Keilast pärit Ants-Kristjan Kalmus võinuks eeloleval hooajal olla lausa kahe kodulinnas asuva kõrgliigaklubi huviorbiidis, ent 20-aastane noormees otsustas end proovile panna USA-s Northwest College’i ülikoolis. Ameerikalikus kõnepruugis 7-jalase (213 cm) keskmängija jaoks on järgnevatel aastatel peamiseks eesmärgiks end füüsiliselt ja mentaalselt arendada, et karjääris järgmine samm astuda.
Lõppenud hooajal Keila Korvpallikooli teise liiga meeskonnas kogus Kalmus 13 mängu ja 17 minuti jooksul keskmiselt 7,9 punkti ja 4,9 lauapalli. Eesti-Läti ühisliigas episoodiliselt platsil käinud mängumees viibis väljakul kokku 32 minutit, mille jooksul sai kirja 6 punkti, 2 lauapalli ja ühe blokeeritud viske.
Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus tutvustas Ants-Kristjan enda senist korvpalliteed ning avaldas mänguelemendi, mille kallal peab ta tõsiselt vaeva nägema. Saame teada, milliste tunnetega läks ta vastu elu esimesele Eesti-Läti ühisliiga mängule ning kuidas tekkis idee üle lombi mängima asuda. Muuhulgas leiab vastuse küsimus, kas korvpall on tähtsam kui haridustee ning kes eestlastest on varem samas ülikoolis mänginud. Lõpetuseks avaldab Kalmus, kes Eesti mängijatest on tema peamine eeskuju ning millist pallimängu jälgib ta vabal ajal kõige enam.
Ants, alustame algusest. Kui kaua Sa tänaseks korvpalli mänginud oled ning mis selle mängu juures silma särama paneb?
Alustasin korvpallitreeningutega 2011. aasta sügisel Keila KK-s, nii et varsti saab 13 aastat. Peamine, mis korvpalli juures silma särama paneb, on need kiidusõnad, mida saad, kui midagi on hästi välja tulnud. See tekitab hea tunde ja arusaama, et tehtud töö on olnud pingutust väärt.
Oled pärit Keilast. Kas oled kogu oma korvpalluri tee seal veetnud?
Kuni 9. klassini olin Keilas, sealt edasi Audentese Spordigümnaasiumis. Gümnaasiumi viimaseks aastaks tulin uuesti Keilasse tagasi, Keila Coolbeti.
Kirjelda ennast korvpallurina. Mis tüüpi mängija Sa oled?
Olen loomult introvert ja pigem tagasihoidlik. Need ei ole korvpalluri jaoks kõige paremad omadused, nii et parandamisruumi on kõvasti (Naerab.).
Mis sa arvad, kas n-ö hea nina lauapallide osas on treenitav või mitte ning kuidas on Sul pika mängijana selle elemendiga lood?
Arvan, et kõik oskused on treenitavad. Mõnele on loodus andnud rohkem, teised peavad trennis rohkem vaeva nägema. Isiklikus plaanis ma loomulikult tahaks iga mäng 10+ lauapalli võtta, aga selle nimel tuleb veel tööd teha.
Kui hea lauavõitleja Sa erinevates vanuseklassides oled olnud? Mis Su ühe mängu lauapallide rekord on ja kust liigatasemelt see pärineb?
Lauavõitlus pole noorteklassides minu tugevaim külg olnud. Aga see on üks asi, mille kallal tuleb vaeva näha. Rekordit ei oska nii peast öelda, tõenäoliselt selline 10+ lauapalli ja vast Audentese ajast või eelmisel hooajal kas EYBL-i sarjas või Saku II liigas.
Möödunud hooajal said mänguaega EYBL-i U20 sarjas. Kuidas selle liiga taset hindad ning mida nendest mängudest enim õppisid?
Olen ka varem EYBL-i sarjas osalenud, minu meelest on see väga teretulnud võistlussari ja noortele arengu seisukohast hädavajalik. Rahvusvahelisi mänge selles vanuses just liiga palju pole, nii et sealt saab hea pildi ette, mille kallal on vaja veel tööd teha.
Sa said mingi karastuse ka Eesti-Läti ühisliigas. Kuidas Sul meeste korvpalliga kohanemine edeneb?
Esimese kohtumise eel võttis ikka põlve värisema (Naerab.). Aga kogemusena väga kasulik hooaeg, suur tänu Keila Coolbetile, et nad selle võimaluse andsid. Noormeeste ja meeste tasemevahe on ikkagi suur, aga oli hea näha ja kogeda meeste korvpalli nii ligidalt. Alguses oli suhteliselt keeruline meeste mänguga kohaneda, aga sain sellest kiirelt üle.
Kuidas tekkis idee jätkata karjääri USA-s?
USA mõte on olnud juba viimased kaks-kolm aastat. Kui selline võimalus lõpuks avanes, ei pidanud kaua mõtlema.
Kumb on Sinu jaoks tulevikus number üks, kas korvpall või haridus?
Nii kaua, kui üks teist ei sega, on mõlemad esikohal. Kui mingil hetkel peab valiku tegema, siis vaatab kummaga kaugemale jõudnud olen.
Mis tasemel mängiva kooliga Northwest College’i näol tegemist on ning kas oskad kuidagi sealset korvpalli taset kuuldu järgi ka kuidagi iseloomustada?
Northwest on JUCO kolledž, mängitakse NJCAA 9. regioonis. Eestlastest on seal koolis varem mänginud Andre Loigu ja Karl-Gustav Paloots. Taseme kohta on keeruline öelda, ilmselt mitte kehvem kui Saku II liiga. Aasta pärast olen selles osas targem.
Kas Sul on teada roll meeskonnas, oled uurinud, mida treenerid Sinult ootavad?
Agressiivsust kaitses ja rünnakul, treeneri nägemuses peaks pall alati korvi alt läbi käima, ta on selline vana kooli mees. Ja muidugi ohtralt lauapalle (Naerab.).
Kas Sul on olnud võimalus seal ka kohal viibida? Missuguse mulje sealsed treeningvõimalused jätsid ning kui palju abipersonali ja treenereid kaasatud oli?
Kohapeal veel viibinud pole, aga eelnevalt sai Andre Loiguga suheldud ning uuritud tema kaudu eluolu kohta Powellis. Sama allikat oli ka treener minu osas kasutanud.
Meie USA ülikoolides õppivad korvpallurid on sealt naastes füüsiliselt palju võimsamad ning n-ö liha on luudele kasvanud. Kas Sul on sama plaan, füüsiliselt korralik arenguhüpe teha?
Jah, see on isiklikus plaanis üks peamiseid eesmärke, et saada lihasmassi juurde. See on meeste korvpallis läbilöömiseks väga vajalik. Kui vaadata neid, kes on sealt tagasi tulnud, siis lootused on suured, et nii läheb ka minuga (Muigab.).
USA-le on omane asjaolu, et ülisuur rõhk on 1-1 mängul. Mis Sa arvad, kuidas see Sulle võiks sobida? Nii rünnaku kui kaitse poole pealt võttes.
Selge on see, et korvpall saab seal olema üsna erinev sellest, mida siiani olen mänginud. Agressiivsem, kiirem jne. Aga see saab olema huvitav kogemus. Eks paari kuu pärast ole näha, kuidas olen hakkama saanud. Ootused on kõrged.
Mis arvad, kuidas USA üldise eluoluga hakkama saad? Kui palju loodad üldse õppimise ja korvpalli kõrvalt vaba aega leida?
Juba esimesel vestlusel ütles treener, et Powell on nii väike linn, et siin peale trenni ja õppimise polegi midagi muud teha (Naerab.). USA eluolu ei karda, õppimise ja spordi ühendamise kogemus on Audentese Spordigümnaasiumist olemas. Ootan uut ja huvitavat aastat.
Kas Sul on Eesti korvpalluritest eeskujusid? Kes peamiselt?
Vanameister ja ka tiimikaaslane Keila Coolbetist – Kaido Saks. Ta andis nii mulle kui ka teistele noortele palju nõu, kuidas suures korvpallis hakkama saada. Lisaks hoidis meeleolu üleval. Kokkuvõttes väga muhe kuju ja kindlasti suur eeskuju selles osas, kuidas tööd tehes ja vaeva nähes on võimalik pikalt korvpallis tegusid teha.
Kui palju ja kellega Sa USA ülikooli valikul nõu pidasid?
Suurem arutelu ja nõupidamine ikka pere ringis ja siis agendiga.
Palju Sa vabal ajal korvpalli jälgid ning milliseid liigasid vaadata eelistad?
Korvpalli jälgin vabal ajal ilmselt vähem kui jalgpalli. Head asja liiga palju ka ei saa lubada (Muigab.). Eks näis, mis Ameerikas toimuma hakkab, proovin ikka kodusel liigal ka silma peal hoida. Tundub, et siin on oodata põnevat hooaega.


