BC Kalev/Cramo tihe ja palju emotsioone pakkunud hooaeg kulmineerus meeskonna 13. Eesti meistritiitliga. Finaalide kõige väärtuslikumaks mängijaks valiti kalevlaste ukrainlasest mängujuht Oleksandr Kovliar, kes kogus finaalseeria kolme mänguga keskmiselt 20,3 punkti, 3,3 lauapalli ja 5,3 resultatiivset söötu. Korvpall24 portaal uuris hiljuti 21-aastaseks saanud Kovliari käest, kuidas ta Eesti eluga kohanenud on, kui palju segab tema keskendumist kodumaal möllav sõda ja mis teda Eesti korvpalli juures enim üllatas.
Eelmisel aastal sõja eest Eestisse pakku tulnud ja kahe hooaja vahel Tartu Ülikooli särgi Kalev/Cramo oma vastu vahetanud Kovliar viskas tänavu Eesti-Läti liigas keskmiselt 13 punkti, hankis 3,0 lauapalli ja jagas 4,1 resultatiivset söötu. Lisaks nimetati ta tähtede viisikusse. FIBA Europe Cupis olid 191-sentimeetrise ukrainlase näitajad veidi tagasihoidlikumad – 8,9 punkti, 2,7 lauapalli ja 3,3 korvisöötu mängus. Ühtlasi tegi ta lõppenud hooajal oma debüüdi Ukraina meeste koondises, kui veebruaris toimunud MM-valikmängudes kohtuti Itaalia ja Hollandiga.
Lisaks tulid intervjuus jutuks ka Kalev/Cramo peatreener Heiko Rannula, klubi ajalooliselt edukas eurosari, mängud Ukraina klubide ja mängijate vastu, tihe mängudegraafik ning noormehe unistused ja tulevikuplaanid. Palusime ukrainlasel avaldada, kes oli lõppenud hooajal Kalev/Cramo meeskonna suurim naljamees ning keda ta peab tiimi parimaks riietujaks. Loomulikult palusime tagamehel selgitada ka tema nime NBA drafti üles andmise tausta.
Kuidas Sul õnnestus hooaja jooksul korvpallile keskenduda, kui kodumaal käib kohutav sõda?
Esiteks püüan keskenduda oma tööle ja mitte lugeda liiga palju uudiseid sõja kohta, sest kui ma seda teeks, siis ei suudaks ma mängida. Samuti tean, et saan korvpalli abil oma riigile rohkem tähelepanu juhtida.
Kui populaarne on korvpall Ukrainas võrreldes teiste spordialadega?
Arvan, et korvpall võib olla populaarsuselt teine spordiala Ukrainas. Inimestele meeldib korvpalli vaadata, aga esikohal on kindlasti jalgpall. Mina unistan loomulikult, et esikohal oleks korvpall, aga praegu on asjad nii, nagu on.
Mida Sa teadsid Eesti korvpallist enne Tartu Ülikooli meeskonnaga liitumist ja mis on Sind Eesti korvpalli juures kõige rohkem üllatanud?
Kui aus olla, siis mitte kuigi palju. Aga Tartu korvpalliklubist olin varem kuulnud, sest Tartu mängis mõned aastad tagasi eurosarjas minu kodulinna meeskonna vastu (Južnõi Himik – toim.). Loomulikult olin kuulnud ka Kalevist, sest nad mängisid VTB Ühisliigas. Neid kahte meeskonda teadsin. Kõige suurema üllatuse pakkusid mulle Eesti korvpallikoolid. Kui ma olin Tartus, siis neil oli seal suur korvpallikool. See oli väga muljetavaldav.
Kas praeguseks oled juba Eesti eluga kohanenud? Millega on olnud kõige raskem harjuda?
Jah, tunnen end siin päris mugavalt. Talvekuud olid muidugi väga külmad, Ukrainas oli tavaliselt soojem. Samuti elan esimest korda üksinda. See on olnud uus kogemus ja uus peatükk minu elus.
Palun räägi, mida peatreener Heiko Rannula Sinult nõuab?
Kuna olen mängujuht, siis ta nõuab meeskonna rünnaku organiseerimist, võimalikult agressiivset mängu mõlemal väljakupoolel ja meeskonnakaaslastele olukordade loomist. Ühesõnaga pean väljakul vägesid juhatama. Peatreener Rannula sundis mind üles kasvama ja olema parem mängija.
Kalev/Cramo tagaliinis oli sel hooajal päris tihe konkurents. Kui palju see Sinu arengule kaasa aitas ja millistes mänguelementides oled sellel hooajal kõige rohkem arenenud?
Jah, see on hea, kui Sinu ümber on palju häid mängijaid ja Sa saad nendelt midagi õppida. See aitab kõvasti, kui trennis saab korralikult üksteise vastu mängida. Siis meeskond areneb ja püsib alati vormis. Arvan, et kõige rohkem on selle hooaja jooksul paranenud minu viskeoskus, kuid selle kallal tuleb veel vaeva näha. Ma pole oma viskega endiselt rahul ja kindlasti teen selle kallal veel kõvasti tööd.
Kas Sinu jaoks on oluline, et Sa alustad mängu algviisikus või mitte?
Minu jaoks pole see kuigi oluline, eriti siis, kui mõlemad mängujuhid saavad põhimõtteliselt sama palju mänguaega. Vahel ma isegi eelistan pingilt mängu sekkumist, sest siis saan esmalt vaadata, kuidas vastased mängivad. Aga nii kaua, kui tean, et saan väljakule, ei oma see minu jaoks mingit tähtsust.
Kellega Kalev/Cramo meeskonnast suhtled kõige rohkem väljaspool platsi?
Kõige rohkem räägin Martinš Meiersiga, ta on minu jaoks nagu suur vend. Aga üritan kõikide kuttidega suhelda. Loomulikult suhtlen mõnega rohkem ja mõnega vähem, aga saan kõigiga hästi läbi.
Kes Kalev/Cramo eestlastest Sulle sel hooajal kõige rohkem muljet avaldas ja miks?
Ma ei hakka kedagi esile tõstma. Nad on kõik head mängijad ja igaühelt oli midagi õppida. Küll aga ütlen seda, et Martin Dorbek on tõeline kapten. Tema on see, kes teeb riietusruumis häält ja tõesti juhib meeskonda.
Kui suur üllatus oli Sulle see, et Kalev/Cramo FIBA Europe Cupil nii kaugele jõudis? Kui oluline on Sinu jaoks eurosarjas mängimine?
Arvan, et see polnud meie jaoks suur üllatus. Tegime selle nimel palju tööd, et jõuda poolfinaali. See võib tunduda imena, et me esimesest kvalifikatsiooniringist nii kaugele jõudsime, kuid selle taga oli lugematu hulk töötunde. Minu jaoks on rahvusvahelistel turniiridel mängimine väga oluline, sest see annab väga hea kogemuse ja võimaluse mängida erinevate riikide meeskondadega. Minusuguse noore mängija jaoks on sellised rahvusvahelised võistlussarjad hea võimalus edasi areneda.
Kas võidud Kiievi Budivelniku ja Prometey üle olid Sinu jaoks kuidagi erilisemad?
Erilised just ei olnud, aga oli lahe mängida Ukraina meeskondade ja mängijate vastu. Budivelniku vastu mängisime võib-olla isegi liiga hästi (Naerab – toim.).
Kui tugev oli tänavu Prometey? Kas Prometey oli teistest Eesti-Läti liiga klubidest peajagu üle?
Ma ei saa öelda, et Prometey korvpallilises mõttes teistest nii palju üle oleks, aga kui eelarveid võrrelda, siis see on teine lugu. Sellegipoolest oli neil sel aastal väga hea meeskond.
Lõppenud hooajal oli Eestis palju Ukraina mängijaid. Kas te suhtlesite omavahel või erinevate klubide mängijatel pole nii palju vaba aega, et üksteisega suhelda?
Ma tunnen neid kõiki ja mõnega neist oleme varem ka ühes võistkonnas mänginud. Mul on hea meel, et neil oli võimalus Eestisse mängima tulla. Mis puutub suhtlemisse, siis enne mängu algust sai ikka natuke vesteldud, aga kõik mõistsid, et kui mäng algab, siis oleme vastased.
Kes oli Kalev/Cramo parim viskaja ja kaitsemängija? Kes oli parim riietuja, kes oli kõige aktiivsem sotsiaalmeedias ja kes oli kõige suurem naljamees? Kuhu Sina mahud?
Parim viskaja oli kindlasti Wes (Van Beck). Parimad kaitsemängijad olime mina ja Martin (Dorbek), ta on kaitses väga kõva. Parim riietuja oli ilmselt Martinš (Meiers) ja kõige naljakam oli kindlasti meie füsio Priit (Lehismets). Sotsiaalmeedia kohta ei teagi, aga ma ütlen, et mina, kuna aeg-ajalt ikka postitan Instagrami.

Kui suure pettumuse valmistas Eesti-Läti liiga final four ja kui raske oli end Eesti meistriliiga play-off‘iks kokku võtta?
Vaimselt oli see meile väga suur löök. Prantsusmaal saime väga raske kaotuse ja pärast seda seisis ees väga keeruline tee tagasi Eestisse. Kõik olid väga väsinud, aga oleme professionaalid ja kõik olid valmis mängima. See oli meie hooaja kõige raskem nädal, me saime kolm kaotust järjest. Pärast seda saime puhkepäeva ja järgmisel päeval oli koosolek, kus peatreener seletas, kuidas me sellest üle saame ja edasi liigume. See aitas meid kõvasti. Pärast seda keskendusime lihtsalt oma järgmisele eesmärgile ehk Eesti meistritiitlile ning selle me ka võitsime.
Kui tähtis on Sinule finaalseeria MVP auhind?
Kõige tähtsam on alati meistritiitel. MVP auhind on lihtsalt lahe tunnustus tehtud töö eest. Mulle meeldib arvata, et kui meeskond on edukas, siis on ka kõik mängijad edukad.
Teil oli kogu hooaja jooksul väga tihe mängudegraafik. Kui palju te jõudsite mängude vahel trenni teha ja kas sellest piisas?
Meil oli põhimõtteliselt kolm-neli mängu nädalas, see on uskumatu mängudegraafik. Minu karjääris pole kunagi varem midagi sellist olnud, aga see oli suurepärane kogemus. Mis puutub treeningutesse, siis meil oli aega täpselt nii palju, et järgmiseks mänguks ette valmistuda. Mõnikord polnud seda ehk piisavalt, aga mängijad ja treenerid andsid endast parima. Sellest piisas, sest kui sul on nii palju mänge, siis tuleb olla ettevaatlik, et vältida ülekoormusvigastusi. Vahel harjutasin pärast treeninguid ka üksinda, aga see on lihtsalt minu iseloom ja arvan, et see on mind ka edasi viinud.
Sa otsustasid jääda Kalev/Cramosse ka järgmiseks hooajaks. Miks Sa nii otsustasid? Või on veel võimalus, et järgmisel hooajal mängid hoopis kuskil mujal?
Tunnen end Kalevis mugavalt ja mulle meeldivad Kalevi treenerid, meeskonnakaaslased, Tallinn ja Eesti. See on hea koht, kus mängijana edasi areneda ja sellepärast polnud jätkamise otsus keeruline. Ma ei oska öelda, kas võib juhtuda nii, et lähen kuhugi mujale, aga elame-näeme. Praegu olen Kalevi mängija ja olen valmis siin edasi mängima ja arenema.
Kui palju on teised klubid Sinu vastu huvi tundnud? Kas keegi on võtnud ühendust ja tahtnud Sind välja osta või Sinu tulevikuplaanide kohta uurinud?
Arvan, et mu agent oskab sellele küsimusele paremini vastata. Mina üritan hooaja jooksul keskenduda ainult mängimisele. Järgmise mängupaiga otsimine ja teiste klubidega suhtlemine ei ole minu töö, minu töö on mängida korvpalli ja teha tulemust.
Kas jälgid rohkem Euroliigat või NBA-d ning kes on Sinu lemmikmeeskonnad ja lemmikmängijad?
Põhihooaja jooksul jälgin kindlasti rohkem Euroliigat, mulle meeldib võitluslikku korvpalli vaadata. NBA play-off‘e vaatan samuti. Lemmikmeeskonda mul otseselt pole, aga viimasel paaril hooajal olen põhiliselt jälginud Barcelonat ja elasin neile tänavu kaasa. Kahjuks läks neil final four‘is kehvasti. Minu lemmikmängija on Kyrie Irving. Olen seda meest juba aastaid jälginud ja tema mängust õppinud.
Sa andsid end NBA draftiks üles. Palun selgita, kuidas see otsus sündis?
See oli selleks, et mind skautidele, suurtele klubidele ja laiemale avalikkusele paremini tutvustada.
Mille kallal pead veel vaeva nägema, et NBA-sse pääseda?
Arvan, et kõige kallal. Kavatsen kõiki oma mänguelemente parandada, aga NBA-sse pääsemiseks peab ka õnne olema. Eks ole näha, kuidas elu läheb. NBA-sse on väga suur konkurents ja see on väga füüsiline liiga. Kui tahad sinna jõuda ja seal hakkama saada, siis pead meeletult pingutama.
Mis on Sinu unistuste liiga, kus tahaksid mängida?
Ma ütleks, et unistuste liiga oleks NBA, sest sinna pääsemine oleks tõepoolest unistuse täitumine. Aga minu kindlam eesmärk on paari aasta pärast mängida Euroliigas. Kui ma sinna jõuan, siis võib ka NBA peale mõtlema hakata. Aga praegu üritan jääda tagasihoidlikuks ja oma tööd edasi teha.




