Rubriik “Nostalgia neljapäev” toob tänavu veebruaris oma kuuendat tegutsemisaastat alustanud Korvpall24 portaali arhiividest välja meie erinevate perioodide populaarsemad lood ja intervjuud, mida on ka aastaid hiljem põnev uuesti lugeda. Proovime seejuures nostalgitsedes tabada tänase päevaga mingit ühisosa, et meie lugejale ekskursioon minevikku põnevamaks teha.
Kuna viimastel nädalatel oleme Korvpall24 portaali veergudel kajastanud erinevate nurkade alt tänavu meie korvpallurite tegemisi USA üliõpilasliigas NCAA ning korvpallitreener Toomas Annukiga vaatasime ka veidi üldisemalt ülikoolikorvpalli nüanssidesse, siis sel korral taasavaldame “Nostalgia neljapäeva” rubriigis loo, mis ilmus esmakordselt rohkem kui viis aastat tagasi. Värskelt USA-s meie toonastel üliõpilaskorvpalluritel Maik-Kalev Kotsaril ja Rauno Nurgeril külas käinud Toomas Annuk rääkis siis oma muljetest.
Järgnev lugu avaldati Korvpall24 portaalis esmakordselt 23.02.2018.
Rapla Avis Utilitas korvpallimeeskonna abitreener Toomas Annuk käis hiljuti USA-s, South Carolinas külas Maik-Kalev Kotsaril ning kohtus ka Rauno Nurgeriga.
Annuk, kes oma kontaktide kaudu eelmainitud noormehed lombi taha aitas, jälgis viimatisel reisil kokku viite meeste NCAA mängu, ühte naiste NCAA mängu ning käis ära ka NBA mängul Atlanta Hawksi ja Detroit Pistonsi vahel.
Eriti harivad ja kasulikud olid tema sõnul aga võimalused jälgida treeninguid, videokoosolekuid ning vestlused South Carolina peatreeneri Frank Martiniga.
Kuna South Carolina NCAA naiskonna treener Dawn Staley on ühtlasi ka USA naiskonna juhendaja, õnnestus Annukil lähedalt näha ka maailma parima korvpallinaiskonna treeningut.
Pärast naasmist oli Annuk lahkesti nõus Korvpall24.ee portaalile oma reisimuljeid jagama.
Millistes tingimustes Maik-Kalev South Carolinas treenib (milline on infrastruktuur, kui palju treenereid, abipersonali jne)?
South Carolinas, Columbia linnas, kus asub ülikoolilinnak, tegid nii Maik kui ka meeskonna esindajad meile tutvustava ekskursiooni. Seega nägin lähedalt keskkonda ja tingimusi, milles Kotsar ja teised mängijad elavad ja treenivad. Noormängijatele on loodud suurepärased tingimused, kui treeningsaal, mänguareen, elamine ja söögikohad asuvad kõik mõneminutilise jalutuskäigu raadiuses. Toitlustatakse sportlasi kõrgel tasemel, kus puudust ei pea tundma millestki, näiteks suures söögihallis on mängijatel võimalik valida rohkem kui 20 söögikoha vahel ja menüü nendes on tõeliselt rikkalik. Pidevalt on käepärast ka vajalikud toidulisandid ja spordijoogid. Treeningkeskuses asuvad nii pallisaal, jõusaal kui ka taastusprotseduuride tarbeks jäävannid ja muud abivahendid.
Igapäevases töös on meeskonnaga seotud 15 inimest, kuhu kuulub koos peatreener Frank Martiniga kuus korvpallitreenerit ja kaks ÜKE spetsialisti, lisaks veel palju abilisi, kellel kõigil on treeningute ja mängude ajal erinevad ülesanded. Sügavat muljet avaldas üldkehalise ettevalmistuse treeningute ülesehitus. Päris sageli lendab meeskond välismängudele eraldi selleks otstarbeks tellitud lennukiga. Ka meie seal viibides muudeti esialgu bussireisina planeeritud sõit Knoxville’i linna Tennessee meeskonnaga mängule lennureisiks. See kõik võimaldab mängijatel võimalikult palju keskenduda vaid maksimaalse panuse andmisele meeskonna edusse. Vältida tahetakse liigselt segavaid tegureid ning iga minutit soovitakse kasutada otstarbekalt.
Millest on Sinu hinnangul tingitud South Carolina praegune mõõn? Kas nad sellest seisust üldse NCAA finaalturniirile saavad peale?
Päris nii ma ei ütleks, et South Carolina meeskond oleks mõõnas. Seda kinnitab kasvõi hiljutine võit tugeva Auburni meeskonna üle. Eelmise hooaja eduloo taustal võib see küll kõrvaltvaatajaile nii tunduda, aga tuleb arvestada, kui suure panuse eelmise aasta final four turniirile jõudmisel andsid just tagaliini mängijad, eesotsas hetkel NBA-s pallivate Sindarius Thornwelli ja P. J. Dozieriga. Tagamängijad pole hetkel tiimis tõesti sellel tasemel, mida võis nautida eelmisel aastal ja seda probleemi tunnistavad ka treenerid. Uuele hooajale vastu minnes loodetakse teha korralikud värbamised just tagaliini tugevdamiseks. Kas South Carolina võib jõuda NCAA finaalturniirile, hetkel prognoosima ei hakka, kuid selleks on kindlasti võimalus läbi SEC konverentsi turniiri.

Kuidas Maik-Kalev ennast tunneb ja milline roll tal tänavuses tiimis kõrvaltvaataja pilgu läbi on?
Maikiga suheldes ning tema treeninguid ja mänge kõrvalt vaadates võib öelda, et Kotsari roll meeskonnas on väga oluline ning treenerid ootavad temalt palju. Maik tunneb end seal hästi, aga samas ei saa ta kordagi tunda ennast liiga mugavalt, sest konkurents on ülimalt tihe. Iga väiksemgi eksimus antakse peatreeneri poolt kohe teada. Isiklikult usun, et Maiki rutiini- ja kriitikataluvus aitab üle saada ka väga rasketest olukordadest. Treenerid on rahul tema suhtumise ning iseloomuomadustega, kuid ajapikku oodatakse, et Kotsar võtaks meeskonnas märgatavalt suurema rolli nii liidri kui ka ühe argessiivseima mängijana. See kõik eeldab, et mängija ise panustab igal võimalusel maksimaalselt palju individuaalsete oskuste arendamisse, milleks on South Carolinas ideaalsed võimalused olemas.
Kuidas Raunol Wichita State’i meeskonnas läheb? tema roll vist oleneb palju konkreetsest mängust ja vastasest?
Kohtusime Rauno ja tema treeneritega Wichita State’i välismänguga seotud päevadel Cincinnatis ning tagasiside tema kohta oli positiivne. Kuigi ta mänguminutid kõiguvad kohati päris suures ulatuses, siis sõltub see ennekõike sellest, kuidas konkreetses kohtumises esineb nende algviisiku eesliin ja kuidas on taktika üles ehitatud sõltuvalt vastase mängustiilist. Treenerid tõid positiivse poole pealt välja Rauno tähtsuse diletantide jaoks sageli märkamatuks jääva “musta ja tänamatu töö ” tegemise puhul ning tema töökuse ja soovi paremaks saada igal treeningul.
Raunol on käimas viimane ülikooliaasta. Millist tulevikku sa temal näed? Mis tasemel oleks reaalne karjääri jätkata?
Oleme Raunoga omavahel arutanud ning läbi rääkinud, kuidas tema karjäär võiks jätkuda pärast üliõpilaskorvpalliga lõpetamist. Mis suunas täpsemalt tema karjäär edasi kulgeb, seda näitab tulevik. Hetkel pole mõtet selles osas prognoose teha. Wichita State’i treenerid olid positiivselt meelestatud Nurgeri tuleviku suhtes just sellises meeskonnas, kus hinnatakse neid omadusi ning oskuseid, mis Raunol olemas.

Kui kaugele võiks Wichita State tänavusel hooajal välja jõuda?
Wichita State’i puhul on käimasoleval hooajal kindlasti tegemist sealses üliõpilasliigas ühe tippmeeskonnaga. Olles sel hooajal näinud enamusi WSU mänge nii televisioonis kui ka viimati Cincinnatis kohapeal olles, siis minu arvates on tegemist väga head ja kvaliteetset korvpalli mängiva meeskonnaga. Neil valitseb hea tasakaal tagaliini ja eesliini vahel ning detailselt on paigas tippkorvpalli jaoks vajalikud elemendid nagu spacing ja timing. Meeskonnal on olemas selged liidrid tagaliinis ja kindlad tegijad korvi all. Teades, kui stabiilselt sitkelt on suutnud Wichita State esineda viimaste hooaegade March Madnessi mängudel, siis on põhjust olla optimistlik. Turniiri formaati arvestades ei saa ka välistada negatiivset üllatust, kuid oleme optimistlikud ja hoiame pöialt Raunole ning tema kodumeeskonnale, et me saaks võimalikult kaua neile sel hooajal kaasa elada.
Praegu on NCAA-s eestlastest vaid pikad mängijad. Kas see on juhus või on Eesti tagamängijatel keerulisem ülikoolidele silma jääda?
Juhuslikult NCAA-sse sattumine on pigem välistatud, aga see on üldjoontes teada, et Euroopast on fookus suunatud pikakasvuliste mängijate leidmisele, mis samas ei välista tagamängijate jõudmist USA ülikoolidesse. Tagamängijate hulgas valitseb USA-s meeletu konkurents ja et selles osakonnas läbilöömiseks peab tegemist olema tõesti hea mängijaga nii korvpallialaste oskuste kui ka mentaalse poole pealt. Füüsiliste võimete poolest on sealsete talentidega väga raske konkureerida, aga seda enam peaks Euroopa mängijate eelisena välja tulema kõrgel tasemel individuaalsed oskused ja korvpallialane IQ. Ameerika keskkooli ja ülikooli tasemel treeneritega suheldes toovad nad Euroopa mängijate tugevustena välja just eelmainitud omadused ning USA mängijate puhul atleetlikkuse ja võitluslikkuse, mis on suuresti tingitud igapäevasest konkurentsist.
Millised mängijatüübid Eestist võiks just USA ülikoolide poole vaadata? Kas saab teha mingeid üldistusi, kellele see stiil sobib või kellele ei sobi?
Üldistada ei tahaks ning iga erand kinnitab pigem reeglit. Kui rääkida mängijatüüpidest, kes võiksid planeerida oma edasist karjääri NCAA-s, siis toon välja rutiinitaluvuse, vaimse tugevuse ning valmisoleku. Treeningud on pikad, intensiivsed ja eksimusi seal väga ei andestata. Füüsilist poolt on võimalik järgi aidata, kui on sisemine soov tugevamaks saada, kuid kas meie noored mängijad on valmis mugavustsoonist välja minema ja võitlema iga lahtise palli pärast, taluma valu, kannatusi ja kriitikat?
Mis on noore mängija jaoks USA ülikoolide eelised Euroopasse siirdumise ees ning mis on miinused?
Ennekõike tooksin välja võimaluse üheaegselt teha kõrgel tasemel sporti ning omandada kõrgharidust, õppida keelt ja luua kontakte üle maailma. See on hindamatu väärtusega kogemus igale noorele. Sportlaste jaoks on loodud suurepärased tingimused ja nagu sealsed inimesed ütlevad, et peab ikka väga pingutama ja ülimalt laisk olema, et sportlasena ülikooli mitte lõpetada. Plussidena saab veel ära märkida treeningute intensiivsuse ja ülimalt tiheda konkurentsi. Miinuseid välja tuua pole ehk sobilik, kuna iga mängija ja tema lugu on erinev. Ühe soovitusena võib ära märkida võimaluse siirduda aastaks kohalikku prep school‘i, kus tegeletakse just noormängija ettevalmistamisega, et üleminek NCAA karmi konkurentsi oleks võimalikult valutu ja sujuv. Just füüsilise poole ettevalmistus võrreldes Eesti korvpalliga on kardinaalselt erinev ja tugineb paljuski “tugevam jääb ellu” lähenemisele. Sellega kohanemiseks on aasta prep school‘is igati mõistlik. Seda on kinnitanud oma kogemuse põhjal ka mõlemad eestlased, kes enne NCAA-d valmistusid aasta Sunrise Christian Academy tiimiga treenides ja mängides.




