Tartu Ülikool Maks & Mooritsa abitreener Olari Narits jagab ennast tänavusel hooajal nii kõrgliigatiimi kui ka noorte treenimise vahel. Kuigi veel noor mees, on Narits juba üles kasvatanud mitu generatsiooni noorkorvpallureid ning kogenud omal nahal Eesti korvpalli peamiseid kitsaskohti. Korvpall24 portaal tegi Naritsaga intervjuu, et uurida tema nägemust erinevate noortekorvpalli puudutavate küsimuste kohta.
Esiteks tahtsime teada, kuidas Narits sellise koormusega kahel rindel hakkama saab ning seejärel läksime juba erinevaid probleemkohti lahkama. Kiirelt jõudsime huvitava seisukohani, kus Narits avaldas, et tema arvates saab Eesti spordi palgatasemeid vaadates kohalikus liigas profina mängida vaid nii kaua, kuni pole vaja perekonda üleval pidada. Seetõttu on ülimalt oluline noore mängijana saada ka ülikooliharidus, kas siis Eestis või ookeani taga. Täiesti eraldi teemana lahkasime ikka ja jälle üles kerkivat küsimust – kas noormängijatele peaks kunstlikult mänguminuteid leidma või peavad nad suutma iga minuti välja teenida?
Saime Naritsa käest teada, et temal kui nõudlikul treeneril on järjest keerulisem tööd teha, kuna vabakasvatust nautida saanud lapsed lähevad kiirelt tagasi sinna, kus neilt nii palju ei nõuta. Veel uurisime tema seisukohta järjest sagenevale 15-16-aastasena välismaale siirdumise teemale ning küsisime, kas tema ideaal oleks kasvatada oma grupist üks tippmängija või teha nii, et võimalikult palju poisse jääks korvpalli ka hiljem armastama ning harrastajana mängima või muul viisil alale tagasi andma.
Kui suur osa Sinu tööst on praegu noortetreeneri töö ja kui suur osa on põhimeeskonna abitreeneri töö?
Põhimõtteliselt pooleks. Meestega on iga päev, sest meil on peatreener, kes vabu päevi meestele väga ei anna ja iga päev on ka mingi noorte trenn.
Kuidas Sa jõuad?
Eks ta keeruline on, aga saab hakkama. Ei raatsi ühtegi gruppi ära ka anda.
Üks asi on trennid, mida Sa saad planeerida, teine asi on võistlused. Kuidas see lahendatud on?
Õnneks on praegu niimoodi, et 2008. aasta poisid, kes on U15, mängivad sel aastal teist divisjoni. Ehk siis eestikate mänge on vähem, mingi üks mäng kuus. Aga mängime veel EYBL-it, Balti liigat ja lähme Itaalia turniirile. Ühesõnaga on päris kõva skeemitamine, aga mul on Märt Rosenthali vend Martin Rosenthal, kes tegi endale treeneripaberid ja tema on mul abitreener. Kui mina olen mängudel, siis tema annab trenne ja Balti liiga mängudel on ta ka käinud.
Kuidas Nikolajs Mazurs sellele vaatab, et Sa oma aega niimoodi jagad?
Selle leppisime juba hooaja alguses kokku, kuna EYBL on see, kus ma tahan ise kindlasti kohal olla. Oleme selle 2008. aasta rühmaga juba seitse või kaheksa aastat teinud, mistõttu ei raatsi neid päris ula peale jätta. Aga siiamaani on kõik asjad õnnestunud.
Mitu põlvkonda Sa nüüd algusest lõpuni üles kasvatanud oled?
Hea küsimus. 1994/95. a poisid olid esimene grupp, siis olid 2002/03. a poisid ja nüüd on 2008/09. Eelmise aasta alguses alustasin 2013/14. a poistega.
Sinu käekiri ongi see, et Sa võtad vist juba lasteaiast?
Põhimõtteliselt jah, lasteaia lõpp või esimene klass.
Ja viid kuni A-klassi lõpuni?
Praegu on niimoodi läinud, jah.
Osad treenerid arvavad, et eri eluetappides võiksid lastel olla eri treenerid. Teised jälle räägivad, et ongi hea, kui on üks ja sama treener, kes tunneb mängijaid. Mida Sina arvad?
Minuga on see asi, et ma olen hästi nõudlik treener. Oleme seda klubis ka hästi palju arutanud. Näiteks tulevad mõnest teisest klubist mängijad, kes pole harjunud sellega, et pead tegema nõrgema käega viskeid ja siis nad lõpetavad ära ning lähevad uuesti tagasi sinna teise klubisse, sest seal ei nõuta. Sellega oleks sama mure, kui tuleks mõni treener, kes on rohkem fun. Treenerid on erinevad. Ega ma ei ütle, et minu treeningmetoodika on ainuõige, aga ma olen esimesest trennist alates nõudlik. Kuri pole õige sõna, aga just nõudlik. Sa pead teatama, kui sa trenni ei tule jne. Aga nagu arvata võid, siis see läheb iga aastaga aina keerulisemaks, sest vabakasvatust tuleb niivõrd palju peale.
Oled seda täheldanud?
Loomulikult.
Kes on Sinu seni kuulsaimad õpilased? Esimesest grupist ilmselt Saimon Sutt, aga kes veel on kõrgliiga tasemel?
Kõrgliiga tasemel rohkem ei olegi. Brett Nõmm oli, temaga tulime A-klassis teisele kohale ja hiljem oli ta mul abitreener 1995. a poistega, kui saime jälle teise koha. 2003. aasta poistest on Kaspar Sepp USA-s ja rohkem polegi. Esiliiga tasemel on mängijaid ja üldse korvpalli juures on näiteks Eerik Parvits, kes töötab korvpalliliidus. Neid mängijaid ikka on, aga päris tippu pole kerge jõuda.
Kas Sinu jaoks on oluline, et noor jääb lõpuks kuidagi korvpalli juurde ja mängib harrastajana veel paarkümmend aastat või Sinu jaoks on tähtis kasvatada üles üks tippmängija, kes jõuab koondisesse?
See on aastatega muutunud. Treenerina alustasin 2002. aasta sügisel, kui võtsin esimese grupi. Need olidki need 1994/95 poisid. Siis ma arvasin, et kõigist nendest poistest saavad korvpallurid. Aga tänaseks on kogemust juba nii palju, et saad aru, et kui sealt grupist ka üks poiss tuleb, siis on väga kõva. Kõige tähtsam on see, kui suudan neid võimalikult kaua koos hoida. Et nad oleksid head sõbrad, et nad käivad ja teevad koos asju ning neist tulevad normaalsed inimesed, kes annavad mingi hetk korvpallile tagasi. Tean, et see on klišee, aga minu arvates on see palju olulisem. Mu enda laps on 2014. aasta poiss ja ma ütlen ausalt, et ma pole kindel, et ma tahan, et temast saaks korvpallur. Kui sa vaatad meie profispordi palku ja mõtled, mida peab tegema, et kuskile jõuda, siis arvan, et mõistlikum on õppida ja minna mingi töö peale, millega saad peret üleval hoida.
Sa ütled, et korvpallis siis mingit glamuuri polegi, kui siis ainult kõige teravamas tipus?
Jah. Just sattusin rääkima Bigbanki võrkpallimeeskonna peatreeneri Alar Rikbergiga ja arutasime, et mängijate palkadest pole tegelikult võimalik midagi kõrvale panna. Sa saad seda teha võib-olla nii kaua, kuni perekonda pole. Aga kui sul tulevad pere ja lapsed, siis see pole enam lõbus, kui sa teenid kuus 1500 eurot.
Ehk siis, kui oled 23-24 ja ülikool on läbi ning välismaale sind ei taheta, siis Sinu silmis on täitsa okei amatöörina jätkata?
Kindlasti. Kui praegu tuleksid mingid noormängijad minu juurde, siis mina soovitaksin neil tungivalt minna kas USA ülikooli, TalTechi või Tartu Ülikooli. Siis saad ülikoolihariduse ja sul on tulevikus mingi asi olemas ning sa ei pea muretsema, et lõpetad 27- või 28-aastaselt ja pead hakkama nuputama, mida eluga peale hakata. See on karm, aga teades, kui palju mängijad palka saavad, siis sorri, ma ei näe muud varianti.
Kui hea talentide äratundja Sa enda arvates oled? Kui Sa näed kaheksa- või üheksa-aastast poissi, siis kas tabad kohe ära, et sellest tuleb või sellest ei tule?
Tagantjärele mõeldes peab sul päeva lõpuks olema talenti ja sul peab olema ka töökust. Ainult talendiga kaugele ei sõida. Kui toome näiteks Saimon Suti, siis arvan, et ta on üks talendikamaid mängijaid, keda tean. Aga kui tal oleks olnud pooltki nii palju töökust, kui oli mõnel teisel tema grupis, siis see mees ei mängiks Eesti liigas, vaid oluliselt kõrgemal. Aga võib-olla ma olin ise noor treener ja tegin esimese grupiga mingeid asju valesti. Huvitavaid kujusid on olnud küll, aga huvitavad kujud kaovad Eestis millegipärast ära. Kui sa vaatad erinevaid aastakäike, siis olen näinud 1994. aasta poistest kuni 2009. aasta poisteni ja olen olnud 12 aastat noortekoondiste juures. Ma näen, kuidas neid pikki ja ilusaid poisse tassitakse koondisesse, et tule ja tee, aga neil puudub konkurents ning võib-olla tänu sellele nad saavad kõik asjad lihtsalt kätte. Siis ongi see, et kui nad peavad lõpuks minema meeste vahele, siis on nad sunnitud pingutama, aga nad ei oska pingutada ja pigem loobuvad. Minu väide on, et tänapäeval enam ei piisa sellest, et oled Eesti mõistes talendikas. Sa pead olema ka töökas. Nüüd ongi see küsimus, et kuidas saada talendikas poiss võimalikult töökaks. Mingi vanuseni on neil huvi ja nad tahavad, aga siis on tahes-tahtmata keeruline, sest neil puudub trennis konkurents. Võid viia vanemate vahele, aga siis ongi see vabandus, et nad on minust vanemad ja tugevamad. Me otsime sellele lahendust. Tartu Ülikooliga panime sel aastal U18 ja nooremad poisid mängima teist liigat. Nad on seal küll kaotanud, aga näiteks kolm minu 2008. aasta ehk 14-aastast poissi on saanud sel aastal korralikke mänge ja mulle meeldib see, mida ma näen. Nad on rünnakul väga enesekindlad. Kui me läheme mängima EYBL-it, siis tugevad Leedu poisid ei ehmata neid ära, sest nad on harjunud mängima meeste vahel. Meie oleme teises liigas seadnud selle eesmärgi, et tahame, et noored saaksid häid kogemusi, aga kui sul on vaja tulemust teha, siis nende noortega paraku lihtsalt ei vea välja.
Ise seal sees olles, kui hea süsteemi te olete Tartus üles ehitanud? Kogu see püramiid alates kõige noorematest kuni tippsatsini. On see Eesti mõistes parim, mis annab teha, või on teil sinna veel mõned sammud teha?
Ideaalne ta kindlasti ei ole, aga Eesti mõistes kindlasti väga hea. Meil on ülihead tingimused, aga lõppude lõpuks on meil ikkagi ainult kaks täiskohaga treenerit. Alates sellest aastast olen mina ja siis on Joosep Toome. Kõik ülejäänud teevad seda tööd õpetajatöö või mingi muu ameti kõrvalt. Siis ongi see, et mingite õpilastega on meil võimalik hommikul treenida, kuna on koolid, mille kõrvalt saab hommikul teha. Aga tahaks hommikuti oluliselt rohkem teha. Kui mängija tahab kuskile jõuda, siis tal on (Tartus) kõik võimalused olemas. Ta saab hakata juba meeste teises liigas mängima. Meil on erinevad grupid, et saab mängida nii nooremate kui ka vanemate vahel ja kõik vanusegrupid mängivad EYBL-it. Minu arvates sellest ei piisa, et sa mängid ainult Eesti meistrivõistlustel. Ma alustasin EYBL-i mängimist 1995. a poistega ja olen kõikide gruppidega seda teinud, sest on vaja saada tugevaid mänge. See on tore, et sa Eestis kõiki võidad, aga mind kui treenerit see ei rahulda.

Mida Sa arvad sellest, et 15-16-aastased Eesti kutid lähevad viimasel ajal üha tihemini välismaale? Kas see on Sinu arvates hea või Sulle meeldiks, kui Eesti mängija kasvaks kodumaal?
See on nüüd viimase nelja või viie aasta jooksul kõvasti muutunud. Kui enne polnud ma sellega päris nõus, siis praegu olen küll nõus, et nad võiksid välja minna. Kui sa lähed Hispaaniasse või Itaaliasse, siis sa saad kohaliku mängija passi ja sul on palju lihtsam seal korvpallurina raha teenida. Samas kunagi ei tea, mis on see õige koht, kuhu minna. Selle saad alles pärast tagantjärele teada, kas see sobis sulle või ei. U18 koondises mõned noored räägivad, et nad on Itaalias juba kaks või kolm korda klubi vahetanud. Minnakse suure hurraaga sinna, aga siis leitakse, et see pole ikka päris see. Sinust ei saa nii kiiresti mängijat, keda loodetakse ja juba suunatakse kuhugi mujale. See on ohukoht. Aga alati on võimalik Eestisse tagasi tulla. Meil on (Tartus) ideaalne süsteem, aga kujutad sa ette, kui see kutt alustab esimeses klassis Tartu Ülikooli spordihoonesse tulekut, on seal 12 aastat käinud ja siis läheb ülikooli ning hakkab mängima Tartu Ülikooli eest. Näiteks Robin Kivi on üks selline. Kui 15 aastat umbes 300 päeva aastas astud Tartu Ülikooli spordihoone uksest sisse, siis tahes-tahtmata väsib sul vaim mingil momendil ära. Mugavus pole võib-olla õige sõna, aga sa ei pea enam midagi ekstra tegema. Aga kui sa lähed kuhugi välja, siis sul on konkurents ja sa pead pingutama. Me tahame, et meil oleks ka Tartus konkurents, aga paratamatult meil pole seda. Arvan, et Eestis ei saa ükski klubi öelda, et tal on ühes vanuses 12 ülikõva venda. Eestis lihtsalt ei teki sellist võimalust. Kui mängijal on võimalik minna sinna, kus tal on konkurents ja ta peab iga päev oma koha eest võitlema, siis mina aitaks kahe käega kaasa ja suunaks. Mul on praegu 2008. aasta poisid ja meil on erinevad agendid juba vaatamas käinud. Oleme vanematega nendest variantidest rääkinud, et kui tuleb võimalus, siis kas te olete valmis toetama ja kas poiss on valmis minema. Sest praegu on jutu järgi kõik valmis, aga reaalsuses mina lapsevanemana ei kujuta ette, et minu poeg läheks 14-aastasena välismaale. Pead olema väga kõva isiksus, et sellega hakkama saada.
Siis, kui Sa treenerina alustasid, olid agendid ja välismaale minekud veel lapsekingades. Kas toona üldse midagi sellist toimus?
See tuli suhteliselt hilja, kui (Saimon) Sutt oli 17- või 18-aastane. Siis hakkas pihta. Ta käis mingites Kreeka laagrites ja tal oli YouFirst agentuuriga leping. Aga minul puudusid sellega siis igasugused kogemused ja mina ei osanud aidata. Siis oli Toomas Annuk see, kes aitas hästi palju.
2000-ndate alguses oli Eesti korvpallikaardil selles osas natuke nagu valge laik?
Jah.
Kui Sa oled koondises ja EYBL-is suhelnud näiteks Läti ja Soome treeneritega, siis mida tehakse Lätis ja Soomes õigesti, et nende korvpall on ikkagi hoopis teisel tasemel?
Päeva lõpuks on neil lihtsalt rohkem valikut ja suurem konkurents. Kunagi mängisime EYBL-i superfinaali ja läksime esimeses ringis kokku (Moskva) CSKA-ga. Kaotasime 8-10 punktiga ja ma olin väga närvis. Siis nende treener ütles, et kuule mees, sa mängid ju mingi külasatsiga. Meie oblast on suurem kui teie riik, mida sa tahad. Neil on kolm gruppi ja nad toovad mängijaid üle Venemaa kokku. Kui mõni mängija ei kõlba, siis saadavad kuhugi pärapõrgusse tagasi. Minul oli see 1995. aasta punt aga põhimõtteliselt lausa ühe kooli baasil. Mida sa endale ette kujutad, et tahad mingi klassivõistkonnaga CSKA-d võita. Meil puudub isegi Eesti noortekoondises konkurents. Kui me kutsume suvel koondise kokku, siis meil on esimesed kaheksa meest juba teada, kui nad vähegi terved on. Meil pole sellist olukorda, et on 20 meest ja nüüd valime, keda kutsume ja keda ei kutsu.
Aga kui palju professionaalsemaks on läinud töö, mida Eesti klubides noortega tehakse?
Kindlasti palju professionaalsemaks. Kui alustasin, siis 1995. a poistel oli kunagi selline treener nagu Tarmo Jallai, endine tõkkejooksja. Ta tuli ja hakkas ÜKE-ga tegelema ning mingil hetkel läks meeste juurde. Just ÜKE ja füsioteraapia pool on klubidel väga palju arenenud. Oleme aastaid rääkinud, et ÜKE on väga suur probleem. Sellega võimalikult professionaalselt tegeleda, on minu jaoks võtmekoht, kus saame vastastega vahet vähendada. Meil on olnud väga kihvtid ÜKE treenerid, nagu Ott-Erik Kalmus, Maarja Kalev ja Tarmo Jallai. Mul on olnud kõrval hästi professionaalsed inimesed. Ütlen neile, et meil tuleb EYBL-i etapp ja palun tehke nii, et poisid on sellel ajal heas konditsioonis ja poisid ongi heas konditsioonis. Kui ma poistega alustasin, siis olin ise ÜKE treener, füsio, bussijuht ja kõik muud asjad. Praegu näed, et tegeleb inimene, kes teab, kuidas seda asja ajastada. See on väga oluline. Peame palju tähelepanu pöörama ÜKE-le ja tegelikult ka mentaalsele poolele, millega tuleb juba noormängijate puhul tegeleda. Palju talendikaid mängijaid on ära kadunud, sest nad ei tule vaimse survega toime ja treenerid ei oska aidata ka.
Kas Sina oled Tartu kõrgliigasatsi pingi peal see mees, kes käib Nikolajs Mazursile kõrva sosistamas, et paneme Tartu noori ka mängu või et sellele mehele oleks ka minuteid vaja?
Ma üritan, aga ega ta selle koha pealt mind eriti ei kuula. Tal on oma nägemus ja ta on kindlasti see treener, kellega tuleb mänguminutid trennis välja võidelda. Selle eest, et oled noor ja tubli Tartu poiss, avanssi ei anta.
Eesti korvpalliüldsus ootab, et välismaa treener tuleb siia ja hakkab noori arendama, aga tegelikult tema ilmselt mõtleb ainult tulemuse peale?
Loomulikult. Aga noorte arendamisega on ka selline asi, et miks me peame neile kunstlikult võimaluse andma. Näiteks meil on kuus kutti, kes käivad esiliigat mängimas. Ilmselgelt teeme midagi hästi, sest nad on esiliigas tipus. See tähendab, et nad on heas konditsioonis. Aga kui me paneme nad väljakule kõrgliigas, siis nad on millegipärast krampis ja nad ei uju välja. Me ju proovisime Tartuga seda, et anname noortele väga palju võimalust. Aga siis tuli ju kogu aeg p**arahe, et see ei oska seda ja see ei oska teist ning Tartu korvpall on pekkis. Arvan, et noor peab tegelikult oma aja ära ootama ning ennast võistkonnas tõestama, et väljakule saada. Loomulikult võib neile mingid ekstra minutid anda, aga ma ei arva, et peame kogu aeg kunstlikult suruma, et sa pead väljakule saama, kuna oled noor.
Sa oled seda meelt, et kui mängija on piisavalt talendikas, siis ühel või teisel hetkel murrab ta nagunii läbi?
Jah, kindlasti. Mulle hullult meeldiks, kui väljakul oleks väga palju noori. Kui sa vaatad Eesti-Läti liigat, kus räägitakse Keila noortest, siis sorri, aga meie Robin (Kivi) ja Hendrik (Eelmäe) on täpselt sama noored.
Nad on lihtsalt juba varsti 10 aastat pildil olnud?
Jah. Siin on lihtsalt see, et kui tahad tulemust teha, siis mängivad väljakul parimad. Kui oleks üliäge sponsor, kes ütleks, et me anname raha ja ajage noorte asja, las meedia tuututab, siis kõik klubid tahaksid noortele võimalust anda. Aga niipea, kui sa hakkad noori mängitama ja tulemused kukuvad, siis hakkab kohe kõva kloppimine pihta ja kedagi ei huvita, et sul on viis noort väljakul.




