Uuel hooajal on järjekordne Eesti korvpallitalent siirdumas piiri taha, kui Eesti U16 vanuseklassi üks liidreid Kaur-Kennerth Tomann hakkab õppima ning mängima Itaalias noorte arendamisele keskenduvas Stella Azzurra klubis. 203 cm pikkuse Tomanni treener on Sixten Tomingas, kelle käe alt on mitmed teisedki mängijad piiri taha läinud, viimati Oliver Kullamäe, selle sama Audentese SK U16 grupi mängujuht.
Mai teises pooles Rakveres peetud Eesti U16 poiste meistrivõistluste finaalturniiril kogus Tomann finaalkohtumises 39 punkti ja 17 lauapalli ning tema vastu tehti koguni 14 viga (efektiivsusteguriks tuli 60) ning ta valiti finaalturniiri kõige väärtuslikumaks mängijaks. Osava noormehe vastu tundsid tema treeneri Sixten Tomingase sõnul huvi mitmed Euroopa gigandid.
Korvpall24 palus Sixten Tomingal pikemas intervjuus rääkida lähemalt, kuidas valik Stella Azzurra kasuks langes ning kuidas üldse käib välismaal klubide juures enda näitamine ja oludega tutvumine. Räägime ka laiast pildist ehk noorena välismaale siirdumisest ning Tomingas avaldab, et kuigi tema õpilased on mitmel puhul selle tee ette võtnud, siis on tema kindlalt seda meelt, et sellises vanuses piiri taha minek tuleb väga hästi läbi mõelda.
Sinu järjekordne hoolealune läheb välismaale, seekord Stella Azzurrasse. Kui palju pakkumisi Kauril laual oli ja miks otsustasite lõpuks Stella Azzurra kasuks?
Oleme nüüd natuke kogenumad ja päris igale poole silmad kinni ei lähe. Kaur on Euroopa mõistes suht top-prospekt ja me leppisime kokku, et läheb ainult sellisesse kohta, mis talle endale väga meeldib, mis mängib Adidas Next Generation turniiril (Euroliiga noorteturniir – toim.) ja mis on tugeva ajalooga klubi, kus on väga tugev noortesats. See tõmbas valiku natuke koomale. Valikus olid Madridi Real, Barcelona ja Baskonia, Baskonias käis ta ka kohal. Itaalias oli põhimõtteliselt kaks varianti – Stella Azzurra ja Bassano. Nemad on Itaalia noortekorvpalli lipulaevad. Saksamaalt ja (Kaunase) Žalgirisest oli samamoodi huvi. Kui teised kuulsid, et on minek Baskoniasse ja Stella Azzurrasse, siis hakkasid kõik natuke närvitsema ja konkreetseid lepinguid lauale tooma. Lõpuks lähtusime sellest, kus Kaurile endale kõige rohkem meeldis ja kus mänedžment nägi vaeva ja tõesti tahtis teda. Žalgiris tuli konkreetse asjaga lauale, aga see oli natuke n-ö kokku pandud ja jättis küsimusi õhku. Stella Azzurral oli klubi vastutav isik ise saalis, kes 10 minuti pärast ütles, et nad tahavad seda meest ja hakkas lepingust rääkima. Tekkis ka veidi paha moment, kuna olime Bassanole lubanud, et Kaur läheb nendega turniirile, aga meil oli täpselt samal ajal EYBL-i superfinaal ja pidime selle tühistama, mis polnud väga ilus. Aga siis oli talle endale tegelikult juba selge. Kui sa käid kolmes-neljas kohas ära, siis näed, kus sinu vastu tõeliselt huvi tuntakse ja ta ütles, et talle meeldis Stella Azzurras ja ta hakkas kohe itaalia keelt õppima. Sellega asi ka lõppes. Ma kindlasti poleks julgenud talle soovitada, kui ta oleks kahtleval seisukohal. Nii pole mõtet minna. Eestis on piisavalt häid tingimusi, kasvõi (Audentese) Spordigümnaasiumi näol, et ennast tõestada ja vaadata, kas sa üldse oled valmis välismaale minema. Kui sa Spordigümnaasiumis ja esiliigas peale ei saa, siis tekib küsimus, kas on üldse vaja minna.
Kui suured erinevused on tingimustes, mida pakuvad Euroopa tippakadeemiad? Või on tegemist väikeste nüanssidega vastavalt sellele, kus mängijale rohkem meeldib ja tingimuste mõttes väga mööda panna ei saa?
Arvan, et enam pole küsimus selles, kus on paremad treenerid ja paremad saalid, sest häid treenereid on igal pool, ka väikestes kohtades. Tänapäeval on küsimus materjalis – kes on sinu konkurendid trennis, kes sind paremaks teevad. Meile oli väga oluline, et tema vanuseklassis oleks kõva võistkond. Stella Azzurra on 2007. aasta grupis, mis on Kauri vanus, täielik Euroopa tippvõistkond. Kui Eestis võib Kaur 203 cm juures rahulikult tsentrit mängida, siis seal on 210 cm pikkused mustanahalised vastas. Ma ei saanud kahjuks ise minna, aga nägin videost, kui suured need mehed on. Nad toovad neid Aafrikast ja igalt poolt mujalt, seal on meeletult materjali. Teine asi, mille järgi tuleb valida, on see, kuidas sa võistkonda sobitud. Kui näed, et sinu positsioonil on ees mingi mees, keda kõvasti push‘itakse, siis on ainult kaks võimalust: sa kas istud pingil või sööd selle teise andeka venna ära. Aga palju meil selliseid noori on, kes lähevad välismaale ja löövad kohe jalaga ukse lahti? Meil pole eriti isegi selliseid, kes lähevad esi- või meistriliigasse ja hakkavad kohe tegema. See võib mentaalselt 16-aastasele äärmiselt raske olla. Kuna Stella Azzurras nähti, et Kauri peaks treenima “number kolmeks” ja neil on sellel positsioonil ruumi, siis see otsus polnud väga keeruline.
Mida tippakadeemiad mängijate puhul vaatavad? Mis on need omadused, mida vaadatakse?
See sõltub, kellelt küsida. Mõnele meeldivad sellised tugevad “jussikesed”, kes on pikad ja panevad häid katteid, aga kui oled piisavalt kaua korvpalli sees olnud ja neid talente näinud, siis eristad andekaid mängijaid väga kiiresti. Nad liigutavad ennast teistmoodi, neil on platsil teistsugune hoiak ja nad tulevad pinge all toime. Kui vaatame, kuhu korvpall on tänapäeval Euroopas jõudnud, siis tase on tegelikult äärmiselt võrdne ja lõpuks otsustavad kogu asja otsused, kuidas sa platsil toime tuled. Vaata kasvõi Euroliigat, kõik võivad kõiki võita. Talenti on nii palju ja need talendid suudetakse üles leida, sest neid ongi lihtsalt palju.
Kui palju loevad igasugused vaimsed karakteristikud? Kas seda suudetakse ka nende lühikeste treeningute ajal tuvastada?
Minu jaoks on elu näidanud, et neid mehi, kes platsil kogu aeg käsi laiutavad ja jonnivad, ei kutsutagi kuhugi. Žestikuleerimine on üldiselt seotud sellega, et sa ei tule platsil oma asjadega toime. Loomulikult on seda kõikidel mängijatel, aga see on rohkem U13 ja U14 teema. Need asjad tuleb välja saada ja kogu lugu. Laps peab ise aru saama, et see pole hea käitumine ja neid asju vaadatakse. Tean, et Kauri puhul vaadati tema videoid ja jälgiti ka seda, kuidas ta pingile läks, kuidas ta pingil käitus, kas tal oli pea norgus, kas ta andis teistele plaksu jne. Kõik sellised asjad loevad, aga need üksi ei otsusta. Lõppude lõpuks vaadatakse ikkagi talenti.
Räägi, kuidas see asi üldse käib. Oletame, et keegi hakkab välismaalt mõne Eesti noormehe vastu huvi tundma, kas siis läheb kaasa treener või lapsevanem või lähevad mõlemad? Kuidas kogu see protsess käib?
Sellest on viimastel aastatel kõvasti räägitud ja tegelikult see käibki täpselt nii, kuidas keegi ise tahab. Tänaseks on skautimine jõudnud nii kaugele, et vaadatakse juba 11- või 12-aastaseid lapsi ja neid kutsutakse akadeemiatesse, et tule, vaatame ja proovime. Minule tundub see täiesti absurdne. Kas sina oleksid nõus saatma oma last 11-aastaselt Itaaliasse? Minu jaoks tundub see kummaline. Nad võtavad ühendust otse vanematega. See kultuur on meil Eestis veel natuke puudulik ja need minekute teemad jätavad mõlemale osapoolele alati kergelt halva maigu suhu. See pole ju raske, tule ja räägi treeneriga, et mul on selline plaan ja ma tahan sinna minna. Arvan, et neid seljataga käimisi tehaksegi sellepärast, et need, kes asja veavad, võib-olla kardavad, et oma treener hakkab andma nõu, et see pole ikkagi õige valik ja siis tõmmatakse kriips peale. Mina pole kunagi võtnud seda asja ärina, et nüüd teenin tuhat või kaks tuhat eurot, kui keegi minu mängijatest läheb välismaale. Kui oled selle mõttega noortekorvpallis treener, siis mujal on palju lihtsam raha teenida, kui siin punnitada ja elu on näidanud, et ega nii ei tule mängijaid ka.
Aga kui lapsevanem lähebki ise seda otsust tegema ja tal korvpallitausta pole, siis minu loogika ütleb, et need otsused ei tule kõige paremad, kui treenerit või mõnda muud korvpalliinimest ei kaasata.
Nii ta on ja siin tuleb tegelikult Jukkat (Toijala – toim.) kiita, sest Jukkal on kõik juba noorteklassidest alates hästi kaardistatud ja suheldakse omavahel. Jutt jõuab sinna ja ta võtab kasvõi ise ühendust, kuna ta tunneb vastutust selle ees, kui lapsevanem pole pädev oma lapse korvpallurikarjääri nimel sellist otsust tegema. Ta võtab ise ühendust ja räägib nende inimestega. Ta ei ütle, et tee nii või naa, aga ta selgitab ära riskikohad. Meil oli sel aastal ühe poisiga selline lugu ja nii Raido Roos kui ka Jukka võtsid vanemad ja poisi kõrvale, selgitasid neile olukorda ja poiss otsustas Eestisse jääda. Olen tema käest tagantjärele küsinud, kuidas ta ennast tunneb ja ta ütles, et ta polnud tegelikult valmis minema ja oma perest nii kaugel olema. See ongi täiesti normaalne, sest selles vanuses oled sa veel laps ja sul on vaja kodu tuge. Inimesed on väga erinevad. Sa võid Matthiase (Tass – toim.) käest küsida, kuidas tema nägi oma esimest aastat Limoges’is (küsisime seda Tassi käest intervjuus SIIN – toim.). Kõik räägivad alati, et on nii äge ja nii ilus, aga see ei ole alati tõde. Tõde räägivad väga vähesed, enamasti ainult need, kellel läheb tõesti väga hästi.
Mis seal suure klubi juures kohapeal toimub? Oletame, et lähete Baskoniasse või Kaunasesse katsetele. Kui kaua need kestavad ja kuidas üritavad klubid mängijast sotti saada?
Need kohad, kus meie käisime, on nii kõva ajaloo ja mainega klubid, et nemad näitavad seda, mis neil päriselt on ja tutvustavad sulle reaalset igapäevaelu, mis sind ees ootab. See on mängija suhtes ka õiglane, kui nad ei ürita sulle mett moka peale määrida, et kui tuled siia, siis saad Žalgirise mängudel käia. See pole ju tegelikult see, mis mängijat arendab. Mängijale tuleb näidata, kus ta elama hakkab, kes on tema tiimikaaslased, kellega ta konkureerib, kuidas trenne läbi viiakse, milline on füsioterapeutide osakond, milline on ÜKE osakond jne. Seal näidataksegi see mängijale kolme-nelja päeva jooksul ilusti ära. Kõigepealt tehakse mõõtmine ja tervisekontroll, tehakse arvutused, kui pikaks võiks mängija kasvada ja siis kontrollitakse ära lihased. Selleks on spetsiaalsed inimesed, kes vaatavad, kas sind on hästi treenitud ja kui palju potentsiaali sul võiks olla. Edasi on treeningud võistkonnaga. Ainuke probleem on see, et kui võistkond sind väga tahab ja läheb viis-viis mänguks, siis sulle täit tõde ei näidata. Sa võid selles viis-viis mängus olla kõige kõvem mees, aga see on selleks, et sul oleks hea tunne, sest kui sa lähed sinna ja sa ei viska ühtegi korvi ja sind lüpstakse, siis tekib küsimus, kas see tase on ikka minu jaoks. Nad üritavad näidata, et siin on võimalik eduelamust saada ja see on nende poolt kavalalt tehtud.
Saan ma siis õigesti aru, et tegelikult müüb klubi ennast mängijale, mitte mängija ei lähe ennast klubile tõestama?
Jah.
Klubil on see valik juba eelnevalt tehtud?
Jah. Kui nad kutsuvad kellegi enda juurde, siis nende jaoks on see investeering, sest nemad on need, kes peavad kõik asjad kinni maksma. Arvan, et Stella Azzurras käib igal nädalal mingi poiss testimas ja neil on olemas mingi ettekujutus sellest, mida see kutt endast kujutab, aga reaalsus selgub alles siis, kui sa näed seda poissi oma silmaga platsil ja siis nad teevad selle otsuse. Mul pole seda kogemust veel olnud, et mängijat üldse ei taheta. Real ja Barca on võib-olla rohkem valivad, aga üldiselt, kui sind juba kutsutakse, siis see tähendab, et nad näevad, et sul võiks võistkonnas koht olla. Päris niisama ei kutsuta. Aga on ka selliseid näiteid, kus agent võtab ise võistkonnaga ühendust ja ütleb, et tal on üks huvitav kuju, kas te tahaksite teda näha. Siis maksab võib-olla agentuur ise selle asja kinni. Tänasel päeval on see täiesti tehtav, sest kontaktide leidmine pole üldse keeruline. Kui räägitakse, et käiakse kuskil testimas, siis see ei tähenda ilmtingimata seda, et võistkond kindlasti mängijat tahab, vaid võib olla ka see, et saadi kuidagi läbi tutvuste mingitele katsetele. Täna on piirid väga valla läinud, talente otsitakse üle maailma ja ollakse nõus selle peale natuke raha kulutama, et nad kohale tuua, ise üle vaadata ja siis lõplik otsus teha.

Mis on Sinu arvates õige vanus, kust alates Eestimaa poisid võiks hakata välismaa poole vaatama?
Minu jaoks on number üks kriteerium see, et mängijal on võimekus sinna minna. Pole mõtet minna nii, et lähed proovima. Sa oled seal ikkagi leegionär ja leegionäre koheldakse teistmoodi kui meil oma poisse siin Eestis. Olen alati öelnud, et mitte kusagil ei hoolitseta meie laste eest paremini kui Eestis, sest meid on lihtsalt nii vähe ja treenerid suhtuvad talentidesse personaalselt. Välismaal seda pole. Seal oled korvpallur või ei ole ja see, kas lähed paremaks või ei lähe, on suuresti sinu enda asi. Vanus sõltub riigist, kus tahad mängijapassi saada. Kui tahad minna Itaaliasse, siis seal on üks vanus, kui tahad minna Saksamaale, siis seal on teine vanus ja kui lähed Hispaaniasse, siis seal on kolmas vanus. Olen nõus sellega, et kohalik pass on väga kõva argument, et seda teekonda proovida. Saksamaal muudeti see nooremaks ja Hispaania reeglite asjus pole ma hetkel päris kindel. Aga kui võtame Hispaania näitel Sander Raieste, siis temal oli väga hästi valitud koht, sest arvan, et nüüd saab ta ACB-s olla nii kaua, kui ise tahab. Tean, et Itaaliasse minekuks on 2007. aasta omadel nüüd viimane aasta, et lõpuks veel kohalik pass saada. Ehk siis, kui oled 2007. sünniaasta mees ja tahad Itaalia passi, siis pead nüüd ära minema.
Itaalias ja Hispaanias peab neli aastat noorteklassis mängima, et lõpuks mängijapass teenida, on mul õigus?
Ütlen ausalt, et ma pole praegu siin nende nüanssidega nii täpselt kursis. Tean, et Oliver Kullamäe pidi eelmisel aastal Saksamaale ära minema, sest muidu poleks ta enam kohalikku passi saanud. Nad muutsid ära ja nüüd on see periood aasta võrra pikem, sest muidu läks virvarr liiga hulluks. Riik peab arendama ka enda sportlasi, see on prioriteet. Kui võtad ainult mujalt Euroopast talente, siis enda mängijad jäävad nurka ja lõpuks kannatab ka rahvuskoondise tase ning enda riigi meistriliiga tase. Nendele asjadele tuleb mõelda ja mulle tundub, et Saksamaal on natuke suunda muudetud. Itaalias võib-olla mitte, aga Saksamaal küll ja seal üritatakse nüüd rohkem oma mängijatele keskenduda.
Kuidas mõjutab võistkonda see, kui keegi tippudest läheb välismaale ära? Kas see motiveerib teisi mängijaid või neil tekib hoopis selline peata moment, sest liider läks ära?
Ma arvan, et meil Audentese tiimis tekkis Kullamäe lahkumisel mõlemat. Tekkis peata moment, kuna meil oli kindel mängujuht, kes asja tassis, aga siis saime ühel hetkel aru, et meil on selles osakonnas probleeme ja teised pidid esile tõusma. Lõppkokkuvõttes on see teistele kasulik, eriti kui sul on rohkem kui üks talent. Arvan, et see sõltub natuke ka iseloomust, aga mängijatele, kellel on ambitsiooni kuskile jõuda, mõjub see pigem motivatsioonina. Nad vaatavad, et näe, sõber läks ja kui ma teen tublisti tööd, siis mul tuleb ka kindlasti selline võimalus.
Milline on Sinu arvates õige teekond Eestis? Kas talente, kes juba varakult pead tõstavad, peaks individuaalselt kuskile viima ja nendega tegelema või need liidrid tõusevad ise võistkonnas esile ja individuaalselt ei pea nii väga tähelepanu pöörama?
Sellele tuleks läheneda juhtumipõhiselt. See, kui oled kuskile läinud, aga tuled tagasi, ei tähenda, et oled läbi kukkunud. Tihtipeale noormängijad ise mõtlevad nii ja siis on neil hästi suur hirm. Mina tahaks ikkagi näha, et Spordigümnaasium jõuab sellisele tasemele, et Eesti tipptalendid lähevad sinna vähemalt üheksandasse klassi. Ma tahaks, et neid saaks juba varem võtta, aga see on seotud riikliku toetussüsteemiga ja seda ei saa teha. Kui saavutaksime selle, siis tekiks sinna ka rohkem treenereid ja meid kutsutakse parematele turniiridele. Kui peaks juhtuma, et meile satub väga hea grupp ja saame kuidagi näiteks Adidas Next Generation turniirile peale, siis see oleks väga kõva argument. Ma tahaks, et Spordigümnaasiumisse läheks Eesti parimad talendid, aga saan aru, et lapsed ja noormehed on tänapäeval väga teadlikud oma valikuvõimalustest ja kahjuks või õnneks on akadeemiline kool hästi oluline. Minu enda võistkonnas on palju mängijaid, kes käivad Tallinna eliitkoolides ja kes saavad aru, et korvpallurikarjäär on küll tore, aga peab mõtlema ka sellele, mis tuleb pärast seda või siis, kui korvpallikarjäär ei tulegi üldse välja. Kui oled koolis olnud tubli ja võimekas, siis saad eluga ilusti edasi minna. Mulle meeldib, et noored mõtlevad sellele.
Mis on Sinu saladus, et Sinu käe alt on läinud välismaale palju mängijaid?
Arvan, et kui sa paned selle küsimuse nüüd portaali kirja, siis enamik treenereid krimpsutavad selle peale nina, et mis saladus, nii lihtsalt on. Aga kui võtame valge paberi ja paneme kirja, kes on noortekoondistest meestekoondisesse jõudnud, siis ei saa salata, et mingi edu on mul siin olnud. Arvan, et kui pühendud millelegi täiega, paned oma südame sinna sisse ja sead laste heaolu enda omast ettepoole, siis varem või hiljem juhtub häid asju. Mul on ka see pluss, et mul olid mängijast treeneriks üleminekul alati kõrval head treenerid, keda jälgida. Mängijana sa sellele ei mõtle, aga see on meeles. Kui alustasin oma treenerikarjääri, siis mul vedas sellega, et mulle sattusid kohe andekad poisid. Küsimus polnud selles, kas ma õpin jooksma või mitte, vaid kas ma õpin spurtima või mitte. Pidin kiiresti õppima, kuidas nendega toimetada. Teine külg, millest räägitakse kindlasti liiga vähe, on see, et andekate inimeste persoonidega tuleb toimetada. Sellega ei tulda alati toime ja kui sa lähed andeka inimesega raksu, siis sul on väga raske teda paremaks aidata. Treeneri ja mängija suhe on hästi oluline. Mängija peab 100% usaldama, et sa oled võimeline teda paremaks tegema. Kui see on olemas, siis ongi ainult see, et tuleb õigeid asju teha.




