Kui eelmise aasta saatsime ära Jena Science City noormängija Silver Esnari tegemiste kajastamisega, siis uut aastat on paslik alustada tema meeskonnakaaslase Hendrik Metsa intervjuuga. Oktoobrist alates raskest põlvetraumast taastuv 17-aastane ja 195-sentimeetrine tagamängija sai esimestel operatsioonijärgsetel nädalatel palju tuge just Silverilt, kellega teda seob ka Tartu Ülikooli Korvpallikooli taust.
Sel hooajal jõudis Hendrik Jena särgis NBBL-i liigas kaasa teha vaid ühe kohtumise, kui kogus 25 minuti jooksul 8 punkti, 1 lauapalli, 2 korvisöötu ning ühe vaheltlõike. Eelmisel Baltic Sea turniiril kogus Metsa Eesti U18 koondise eest mängides kolmes kohtumises keskmiselt 21 minutit, 6,3 punkti, 1 korvisöödu ning 1,3 vaheltlõiget.
Korvpall24.ee portaalile jagas noor mängumees enda värvikat teekonda tänase meelisala juurde, kus ühe treenerina saab erilise tähelepanu osaliseks endine Eesti koondise mängija. Muuhulgas saime teada, millise harvaesinevat leivanumbrit omava mängijaga on tegu ning kuidas kulges teekond Saksamaa akadeemiasse. Peatusime ka põlvetraumal ning klubipoolsel toetusel kogu taastumisprotsessi jooksul, kus Hendrik toob välja väga südamliku žesti meeskonna toetajate poolt. Lõpetuseks kirjeldas ta klubis valitsevat töökultuuri, võrdles end kahe Eesti perspektiivika tippmängijaga ning nimetas enda lemmikmängija ja unistuste liiga.
Hendrik, palun räägi alustuseks oma korvpalli juurde jõudmise teekonnast.
Elasime perega isa töö tõttu neli aastat Poolas. Eestisse tagasi kolisime vahetult enne teise klassi minemist. Poolas käisin ma taekwondo‘s, sest see oli ainuke trenn inglise keeles. Nädalavahetustel käisime tihti isa töö juures jalgpalli ja saalihokit mängimas. Kuigi minu mõlemad vanemad on noorena mänginud võrkpalli, suunas isa mind korvpalli proovima. Eelkõige sellepärast, et see on meeskonnaala ja tekivad sõbrad kogu eluks.
Palun loetle üles oma senise karjääri klubid ja treenerid ning iseloomusta mõne lausega, mida igalt seniselt juhendajalt karjääriks kaasa võtsid.
Eestis olles olen mänginud ainult Tartu Ülikooli Korvpallikoolis. Esimesel aastal oli treeneriks Gert Prants, siis sai selgeks, kuidas tuleb põrgatada ja millised on reeglid korvpallisaalis. Kolmandast klassist alates kuni Saksamaale kolimiseni treenis mind Joosep Toome. Noorena ei saa aru, kuidas treener kogu meeskonda mõjutab, alles nüüd suuremana saab sellest aru. Juba väiksena käisime me Joosepiga palju turniiridel, mis kestsid kolm päeva. Turniiril olles pidi alati telefoni Joosepile andma ja iga päev sai need korra tagasi, et vanematele helistada. Siis tundus see maailmalõpuna, alles nüüd tagasi vaadates saab aru, kui palju Joosep meid meeskonnana liitis. Meil olid alati kaasas kaardid ja malelaud. Joosep õpetas meid maletama. Mängude vahel käisime linnas jalutamas ja vahel isegi spaas. Bussis tegi ta meile tihti viktoriine ja õhtuti vaatasime suurte meeste mängu tema arvutist. Teismelisena oli ta toeks ka vaimselt, kui mäng alati ei õnnestunud. Ei teagi, kuidas ta suutis meiega olla enamasti nii kannatlik ja üliharva karm. Ja seda viimast oli ka meile vaja. Joosepilt olen saanud kõik korvpalli põhitõed, et mäng ei alga ja ei lõpe vilega. Tartus on mind lisaks treeninud ka Jano Kunts, just pallikäsitsust ja visketehnikat, selles on ta ise ka väga hea. Hetkel treenin teist hooaega Science City Jena korvpalliklubis. Trenne teen enamasti ProA tiimiga, kelle treeneriks on Björn Harmsen. Võistlemas käin Regionaal 1 meeste tiimiga ja U19 tiimiga. Regionaal tiimi treener on Farzin Hamzei. Björn Harmseni ja Farzin Hamzei käest olen õppinud armastama distsipliini, sest see on neil eriti range. U19 meeskonda treenib Leedu treener Marius Linartas, kes on olnud aastaid ka Leedu U18 koondise peatreener. Marius annab mängus palju vabadust ja nii olen erinevates situatsioonides õppinud ennast rohkem usaldama ja näen mängu mitmekülgsemalt.
Mis Sinu jaoks korvpalli maailma ägedaimaks mänguks muudab?
Mäng on kogu aeg huvitav ja pause on minimaalselt ehk saad kohe järgmises momendis sees elada.
Kas Sul oli trenni minnes eeskujusid või iidoleid? Kui jah, siis kes?
Mul polnud noorena tuntud iidolit, pigem vaatasin alati aasta-kaks vanemaid poisse ja tahtsin ise juba sama hästi mängida.
Palun kirjelda enda mängijaprofiili. Mis on Sinu leivanumber ning missugustele elementidele pöörad treeningutel rohkem tähelepanu, et neid järele aidata?
Olen üsna mitmekülgne mängija, suudan mängida positsioonidel “üks” kuni “kolm” ja minu leivanumber on viimasel sekundil viskamine, mis enamasti lõpeb positiivse sooritusega. Mängijana ongi trump viskamine. Rohkem tähelepanu panen trennides erinevatele tagamängija oskustele.
Missugused on Sinu eelistatud positsioonid väljakul ja miks just need?
Soovin olla positsioonidel “üks” ja “kaks”, sest mulle meeldib rohkem palliga olla.
Noorelt välismaale minek on suur otsus, lähed eemale tuttavast keskkonnast jne. Sestap küsin – kui kaua Sa seda otsust enda peas eelnevalt kaalusid?
Esimest korda kaheksandas klassis suvel, kui Aivo Erkmaa kutsus mind Erkmaa suvelaagrisse Vinnis. Seal jäin silma Itaalia treenerile ja sain esimese kutse Itaaliasse.
Kas käisid end lisaks Saksamaa SC Jena Akadeemiale veel kuskil näitamas?
Jah, käisin kahel korral EL Basketball Agency vahendusel Itaalias.
Miks otsustasid valiku teha just sakslaste kasuks?
Saksamaa klubi külastades tundus kõik õige, treenisin seal katsetel kaks päeva, nii meeskond kui ka klubi võtsid mind kohe omaks. Seal on noortesport väga läbimõeldult planeeritud. Kõik poisid, kes saksa keeles õpivad, elavad ja õpivad korvpalliakadeemias. Kuna mina olen vene keelt õppinud, siis mina ühiselamus kohta ei saanud ja elan korteris.
Kui saladus pole, siis kui pikk on Sinu leping sakslastega ning milline peaks Sinu karjääriredel välja nägema?
Minu leping on viis aastat pikk ja eesmärk on hakata mängima ProA koosseisus.
Kuidas oled tänaseks eluolu ja korvpallikultuuriga Saksamaal kohanenud?
Kõik on läinud väga sujuvalt. Esimese aasta elasin koos 21-aastase sakslasega ning täna võin öelda, et temast on saanud minu parim sõber Jenas. Esimene aasta läks nii kiiresti, et väga pole olnud aega isegi koduigatsust tunda, sest kool ja treeningud 2 korda päevas võtsid kogu aja. Kuna pean ise süüa tegema, koristama ja pesu pesema, siis ka see võtab aega. Jõuluks tulen alati koju väikesele puhkusele, vanemad külastavad mind korra sügisel ja kevadel.
Kui palju on Sinu jaoks kohanemise lihtsamaks teinud asjaolu, et samas akadeemias omandab korvpallitõdesid kaasmaalane Silver Esnar?
Kuna mina olin juba aasta varem Jenas, siis teisel aastal läksin Jenasse nagu teise koju.
Ütlesid eravestluses mulle, et Sul oli põlveoperatsioon. Kas oleksid nõus kirjeldama meie lugejatele, mis mure Sind täpsemalt vaevas ning kuidas taastumine kulgeb?
Sain oktoobris mängus vigastada. Alguses ei tundunud asi üldse hull, sest jalg läks sirgeks ja sain kõndida, aga MRT näitas, et ACL (eesmine ristatiside – toim.) on katki. Operatsioon toimus 18. novembril Saksamaal. Taastumine on olnud väga kiire. Kasutasin kaks nädalat karke, aga tänaseks kõnnin nagu vanasti. Kossuplatsile naasmiseks läheb veel mitu kuud aega.
Palun kirjelda eeltoodust lähtudes, missugune on SC Jena akadeemia meditsiini poole tase?
Meditsiiniline pool on klubis väga kõrgel tasemel. Operatsioon tehti mulle Waldkliniken Eisenbergis, mis on tunnustatud ortopeediakliinik. Veetsin seal ühe öö, teisest päevast peale külastas mind kodus klubi füsioterapeut ja juba kolmandast päevast käisin klubis füsioteraapias. Koju toodi mulle masin, millega tegin ise 3 korda päevas harjutusi, masin kõverdas minu põlve.
Millal Sul on lootust platsile naasta?
Füsioterapeut arvab, et kunagi suvel saan kontaktmängu tagasi.
Raskest vigastusest väljatulek nõuab tugevat vaimujõudu. Missugused on Sinu nipid, et mitte masendusse langeda?
Klubi on teinud minu jaoks palju, et ma koju istuma ei jääks. Mind võetakse kodumängudele alati kaasa. Isegi karkudega sain võistkonnaga koos olla. Minu Jena sõbrad külastasid mind peaaegu iga päev. Silver (Esnar) aitas esimestel nädalatel mind palju. Minu vanemad olid suureks toeks. Isegi Eesti treenerid kirjutasid mulle. Eriti läks hinge see, kui enne operatsiooni läksin meeskonna mängule kaasa elama ja avastasin saali seinalt suure plakati, kuhu oli saksa keeles kirjutatud “Kiiret paranemist, Hendrik!”. Selle olid teinud fännid. Tõin selle koju ja panin endale seina peale.

Kirjelda, milline Su treeningnädal tavaoludes välja näeb, tingimusel, et oled terve.
Treenin nädalas tavaliselt 6-7 korda. Nädalas on 2-3 individuaaltrenni ja ülejäänud on tiimitrennid.
Missugustes tiimides Sa enne vigastust mängisid ning kui suures rollis minutite mõttes olid?
Mängisin U19 ja regionaalliigat. Noorteklassis mängisin ligi 25-30 minutit ja regionaalliigas umbes 15 minutit.
Teil on akadeemias rahvusvaheline seltskond. Seetõttu küsin: kuidas suhtud seal kogetu põhjal väitesse, et Lõuna-Euroopa pallurid arenevad Eesti noormeestest füüsiliselt kiiremini? Kinnitad või lükkad ümber?
Täiesti nõus, sest seal pööratakse füüsisele palju rohkem rõhku kui Eestis.
Kas Teil on akadeemias olemas toitumisnõustaja ning kui palju oled seetõttu pidanud oma menüüs korrektuure tegema?
On, aga toitun tervislikult ja pole pidanud muutma.
Oled üsna pikk, meie andmetel 195 cm. Millised on Sinu arvates tagamängijale pikkusega kaasnevad suurimad eelised korvpallis?
Eelkõige palli on lihtsam sööta ja nii kaitses kui ka rünnakul on palju rohkem võimalusi.
Öeldakse, et kaitsemäng on 90% ulatuses kinni tahtmises. Kas Sulle meeldib kaitses rassida ja nn musta tööd teha?
Kasvasin sellise treeneri all üles, kes pani mu kaitsemängu armastama.
Mis Sa arvad, millise Eesti tippkorvpalluriga oled mängijatüübilt kõige sarnasem ja miks?
Ütleksin, et Kasper Suurorg või Stefan Vaaks, sest mõlemad on pikad tagamängijad ja suudavad visata.
Viskajana tuleb kindlasti ette ka niisuguseid päevi, kus vise ei lähe. Oletame, et oled visanud kolm viset järjest mööda. Kust leiad enda jaoks selle enesekindluse, et otsustav vise sisse panna?
Noorena olin ebakindlam, siis oli ka tihti nii, et kui viskad ja sisse ei saa, siis võeti kohe pingile. Nüüd usaldan ennast rohkem ja sellest on ka käsi kindlam. Aga vaimselt on raske ikka, kui teed rünnakul raske töö ära ja mitu korda järjest sisse ei saa. Eks palju sõltub ka treenerist. Kui tunnen, et treener mind usaldab, siis on ka julgem uuesti proovida.
Kas suhtled mõne noorkorvpalluriga, kes on sarnaselt Sinule välismaa tee ette võtnud, et rõõme ja muresid jagada? Kui jah, siis kellega ning millest räägite?
Kõige rohkem suhtlen Rasmus Olopiga, kes treenib USA-s. Palju suhtlen ka Oliver Kullamäega, kes toimetab Saksamaal, aga ka Kaur Kennerth Tomanniga, kes treenib Itaalias.
Kui palju jälgid vabal ajal korvpalli? Milliseid liigasid vaadata eelistad ning miks?
On perioode, kus jälgin hästi palju, siis jälle vähem. Kõige rohkem jälgin Euroliigat ja Eurocupi, sest nendes oleks unistus mängida.
Kes on Sinu lemmikmängija ning miks just tema?
Minu lemmikmängija on Kyrie Irving, tema põrgatusoskused ja visketabavus on, mille poole ka ise püüelda.
Milline on Sinu unistuste liiga, kus sooviksid tulevikus mängida?
Kindlasti Euroliiga.


