USA-s palliv 22-aastane Hannes Saar vahetas junior college sarjas mängiva Barton Community College’i uue võistkonna vastu ja pallib sel hooajal UCCS-i ülikooliga NCAA 2. divisjoni Rocky Mountain Athletic konverentsis. Korvpall24.ee portaal uuris võistkonnas liidrirolli kandvalt eestlasest tagamängijalt, kuidas ta uude meeskonda jõudis ja kuivõrd rahule on ta oma valikuga jäänud.
Mullu kogunes junior college sarjas Tartust tuule tiibadesse saanud Saare arvele 31 kohtumises keskmiselt 30 minutiga 10 punkti, 5,8 lauapalli, 2,6 resultatiivset söötu ja 1,4 vaheltlõiget. Sel hooajal on 198 cm pikkune mängumees visanud NCAA 2. divisjonis keskmiselt 28,5 minutiga 9,5 punkti, võtnud 4,9 lauapalli, jaganud 2,6 korvisöötu ja teinud 1,1 vaheltlõiget.
Rääkisime 22-aastasega Saarega sellest, mis koolis ja divisjonis ta ookeani taga mängib ning kuidas jäi ta rahule Barton Community College’is veedetud ajaga. Samuti saime teada, miks ta uue mängupaiga otsis ja millised valikud tal veel laual olid. Muuhulgas tegime juttu kohanemisest, õppimisest, võistkonnast, meeskonnakaaslastest ja eestlase rollist. Lisaks rääkis Saare hooaja eesmärkidest, tulevikuplaanidest ja sellest, mida USA elukorraldusest kindlasti Eestisse ei tohiks tuua.
Hannes, alustame sellest, et võrreldes meie eelmise intervjuuga esindad Sa nüüd UCCS-i ülikooli. Mis divisjoni kooliga tegemist on ja kuidas kooli valikuga rahule oled jäänud?
Tegemist on NCAA 2. divisjoni kooliga Rocky Mountain Athletic konverentsis. Kooliga olen väga rahul, kõik õppimise ja treenimise tingimused on siin tipptasemel.
Meenutame korraks ka Barton Community College’i aegu. Kuidas Sul seal asjad lõppesid?
Bartonis lõppes meie hooaeg nukralt. Võitsime hooaja lõpus 10 mängu järjest, aga enda regiooni finaalis kaotasime ülikoolile, keda olime kaks korda hooaja sees võitnud ja ei saanud JUCO üleriiklikele meistrivõistlustele automaatselt peale. Meil oli veel võimalus saada kutsega peale, aga kuna osad väga tugevad ülikoolid ei võitnud oma regiooni ära, siis nemad said kutse enne meid ja meie olime esimesed, kes välja jäid. Üldiselt võib kahe aastaga Bartonis väga rahule jääda.
Kas plaan oligi selleks hooajaks uus õppimis- ja mängupaik leida?
Kuna JUCO-s saab olla ainult kaks aastat, siis pidin endale uue kooli otsima. Pärast hooaega oli palju kõnesid erinevate NCAA esimese ja teise divisjoni koolidega, et uus sobiv mängupaik leida.
Kuidas jõudsid lõpuks välja UCCS-i ja miks just selle kooli valisid?
UCCS tuli üsna ootamatult. Olin erinevate koolidega suhtluses ja kaks päeva enne seda, kui hakkasin Eestisse lendama, helistas mulle UCCS-i abitreener, kes oli just selle töökoha saanud ja ma tundsin teda läbi oma Bartoni tiimikaaslase. Kuna UCCS-i tingimused ja mängustiil tundus mulle sobivat, siis otsustasingi siia tulla.
Kas ja milliseid pakkumisi Sul veel laual oli?
1. divisjoni koolidest oli Robert Morrise ülikoolist kõige tõsisem huvi, aga D2 pakkumisi oli päris palju, kuid UCCS tundus kõige parem olevat. Isegi Marten Maide koolist Fresno Pacificu ülikoolist oli pakkumine ja seal sai isegi visiidil käidud.
Eelmises intervjuus ütlesid, et eesmärk on minna I divisjoni kooli. Kui palju ja mis selle eesmärgi täitmisest puudu jäi?
Väga palju puudu ei jäänud. Oleks me Bartoniga kevadel kaugemale jõudnud, oleks huvi kindlasti suurem olnud. Aga arvan, et UCCS on kindlasti tugevam kui paljud D1 ülikoolid.
Mis eriala Sa UCCS-is õpid?
Alates sellest aastast õpin ärindust. Siia tulles muutsin oma eriala, enne seda õppisin spordi mänedžmenti.
Colorado Springs peaks asuma üsna Denveri ligidal. Kas Nikola Jokic ja Denver Nuggets on juba nähtud või pole veel jõudnud?
Nii on, Colorado Springs on umbes tunni kaugusel Denverist. Veel pole jõudnud Denverisse mängule, aga pärast hooaega käin kindlasti seal ka ära.
Kolisid Kansasest kõrvalosariiki Coloradosse. Kas eluolu on neis paikades samasugune või on mingeid erinevusi ka? Kui on, siis milliseid?
Ainuke erinevus Kansase ja Colorado vahel on see, et Colorado on mägisem. Colorado inimesed on rohkem õueinimesed, kõigile meeldib käia mägedes matkamas või suusatamas. Ülikool asub 1800 meetri kõrgusel mägedes. Sellega tuli harjuda. Esimesed paar nädalat oli joostes rahvakeeli kops kogu aeg koos. Nüüdseks olen sellega ära harjunud ja võõrsil mängudes on tunda, et ei väsi nii kiiresti ära.
Sul on tiimikaaslasteks mõned austraallased ja üks uus-meremaalane. Kas Euroopast oled Sina ainus? Kuidas teistega läbisaamine ja üldine tiimikeemia on?
Euroopast olen ainus, aga sulandumine läks väga kiirelt ja üldine tiimikeemia on ka super. USA-s pigem on nii, et kui nähakse, et oled mängumees, siis võetakse kiirelt omaks.
Minuteid oled Sa seni korralikult saanud ja hiljuti tegid 22 punktiga ka oma resultatiivseima esituse. Milline Sinu roll meeskonnas on?
Roll on olla üks liidritest ja see oli ka peamine põhjus, miks ma tegelikult siia tulin, et saaks liidrirolli harjutada.
Kuidas Sa ise enda seniste mängudega rahule oled jäänud? Millega oled rahul ja mis on need aspektid, mida esmajoones parandada tahad?
Alati saaks paremini. Aasta alguses väänasin hüppeliigest ning siis jäi üks mäng poolikuks, aga üldiselt võib praegu rahule jääda. Mänguajaga olen väga rahul. Asi, mida paremini saaks teha, oleks rohkem mängu enda peale võtta. Kuna meil on sel aastal palju vigastusi, siis pole kellegi teise otsa vaadata.
Millist mängustiili te viljelete ning kui erinev on see võrreldes Bartoni meeskonnaga?
Meie mängustiil on hooaja sees muutunud, kuna meil on palju vigastusi olnud. Bartoniga võrreldes on meie rünnak meeskondlikum ja rõhutakse rohkem palli liigutamisele.

Kuidas teil senine hooaeg meeskonnana on läinud ning mis on teie tänavused eesmärgid?
Eesmärgid olid alguses suured, sest saime hea meeskonna kokku, aga vigastused rikkusid hooaja alguse ära. Mul korterikaaslane kukkus esimeses mängus käeluu katki ja kaks teist põhimeest said sellised vigastused, mis lõpetasid nende hooaja. Vaatamata sellele, et meil on olulised mängijad puudu, suutsime võita Fort Lewise ülikooli, kes on üleriigilises tabelis 9. kohal. Lisaks oli hooaja alguses palju ebaõnne, kui kaotasime enne jõule neli mängu vähem kui kolme punktiga. Isegi treener ütles, et kirjutab sellest hooajast raamatu, kuna meil on nii palju erinevaid asju juhtunud. Eesmärk on saada enda regioonis nelja parema hulka, et saaks play-off‘is koduväljakueelise.
Mitu hooaega ülikoolikorvpalli Sind veel pärast tänavust ees ootamas on?
Pärast seda ongi mul veel üks hooaeg jäänud.
Sa oled päris pikalt juba USA-s elanud. Kas oled sealse eluga täielikult harjunud? Mis on peamised asjad, millest Sa Eestiga võrreldes USA-s olles puudust tunned?
Ütleksin, et olen juba täiesti ära harjunud. Ei mäletagi, millal viimati koduigatsus oli. Kõige rohkem tunnen puudust perest ja sõpradest Eestis.
Kui oleks Sinu võimuses, siis mis oleks see üks asi, mille Sa USA ühiskonnast või elukorraldusest kohe Eestisse üle tooksid ning mis oleks see üks asi, mis Sinu arvates kindlasti ei tohiks sealt kunagi üle ookeani Eestisse jõuda?
USA inimesed on loomult hästi avatud ja sõbralikud, see oleks asi, mis võiks Eestis ka olla. Eestis on inimesed üpris kinnised ja kõik ajavad oma asja. USA relvaseadused ei tohiks kunagi Eestisse jõuda. Liiga lihtsalt saavad inimesed endale relvi osta. Tüli ei maksa siin võõrastega norida, sest kunagi ei tea, kellel võib relv taskus olla.
Oled Sa selles osas ka tuleviku peale mõelnud, et kus ja mis tasemel Sa tahaksid ideaalis korvpalliga pärast ülikooli jätkata?
Pärast ülikooli tahaks kindlasti Euroopas edasi mängida, aga eks aeg näitab, millises liigas. Töö käib selle nimel, et tulevikus koondisekutse saada.




