Hiiumaalt pärit Martin Paasoja korvpallurikarjäär on geograafiliselt üsna värvikas – viimastel aastatel on ta pallinud Rumeenias, Kreekas, Hispaanias, Islandil ja koguni Venetsueelas. Välisliigades saadud karastus tuli äsjalõppenud hooajale Raplas igati kasuks, kui universaalne tagamängija aitas erinevate väljakutsetega heidelnud klubi hooaja lõpuks pronksmedalitele. Isiklikus plaanis arenguhüppe teinud Paasojale oli arvult seitsmes Rapla aasta senise karjääri edukaim.
Meeskonna suurimaks skooritegijaks kerkinud 191-sentimeetrine mängumees kogus Eesti-Läti ühisliigas 27 mängu ja ligi 28 minutiga 13,6 punkti, 4,1 lauapalli, 3,4 korvisöötu ning 1,5 vaheltlõiget. Eesti meistriliiga arvestuses läksid kirja 12 mängu ja keskmiselt 30 minutit ning 12,1 punkti, 4,3 laupalli, 4,5 korvisöötu ning 1,5 vaheltlõiget.
Korvpall24.ee portaalile antud usutluses lahkas 31-aastane hiidlane lõppenud hooaega nii läbi meeskondliku kui ka isikliku prisma. Saime sisuka kirjelduse Paasoja rollist ning enesekindluse kasvust läbi hooaja ning selgituse, kuidas tähtsate visete võtmine meeskonnasiseselt otsustatakse. Kajastamist leiab ka hooaja keskel toimunud peatreeneri vahetus ning tiheda graafikuga play-off‘i seeriate analüüs. Muuhulgas tuli juttu ka uue hooaja plaanidest, koondise esindamise võimalikkusest ning saime vihje, kus saab Paasoja suvistele individuaaltreeningutele kaasa elada.
Eesti-Läti liigas jäi Rapla play-off‘i ukse taha, kuid Eesti meistriliigas teenisite lõpuks pronksmedalid. Millise hinde Sa lõppenud hooajale annaksid?
Keeruline öelda. Kui asjad siiski hästi lõppevad, siis tahaks ju positiivse hinde panna, aga kui kõik kokku võtta, siis võib-olla “neli miinus”.
Kõige populaarsem hinne vist alati, mida panna?
Jah. Nagu on, aga samas ei ole ka.
Kui võidad pronksi, siis lõpetad hooaja justkui võiduga. Kas see aitas kustutada hooaja esimese poole halba tuju?
Ega meeskonna sees tegelikult polnud kunagi sellist tunnet, et kõik on jube kehvasti. Meedia võib-olla paisutas seda üle, kuigi klubi raskused olid ühel hetkel päris tõsised. Selles mõttes poleks paremat lõppu osanud tahta. Kui lõpuks ikkagi medali võidad, siis klubi olukorda arvestades oli see parim, mis oleks saanud juhtuda. Kogu see play-off, TalTechi seeriast alates, tegi rõõmu.
Statistikat vaadates tegid oma karjääri ühe parima hooaja. Kas Sulle endale tundub ka nii või ei maksa neid numbreid niimoodi võrrelda?
Jah, hooaeg oli väga hea. Eks minu roll oli ka selline, et pidin palju asju ise lahendama ja olukordi enda peale võtma või kedagi teist leidma. Numbrid tulid lõpuks sellised, nagu nad tulid. See on kindlasti tore, aga ma pole kunagi statistika peale mänginud. Võib-olla pole see hea, sest tänu numbritele saab kindlasti paremaid lepinguid, aga minu jaoks ei ole statistika kunagi esmatähtis olnud.
Kas see roll, millest Sa rääkisid, oli teil juba eelmise peatreeneriga hooaja eel kokku lepitud või see kujunes hooaja jooksul välja?
Pigem kujunes. Arnel ju ei tundnud mind ja ei teadnud, missugune mängija ma olen. Midagi ta muidugi ikka teadis, aga pigem hakkas see mängudega välja kujunema. Tema käe all mängisime isegi normaalselt, lihtsalt tulemused olid sellised, et kaotasime palju mänge napilt. Otseselt midagi lappes ei olnud, aga võite lihtsalt ei tulnud ja sellepärast on loogiline, et temaga läks nii, nagu läks.
Sel hooajal paistsid silma ka mitme otsustava korvi ja sööduga. Kas selle taga on enesekindluse kasv, kogemused või midagi muud?
Eelmisel aastal oli mul Islandil sarnane roll. Hooaja alguses võtsin selliseid viskeid vähem või mingil hetkel need lihtsalt ei kukkunud sisse. See oli hooaja jooksul tehtud töö tulemus ja lõpuks jõudsin sinna, kus ütlesin, et andke pall minu kätte ja ma viskan selle sisse. Eks minu roll oli ka selline, et lõpuks tuligi pall endale võtta ja sisse visata. Mingis mõttes on see muidugi ka juhus, et see täpselt niimoodi läheb, aga selle taga oli kindlasti ka hooaja vältel kasvanud enesekindlus.
Kuidas see täpselt käib? Kas treener ütleb, kellele see viimane vise mängitakse või ongi nii, et mängija, kes tunneb ennast enesekindlalt, ütleb, et andke pall minu kätte ja mina panen?
Esimene kord, jõulude paiku, oli nii, et vastane viskas vabaviset ja keegi meie omadest sai palli. Siis võtsin mina palli enda kätte, läksin üle ja panin peale. Seal ei jõudnudki reageerida, lihtsalt võtsin palli ja läksin. Järgmine kord oli play-off‘is, kus panin keskpositsiooniviske sisse. Tookord ütlesin Bretile, et nüüd teeme seda play‘d. Ta noogutas ja pärast kiitis, et sellise otsuse vastu võtsin ja kotti panin. Viimane korv oli lauapõrkest viiendas mängus TalTechi vastu. Seal pall lihtsalt sattus minu kätte ja see oli kerge vise, sest rünnakuaeg hakkas lõppema ja tuli panna. Kuna kogemus oli all, siis see oli lihtne ja mugav.
Kas Sul on varem karjääri jooksul olnud selliseid olukordi, kus Sa ise oleksid tahtnud, et viimane vise mängitakse Sinu peale, aga treener joonistas midagi muud?
Kindlasti on, aga lõppude lõpuks sõltub see ka olukorrast. Kui keegi on tol hetkel kuum, siis selle peale ka mängitakse. Sul peab olema õige tunne. Treener võib öelda, et pane, aga sul lihtsalt ei ole seda tunnet. Sa pead olema enesekindel, kui seda panema lähed. See ei saa kunstlikult olla.
Me teame, et ameeriklased on kohati ülienesekindlad ja isegi põhjendamatult enesekindlad. Kas kunagi mingis klubis kähmluseks ei ole läinud, kuna kõik tahavad seda viimast viset ise panna?
Otseselt kähmluseks, nagu ühel Chelsea mängul penaltite pärast, pole läinud, aga seda on ikka ette tulnud, et kui kellegi peale mängitakse ja ta ebaõnnestub, siis pärast ameeriklased või ka mõni kohalik staar lasevad nina norgu ja hakkavad jonnima. Selliseid olukordi on olnud küll, aga eks ta nii on, et kõik ei saagi alati ise ära panna.
Kas sellised asjad tekivad pigem siis, kui võistkonna sisekliima on juba natukene tuksis? Või vahel juhtub ka hea sisekliimaga tiimis nii, et mõnel mehel läheb nina selliste asjade peale norgu?
See oleneb eelkõige sellest, kuidas võistkond on kokku pandud. Seda juhtub, kui võistkonnas on kaks-kolm alfat, kes kõik tahavad seda viset, aga kui rollid on paigas, siis sellist asja pigem ei juhtu.
Sa oled nüüd 31-aastane. Kas selles vanuses on korvpalluril endiselt arenguruumi?
Mul on tunne, et arenesin selle hooaja jooksul päris palju. Eriti just vastutuse osas, mida mulle see hooaeg anti. Mul jäi üks aasta vigastusega seoses vahele ja keha kuldne aeg on võib-olla just käes või alles ees. Võimalik, et arenguruumi veel on, aga seda pigem detailides. Mingit maagilist hüpet ei tasu oodata.
Kuidas Sa tunned, kas vanuse lisandumisega tulevad ka kogemused ja mäng läheb lihtsamaks? Kas asjad, mida noorena võib-olla nii hästi ei mõistnud, tulevad nüüd loomulikult?
Kindlasti. Kui neid olukordi on nii palju läbi mängitud, siis sa juba näed ette, mis juhtuma hakkab. See võib kõlada naljakalt, aga kui oled piisavalt nendes olukordades olnud, siis oled rahulikum. Kui vahel meenutad, mida oled nooremana mingites olukordades teinud, siis tagantjärele vaadates tundub see päris naljakas ja jabur. Mõtled, et kuidas see võimalik oli, aga võib-olla, kui viie aasta pärast mõtlen tagasi sellele, mis ma praegu tegin, siis imestan ka, kuidas ma sain nii teha. Iga aastaga saad kogenumaks ja targemaks.
Kas füüsilised võimed ei hakka selles vanuses juba nokka allapoole keerama?
Arvan, et see oleneb inimesest. Sellest, kuidas su tervis on ja kuidas sa trenni teed. Mina enda puhul veel mingit langust täheldanud ei ole.
Kui kaua Sa tahad või plaanid veel mängida? Näiteks Marcelo Huertas on 41-aastaselt endiselt üks ACB paremaid tagamängijaid. Kas mõne mehe jaoks on vanus tõesti pelgalt number?
Jah. See sõltub sellest, kuidas sul sära silmis on ja kuidas see sulle korda läheb. Kui sa saad häid emotsioone ja oled päeva lõpuks rahul sellega, mis sa teed, siis võid pikki aastaid mängida. Tervis peab muidugi ka korras olema. Mingit kindlat aastanumbrit ei oska ma sulle öelda, aga lähiajal ma sellele veel küll ei mõtle, et peaks midagi muud tegema.
Kuidas Sa tunned, kas taastumised ja meditsiin on läinud nii palju paremaks, et hilis-kolmekümnendateni või neljakümnendateni mängimine muutub järjest tavalisemaks?
Kindlasti. Paremaks on läinud ka treeningute ülesehitus ja teadmised, kuidas treenida ja mida teha, et keha oleks okei. Ja mida kõrgem tase, seda paremal tasemel see on. Kui vaatad LeBron Jamesi, kes on küll ekstreemne näide, siis ta paneb miljoneid selle alla, et oma keha eest hoolitseda ja on peaaegu 40-aastasena endiselt üks maailma parimaid mängijaid.
Detsembri alguses võttis Rapla meeskonna juhendamise üle Brett Nõmm. Mis muudatused ta sisse tõi?
Alguses üritas ta meid lihtsalt tundma õppida, sest alguses tundis ta vist ainult ühte mängijat, kellega ta oli varem koos tööd teinud. Tema põhisõnum oli see, et me oleksime kaitses nahaalsemad ja agressiivsemad, et selle najal saada rünnakul lihtsamaid korve. See oli esimene asi, millele ta hakkas rõhku panema. Siis tulid ka muud detailid juurde. Mõned rollid muutusid ka, näiteks Tomic mängis enne rohkem selg ees, aga siis hakkas rohkem pick and roll‘i mängima.
Kuidas mehed individuaalselt ja meeskonnana need muudatused vastu võtsid? Teil ju väga palju aega ei jäänud, sest olulised mängud tulid kohe peale. Kas see läks valutult või mõni mees ei saanud hooaja lõpuni rolli muutumisest aru?
Me rääkisime kohe alguses meeskonnasiseselt läbi, et ükskõik, mis ideedega Brett tuleb, me peame andma talle avanssi ja olema tema selja taga. Hooaja lõpus me enam ei pidanud teda kuidagi kunstlikult toetama, sest ta teenis meie austuse välja ja kõik olidki tema selja taga. Respekt nendele mängijatele, kes suutsid need muudatused vastu võtta, sest näiteks Tomici roll läks väiksemaks ja Pope tegi, mis ta suutis, aga ta kindlasti ei olnud oma rolliga rahul. Kuid lõppude lõpuks, kui oled meeskonnamängija, siis pead tegema nii, nagu treener ütleb. Kindlasti andis ta noorematele Eesti mängijatele rohkem vabadust ja enesekindlust, et ka nemad on tähtsad mehed ja neid on väga vaja. Play-off‘is oli näha, kuidas need mehed tegid väga head seeriad ja sealt need võidud ka tulid.
Kas isiklikult Sinu jaoks läks olukord treenerivahetusega paremaks või jäi samaks?
Minu roll jäi pigem samaks. Otseselt midagi ei muutunud, aga Bretil olid enda ideed, kuidas mind kasutada. Roll muutus siis, kui Rait vigastada sai. Kui varem otsiti rohkem mind, siis nüüd pidin ise rohkem mängujuhi positsioonil teisi otsima. Muidu hooaja jooksul roll ei muutunud.
Brett on peatreeneri kohta noor mees ja mõned vanemad mängijad on enam-vähem samas eas. Kas autoriteediga probleeme ei tekkinud?
Arvan, et see käis peast läbi küll, aga kuna ta tõestas ja kehtestas ennast, siis enam ei mõelnud selle peale, et ta on sinuga sama vana. See sõltub ka sellest, mis mängijad sul võistkonnas on. Meie mängijad olid väga arusaavad ja normaalsed vennad ja mingeid probleeme ei tekkinud.
Laanest oli juba juttu, aga enne viimaseks jäänud kohtumist jäite ilma ka Eric Hunterist. Hooaja jooksul oli teil teisigi vigastusprobleeme. Mis mõtted Sinu peast läbi käisid, kui tuli järjekordne halb uudis?
Pigem mõtlesin, et see ongi selline hooaeg, kus on hästi palju jamasid. Sellepärast see ei olnud nii suur šokk. Õnneks me teadsime seda juba paar päeva ette ja see ei tulnud päris enne mängu. Olime selleks mingil määral valmis. Mängisime ühtse võistkonnana ja saime mingis mõttes kergema õhtu.
Poolfinaalseerias kaotas Rapla meeskond Kalev/Cramole kõik kolm kohtumist suurelt. Kas tasemevahe Kalev/Cramo ja Eesti kolmanda klubi vahel ongi nii suur või oleks tagantjärele mõeldes võinud midagi paremini teha?
Olen sellele ka ise mõelnud. Kui täna läheks ja mängiks nendega uuesti, siis ma ei kujuta ette, et saaksime uuesti 50 punktiga pähe. See tundub natuke sürreaalne, aga ju me olime ikkagi füüsiliselt ja vaimselt TalTechi seeriast läbi. Seal olid mängud põhimõtteliselt üle päeva ja pinge oli hästi suur. Pärast TalTechi seeria võitu tekkis võib-olla kerge pingelangus, aga Cramo omad olid näljased ja nad õnnestusid hästi. Nad said palju lihtsaid korve ja karistasid kõik meie eksimused ära. Nad olid väga head ja nagu finaal näitas, siis Tartul oli nende vastu ka väga raske. Me oleks kindlasti tahtnud tublimad olla, sest me läksime ikkagi igat mängu võitma, aga tegelikkuses ei tulnud meil sellest midagi välja. See poolfinaal oli natuke imelik.
Kas Sa tunnetasid, et Cramol oli Breti suhtes ka mingi tõestamismoment? Et näe, läksid teise tiimi etteotsa ja arvad, et tead, kuidas me mängime, aga me näitame, et sellest ei ole mingit kasu.
Treenerid Rannula ja Reinbok võib-olla ei tahtnud anda talle võimalust nina püsti ajada, aga mängijad vaevalt nii mõtlesid. Nad õnnestusid hästi ja mängisid väga konkreetselt. Meil šansse ei tekkinud.
Kui Sa ütlesid, et poolfinaalis olite füüsiliselt ja vaimselt väsinud, siis kuidas te pronksiseeriaks ennast nii hästi koguda jõudsite? Mis seal vahepeal juhtus?
Saime aru, et kui jääme samamoodi edasi mängima ja ei suuda sinna mingit särtsu tuua, siis pronksiseeria võib samamoodi minna. Ühtlasi saime võistkonnana aru, mida see pronks klubile tähendab. Mina üritasin ka seda võistkonda tagasi üheks liita. Oli näha, et ka Pärnul on poolfinaalist väike pettumus sees ja me üritasime seda ära kasutada. Saime esimese mängu kohe kätte ja nii ta läks.
Kas siis võib öelda, et vaimne pool kandub ikkagi tahes-tahtmata väljakule ja mõjutab tulemust?
Muidugi, ma olen sellega täiesti nõus. Viimases seerias oli näha, et mõlemad meeskonnad on väsinud, sest mõlemal oli palju mänge. Pärast veerandfinaali oli üks või kaks vaba päeva ja siis tuli kohe uus seeria otsa. Füüsiliselt võib-olla veel suudad ennast valmis panna, kui mängid mängu ära ja siis on üks päev puhkust, aga sa ei jõua sellest vaimselt taastuda. See kindlasti avaldas mõju mõlemale meeskonnale.
Kui palju saab sellises olukorras taktikaliselt vastaseks valmis olla, kui lõpetad ühe seeria ja pead kohe järgmise vastase vastu valmistuma hakkama? Või kuna Eestis mängitakse üksteise vastu üsna tihti ja Eesti mängijad tunnevad teineteist hästi, siis see nii suurt rolli ei oma?
Midagi jõuavad treenerid ikka kiiruga välja mõelda, et mingi plaan paika panna, aga ega selleks palju aega ei jää. Pärnu seeriaks tegime tegelikult päris palju muudatusi, kuna valmistumiseks oli mõni päev rohkem ja ma arvan, et see meile nende vastu mängides edu tõigi. Võrreldes teiste seeriatega mängisime kaitses teistmoodi ja nagu ka lõpptulemusest näha, siis nad viskasid kõige rohkem 66 punkti. Meile tõi võidu kaitse. Ühesõnaga mingeid muudatusi kindlasti jõuab teha, aga kahe mängu vahel ei ole palju aega ja isegi, kui sa tahad mingit taktikalist muutust sisse tuua, siis me ei ole seda treeningutel läbi teinud ja sa ei tea, kas see hakkab mängus tööle.

Rapla kohal ripuvad tumedad pilved ja meeskonna jätkamine meistriliigas on küsimärgi all. Kui palju see meeskonda mõjutas? Milline meeleolu valitses meeskonna riietusruumis?
Eks ta ikka mõjutas. Mingi aeg me isegi ei teadnud, kas see hooaeg üldse mängitakse lõpuni. See tekitas ebakindlust, aga see ei kestnud kaua. Eesti mängijate jaoks on väga tähtis, kas klubi jätkab järgmisel aastal või ei jätka. Meile läheb see korda, aga välismängijate jaoks ei ole see nii tähtis, sest nemad teevad selle hooaja ära ja nende jaoks pole vahet, mis edasi saab. Aga me ikkagi suutsime sellest üle olla ja sellest motivatsiooni leida, et võistkonnana enda poolt kõik ära teha ja näidata sponsoritele, toetajatele ja vallale, et see klubi peab siin liigas olema.
Kas Sinu arvates suutsite näidata ja tõestada, et Rapla peaks meistriliigas edasi mängima?
Jah. TalTechi seeria oli esimene koht, kus me saime hea emotsiooni ja mängudel oli palju rahvast. See oli hästi eriline seeria ja sellest võiduga välja tulemine kindlasti tekitas rohkem huvi ja tuletas kõigile meelde, miks see klubi peab siin liigas olema. Pronksiga lõpetamine oli samuti väga tähtis. Play-off andis kindlasti lootuse, et klubi jätkab suurelt.
Räägime Sinu jätkamisest ka. Kus Sina uuel hooajal mängima hakkad?
Hetkel on raske öelda. Lühike vastus on, et veel ei tea.
Kas esimene siht on uuesti kuhugi eksootilisse riiki minna?
Ta ei pea eksootiline olema, aga kui tekib variant, mis pakub pinget nii liiga, klubi kui ka pakkumise mõttes, siis ma kindlasti tahaks minna, aga poleks paha ka Eestis mängida.
Kas Jaak Karp on Sinuga juba ühendust võtnud ja sellel teemal rääkinud?
Eks me oleme hooaja lõpus ikka rääkinud, aga kuna hetkel ei ole veel täpselt teada, mis visiooniga klubi jätkab, siis praegu on raske midagi kokku leppida. Pigem olen avatud kõigile pakkumistele.
Sinust vanem Tanel Kurbas ütles, et ta pole elu sees nii palju pealt pannud, kui sel hooajal. Sul on ka võib-olla vaja veel paar aastat areneda, et siis samamoodi öelda?
Jah, tahaks loota, et olen selles vanuses sama heas vormis kui Tanel Kurbas (Naerab.).
Sinu viimane koondisemäng pärineb 2022. aasta suvest. Kas loodad veel Eesti koondist esindada või on noorem generatsioon Sind lootusetult kõrvale lükanud?
Igapäevaselt ma sellele ei mõtle ega mängi hambad ristis selle nimel. Pigem üritan teha klubi tasandil enda asja nii hästi kui võimalik, aga kui võimalus tekib, siis lähen iga kell koondisesse. See on alati äge olnud ja see on olnud au.
Jukka Toijala on väga tihti tribüünidel Eesti klubide mänge vaatamas. Kas visked hakkavad kohe paremini sisse kukkuma, kui teda tribüünil näed?
Ma ei tea, seal on teisigi tähtsaid ninasid. Pigem tuleb üldse unustada, kes seal vaatamas on.
Ma niisama õngitsen.
Ma saan aru küll (Naerab.).
Kuigi oled oma korvpallurikarjäärist koguni seitse hooaega mänginud Raplas, oled pärit hoopis Hiiumaalt. Mis seisus on praegu Hiiumaa korvpall?
Tundub, et Hiiumaa korvpall on vaikselt jälle jalgu alla saamas. Risto Merimaa ja Koit Kalmus on juba mitu aastat Hiiumaa noortekorvpalli vedanud ja nüüd hakkavad need noored vaikselt peale tulema. Kõige vanemad poisid on U14. Kui minu isa Mati Kiiver ära lõpetas, siis oli vahepeal paus ja noortetreeninguid ei olnud, aga nüüd hakkab jälle looma. Mul on selle üle väga hea meel ja kui võimalus on, siis käin ka ise Hiiumaal trennides ja vaatan, kuidas neil läheb.
Mis plaanid Sul suveks on? Kui palju Sa puhkad, kui palju trenni teed ja kui palju palli katsud?
Paar nädalat puhkan, siis hakkab jälle pihta. Mulle meeldib alustada üldfüüsilise baasi ladumisega ja siis juuli keskel võiksid korvpallitrennid ka juurde tulla. Minu jaoks on füüsilise poole korras hoidmine suvel jooksul väga tähtis, sest siis pean pikale hooajale vastu. Enamasti tegelen sellega Hiiumaal.
See tähendab, et kõik väikesed korvpallifännid võivad tulla vaatama, kuidas seda asja tehakse?
Jah, eks nad käivad piilumas.
Sa oled kergejõustiklase taustaga. Sinule on üksinda staadioni tartaanil nokitsemine ju mokkamööda.
Kusjuures ma väga naudin seda. Korvpallihooaeg kestab kümme kuud ja sa oled terve see aeg kellegagi ninapidi koos. Suvel saad natuke üksinda trenni teha ja see on nagu vaimne puhkus pärast korvpallihooaega. Mingis mõttes ma isegi ootan, et saaks üksinda neid asju teha.




