Kui Eesti korvpallihuvilised rõõmustasid 19. oktoobril Mihkel Kirvese eduka Jonava-debüüdi üle endise koduklubi Mažeikiai vastu, siis ei osanud Eesti koondislane aimatagi, et nimetatud kohtumine jäi kaotajate ridades pallinud Jamir Harrisele sealses klubis viimaseks. Euroopas kanda kinnitada üritanud 188-sentimeetrisele tagamängijale võis see kaotus edasist karjääri silmas pidades anda hoopis positiivse suuna, kui Tartu Ülikool Maks & Moorits mängumehele uue võimaluse kinkis. Ülikoolimeeskond saab lähikuudel kinnitust, kui pikaks nende poolt 27-aastasele Harrisele ulatatud õlekõrs osutub.
Need sissejuhatavas lõigus kirjutatud sõnad olid ritta pandud enne, kui tuli välja uudis, et Harris on vigastanud oma õlga nii tõsiselt, et peab hooaja lõpetama. Ameeriklane oli just värskelt meie portaalile andnud väga positiivse alatooniga intervjuu ning me olime seda kohe-kohe avaldamas, kuid nüüd tuli värske info valguses olukord ümber mängida. Nii otsustasime Harrisega uuesti ühendust võtta ning juba valmis olnud intervjuule lisaks küsida mõned küsimused ka äsjase vigastuse kohta. Tulemuseks ongi siis usutlus, mis tehtud kahes osas. Olgu siis öeldud, et Harrise Optibet Eesti-Läti liiga keskmisteks näitajateks Tartu eest jäid 17 mängu, 24 minutit, 11,3 punkti, 1,8 lauapalli, 3,1 korvisöötu ning üks vaheltlõige.
Korvpall24.ee portaalile enne vigastada saamist antud intervjuu osas jagas Harris lähemalt, kuidas ta sisuliselt korvpall peos sündis ning milliste emotsioonidega meenutas ta enda ülikooliaastaid. Saime teada tema esimesest Euroopa kogemusest ning põhjuse, miks sarnaselt Kirvesega jäi tema aeg Mažeikiais nii lühikeseks. Muuhulgas analüüsis Harris end mängumehena, tuues välja tugevused ja nõrkused nii viskaja kui ka mängujuhina. Vastuse sai küsimus, miks Tartu mäng nõnda üles-alla kõigub, kes on see pikk ja kõhn kuju, kes teda kohalikus liigas kaitses kõige enam kimbutab ning milliseid liigasid ta enim jälgib. Lõpetuseks avaldas ta NBA superstaarid, kelle liigutusi ta kõige enam jälgib ning millistesse liigadesse sooviks ka ise välja jõuda.
Toimetaja: Intervjuu esimesed kolm küsimust on tehtud märtsi alguses pärast seda, kui liikus info, et Harris on saanud hooaega lõpetava vigastuse.
Jamir, kas on tõsi, et Sinu hooaeg on tänaseks vigastuse tõttu läbi?
Jah, tõsi on, et õlavigastus lõpetas minu jaoks hooaja. See probleem segas mind pidevalt läbi kogu hooaja, aga karika poolfinaalis Rapla vastu vigastasin õlga juba päris tõsiselt. See juhtus korvile läbimurdel, kui jätkuolukorras kukkusin õlaga vastu maad.
Kuidas sellise olukorraga toime tulla, kui tuleb vastu võtta uudis, et ei saa hooaega lõpuni mängida.
Mina leian sellel emotsionaalselt keerulisel ajal vaimujõudu positiivse tunde hoidmisel oma usust ning sellest, et hoian fookuses suurt pilti. Suurem pilt tähendab seda, et on puhas õnnistus, et saad iga päev üles ärgata ja oma elu elada.
Kui mõelda juba järgmise hooaja peale, siis kas oleksid nõus ka Eestisse mängima naasma ja näiteks Tartus jätkama?
Jah, kui Tartu mulle pakkumise teeks, siis ma absoluutselt kindlasti kaaluksin uuel hooajal Eestisse naasmist.
Toimetaja: Edasine intervjuu on tehtud veebruaris, kui Harris veel edukalt platsil toimetas ning üheks Tartu Ülikooli meeskonna veduriks oli.
Jamir, räägi palun alustuseks sellest, kuidas Sa leidsid tee korvpallini. Kui kaua oled korvpalli mänginud ja mis Sulle selle mängu juures kõige rohkem meeldib?
Ma hakkasin korvpalli mängima umbes viieaastaselt, aga vanemad panid mulle korvpalli juba hälli ja kodu oli üldse korvpalli täis. See oli esimene sport, millest teada sain. Ehk siis armusin korvpalli õige varakult. Võistlusmänge olen mänginud alates viiendast eluaastast. Tihti mängisin vanemates vanusegruppides, kus teised olid minust kuni kolm aastat vanemad. Kõige rohkem naudin korvpalli juures seda aega ja tööd, mis toimub suletud uste taga. Teised seda ei näe, aga sina näed, kuidas sa arened ja järk-järgult paremaks muutud. See annab enesekindlust. Kui teed saalis tööd ja tõestad ennast, siis su enesekindlus tõuseb.
Räägi meile oma ülikooliaastatest. Millised olid kõige meeldejäävamad hetked ja kuidas see aeg Sind mängijana vormis?
Oma esimesel ülikooliaastal mängisin Minnesota Ülikooli eest tugevas Big Ten’i konverentsis. Õppisin seal palju uut ja mul oli ka oma hetki, aga sellegipoolest otsustasin kooli vahetada ja järgmisest aastast mängisin Washingtonis asuvas Ameerika Ülikoolis. Vastavalt tolle aja reeglitele ei saanud ma oma esimesel hooajal võistlusmängudes kaasa teha, aga järgmine hooaeg oli väga hea ja ma sain näidata oma oskusi nii rünnakul kui ka kaitses. Mu viimane hooaeg Ameerika Ülikoolis oli minu parim ülikooliaasta, kus kogusin keskmiselt 20 punkti, kolm lauapalli ja neli korvisöötu mängu kohta. Tabasin viskeid väljakult 47,2-protsendilise täpsusega, sealhulgas kolmesed 43,8 protsenti. Tänu sellele hooajale sain naasta oma koduosariiki New Jerseysse ja mängida viimasel kahel aastal Seton Halli eest. See oli minu jaoks erilise tähendusega. Ülikoolis õppisin igal aastal midagi uut. Esimesel aastal õppisin seda, kui palju sellisel tasemel pisidetailidele tähelepanu pööratakse. Seda õpetati ka keskkoolis ja olin selleks mingil määral valmis, aga ülikoolikorvpall on ikka hoopis teine tase. Samuti õppisin ülikoolis, kuidas tegutseda mängujuhi positsioonil ja õppisin erinevaid tehnikaid, mis mind profikorvpalliks ette valmistasid.
Kes Sinu ülikooliaegsetest meeskonnakaaslastest on korvpallis kõige kaugemale jõudnud?
Päris mitmest sirgusid profikorvpallurid. Minu parim sõber mängib viiendat aastat profikorvpalli. Ta oli Ameerika Ülikooli kõigi aegade skooriliider ja on seda siiamaani. Mul on palju sõpru, kes mängivad praegu profikorvpalli. Paljud neist välismaal, aga mõni ka NBA-s.
Sa alustasid oma Euroopa karjääri Portugali kõrgliigas Ovarense meeskonnas. Miks Sa just selle klubi kasuks otsustasid?
Otsustasin minna Portugali, sest kohe pärast ülikoolikarjääri ei saanud ma palju pakkumisi ja Ovarense oli esimene meeskond, kes mulle lepingut pakkus. Sõlmisin lepingu novembri paiku ja olen neile selle eest igavesti tänulik. Haarasin võimalusest kinni ja see osutus parimaks otsuseks, mida kunagi teinud olen. Seal puutusin esimest korda kokku Euroopa korvpalliga, aga nautisin seda väga. Peatreener Joao Tiago lubas mul olla mina ise ja mängida oma mängu. Ta juhendas mind ja tal on minu südames alati eriline koht, sest ta oli esimene treener, kes andis mulle võimaluse näidata oma oskusi välismaal.
Kuidas Sa Euroopa korvpalliga kohanesid ja kas oli midagi, mis valmistas raskusi? Kui jah, siis mis see oli?
Keskkonnavahetus nõudis kohanemist, sest Euroopa mängustiil on USA omast erinev. Euroopas on palju rohkem pick and roll‘i ja atleetlikkuse asemel pööratakse rohkem tähelepanu väiksematele detailidele. Kohanemine polnud keeruline, aga see võttis aega. Kuna mängisin hea tasemega keskkoolis ja ülikoolides, siis ainus asi, mis nõudis harjumist, oli teistsugune mängustiil ja see, kuidas vigu vilistatakse.
Sa alustasid seda hooaega Leedu kõrgliigas Mažeikiais, kelle eest pidasid vaid viis kohtumist. Kas võiksid selgitada, miks seal oldud aeg nii lühikeseks jäi?
See aeg jäi lühikeseks, sest Mažeikiai polnud minule õige koht. Läksin sinna lootuses, et saan teistega võrdse võimaluse heal tasemel mängida ja oma oskusi näidata. Olen tänase päevani veendunud, et saaksin sellel tasemel hakkama, aga ühel või teisel põhjusel asjad lihtsalt ei laabunud. Vahel lihtsalt on nii, et lähed kuhugi, kuid sa ei sobi sinna ja see pole sinu jaoks parim koht.
Leedulased ütlevad tihti, et korvpall on nende jaoks nagu religioon. Kas oled oma põgusa kogemuse põhjal selle väitega nõus?
Jah. Ma kindlasti nõustun, et Leedus on korvpall nagu religioon. Nad võtavad iga mängu väga tõsiselt. Vahet pole, kas see on liigamäng, karikavõistluste mäng või hooajaeelne kontrollkohtumine. Korvpall on nende elu. Ma olen käinud restoranides ja baarides, mis on täis leedulasi, kes vaatavad Žalgirise Euroliiga mänge ja on hasarti täis. Olen sama hasarti näinud ka Mažeikiai mängudel.
Millised olid Sinu esimesed mõtted, kui kuulsid Tartu huvist enda vastu?
Esimene mõte oli see, et mulle on ulatatud õlekõrs ja sain uue šansi, kuna oli meeskond, kes oli nõus mulle võimalust andma. See oli kõik, mis ma vajasin. Võtsin Tartu pakkumise vastu, sest nad andsid mulle võimaluse tõestada, et ma suudan mängida profitasemel. See oli mulle suur au.
Miks otsustasid Tartu pakkumise vastu võtta ja kui palju Sa enne lepingule allakirjutamist meeskonna kohta infot otsisid?
Ma ei kõhelnud hetkegi. Olen Tartule ja treener Aivar Kuusmaale igavesti tänulik, et nad lubasid mul siia tulla ja olla mina ise. Pärast Mažeikiaist lahkumist ei teadnud ma, mis minust edasi saab, aga nad ulatasid mulle õlekõrre.
Kui palju, kui üldse midagi, Sa teadsid Eesti ja Balti regiooni ning siinse korvpalli kohta enne siia saabumist?
Enne siia saabumist ei teadnud ma Eesti ega Balti regiooni kohta suurt midagi. Nagu ütlesin, siis ma tulin siia sellepärast, et Balti klubid andsid mulle võimaluse oma karjääri jätkamiseks. Ma ei mõelnud millegi muu peale.
Kas keegi Sinu sõpradest on varem Eesti-Läti liigas mänginud? Kui jah, siis kes?
Mitte keegi minu sõpradest ei ole Eesti-Läti liigas mänginud. Olen esimene, kes siin mängib ja pidin käigu pealt õppima.
Kirjelda ennast kui mängijat. Mis on Sinu tugevused ja nõrkused?
Olen mängija, kellele meeldib väga visata, seda nii söödu kui ka põrgatamise pealt. Suudan luua olukordi nii endale kui ka meeskonnakaaslastele, oskan päris hästi pick and roll‘i mängida ja meeskonnakaaslasi sööduga leida, aga olen kiire ja võin ka ise korvi lähistel rünnakuid lõpetada. Minu nõrgaks küljeks on mängimine mängujuhi positsioonil. Olen oma karjääri jooksul tegutsenud ka mängujuhina, aga see on midagi, mille kallal pean veel vaeva nägema. Olen aja jooksul paremaks saanud ja tunnen end palliga mugavalt, kuid mul on veel arenguruumi ja pean kõik detailid selgeks saama. See on minu nõrgimaks küljeks, aga ma töötan selle kallal. Arvan, et olen päris hea kaitsemängija. Kaitsemängu puhul on minu nõrgemad küljed tähelepanuvõime ja pallita mängija katmine. Palliga mängija katmisega tulen päris hästi toime. Pallita mängija katmisel lasen end vahel lõdvaks ja pean tegutsema keskendunumalt. Peamine on see, et ma läheks kogu aeg paremaks.
Millisel positsioonil Sulle kõige rohkem mängida meeldib ja miks?
Mulle meeldib palliga mängida. Õnneks suudan tegutseda efektiivselt ka pallita mängus, aga kindlasti eelistan palliga mängu, sest siis saan paremini mängu juhtida ja saan luua olukordi nii endale kui ka teistele.
Tartu hooaeg on olnud nagu Ameerika mäed: üks nädal suured kaotused TalTechilt ja Rumeenia meeskonnalt, teine nädal võit tippklubi Kalev/Cramo üle. Mis Sa arvad, miks teie tulemused nii palju kõiguvad?
Jah, nagu sa ütlesid, siis me saime TalTechi käest valusa kaotuse ja siis väärt võidu Kalev/Cramo üle. Arvan, et tulemuste kõikumine tuleneb sellest, et me ikka veel alles harjume üksteisega ja arendame õiget meeskonnakeemiat. Meie meeskonnakeemia on hea ning tihti oleme kõik ühel meelel, keskendunud ja toetame üksteist ning siis mängime oma parimat korvpalli, aga vahel tuleb ette aegu, kui me ei ole ühel meelel. Vahel lähevad mingid asjad tõlkes kaduma või tuleb ette valestimõistmisi ja siis lähevad asjad käest ära, nagu mängus TalTechi vastu. Kuid ma usun nendesse meestesse ja usun meie võimetesse. Meie meeskonnakeemia läheb aina paremaks, me lõpetame üksteise lauseid ja õpime, kuidas saame üksteise edule kaasa aidata. Tunnen, et liigume õiges suunas.
Kuidas te suutsite asjad nii kiiresti ümber pöörata ja kui palju mõjutavad sellised suured kaotused meeskonna moraali?
Arvan, et suutsime seda nii kiiresti teha, sest me usume üksteisesse. Me saame omavahel hästi läbi ja seda ka platsiväliselt. Väljakul olles annab see meile lisalaengu ja me ei lase rasketel kaotustel ennast morjendada. Me ei võta halbu emotsioone järgmisele mängule kaasa, vaid ütleme, et lähme ja anname endast parima ning näitame, milleks me suutelised oleme. Me oskame seda hästi teha. Tunnen, et suudame meeskonnana end hästi kokku võtta ja kaotustest üle saada. Mida kaugemale hooaeg jõuab ja mida lähemal on play-off‘id, seda tähtsam on meeskonna ühtsus.
Millise mulje on jätnud Sulle Eesti-Läti liiga üldine tase võrreldes teiste liigadega, kus oled varem mänginud?
Liiga on hea. Siin on andekaid mängijaid ja see meeldib mulle.
Kolmepunktivisked on üks Sinu tugevamaid külgi, Portugalis oli Sinu kolmeste protsent 46. Mida soovitaksid noortele mängijatele, kes tahavad saada sama heaks snaipriks kui Sina?
Jah, kolmesed on kindlasti üks minu tugevustest. Minu soovitus noortele on teha tööd ja harjutada viskamist. Sa pead olema keskendunud, püüdlema meisterlikkuse poole ja vähendama segavaid tegureid. Pead olema esimene, kes saali jõuab ja viimane, kes sealt lahkub. Sul tuleb mõista, et kui sa tahad saada väga heaks korvpalluriks, siis pead olema valmis selle nimel ohvreid tooma ja meeletult tööd tegema. Sa pead alati mõtlema sellele, kuidas rohkem treenida ja iseseisvalt tööd teha. See on see töö, mis kandub mängu edasi ja teeb sind paremaks viskajaks. Sama käib ka kõigi teiste mänguelementide kohta. Kõige rohkem nõuab see aega ja tööd.
Otsustavate visete sooritamine tuleb Ameerika mängijate jaoks loomulikult. Mis Sa arvad, kust see enesekindlus tuleb?
Vähemalt minu puhul tuleb see enesekindlus trennis tehtud tööst. Olen enesekindel, sest näen kõvasti vaeva, et oma mängu parandada ja oskusi lihvida. Kui midagi hästi palju järjest teha, siis see muutub aina lihtsamaks ja lihtsamaks. Ma õpin kogu aeg, kuidas võtta viskeid, teha mingeid liigutusi ja arendada pallikäsitsemist. See kõik kandub mängu üle. Mängu ajal ma enam ei kõhkle ja võtan selle otsustava viske enda peale, sest olen seda juba nii palju kordi harjutanud ja olen veendunud, et suudan selle viske tabada. Usun siiralt, et enesekindlus tuleb tööeetika pealt. Kui piisavalt harjutada, siis mängu ajal sa ei mõtle, vaid lihtsalt võtad selle otsustava viske.
Kes Sulle Tartu trennides viskevõistlustel kõige suuremat konkurentsi pakub? Või Sa võidad iga kord?
Meie meeskonnas on palju häid viskajaid, kuid me ei korralda palju viskevõistlusi. Teeme visketrenne, kuid nende põhjal on raske vastust anda.
Mida peatreener Aivar Kuusmaa Sinult kõige rohkem ootab ning kuidas tema mängustiil Sulle sobib?
Treener Kuusmaa nõudis lihtsalt, et mängiksin oma mängu ja oleksin parim versioon iseendast. Ta tahab, et oleksin agressiivne, aga samas looksin häid võimalusi ka meeskonnakaaslastele ja aitaksin neil paremaks saada. Katsun teha seda nii hästi, kui suudan. Ta lubab mul olla mina ise ja see meeldib mulle väga. Tema treeneristiil sobib mulle ideaalselt. Olen väga õnnelik, et otsustasin siia tulla.
Tartu meeskonnal on hetkel probleeme mängujuhi positsiooni täitmisega. Kas oled pidanud sellepärast oma mängustiili muutma?
Ma pole pidanud oma mängu otseselt muutma, kuna olen ka varem mängujuhi kohal tegutsenud. Küll aga on muutunud see, kui palju ma ühel või teisel positsioonil mängin ja ma naudin seda. Mulle meeldib mängujuhi positsioonil tegutseda ja mängu kontrollida. See nõuab kohanemist, aga see on kasulik muutus, sest ma tahan saada võimalikult heaks mängujuhiks.
Nimeta kolm Eesti-Läti liiga mängijat, keda on kõige raskem kaitses katta ja selgita, mis teeb nende vastu mängimise raskeks.
See on raske küsimus, sest ma pole kõigi mängijatega tuttav ning siin on palju mehi, keda on raske katta. Siin liigas on palju kutte, kes on kiired ja kellele meeldib visata.
Ja vastupidi: kes on parimad kaitsemängijad, kelle vastu on raske tegutseda?
Üks mees, kelle vastu oli väga raske mängida, on TalTechi number kaks (Taavi Jurkatamm – toim). Ta on pikk, kõhn ja väga atleetlik. Lühematel meestel on tema vastu väga raske. Mul õnnestus üks-üks olukordades tema vastu skoorida, kuid see oli raske.
Kui palju Sa vabal ajal korvpalli vaatad ja milliseid liigasid kõige rohkem jälgid?
Vabal ajal olen alati palju korvpalli vaadanud. Kuna tegin otsuse keskenduda korvpallile juba viieaastaselt, siis korvpall on olnud kogu minu elu. Lisaks sellele liigale, kus ma parajasti mängin, jälgin oma endist keskkooli meeskonda ja oma endisi ülikoolimeeskondi. Tartu kuttide pärast olen hakanud jälgima ka Euroliigat ning mängima Euroliiga fantasy mängu. Ma pööran nüüd Euroliigale palju rohkem tähelepanu kui varem.
Kes on Sinu lemmikmängija või -mängijad ja miks nad Sulle muljet avaldavad?
Minu lemmikmängija on LeBron James, sest ta on isetu, suudab vajadusel olla agressiivne, mängu üle võtta ning oma meeskonnakaaslasi paremaks teha. Kõige rohkem imetlen tema puhul seda, et ta oskab teisi mängu kaasata ja see on toonud talle palju edu. Mängija, keda olen püüdnud kõige rohkem jäljendada, on Kyrie Irving. Ta on New Jersey mees nagu minagi. Tema liikumistehnika ning võime endale viskekohti tekitada on suurepärased. Jälgin väga tähelepanelikult, kuidas ta tekitab nurkasid ja kuidas ta kasutab neid selleks, et skoorida. Kui ta tuli meie keskkooli, et mängida meie meeskonnaga, siis mind hämmastas tema jalgade töö läbimurdel korvi alla ja see, kuidas ta endast suuremate meeste vastu mängis. Minul õnnestus seda lähedalt jälgida ja olen sellest ajast alates püüdnud teda jäljendada. Samuti jälgin Stephen Curryt, kes on korvpalliajaloo parim viskaja. Ta teab, kuidas visata nii põrgatuse, söödu kui ka katete pealt ja kasutab oma viskeid ka selleks, et luua teisi võimalusi. Stephi ründemäng on midagi, millele ma palju tähelepanu pööran. Ta hoiab end kehaliselt vormis ega väsi kunagi. Jälgin ka Trae Youngi, kes on hea pick and roll mängija ja kellel on hea mängutunnetus. Ta teab, kuidas teisi kaasata ja neile häid viskekohti luua, kuid samas oskab ka ise visata. Mulle meeldib vaadata, kuidas ta pick and roll olukordi lahendab, vastaste kaitse laiali tõmbab, pikakasvuliste ja atleetlike kaitsjate tegevust loeb, oma meeskonnakaaslasi paremaks teeb ja lisaks viskeoskusele ka vastastelt vigu välja meelitab. Viimasena tooksin välja Damian Lillardi, kes võtab ja tabab suuri viskeid. Ta hoiab mängu lihtsana ja toetub oma viskeoskusele ning kuulub õigustatult NBA ajaloo 75 parima mängumehe hulka. Tema vise ja esimene samm on väga head. Damiani mäng on lihtne, ent efektiivne. Need on neli mängijat, keda ma kõige rohkem jälgin.
Mis on Sinu unistuste liiga, kus Sa mängida tahaksid?
Eks ma pean ütlema, et NBA. Kui NBA kõrvale jätta, siis Euroliiga. Need on kaks maailma parimat liigat, kus mängitakse kõige kõrgemal tasemel korvpalli ja ma sooviksin sellest osa saada. Kummaski liigas mängimine oleks minu eluunistuse täitumine.




