saan.
Pikas dressis ikka istud seal otsa peal.
Seda ma mõtlengi. Arvan, et on suur vahe, millises dressis ma olen. Kui teen sooja kaasa, siis usun, et alguses võtab käe ikka värisema, aga suur põdeja ma pole. Kui saan platsile ja teen minuti ära, siis edasi keskendun ainult sellele, kuidas pall korvi toimetada või võistkonda aidata. Kui olen pikas dressis, siis pole närv nii suur ja pigem on see nauditav kogemus, kui saan platsi ääres Eesti korvpalli vaadata.




