Close

INTERVJUU | Sindra Kriisa: Kerr ei jaga iluuisutamisest vist üldse matsu ning isa andis ka lõpuks alla

-Sindra ja Kerr Kriisa | Foto: Erakogu

Valmo Kriisa ja Kerr Kriisa on nimed, mida teavad tõenäoliselt kõik Eesti korvpallisõbrad. Korvpall24 otsustas üdini sportlikust Kriisade perekonnast intervjueerida endist iluuisutajat ning praegu Šveitsis samal spordialal treenerina töötavat Sindra Kriisat ning paluda temal iseloomustada isa Valmot ja nooremat venda Kerri ning meenutada nende kohta mõnda huvitavat seika.

Palusime Sindral esmalt meenutada oma lapsepõlve ning saime teada, mis on tema ägedamad mälestused seoses Valmo Kriisa mängimistega nii kodumaal kui ka Hollandi kõrgliigas. Sindra jutust tuli ka hästi välja, mis oli Valmo pika mängijakarjääri saladus ning kui võiduhimulised Kriisade perekonnas tegelikult ollakse.

Kerri kohta uurisime vanemalt õelt, kas see Eesti koondise mängujuhi emotsionaalsus ja teatraalsus, mida tagamees platsil välja näitab, ongi tema loomulik olek ja natuur. Saime ka teada, kuidas väike Kerr Kriisa kunagi Itaalias tänaval kohalike poistega jalkat mängis ning kuidagi ennast ka mägiküla korvpallilaagrisse sebis. Aga kõigest hoolimata meespere, Sindra hinnangul, iluuisutamisest matsu ei jaga.

Teie perekond on üdini sportlik. Palun räägi, millega iluuisutamine Sind ära võlus, kui vanalt Sa sellega algust tegid ja mis mahus või kas üldse ka teisi spordialasid oled harrastanud?

Kui aus olla, siis iluuisutamine sai mulle armsaks läbi aastate. Esialgu oli palju ebamugavust: varajased treeningtunnid, külm ja kõle jäähall, külmast valutavad varbad ja käed. Kui väike olin, kuueaastane, toimusid treeningud Linnahalli jääl ning Jeti jäähallis. Jäähallid polnud just väga valgusküllased ja soojad. Mäletan, et laest tilkus vett pähe ja jäässe olid tekkinud augud. Treenerid olid nõudlikult toredad ja head, treeninggrupp oli vahva ja eks ma sealt iluuisutamisse ka kiindusin. Hiljem käisin juba treeninglaagrites erinevates riikides: Venemaal, Ameerikas, Itaalias, Hollandis, Hispaanias, Saksamaal. Enne uisutamist, viieaastasena, võimlesin hoolega ja seda ema käe all. Mäletan isegi, et hüpitsa ja rõngaga olin juba päris osav. Mingil momendil sain juba ka suuremate võimlejatega võistelda, nii et mingid mälupildid on isegi veel kusagil olemas. Iluuisutamine aga sellepärast, et ju ema selle otsuse tegi, mõeldes, et lastel oleks oma spordiala, millega tegeleda ning mitte anda põhjust lapsi vanematega võrrelda, mida nüüd just Kerri puhul tehakse. Kerr alustas ka hoopiski jalgpallitreeningutega.

Millised on Sinu seosed korvpalliga? Kas oled mingil hetkel ka ise mänginud? Või kui hästi enda arvates mängu mõistad?

Mina ja korvpall pole olnud kunagi teemaks. Olen pidanud pere esindama Kerri korvpalliklubi korraldatud sportlikel perepäevadel. Isa oli ilmselt Ventspilsis või Liepajas mängul, kui mina proovisin korvirõngale pihta saada. Juba väikesest peale on mulle meeldinud käia isa mängudel just emotsiooni pärast. Mäletan, kuidas väga väikesena Kalevi spordihalli koridoridesse põgenesin, kui mäng läks liiga pingeliseks. Teen seda vahel harva ka veel praegu, Kerri mängudel. Arvan, et mõistan mängu väga hästi, aga eks Kerril oleks sellele kohe midagi vastu öelda.

-Sindra ja Kerr Kriisa | Foto: Erakogu

Sinu isa Valmo on korvpalliväljakutelt tuntud kompromissitu võitlejana. Palun kirjelda oma isa tavaelus. Lugesin meediast, et tal on palju hobisid. Kas nimetaksid mõne tema hobi, mis Sinu jaoks kõige omapärasem või humoorikam tundub?

Kui lapsed olime, käis isa Valmo trennis tõukeratta või rulaga. Kui neid käepärast polnud võtta, siis ta jooksis trenni, tegi võidu busside ja rongidega. Pidev liikumine, millegi uue proovimine ja ekstreemsused on need, mis isale meeldivad. Mäesuusatamine, suuskadega mäkke üles kõndimine, öösiti mootorratastega nõlvadelt alla sõitmine ja üleüldine mägedes kolamine on tema teema. Öised orienteerumised ja kanuusõidud on ka ära proovitud. Tal on olnud palju hobisid, olenevalt aastaajast. Väga pühendunult valmistus ta ka tantsupeoks. Sulgpalli ja lauatennisega on tegeletud. Kerrile kinkis sünnipäevaks pinksilaua, et saaks teineteisele ära panna.

Missugused on peamised tõekspidamised, mille vanemad Sulle ja Kerrile eluks kaasa on andnud ning mida te järgida üritate?

“Sport õpetab ausalt võitlema. Sport õpetab väärikalt kaotama. Niisiis õpetab sport kõike, ta õpetab elu.” – E. Hemingway.

Kui palju Sa isa oma silmaga korvpalli mängimas oled näinud ning kas mõni mäng on eriliselt meelde jäänud? Kui jah, siis miks just see mäng?

Väikesena käisin isa mängudel tihti. Hollandi ajast on väga erksad mälestused. Mäletan siiani kõiki mängijaid, oli väga rahvusvaheline seltskond. Lahedad ajad. Fännid olid heas mõttes hullud. Mängudel lauldi vahetpidamata, iga mängija kohta olid omad riimid. Kui Gröningen tuli Hollandi meistriks, võeti neid kodulinna peaväljakul vastu kui olümpiavõitjaid, kohale oli tulnud meeletu rahvas.

Nii vend Kerr kui ka isa Valmo on väidetavalt mänginud puruks ninaluuga ja Valmo veel igasuguste teiste hullude traumade kiuste. Kuidas Sa sellesse suhtud ning mis Sa arvad, kust teie perel tuleb selline füüsilise valu talumise oskus ja seeläbi ka vaimne tugevus?

Sisemine motivatsioon võib kõlada liiga lihtsalt, aga see ongi spordis üks olulisem tegur. Sportlik viha, kirg, tahe mängida, mitte alla anda. Nad vist omamoodi naudivad seda. Füüsiline valu on üldiselt hetkeline, see paraneb. Aga vaimselt vastu pidada on tohutult raskem ja tihti isegi võtmekoht. Ma ei mäleta, et keegi vinguks. Ilmselt tunnetame kuidagi ning oleme teineteisele lihtsalt toeks. Kaotuste puhul oleme mõistvad ja teame, kui ei tapa, teeb tugevaks!

Isa Valmo mängis veel 40-aastaselt päris tõsiselt tipptasemel korvpalli ning tegi veel mullu suisa 47-aastaselt korraks kõrgliigasse tagasituleku. Milles seisneb Sinu hinnangul tema sportliku pikaealisuse saladus?

Isa Valmo otsis ka moosipurkidelt rasvaprotsenti. Kui oli rohkem aega poes käia, siis sai iga toote etikett läbi loetud. Eks tervislik eluviis ja hea uni on need, mis teda veel liikumas hoiavad. Ju talle lihtsalt nii väga meeldib kossu mängida.

Kas pärast enda karjääri lõppu said kohe aru, et treeneritöö on Sinu kutsumus või oli tegu soodsate asjade kokkulangemisega?

Kõik liikus loomulikku rada pidi, et konkreetset aega on raske välja tuua. Tunnen, et teen õiget asja.

Oled vend Kerrist viis aastat vanem. Palun kirjelda missugused suhted teil omavahel lapsepõlves olid. Kas Kerr näitas juba noorena talle praegu omaseid iseloomuomadusi? Kui palju Sa õena nooremat venda üldse oma tegemistesse kaasasid?

Oleme Kerriga alati väga lähedased olnud. Kuna ema oli ka treener, siis veetsime väikesena enamuse ajast saalides. Vanemate kiire elutempo juures elasime mingi aeg ka maal vanavanemate juures. Vanemaid nägime nädalavahetustel. Kerr on olnud väikesest peale väga hea suhtleja, võis võõraste inimestega rääkida maast ja ilmast. Suved veetsime iluuisutajatega treeninglaagrites, Kerr oli alati kaasas. Pinzolo mägedes. Kui mina veetsin päevad jäähallis, siis tema leidis tänavalt sõbrad, kellega mängis jalkat. Mingil suvel sebis ta ennast ka kossulaagrisse, mis mägikülas aset leidis. Viimastel aastatel on olnud väga raske leida aega kokkusaamiseks. Meie hooajad on pikad. Eelmisel kevadel, kui olin oma uisutajatega laagris Floridas, õnnestus Kerril paariks päevaks “külla” tulla. Mina aga olin kohal Milano EM-il. Kerri Kaunase Žalgirise aegadel saime veel jõulude ajal Eestis kokku. Sellel aastal aga sõitsin juba jõuludeks Kerri juurde. Proovime ikka leida aega kohtumiseks.

Kumb teab teise alast rohkem, kas Sina korvpallireeglitest või teeb Kerr suurepäraselt vahet toe loop’il ja axel‘il? Või oled suutnud isale iluuisutamise nüansid väga hästi selgeks teha?

Kerr ei jaga vist ikka üldse matsu ja ega teda ei huvita ka. Isa, suur hakkaja, pingutas palju, et hüpetel vahet teha, aga lõpuks andis ka alla. Ma ise arvan, et mina tean korvpallist rohkem kui nemad iluuisutamisest.

Kas oled saanud vaadata mõnda Kerri mängu USA-s kohapeal? Milline mäng tekitas kõige suurema vau-efekti ning miks?

Jõulude ajal Tucsonis õnnestus näha kolme mängu. Tennesseega mäng oli päris hull. Vastased olid nii palju suuremad ja tugevamad. Arizona võit oli väga magus. McKale Memorial oli välja müüdud. Arizona Ülikooli puhkpilliorkester mängul oli omaette elamus. Arvan, et kõik kodumängud on omamoodi vau-efektiga ja seda lihtsalt peab ise kohal kogema.

Palju Sa korvpalli jälgid ning missuguseid liigasid? Kui jätame Arizona kõrvale, siis kas hoiad mõnele võistkonnale eriliselt pöialt ning miks just neile?

EM-il jälgisin kõiki mänge. Viimasel ajal olen jälginud huviga ka Baskonia mänge. Jõulud Ameerikas olid tänu Kerrile ka NBA lainel.

Kui palju Sa jälgisid Milanos toimunud EM-i mänge? Mis sind Eesti koondise juures enim üllatas ja miks? Kuidas venna esitustega sel suvel rahule jäid.

Võtsin vabad päevad ja sõitsin Zürichist autoga Milanosse mänge kohapeale vaatama. Nägin Kerri üle mitme aasta oma silmaga mängimas. Milano oli eriline. Üllatas, et nii paljud eestlased olid poistele toeks tulnud. Ukraina kaotuse läbielamine oli raske, aga uhke tunne oli ikka. Kohapealne emotsioon oli kirjeldamatu.

-Henri Drell, Sindra Kriisa ja Kerr Kriisa Milanos | Foto: Erakogu

Kes on Su lemmikud Eesti korvpallurid lisaks isale ja vennale?

Väga elan kaasa klassivend Maik-Kalev Kotsarile.

Kerr on korvpalliplatsil emotsionaalne ja teatraalne mängija. Kuidas Sina neid olukordi, nagu see Luka Doncici nina all näpuga viibutamine jne, vaatad? Kas muigad endamisi, et ehtne Kerr või tahaksid teda korrale kutsuda?

Võin öelda küll, et see on ehtne Kerr. Vahel tõesti mõtlen, et kas oli nüüd vaja, aga tegelikult on endalgi lõbus vaadata. Iseenesest, selline käitumine vajab julgust ja seda Kerril on. Tema jaoks käivad sellised situatsioonid pigem asja juurde ja ega tema neid situatsioone erilisena ei näe. On ju teada, et hea, tubli, viisakana ja teiste peale mõtlevana tippspordis läbi ei löö, vähemasti mitte tema alal ja tema pikkuse juures. Kehtib pigem ütlemine eat or die (söö või sure – toim.).

Kuidas jõudsid iluuisutamistreenerina Zürichisse tööle, mis tasemel sportlasi juhendad ning kuhu tahad treenerina välja jõuda?

Sportlasena treenisin tihti maailmas tuntud treeneri Aleksei Mishini juures. Peale võistlussporti sain mitmeid kutseid erinevatesse riikidesse tööle ja just sellepärast, et olen saanud head teadmised headelt treeneritelt. Treenerina tegin mõned head tulemused ühe Prantsusmaad esindava noore sportlasega. Ju mind märgati, seisin päris suurel ristteel ja pidin otsustama mitme valiku vahel. Valisin Zürichi. Hetkel töötangi koos Linda Van Troyeniga, olümpiamängude kogemustega treeneriga. Grupi sportlikud tulemused on läinud ülesmäge. Hetkel on minu juhendamisel neli noort Šveitsi koondislast, Poola juunioride meister ning 2023. aasta Šveitsi meister, kellega käivad ettevalmistused Euroopa meistrivõistlusteks Helsingis, mis toimuvad jaanuari lõpus. Treenerina tippu jõudmiseks on siin tingimused head.

Kui kaugel on korvpall spordialade hierarhias Šveitsis? Kas korvpall seal üldse kuskil meediapildis eksisteerib?

Korvpalli kajastatakse meedias võrdlemisi vähe. Põhilised on jalgpall, hoki ja muidugi suusaalad.

Kuna pere on üle maailma laiali, siis millal te viimati kõik kokku saite ning kas rääkisite rohkem korvpallist või iluuisutamisest?

Tihedate töögraafikute ja pikkade vahemaade tõttu on olnud raske leida ühist aega kokkusaamiseks. Kerriga on ka väga suur ajavahe. Suhtlemiseks jäävad kas varahommikud või hilisõhtud.

scroll to top