Close

INTERVJUU | Jukka Toijala demokraatiast ja diktatuurist Eesti koondises, kapteni valimisest, üllatuse pakkunud uustulnukast ning vastastest

-Jukka Toijala | Foto: Siim Semiskar

Eesti meeste rahvuskoondise peatreener Jukka Toijala nimetas eelmisel esmaspäeval need 18 korvpallurit, kelle seast valitakse lõplik koosseis 12.-15. augustil Tondiraba jäähallis toimuvaks olümpiamängude eelkvalifikatsiooni alagrupiturniiriks, kus kohtutakse Tšehhi, Iisraeli ja Põhja-Makedooniaga. Korvpall24 rääkis 2019. aasta sügisest koondise tüüri juurde asunud soomlasega nii eelseisvast turniirist kui ka muust Eesti korvpalliga seonduvast.

Eesti koondis läheb olümpiapiletit püüdma küllaltki noore koosseisuga. Kõrvale jäävad nii läinud hooajal Euroliigas säranud Maik-Kalev Kotsar, koondise tavapärane kapten Siim-Sander Vene kui ka mitmed teised kogenud mängumehed. Toijala valvsa pilgu all jätkavad ettevalmistust Henri Drell, Kerr Kriisa, Kristian Kullamäe, Sander Raieste, Matthias Tass, Rauno Nurger, Kaspar Treier, Joonas Riismaa, Hugo Toom, Kregor Hermet, Mikk Jurkatamm, Taavi Jurkatamm, Leemet Böckler, Artur Konontšuk, Mihkel Kirves, Siim-Markus Post, Kasper Suurorg ja Gregor Kuuba. Neist viimasel veel meeste koondise kogemust ei ole.

Küsisime soomlasest peatreenerilt, kuidas muudab mitme põhitegija puudumine koondise mänguplaani, kes võiks noores meeskonnas täita kapteni rolli ja mida see roll Eesti koondises üldse tähendab. Lisaks tulid jutuks koondise järelkasv, väikeriigi probleemid korvpallimaana ja loomulikult ka Eesti alagrupivastased eesootaval turniiril. Samuti avaldas Toijala, kes koondise treeningutele saabunud mängumeestest on teda kõige rohkem üllatanud ning võtsime nimeliselt ette päris mitmed nooremad koondislased ning nende arengukõvera.

Jukka, päris mitmed põhitegijad kaasa ei tee. Kui palju see koondise mängupilti ja üldse koondist muudab?

Mängupilti muudab natuke, aga see pole meie jaoks uus asi, sest nad on mänginud meie süsteemi järgi nii kaitses kui rünnakul ka varem. Iga mängija toob juurde oma panuse ja oskused. Kotsar on Kotsar, Tass on Tass ja Kirves on Kirves. Me vaatame, millised mängijad meil lõpuks on ja vastavalt sellele muudame mõned liikumised või kaitseplaanid, aga suures plaanis on meil oma identiteet, mida tahame hoida ja kuidas tahame mängida. Tahame olla aktiivsed ja väga ebamugavad vastased, sõltumata sellest, kas meil on vanemad mängijad või nooremad. Noorematel võib olla puudu kogemustest, aga nad toovad juurde energiat. Ei saa öelda, et nüüd tuleb täiesti teine plaan. Võib-olla saab öelda, et kasutusele läheb plaan A või plaan B, aga nii on see alati. Arvan, et koondises pole kunagi sellist olukorda, et kõik on olemas.

Kas Sul on treenerina peas selline kindel joonis, et kui näiteks Kotsar on olemas, siis Sa loodad 15-20 punkti korvi alt saada, aga kui Kotsarit ei ole, siis korvi alla nii palju ei mängita?

Kotsari üks eelis on kate-kattest mängimine. Ta oskab short roll‘ist hästi mängu lugeda ja tal on hea sööduoskus. Temaga saab rohkem short roll olukordi mängida. Mõne muu mängija eelis võib olla midagi muud. Eks me proovime nüüd selle meeskonnaga natuke muid liikumisi ka mängida. Aga sul on õigus, et neid liikumisi, mida me Kotsari puhul kasutame, me sel korral nii palju ei kasuta. Vahet pole, kas tegu on klubi või koondisega, sa kasutad neid liikumisi, mis toob sinu mängijate oskused paremini välja.

Mitmed endised kaptenid on ka puudu. Siim-Sander Venet ei ole, Sten Sokku ei ole, Martin Dorbekut ka ei ole. Kes praegu koondise kapten üldse on?

Veel pole valitud, aga eelmises aknas oli Kristian Kullamäe ja saime kaks võitu kahest mängust. Ta on üks hea variant, aga eks me lõpus vaatame, kui kõik on koos.

-Jukka Toijala ja Eesti korvpallikoondis | Foto: Siim Semiskar

Kuidas Eesti koondise kapteni valik käib? Kas treener näpuga määrab või on mingi hääletus?

Raido Roos otsustab, kellega tema kõige paremini hakkama saab (Naerab.). Eks me staff‘iga arutame ja mõtleme. Mingit hääletamist ei ole. Pigem valime selle, kelle puhul arvame, et ta saab oma asjad tehtud ja meeskond loodab tema peale. Kui klubi valib kapteni terveks hooajaks ja tal on mõned ülesanded, siin koondises pole kapteni valimine nii lühikese perioodi peale nii oluline. Kindlasti sa soovid, et selline kapten oleks alati olemas, aga aeg on näidanud, et alati see nii ei lähe.

Mis on üldse kapteni ülesanded lühikeses koondiseaknas? Kas tal on mingid eriülesanded, on ta vahelüli treeneri ja mängijate vahel või reaalsuses ei jõua seda tekkida?

Arvan, et meil on siin selline punt ja staff, kus me räägime mängijatega palju. Sellist asja pole, et mängijad ei tohi tulla treeneriga rääkima. Nad räägivad kas otse minuga või siis Heiko (Rannula), Indreku (Reinbok), Raido (Roos), Jalmari (Jalmar Joosep Saar – toim.) või Priit Lehismetsaga. Meil on selles mõttes hea grupp koos ja pole vaja kapteni kaudu suhelda. Kapten võib tuua meeskonna nägemust, kas näiteks tuleks muuta söömis- või trenniaegu. Kui midagi sellist on vaja ajakavas muuta, siis tavaliselt räägib kapten sellest Lehismetsaga. Aga me arutame selliseid asju kõigi mängijatega, mitte ainult kapteniga. Näiteks arutame, kas teeme trenni hommikuti või õhtuti.

Ehk siis Eesti koondises käib üsna demokraatlik asjaajamine? Või mingil hetkel peab peatreener ikka…

Diktaator olema! Muidu sul on õigus, et koondis on demokraatlik, aga samas pole ka. Nali naljaks, aga lõpuks peab olema keegi, kes otsustab. Siin ei saa olla nii, et kõik otsustavad. Lõpuks otsustavad ikkagi treenerid, kuidas ajakavad, liikumised ja kõik sellised asjad toimuma hakkavad. Küll aga proovime mängijaid kuulata, sest lõppude lõpuks on see mängijate mäng ja neil võivad olla head ideed. Samas, kui me räägime kapteni või teiste vanemate mängijatega ja nad tahavad midagi teistmoodi teha, siis me ei taha läbi suruda selliseid asju, mida mängijad üldse omaks ei võta.

Kes esimeste trennide järgi on Sinu arvates teinud kõige suurema sammu edasi võrreldes eelmiste akendega? Kas keegi on sellega juba silma jäänud, et tuli koondisesse hoopis teise suhtumise või vormiga?

Nad on tublid olnud. Mõned on siin terve suvi trenni teinud. Näiteks mõlemad Jurkatammed, Riismaa, Suurorg ja Böckler on siin olnud peaaegu terve suve, juuli algusest on olnud Treier, Raieste ja Kullamäe. Minu jaoks üllatust pole, kuna näen neid siin iga päev ja tean, kes millises vormis on. Üks positiivne üllatus oli aga kindlasti see, kui tark mängumees on Gregor Kuuba, kelle otsustasime nüüd koondisesse kutsuda. Ta tuli koondisesse esimest korda. Saatsime talle pühapäeval playbook‘i ja ta oskas kohe kõiki liikumisi. Sellist asja tihti ei näe.

Kuuba puhul on näha, et on spordiperekonnast pärit?

Jah, on küll. Ta on vaikne poiss, aga teeb oma asjad ära ja kuulab treenereid. Ma ei imesta, et ta Itaalias Serie A2 tasemel põhimängijate hulka kuulub. Ta on selline noor kutt, kes oskab kaitses mängida, ei eksi liikumistel, paneb keha ja on hea lauas. Kui ta tahab kõrgele ja kaugele jõuda, siis ta peab veel oma pallikäsitsemise oskusi edasi treenima, aga ta on veel noor. Aga mind on üllatanud see, kui hästi ta siia sisse sulandunud on ja kui hästi ta kõiki asju oskab.

Kuuba kutsuti koondisesse U20 tiimist. Kas Henri Veesaar jääb meestekoondisest eemale U20 EM-il saadud vigastuse tõttu?

Jah, täpselt. Tal läheb kaks kuud hüpekaga. Me vaatasime (Karl Markus) Poomi ka, aga meil on siin juba palju mängijaid. Kuuba on selles mõttes loogiline valik, kuna tema järgmisel aastal enam U20 koondist ei esinda, aga Poom ja Veesaar saavad veel ka järgmisel aastal noortekoondist esindada. Tore on näha, et siin on jälle üks uus nägu juures.

Eelmise suve U20 koondise liider Suurorg on keegi, kelle avanemist meeste korvpallis ootan mina isiklikult juba mõnda aega. Eestis pole teist sellist pikka puhast mängujuhti tükk aega olnud.

Vist pole olnud, jah. Ma olin teda juba U16 vanuseklassis tähele pannud, kui ma veel Soomes olin. Vaatasin, et päris pikk mängujuht ja huvitav kuju. Tal on olnud omad mured pärast Audentesest edasi liikumist. Nii Pärnus, USA-s kui ka nüüd Hispaanias pole praktikat piisavalt olnud, aga tal on seda vaja. Kuju on olemas ja ta on väga enesekindel ja teab ise ka, mida ta oskab. Aga nagu ma olen noortele mängijatele korduvalt rääkinud, siis pole nii, et kõik peab kohe täna tulema. See on pikk protsess ja tema keha on selline, et füüsis vajab võib-olla natuke rohkem aega, kui mõnel väiksemal mängujuhil. Aga ütleme nii, et ta on õigel teel.

Kas Badalona süsteem, kus ta eelmisel hooajal toimetas, oli Sinu hinnangul hea koht, kus olla?

Koht on hea ja aeg on näidanud, et sealt tuleb häid mängijaid. Hispaania korvpalliharidus on päris kõrge ja nii palju, kui ma näinud olen, siis seal on treeningutel targad mehed, kes pööravad tähelepanu õigetele asjadele.

Teine eelmise suve U20 koondise mees Joonas Riismaa on seevastu meeste koondises juba korralikult kanda kinnitanud. Kui ta on võimaluse saanud, siis ta on selle alati hästi ära kasutanud.

Jah. Ta on selles mõttes sarnane Hugo Toomi ja Kuubaga, et teeb oma asjad ära. Kaitses oskab ta hästi keha kasutada, ta on tugev ja tal on hea vise. Sellepärast ta mängibki juba Serie A-s. Kui ta on vaba, siis ta viskab. Ta ei tee veel midagi ekstra, aga nendes asjades, mida ta oskab, on ta päris tugev. Ei ole üllatus, et ta Serie A2-st nii kiiresti Serie A-sse sai. Aga temagi on veel noor mees, 21-aastane ja arenguruumi on veel palju.

Läbi aastate on räägitud palju sellest, et eestlane üldse areneb korvpallurina hiljem. Kas see on tõsi? Mõnel grusiinil on juba U16 vanuseklassis korralik habe ees, aga eestlased on sel ajal veel naljaga pooleks alles mähkmetes.

Võib-olla küll, aga arvan, et see on pikema arutelu koht. Ma olen nüüd kolm-neli aastat siin olnud ja U16 koondist vaadanud. Mind väga huvitab U16 koondis ja see, kuidas nad U16 tasemest edasi liiguvad. Sa ütlesid õigesti, et füüsiliselt pole nad veel grusiinide või türklaste tasemel. Mind huvitab, kuidas U16 koondislased ÜKE-t teevad, individuaalseid oskusi treenivad ja mängupraktikat saavad. Meil on väga huvitav U16 ja U15. Järgmise aasta U15 on väga huvitav vanuseklass. Seal on häid kujusid, aga sama asja rääkisime me ka 2004. ja 2005. aasta poiste kohta ja meie ootused olid võib-olla kõrgemad sellest, kuidas nad praegu mängivad. Siin on mõttekoht, kuidas me saaksime neid veel paremini toetada, et nendest kujudest saaks kõrge tasemega mängumehed. Kui sa võrdled meie U16 satsi Gruusia omaga, siis füüsiliselt pole me kindlasti veel valmis, aga selleks on aega.

Üks huvitav aspekt, mida ma tähele panin, oli see, et U20 koondise puhul räägiti, et eesliinis ja äärtel on väga asjalikud mängumehed, aga tagaliin on rahvusvahelise taseme kohta kogenematu. Samal ajal U18 koondist tassib praegu kolm tagameest. Ehk siis aastakäikude vahel on väga suured erinevused. Kas see on väikeriigi paratamatus?

See on paratamatu. Sama käib ka Soome kohta, mis on Eestist juba suurem riik. Sama probleem on olnud Lätis ja isegi Leedus on olnud nii, et igas vanuseklassis ei ole head mängujuhti või häid pikki. See on väikeriigi mure, aga ma olen kiitnud ja kiidan veelkord seda, et noortesatsid teevad mängijate meelitamisel head tööd. Sporditalente saame korvpalli juurde piisavalt. Eesti on väike riik ja vanuseklassid on väikesed, mis tähendab, et neid poisse pole palju, aga arvan, et sporditalente tuleb korvpalli juurde piisavalt. Kui vaatan praegust koondist, siis seal on sellised kujud nagu Drell, Raieste ja Konontšuk, kes ei hakanud mängima jalkat, võrku või jäähokit…

Meil vist jäähoki probleemi ei ole, Soomes on!

Ei ole jah, palju õnne Eestile (Muheleb.).

-Jukka Toijala | Foto: Siim Semiskar

Räägime vastastest ka. Iisraeli NBA kutt Deni Avdija ilmselt ei mängi, aga kuidas ülejäänutega on? Kui palju olete üldse vastaseid vaadanud?

Esialgsed nimekirjad oleme üle vaadanud, aga parema pildi saame siis, kui nad hakkavad sõpruskohtumisi mängima. Siis näeme, kes seal lõpuks kohal on ja ma arvan, et seal on ka mõnedel igasugused pisimured. Kõigil on mured. Leedul on mured, Serbial on (Nikola) Jokic väsinud ja (Vasilje) Micic valmistub NBA-sse minekuks. Mitmed mängijad on sel hooajal olnud väga kõva surve all, sest hooajad lähevad pikemaks, mänge on rohkem ja mängud ise on füüsilisemad ja siis tuleb veel koondis. Muidugi tahaks ma kõiki paremaid koondisesse saada, aga nagu praegu näed, siis isegi MM-il, mis on väga suur üritus, mõned ütlevad, et ei saa ja ei jaksa. Kas siis vaimne või füüsiline pool tekitavad muret ja sama on ka meie vastastega. Ma saan aru, et (Tomaš) Satoranskyl on pisimured ja tema ei osale ja (Jan) Vesely samuti. Aga igal juhul, kui me räägime näiteks Tšehhist või Iisraelist, siis neil on valikut rohkem kui Eesti-sugusel väikesel riigil. Seal on igal juhul korralikud mängumehed. Põhja-Makedoonial on tagaliinis VTB liiga MVP (Nenad) Dimitrijevic ja FIBA Meistrite liiga MVP T. J. Shorts.

Kui palju FIBA ja Euroliiga kokkulepe Sinu arvates mängu muudab?

Meie jaoks on see väga oluline otsus, kui see nii läheb. Kõvad on kõvad ja suured on suured, esimeses potis Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa saavad nüüd oma parimad mängijad kokku, aga nad oleksid igal juhul tugevad. Teises potis võivad olla riigid, kellel ka ei ole varem Euroliiga mängijaid olnud ja kolmandas või neljandas potis mõnel riigil ei olegi Euroliiga mängijaid. Arvan, et see teeb meid nendega võrreldes tugevamaks. Näiteks Soomel pole praegu ühtegi Euroliiga mängijat, Islandil on üks, Rootsil on (Marcus) Eriksson praegu ka vist ainuke. Meile on see väga oluline, et Kotsar, Raieste ja tulevikus võib-olla keegi kolmas mees tulla saavad. Ma arvan, et meie jaoks on see hea uudis.

Kuidas vaatad koondise treenerina seda, et Mikk Jurkatamm ja Rauno Nurger välismaalt Kalev/Cramosse tagasi tulid? Kas see teeb Sinu töö kuidagi lihtsamaks?

Ma ei tea, kas teeb lihtsamaks või mitte. Kui nad on olnud terved, siis nad on alati olemas olnud ja tahtnud koondises mängida. Kindlasti ma näen neid nüüd rohkem, kui nad siin mängivad ja ma tean, et nad lähevad hea klubi ja heade treenerite Heiko, Indreku ja Breti (Nõmm) juurde, kes on näidanud, et nad oskavad mängijaid edasi viia. Kui vaatame Hugo Toomi, Konontšukki või kedagi muud, siis mängijad saavad ka siin palju areneda. Konontšuki ja (Carlos) Jürgensi näited näitavad, et Eesti korvpallureid jälgitakse juba rohkem. Ma ei usu, et Eesti liigast on tihti otse Hispaania liigasse liigutud.

Janari Jõesaar on vist ainuke, kes on samuti Kalev/Cramost otse Hispaaniasse läinud.

Jah. Sellepärast ma ei ütleks, et nad teevad sammu tagasi, vaid tulevad kohta, kus nad saavad rohkem mängupraktikat ja võimaluse ennast näidata. Võib-olla saavad siis pärast jälle tugevamast klubist pakkumise. Cramo mängib uuel hooajal Meistrite liigas või FIBA Europe Cupis ja seal mängides oled alati pildil.

Ehk siis Hispaania esiliigast Kalev/Cramosse tulles sa taseme poolest kindlasti ei kaota, kui me räägime eurosarjast?

Ma ei usu. Hispaania esiliigas on ülemised neli-viis võistkonda väga tugevad ja eelarve poolest on võistkonnad suuremad kui Eesti või Soome liigas. Need on tiimid, kes tahavad ACB-sse saada ja seal on mängumehed olemas. Kui esiliigadest rääkida, siis Hispaania esiliiga on kindlasti Euroopa kõvemaid. Mujal, näiteks Itaalias, makstakse võib-olla paarile USA kutile palju raha, aga muidu ei ole Itaalia esiliiga tase nii kõrge. Sama käib Saksamaa või Türgi kohta. Hispaania esiliiga on väga tugev liiga.

Ja võib vist öelda, et Heiko Rannulal on Kalev/Cramo peatreenerina ka suurem soov Eesti korvpallureid aidata kui suvalisel Hispaania esiliiga treeneril?

Absoluutselt! Kindlasti nad proovivad aidata Hugol, Mikul, Raunol, Böckleril, Hermetil ja Kaspar Kitsingul paremaks saada. Kõigile ei saa muidugi anda nii palju mängupraktikat, kui sina või mängijad sooviksid, aga igal juhul oli nende jaoks loogiline samm siia mängima tulla. Eesti-Läti liiga ülemise otsa tase on samuti päris hea.

Prometey ei ole ju mingi naljasats!

Ei ole. Prometey pole naljasats, VEF pole naljasats, Tartu Ülikool võib kõvasti panustada. Aga meeskonnad veel alles ehitavad ja praegu pole õige aeg analüüsima hakata, et kes on kõva ja kes mitte.

scroll to top