Close

INTERVJUU | Sander Raieste erinevate arvajate kriitikast, Baskonia täiesti raamidesse surutud stiilist ja oma lõppevast lepingust

-Sander Raieste | Foto: EPA/Scanpix

Kaheksa aastat tagasi ambitsioonika komeedina Hispaania korvpallis kõrgusi vallutama asunud Sander Raieste ei osanud toona veel aimatagi, millised väljakutsed teda sel valitud teekonnal ees ootavad. Teele visatud takistuste ja kriitikute taustamüra kiuste on 24-aastane noormees Baskonia süsteemi püsima jäänud ning juba viimased neli hooaega nii sealses kõrgliigas kui ka iga mängumehe unistuste sihtkohaks olevas Euroliigas end julgelt proovile pannud. Kõikuv roll ja pisidetailideni paika pandud mängujoonised pole küll lasknud tal veel ülemäära kõrget tähelendu saavutada, kuid eestlasest mängumees usub lootusrikkalt, et suurklubi eest ammutatavad kogemused alles jõuavad tõeliseks valuutaks vahetuda.

Noores eas kõrgesse mängu lülitumise ja mitme suurkuju kõrval tõsiseltvõetavaks mängijaks sirgumise tulemusel on 204 cm pikkuse Raieste teras tänaseks päevaks küllaltki karastunud ning suurte sihtidega noormees pole võõrsil kogetud raskustel lubanud enda eneseusku langetada. 17-aastaselt ette võetud rada võib küll lähiajal jõuda oma lõpp-punkti, sest Raieste ja tema pikaajalise koduklubi Baskonia vaheline koostööleping on peagi lõppemas, kuid Euroliigas veelgi vägevamalt kanna kinnitamisest unistav pallur on juba põnevusega uute suundade ootel. Enne otsustavat mõttekohta tuleb aga karmikäelise Duško Ivanovici poolt juhendatavas satsis hooaeg edukalt lõpuni mängida ning koos hea sõbra ja tiimikaaslase Maik-Kalev Kotsariga järelejäänud korvpalliaastast maksimum võtta.

Tihedast klubihooajast põgusa pausi saanud ning 2025. aasta EM-valikturniiri raames korraks koju naasnud rahvuskoondislane ja Korvpall24.ee portaal pidasid päev enne võidukat kohtumist Leedu vastu maha sügavamõttelise vestluse, kus pakkusid kõneainet nii Raieste senine klubikarjäär, Baskonia tänavuse hooaja kesine avastart kui ka treenerivahetusega kaasnenud muudatused. Kõige selle keskel sai vesteldud ka karmis korvpalli-skeenes läbilöömisest ja Raiestele pinnapealselt omistatud rollist välja võitlemisest. Usutluse käigus rääkis mängumees avameelselt ka väljakutsetest, mis nii kõrgel tasemel mängimisega käsikäes käivad ning andis tabava vastulöögi kõigile neile, kes on järjepidevalt tema otsuseid ja valikuid küsitavuse alla seadnud.

Sander, Sul on Baskonia põhimeeskonna eest käimas juba neljas järjestikune hooaeg – kuidas Sa oma sealset minekut hindaksid ja milliseks mängumeheks on need pikad aastad suutnud Sind kasvatada?

Suures plaanis on need neli aastat läinud mingil määral suhteliselt sarnaselt. Mu mänguminutid on olnud ebastabiilsed ja roll üpris kõikuv. Rütmi leidmine on olnud seega veidi keeruline. Sellisel tasemel mängides on väga keeruline endale kindlust sisse saada, kui su minutid on kogu aeg kõikuvad ja nii rotatsioon kui ka treenerid pidevalt erinevad. Mu roll pole Baskonias kunagi olnud päris see, mida ootasin või oleksin tahtnud. Läksin suhteliselt kiiresti päris kõrgele tasemele. Võib-olla oleks tulnud kasuks enne põhimeeskonnaga liitumist veel mõni aasta kuskil madalamal tasemel või madalamas ACB satsis mängida, aga see kõik on juba tagantjärele tarkus. Ma tegelikult ei kahetse midagi. Muidugi tahaksin rohkem, aga samas tuleb aru saada, et see on Euroliiga. Juba see on ikkagi suur asi, et saan stabiilselt võistkonnas olla ja väljakul käia. See kindlasti pole veel maailma lõpp. Saan alles 25-aastaseks, mul on veel palju korvpalli mängida. See, mis on tehtud, on teinud minust minu, ja siin ma olen. Kui oleks teised otsused ja teed olnud, poleks see mina. See oleks juba keegi teine.

Nii klubil kui ka Sinul individuaalselt on selle perioodi jooksul olnud paremaid ja halvemaid aegu. Kas võib öelda, et tänavuse hooaja alguses kõikuvate mänguminutite, meeskondlike lüüasaamiste ja peatreeneri vahetuse näol kogetud mõõn oli üks järjekordne keeruline väljakutse?

Kindlasti. Tegelikult oli juba hooaja alguses teada, et meie peatreeneri koht pole kõige kindlam. Olukorra tegidki keeruliseks ka need kõlakad, mis käisid kogu aeg. Keegi ei teadnud, mis saab – kas treener jääb või läheb. Meil oli vahepeal ka palju vigastusi ja noortesüsteemist polnud tegelikult kedagi appi võtta. Reisisime ja mängisimegi kuue-seitsmekesi. Tagamängija positsioonile polnud ka vahetust võtta. Codi Miller-McIntyre mängis põhimõtteliselt iga mäng 40 minutit. See tegi ka treeneri töö raskemaks. Võib-olla see stiil, mida Joan Penarroyale (Baskonia endisele peatreenerile – toim.) mängida meeldis, ei sobinud nii palju meie tänavuse komplekteeritusega. Eelmine aasta sujus tema stiiliga ju ideaalselt. Me küll otseselt kuhugi ei jõudnud, aga põhiturniir kulges küll oluliselt paremini, kui keegi meist oodata oskas. Võib-olla paljud ootasid, et lähmegi sama energiaga edasi, aga see aasta on satsis ikkagi natuke teise profiiliga mängijad ja olukord oli tänavuse hooaja alguses keerulisem. See oli raske aeg nii mängijatele kui ka klubile.

Kas kesine hooaja avastart tekitas siis kõigis omajagu ebakindlust?

Jah, päevast päeva ei teadnud, kes on trennis ja keda pole. Positsioonid liikusid ka suhteliselt palju. Hästi palju teadmatust, ebakindlust ja kõlakaid. Eks ikka üritasid igapäevaselt kõike samamoodi teha, aga see on keeruline ülesanne, kui keegi kogu aeg sosistab ja iga hommik saali jõudes riietusruumis kõlakaid arutab. Hästi palju kõrvalisi ja väliseid faktoreid oli lõpuks.

Muutus sellesse keerulisse olukorda saabus uue peatreeneri Duško Ivanovici näol, kes on Sinu jaoks juba varasemast vägagi tuttav. Kuidas see käik mängijate poolt vastu võeti?

Ega sul mängijana väga pole mingit muud varianti. Kui treener tuleb ja ülemus vahetub, teed sina ikkagi oma tööd edasi. Euroliigas vahetuvad treenerid päris kiirelt ja nende positsioon ongi selles liigas kõige ebakindlam. Tuleb lihtsalt harjuda. Midagi müstilist tegelikult polnud. Nõudmised on lihtsalt teistsugused. Joan Penarroyalt Duško peale üle minnes läks fookus peamiselt kaitsemängule. Ta on kaitsele keskenduv treener. Natuke läheb vaja aega, et kõik ühele lainele saaksid. Tegelikult on juba praegu näha, et organiseeritum kaitse on meid tabelis ülespoole tagasi toonud ja mäng on hakanud natuke rohkem jooksma.

Sa oled varem öelnud, et Sul on Ivanoviciga keeruline luua sellist läbipaistvat ja vahetut mängija-treeneri vahelist kontakti. Kas tänaseks päevaks on seal toimunud teatav edasiminek?

Ta tegelikult ei räägi väga kellegagi. Täiesti öö ja päev (Joan) Penarroyaga. Ta küll kutsub inimesi enda kabinetti mingeid klippe vaatama ja natuke rääkima, aga tal on neli-viis mängijat, kellega ta rohkem mängib ja räägib.

Kuidas see mängumehe eneseusule ja motivatsioonile mõjub, kui peatreener isegi ei ürita oma selgeid lemmikuid ja eelistusi varjata? Kui raske on end tagasihoidliku eestlasena teiste suurte ninade seas kehtestada?

Duškol olid rollid ja ootused kõigile kohe paigas. Ta ei lase väga mitte kellelgi eksperimenteerida. Siin ei lasta raamidest välja tulla. See on sellel tasemel tegelikult normaalne – igaühel ongi oma roll. Selliseid viskeid, mida võtab Markus Howard (Baskonia satsi tagamängija – toim.), ei või kõik võtta. See on igati loogiline. Teistel on alles siis rohkem võimalusi, kui on vigastatuid. Mängimise koht on ainult siis, kui teeme vastasmeeskondade skautingut ja liikumisi. Siis ta ei pööra sellele nii palju tähelepanu, kui sa viske esimese söödu pealt võtad. Aga muidu on ikka päris tihti olnud olukordi, kus peatreener konkreetselt peabki trenni kinni ja küsib, miks sa võtsid selle viske. Tal on enda peas paigas, kes ja mida teha tohib. Meie rünnakujoonises on kõik väga kindlalt paigas. Silmapaistmine ongi sedavõrra keerukam, kui sa pead põhimõtteliselt kogu aeg nurgas seisma ja kaitses mängima.

Aga siis ongi ju ütlemata keeruline Sulle omistatud rollist välja saada ja end tõsiseltvõetavamalt tasandilt tõestada?

Ongi. Isegi kui sa midagi trennis teed, pannakse sind põhimõtteliselt kohe paika ära. See on selle taseme reaalsus. See pole see, et ma trennis üldse ei prooviks või et ma ei tahaks ega pingutaks. Kui treener midagi ütleb ja sa vähegi mängida tahad, siis sa lihtsalt teedki nii, nagu öeldud. Nii lihtsalt on päeva lõpuks.

Kas iga mänguminuti eest hingehinnaga võitlemine ja mitte ülemäära palju rahulolu pakkuvasse rolli kinnijäämine on Sinu peas hetkekski tekitanud klubivahetuse ja uue väljundi leidmise mõtteid?

See ongi selle hooaja lõpus üheks mõttekohaks. Olen ju tegelikult viimased kaheksa aastat tugevalt lepingu all olnud. Nüüd tuleb kindlasti huvitav aeg.

Praegu on kõik lahtine?

Jah, midagi konkreetset pole. Mul saab juuli lõpus leping läbi. Sinna on veel palju aega. Eks ole näha. Polegi tegelikult sellises olukorras olnud. Eelmine kord, kui pikenduse sõlmisin, oli mul tegelikult veel aasta lepingut. See on täitsa uus ja huvitav situatsioon. Kindlasti on suureks eeliseks see, et mul on Hispaania pass. Ideaalis tahakski Hispaanias jätkata, kuna see on tuttav koht, aga samas ei paneks ma ka mingile muule liigale kätt ette. Kui peaksingi lahkuma, on kindlasti oluline ka see, et oleks mingi eurosari. Et ei mängiks ainult üht liigat ja oleks ikkagi veel mingi väljund.

Kõikide raskuste kiuste Sa koju ja justkui lihtsama väljundi peale ei igatse?

Praegu olen ju kodus (Muigab.). Nii kaua, kui vähegi võimalik, on sihiks ikkagi välismaa. Ma küll pole viimased aastad kõige rohkem mängida saanud, aga see ei tähenda, et mu karjäär 25-aastaselt läbi on. Kui mõne karjäär läheb samm-sammult kõrgemale, siis mind visati kohe kõige kõrgemale. Eks ole näha, kuidas see edasi läheb. Ära ma kindlasti ei lõpeta ja Eestisse ka veel ei tule. Mul küll pole Eestis mängimise vastu midagi, aga tahan ikkagi üritada kuskil kanda kinnitada ja tunnetuse kätte saada.

Milline on Baskonia tänavuse hooaja sats ja kuidas Sa teie rotatsiooni iseloomustaksid?

Treeneri kõige suurem märksõna on kaitse. Tema jaoks hakkab kõik kaitsest. Penarroyaga oli rõhk meie enda asjadel, aga nüüd on hästi palju skautingut ja videot. Meil on peamine, et vastased ei saaks mängida nii nagu nad tahavad. Nad võivad korvi visata, aga mitte nii nagu nad on tavapäraselt harjunud. Kõik hakkab sealt pihta. Kui kaitse peab ja saame asjad kinni, tuleb ka rünnak järele. Rünnaku märksõnaks on kannatlikkus. Kui see pole just Howard, kes viskab, tahab peatreener, et me oleks ikkagi kannatlikud ja ei viskaks kohe esimest viset peale. Meil on sisse-välja mäng ja peame mängima liikumised lõpuni. Treeneri joonis näeb ette, et me ei lase korvi alt endale ära panna ja kui vastased meid võidavad, siis ainult tänu sellele, et nad lihtsalt viskavad väljast nii hästi kolmeseid. Meie A ja O on Markus Howard, Codi Miller-McIntyre, Chima Moneke ja muidugi Maik-Kalev Kotsar. Kõik käib läbi nende. Kui nemad on väljakul, on mäng eriti kiire. Mitte küll nii kiire kui eelmine aasta, aga tugevalt kaitsele orienteeritud.

-Sander Raieste kaitses | Foto: EPA/Scanpix

Teatavasti on Baskonia üks neist Euroliiga klubidest, kes pole just ülemäära vaimustuses, kui nende ridadesse kuuluvaid mängumehi kutsutakse rahvuskoondist esindama. Millest see negatiivne hoiak tuleneb ja kui keeruline oli sel korral asjad klappima saada?

See hoiak pole otseselt negatiivne. Kellelgi pole midagi koondise vastu, sest suvel ei öelda kunagi midagi, aga klubi seisukoht on lihtsalt olnud, et hooaja sees ei taheta lasta. Täpsemalt pole meile muidugi midagi seletatud ja ega nad teoorias ei peagi. Saame neist aru. Lõppkokkuvõttes on ikkagi nemad meie palgaisad. Nad tahtsid seda pikemat pausi trennideks kasutada ja ilma mängudeta teatud asjadele rohkem keskenduda. Kui treener hooaja sees vahetub, on ikkagi suhteliselt raske neid muudatusi kiiresti läbi viia. Need vajavad drillimist, aga sul ei ole aega asju drillida, kui kogu aeg on uued mängud ja vastaste skautimised. Eks nad muretsevad koondiseakna ajal ka mängijate vigastusriski pärast. Riskifaktor on nende jaoks suur ja ilmselt see hoiak sealt tulenebki. Võib-olla oli seekord asi ka selles, et me ei saanud Hispaania karikavõistlustele. Klubi filosoofia on kogu aeg olnud, et peame teistest rohkem trenni tegema ja kõige kauem saalis olema. Saan sellest kõigest aru, aga ühelgi teisel Euroliiga klubil pole probleemi olnud ja kõik teised on ilusti koondist saanud esindada. Meil oodati põhimõtteliselt viimase mänguni ja alles siis öeldi, et võime minna.

Alles siis saite nõusoleku?

Jah. Tegelikult oli ka selline olukord, et need mängijad, kes koondisesse ei läinud, said viis vaba päeva ja ülejäänud said kolm. Ehk siis need, kes koondisesse läksid, hakkasid viiekesi trenni tegema (Muigab.). Pärast tegime veel kaks päeva koos terve satsiga. Kui enamus Eesti koondislasi oli juba 15.-16. veebruaril kohal, siis meie (Maik-Kalev) Kotsariga jõudsime alles 18. veebruari öösel. Meile öeldi, et hommikul me minna ei tohi, peame veel ühe trenni tegema ja oleme alles siis vabad.

Mis Sa arvad, milline suhtumine teid Hispaaniasse tagasi jõudes ees ootab?

Arvan, et ühtegi karistust küll ei tule. Lähme tagasi ja lendamegi kohe varsti edasi Istanbuli. Nüüd hakkabki see hooaja teine tihe pool pihta.

Pärast koondiseakent on värske energiaga hea naasta?

Ega ma suures plaanis ei oota ega eelda, et midagi kohe muutub. Viimastes mängudes mul küll oli juba rohkem minuteid ja mingit rolli, nii et loodetavasti jätkub kõik selles suunas. Samas ei tea kunagi, mis üllatus võib tagasi tulles sealt vastu vaadata. Mul on silmad lootust täis, et kohe päris vett peale ei tõmmata. Eks ole näha.

Mida Sa ütleksid nendele arvustajatele ning erinevates korvpallisaadetes figureerivatele arvajatele, kelle hinnangul Sa oled Baskonias mugavustsooni kinni jäänud ja vajaksid väljakutsuvamat väljundit? Päeva lõpuks on need lihtsalt teiste subjektiivsed arvamused, aga kuidas need ikkagi Sulle mõjuda võivad?

Inimestel on õigus arvata täpselt seda, mida nad tahavad. See käib inimeseks olemise juurde. Kõigil on ideid. Neil on õigus niimoodi arvata, ma ei pane seda kellelegi pahaks ja pole kellegi peale solvunud, aga mind need hinnangud ei kõiguta. Eks ma ise näen ka ja kuulen neid erinevaid arvamusi, aga teadlikult ma neid küll välja ei otsi. Minu ülesanne pole kellegi arvamust muuta või kedagi ümber veenda. Minu elu neist ei muutu. See on minu elu ja karjäär. Mina pean päevast päeva selle olukorra sees olema. Telgitagustes on nii palju asju, millest teised inimesed lihtsalt ei saagi aru. Põhjuseid ja faktoreid on tohutult. Korvpallurikarjäär on täpselt nii pikk, kuni keha lubab ning taset ja kvaliteeti on. Lõppkokkuvõttes tuleb teha seda, mida sa ise teha tahad. Koerad hauguvad, aga karavan liigub ikka edasi! Pean oma otsused ise tegema – olgu need siis head või halvad. Päeva lõpuks on need ikkagi minu otsused ja mina pean nendega elama. See ongi kõige tähtsam.

scroll to top