Viimased kaks hooaega end välismaal proovile pannud Kasper Suurorg on laenulepingu alusel tagasi kodus ning kõikidele siinsetele korvpallisõpradele TalTech/Optibeti ridades mängides näitamas, milliseks mängujuhiks on need võõrsilt saadud kogemused aidanud tal kasvada.
21-aastane Suurorg naasis Eesti-Läti liigasse Hispaaniast, kus ta sealsesse kõrgliigasse kuuluva Badalona Joventuti treenerite käe all väärtuslikke treeninguid läbis ning neilt saadud õpetusi tugevuselt kolmanda liiga kinni pannud Prati meeskonna kasuks rakendas. Paraku ei olnud tänavusel hooajal samalaadse teekonna jätkamine enam võimalik, sest nimetatud meeskondade eestvedajate vahelised lahkhelid lõid plaanid sassi. Badalonal tuli seega nii eestlasest tagamängijale kui ka mitmele teisele noormängijale laenuklubi näol uus ja jätkusuutlikum väljund leida. Seda ikka selleks, et lootustandvad pallurid jõuaksid oma võimete maksimumini.
Just Hispaaniast saadud õpetlik kogemus ja noormehe tuline algus siinses ühisliigas ajendasid Korvpall24.ee portaali Suuroruga pikemaks vestluseks maha istuma. Nii saigi oktoobrikuu viimasel reedel TalTechi spordihoones peetud see avatud kaartidega vestlus, kus jututeemat pakkus tema dramaatiline kevad, koju naasmine ja Alar Varraku juhendatava ülikoolimeeskonnaga liitumise kasuks otsustamine. Intervjuu käigus selgus ka see, kuidas on Suurorul õnnestunud selle lühikese ajaga tõusta satsi üheks suurimaks liidriks ja kui suurelt tunnetab ta enda vastutust meeskonna ees. Juba rahvuskoondise tasemeni kerkinud mängumees rääkis ka enda pikema perspektiivi plaanidest ning vastas tabavalt põletavale küsimusele “kas see liiga Sinu jaoks liiga väikseks ei jää?”.
Kasper, käimasolev korvpallihooaeg on saanud nii Sinu jaoks individuaalselt kui ka TalTechi jaoks tervikuna võimsa avastardi. Oskasid Sa pärast Hispaanias veedetud aastat ja kahe partnerklubi kevadise tüli järel üldse aimata, et vahelduseks jälle koduses liigas maandud?
Eks ikka mõtlesin selle peale, kui sain teada, et see hooaeg Hispaanias ei jätka. Sealt oli tegelikult ka muid variante. Üheks neist oli LEB Oro ehk tugevuselt teine liiga ja teiseks variandiks LEB Plata ehk tugevuselt kolmas liiga. Muidugi mõtlesin ka Eesti-Läti liiga peale, sest siin on iga aastaga tase kõvemaks läinud. Arutasin selle otsuse oma agendiga läbi. Üle-eelmisel aastal ta ei arvanud, et ma siia mängima võiks tulla, aga pärast Hispaanias oldud aastat ta ütles, et nüüd on see tase hea. Selle pealt sündiski otsus tulla (Alar) Varraku juurde.
Kuidas ja miks osutus valituks just TalTech? Tuli neil kellegagi kõvasti võistelda, et Sind enda ridadesse saada? Oli Eestimaa pinnalt tahtjaid veel?
Pigem ei olnud. Otseselt tegelikult ei otsinudki. Keegi väga ei teadnud, et üldse saadaval olen. Mu agent lihtsalt juba teadis Varrakut. Tegelikult teadsid ka mu treenerid teda eelmisel suvel toimunud U20 Euroopa meistrivõistlustelt, sest just sealt EM-ilt mind Badalona võistkonda valitigi. Nüüd nad küsisidki, mis Varrak praegu teeb, ja mina teadsin öelda, et ta on noortega kõvasti trenni tegemas ja treeningute kvaliteet on siin hea. Nii see otsus tuligi.
TalTechi oli hea ja turvaline tulla?
Muidugi. See on kunagi ammu ka mu noorteklubi olnud. Olen siin terve elu olnud ja tunnen kõiki.
Kuidas see keskkonnavahetus noorele mängumehele mõjub, kui oled juba jõudnud võõrsil elamise ja mängimisega justkui ära harjuda ning siis Sinust mitteolenevatel põhjustel öeldakse, et Sulle tuleb nüüd laenuklubi leida?
Eks ikka oleks võib-olla tahtnud sinna jääda, aga ega mul väga suurt otsustusvabadust polnud. Tegime kõik, mis saime. Tõusime kõrgemasse liigasse, aga kahjuks rahaliselt lihtsalt polnud võimalik teise võistkonna eest enam mängida. Aga keskkonnavahetus polnud hull, sest tegelikult on tore üle pika aja kodus olla. Mängisin gümnaasiumi lõpuklassis Pärnu Sadamas ehk olin ka mingil määral eemal. Sellele järgnes üks aasta New Yorgis ja seejärel olingi juba Hispaanias.
Oli laenule andmise uudis Sinu jaoks ootuspärane? Tippklubis nii käibki, et ühel ootamatul hetkel võidakse teatada, et Sinu teenetest mõneks ajaks loobutakse?
Jah, tippklubides ongi tihtipeale nii, et nendele noortele mängijatele lihtsalt on vaja parimat väljundit. Eks see uudis oli ootamatu küll, aga mis mul ikka teha oli. Sellega tuleb alati arvestada. Kõik saadeti laiali. Üks horvaat saadeti Horvaatiasse mängima ja üks Itaalia poiss läks tagasi Itaaliasse.
Tekitas see uudis edasise osas teadmatust ka?
Sain kohe aru, et kuna lähen sealt klubi juurest eemale, siis pean nüüd ennast tõestama hakkama. Usaldasin oma agenti ja nii see TalTechi otsus suhteliselt lihtsalt tuligi.
Tundub, et vähemalt senimaani pole Sul olnud põhjust selles tuttavas väljundis pettuda? Meeskond on magusate võitude näol selges sõiduvees.
Pole pidanud pettuma tõesti. Teen kõik, et meeskond võidaks. Vaatame, mis edasine toob. Praegu on iseendal ka hästi läinud, aga eks nüüd läheb aina raskemaks. See on alles hooaja algfaas.
Stabiilse mänguaja leidmine ja kandva liidrirolli kogemine oli ilmselt ka see lähteülesanne, millega Sind Badalona treenerite poolt laenule saadeti?
Kindlasti. Ma polnud põhimõtteliselt kolm hooaega liidrirollis olnud ja mänginud. Pärnus mängisin 15 minutit, USA-s põhimõtteliselt üldse mitte ning Hispaanias mängisin ka umbes 20 minutit. Treenerid ütlesid, et sellises vanuses on mul ikkagi vaja mängida ja liider olla.
Kas TalTechiga liitumine nõudis pärast kaht välismaal veedetud aastat erilist kohanemist?
Ei nõudnud, sest ma juba teadsin kõiki, kes selle võistkonna juures on. Nii treenereid, füsiosid kui ka juhtkonda. Mängijaid juba ka tundsin, sest pooltega neist sai noorteklassides koos mängitud. Mind võeti siin hästi vastu.
Olles kogenud nii USA üliõpilasliiga kui ka Hispaania kõrgliiga treeningtingimusi ja meeskondlikku ülesehitust, siis kuidas Sa siinset süsteemi hindaksid? Millised need erinevused näiteks trennide ja jõusaali kavade vahel on?
Treeningmaht on põhimõtteliselt sama. Sõltubki lihtsalt selle intensiivsuse astmest. Ameerikas pöörati minu puhul palju tähelepanu jõusaalile. Hispaania klubi mängud väga ei huvitanud, nende hinnangul olid noorte mängijate vaatenurgast just treeningud tähtsamad. Siin on vastupidi, just mängud on olulisemad. Eks trennid muidugi ka. Näen ka ise vaeva ja teen ekstra trenni.
Kuidas Sa enda rolli TalTechi meeskonnas sõnadesse paneksid?
Olen põhimängujuht ja pean selgelt iga mäng üks liidritest olema. Pean aitama ja õpetama nooremaid meeskonnakaaslasi ning ise vanematelt õppima. Muidugi oleks ka tore, kui punkte viskaksin. Teisi peab ka paremini leidma ja agressiivsem olema. Roll ongi tegelikult nüüdseks paigas. Olen põhimängujuht ja loodan, et see hooaja lõpuni nii ka jääb.
Kas selle rolli täitmine tuleb Sinu jaoks pigem kergelt ja loomulikult või oled ikkagi iga kohtumise lõppedes tundnud, et rakendasid platsil oma täit potentsiaali?
Praegu olen ikka iga mäng täiega panema läinud ja pärast päris väsinud olnud. Eks hooaja algus ka veel. Siin liigas nii suurte minutitega mängimine vajab harjumist. Iga vastane on tugev ja kergeid mänge ei tule. Eriti kui tahame kogu aeg võita. Just see hooaeg tunnengi seda vastutust.
Kui üllatunud Sa oled, et ka statistiliselt on hooaeg nii hästi alanud?
See pole mu jaoks eriline üllatus. Teadsin, et nüüd on see aeg, mil pean end tõestama ja endast kõik andma. Praegu on hästi välja tulnud. Tean, mida teha oskan ja tunnen, et olen ka füüsiliselt tugevamaks läinud. Nüüd on oluliselt kergem kui kolm aastat tagasi Pärnu eest siin liigas mängides.
Kas selline varajane tähelend, meedia kõrgendatud tähelepanu all olek ja avalikkuse suured ootused seavad sisemiselt teatavaid pingeid ka?
Tore, et meedia huvi üles näitab, aga tunnen, et nii vähe mänge on alles mängitud ning ma ei keskendu sellele. Mängin oma mängu ja üritan võistkonna edule kaasa aidata. Eesmärk on aidata võita – meedia tähelepanu ja isiklik statistika pole minu jaoks olulised.
Kogu austusega ühisliiga vastu, aga kas see ei pruugi peagi Sinu jaoks liiga väikseks ampsuks jääda? On agent, treenerid Hispaaniast või keegi kolmas sellest Sulle märku andnud?
Ma agendiga igapäevaselt ei suhtle, aga vahel ikka räägime. Praegu leppisime kokku, et keskendume siin olemisele. Eks näis, mis hooaeg toob. Tahan, et meeskond võidaks ja mul endal hästi läheks. Teen kõik selleks, et nii ka läheks.
Praegu Sa tunned, et see väljund on Sinu jaoks piisav?
Jah, olen siin nii vähe olnud. Hooaeg on nii alguses. Praegu küll kuhugi minemise peale ei mõtle.

Milline rutiin on Sul õnnestunud ülikoolimeeskonnas praeguseks tekitada? Milline üks tavaline päev välja näeb?
Tulen hommikuti spordihoonesse varem kohale, et enda kehaga tegeleda ja vigastusennetuse harjutusi teha. Siis on hommikune trenn, kus on jõusaal ja saali osa. Seejärel on individuaalsemad trennid Rauno Pehkaga, kus oleme umbes kahe-kolmekesi. Need on päris head. Õhtuti on tavaline teibitrenn. Üldiselt on selline see rütm. Sõltub mitu mängu nädalas on.
Intensiivsus on siis USA ja Hispaaniaga samaväärne?
Ütleks jah, et sama. Hispaanias võib-olla oli natuke kõrgem, aga meid surutakse siin ka ikkagi iga trenn üle välja survet andma. Intensiivsus peab nendel mängudel kogu aeg kõrge olema. Tunnen, et see arendab mind väga hästi.
Kuidas hindaksid komplekteeritust ja neid mängijaid kui persoone, kes meeskonda kokku on saadud?
See on äge, et meil on kõik eestlased. Võrreldes mõne teise võistkonnaga, kus ikkagi pool satsist on välismaalased. Võib-olla selle taga meie edu praegu ongi. Oleme kokku saanud toreda pundi, kus kõik tahavad teha. Siin väga sellist ülbitsemist või teisele halba soovimist ei ole. Saame riietusruumis kõik hästi läbi ja teeme nalja.
TalTech teebki kõikidele teistele silmad ette asjaoluga, et satsis on omad noored ja suuresti alles karjääri algfaasis olevad Eesti poisid. Kas see on miski, mis aitabki teil vaimu värskena hoida ja noorusliku tiimina suuri meeskondi hammustada, või on enesekindlus lihtsalt jooksvalt ja loomulikult kasvanud?
Arvan, et see enesekindlus lihtsalt tuleb. See hakkabki trennidest pihta. Kui mängule lähme, siis teame, et oleme ilmselt treeninud intensiivsemalt kui mõned teised võistkonnad. See ongi see, mis meile selle enesekindluse lõpuks toob.
Millise treenerina seda võitluslikku meeskonda juhtivat Varrakut iseloomustaksid?
Ütleks, et ta on hästi mõistlik. Oskab õigel ajal närvi minna ja teravamalt öelda, aga teisalt oskab ta enda juurde kutsudes ka rahulikult ja targalt seletada, mida paremini teha. Mulle ta treenerina väga meeldib. Kord on hea ja igas trennis peab pingutama.
Intensiivsete treeningute ja aina tihedamaks mineva mängugraafiku kõrvalt jääb piisavalt aega, et üle pika aja taas kodus olles oma rutiin üles leida?
Ikka. Saan pere ja Eesti sõpradega olla. Polegi tegelikult nendega pikalt olnud. Ema toitu ka hea süüa jälle.
Kodumaale tulek ja karjääri mõttes teataval määral sammu tagasi astumine vastakaid tundeid ei tekitanud? Pigem oli siia naasmine vahelduseks isegi hea?
Vahelduseks on see tõesti hea, aga eesmärk on ikkagi tagasi välja saada. Korra on siin mõnus olla, aga mingi hetk tahaks uuesti minema panna.
Nii et pikemas perspektiivis terendavad uued väljakutsed välismaal?
Kindlasti!




