Close

INTERVJUU | Hiiglasliku jalanumbriga lennumasin Marko Riis: unistuse täitsin ära, aga oleksin kindlasti tahtnud veel mängida

-Marko Riis BC Kalev/Cramos | Foto: Siim Semiskar

Korvpall24 portaal jätkab oma artiklisarja mängijatest, kes lõpetasid karjääri liiga vara ning sel korral portreteerime tagamängija Marko Riisi. Hullumeelse jalanumbriga 185 cm pikkune Riis kerkis laiema avalikkuse ette veel 18-aastase esiliigamängijana, kui ta kaasati ühel Eesti liiga tähtede mängul pealtpanekuvõistlusele, mille ta ka võitis. Auhinnaks saadud pooltuhat krooni kulus ilmselt kiirelt ära, aga surematu kuulsus jäi.

Sealt edasi liikus Kilingi-Nõmmelt pärit mängumehe karjäär väga kiirete sammudega ning ta jõudis välja Eesti koondise kandidaatide hulka. Kuna Riisi mängustiil oli aga tervisele üsna ohtlik ning päris tihti läks ta ka lootusetutes olukordades palli ülevalt alla vajutama, siis hakkasid teda järjest kimbutama erinevad vigastused. Nybitist Pärnu kaudu BC Kalev/Cramosse jõudnud ja oma unistused sellega täitnud Riis pidi kahjuks lõpuks väga varakult profikorvpalli mõistes ketsid varna riputama. Ja varnas ripuvad need siiani, kuna sellise numbriga ketse kellelgi teisel ilmselt vaja pole.

Tänasel päeval TalTech/Optibeti korvpallimeeskonna taustatiimis töötav Riis rääkis Korvpall24 portaalile antud pikas intervjuus humoorikalt ja ausalt üksipulgi lahti kogu oma teekonna korvpallurina ning meenutas ka erinevaid valusaid momente, mis lõpuks tingisid karjääri lõpetamise. Saime muuhulgas teada, kui rasked olid Tiit Soku treeningud tegelikult, kui palju Riis omal ajal palka sai ning kas siis olid tema masti meestel elatustaset arvestades suuremad palgad kui praegu ning kas pidasid paika tol ajal aktiivselt levinud kuulujutud, et korvpallurid käisid pidevalt ööklubides hullamas.

Marko, alustame päris algusest, kust Sa pärit oled ning mis spordialasid Sa lapsepõlves harrastasid?

Pärit olen Pärnumaalt, ühest ilusast väikesest linnast nimega Kilingi-Nõmme. Sport on olnud minu elustiil juba väikesest peale. Lapsepõlves proovisin põhimõtteliselt kõiki spordialasid. Meil oli oma gäng seal „metsamajandi” linnaosas, kus siis sai igasuguseid põnevaid mänge mängitud. Näiteks sai pesapalli keset heinamaad mängitud ja talvel tagusime jäähokit jäätunud kraavis. Käisin kergejõustikutrennis, kus siis tegime ka kõrvalt teisi alasid. Pärnumaal olid kunagi Karu-Mati ja Karu-Kati sportmängud, kus me igal aastal algklasside ajal käisime oma kooliga võistlemas. Pallivise, kaugushüpe ja sprint olid mu lemmikud. Võistlussarjas TV10 Olümpiastarti osalesin ka. Seal tegin erinevaid kergejõustiku alasid ja ka mitmevõistluse, mis koosnes üheksast alast. Tõkkejooksus olin isegi ükskord Eesti kolmas! Sain seal Erki Noole autogrammi mingile pisikesele papitükile võtta. Diplomite peal on ka tulemused kirjas, et päris huvitav oleks neid vaadata ja võrrelda oma poja omadega. Mul on keldris siiamaani alles kõik see vanametall ja diplomid (Naerab.).

Kuidas jõudsid korvpalli juurde?

Kossu juurde jõudsin alles neljandas klassis. Korvpallipisikusse nakatas mind Michael Jordan. Kunagi ammu näidati Kanal 2 pealt NBA-d ja Hanno Tomberg kommenteeris seda kõike seal. Need Bullsi ja Jazzi finaalid olid legendaarsed, muidugi olin ma Bullsi poolt! Tol ajal ehk 1995/96 tuli ainuke info NBA kohta sealt. Mäletan väga hästi, kui mu vanemad tõid Leedust kapuutsiga dressika, kus oli Michael Jordani number 23 peal. Arvan, et kandsin seda 4+ aastat, mis sest, et olin sellest välja kasvanud ja käised olid kulunud ja katki. Aga mis kõige tähtsam, kogu selle koosmõjul tuli suur korvpallihuvi. Elasime oma majas ja meil oli õue peal väga palju ruumi. Mingi hetk otsustasime semudega, et paneme korvi püsti. Esimese korvi püstitamine oli päris õnnetu… Saagisime metsas 10 cm jämeduse kuuse postiks ja panime laudadest kokku klopsitud korvilaua sinna suurte naeltega külge. Nägi täitsa korralik välja, aga nii kui esimene pealtpanek toimus, kukkus see kohe kõmaki alla ja kellelegi peale. Kohe tegime uuenduse, vahetasime kuusetoki välja jämedama prussi vastu. Seekord asi toimis. Seal me siis sõpradega toksisime ja nii 365 päeva aastas. Meil oli isegi omavaheline 1-1 turniir. Talvel ajasime lume ära ja läks mängimiseks. Viisin veel laualambi välja, et valge oleks, kuna talvel läheb ju varakult pimedaks. Isa ja ema ostsid tol ajal väga haruldase aparaadi – CD-mängijaga muusikakeskuse. See veeti ka muidugi õue ja vahet polnud, kas kuulasime suvel jõululaule, ABBAt, Nancyt või 2 Quick Starti. Korvpallitrennis hakkasin käima alles kuuendas klassis.

-Marko Riis | Foto: Erakogu

Trenn oli siis Kilingi-Nõmmel? Kes Su Kilingi-Nõmmelt üles leidis?

Ise läksin trenni. Kilingi-Nõmmel oli meil eraldi korvpalligrupp, Sven Koovit oli treener. Vahepeal käisin ka kergejõustikutrennis, aga põhiliselt keskendusin korvpallile. Meil toimus seal kohalik Pärnumaa liiga ka, kus isegi Kristjan Kangur on mängimas käinud. Üks hooaeg, kui 8. klassis käisin, sain seal liigas parima kolmepunktiviskaja ja resultatiivseima mängija tiitli. Vot need karikad on mul küll kohe kindlasti alles. Mingil hetkel korjati mind üles ja läksin mängima Pärnu Spordiklubi eest. Seal oli treeneriks Vallo Rahnik. Pärnu eest sain esimest korda eestikaid mängida. Kilingi-Nõmmel seda väljundit polnud, käisime ainult maakonnasiseseid koolidevahelisi turniire mängimas ja korra aastas oli ka üleriigiline Sprite Cup, kuhu said mingi süsteemi läbi maakonna parimad. Pärnu Spordiklubiga aga sai mööda Eestit käia ja tugevamatega mängida.

Mis Sul noorteajast meeles on? Kas te olite Eesti mõistes tipus?

Ausalt, ma ei mäleta. Madistasime küll kõvasti seal Sokkudega jne. Mäletan, et Väike-Maarja oli siis tugev. (Aivo) Erkmaa punt, kus mängis Kristo Saage. Arvan, et olime pigem sellised keskmikud. Aga mulle jääb eluks ajaks meelde, millal ma esimest korda õige kõrgusega korvi pealt panin. Olin 172 cm pikk ja see oli üheksanda klassi alguses. Sõber viskas palli rõnga peale ja siis mina surusin palli näppudega sisse. Tol hetkel oli see mu elu parim päev, isegi parem, kui see päev, kui Playstation 1 endale sain (Naerab.). Sealt edasi läkski nii, et üheksanda klassi lõpuks oli füüsilises mõttes toimunud meeletu areng. Siis panin juba probleemideta kahelt jalalt pealt. Ma ei tea, kuidas see tuli, sest ma ei teinud mingit spetsiaalset trenni. Ju see üks väike tõuge andis nii palju indu ja motivatsiooni juurde.

Basketis on Sinu kohta esimene märge alles 2000. aastate alguses Audentese SK esiliigatiimi liikmena. Milline Su tee esiliigasse oli?

Audentesesse läksin tänu Kuro Lingile, kes oli mu kergejõustikutreener, kehalise õpetaja ja ka klassijuhataja. Aitäh Kurole! Olin üheksandas klassis ja oli aeg hakata tegema valikud, mis edasi. Kuro tuli mu juurde ja ütles: “Marko, mine Audentesesse katsetele, sul pole Kilingi-Nõmmes enam väljundit seoses korvpalliga, mine ja proovi!”. Põrutasimegi siis papsiga kevadvaheajal Tallinna. Tegin trenni ja koolikatsed ära. Peale seda oli ootus… Paar nädalat pärast katseid kutsus Jaanus Levkoi mind Soome Eastern Tournament’ile. Mul oli ebaõnne, kuna nädal enne seda jäin angiini ja mul oli palavik 39 kraadi, aga oli vaja mängima minna. Võtsin ennast kokku ja läksin kohale. Päris karm oli olla esimene päev, mäletan seda ähmaselt siiani. Õnneks teisel päeval haigus tasapisi taandus ja sain ka juba rohkem mängida ning läks päris okeilt. Pärast turniiri ütles Levkoi, et arvestab minuga ja sügisel kolisin Tallinnasse.

See oli siis keskkoolis?

Jah, tulin Audentesesse 10. klassi.

Ma mäletan ühte tähtede mängu pealtpanekuvõistlust, kus Sa vist esiliiga mängijana osalesid ja suurt furoori tekitasid. Kas Sa mäletad ka midagi sellist?

Seda ma mäletan väga hästi, sain ju 500 krooni ja DVD-mängija selle eest (Naerab.). Käisin 11. klassis siis. Kindlasti olin esiliigas silma jäänud efektsete dunk‘idega. Ega ma ei harjutanud ette, teadsin, mida proovin ja kui tuleb välja, siis võin ka võita. Läksin siis Saku Suurhalli, hull närv oli sees. Ma ei oska seda kirjeldada, aga räme energia oli sees, kui sinna platsile sain. Läksin ja näitasin oma parimad palad ette. No kõik õnnestus põhimõtteliselt 100%. Okei, päris vabaviskejoonelt ei tulnud ära, vaid ikka sammuke eestpoolt, aga ära ta tuli. Kuskil YouTube’is on see video olemas. Siis oli veel jalgevahelt pealtpanek, nagu Kobe (Bryant) NBA-s tegi. Nüüd paneb igaüks jalgevahelt ja keerab 360 kraadi ka veel vinti juurde, aga siis oli see haruldane. Eriti tekitas hämmingut publikule, et mingi suvaline 18-aastane vend tuleb ja teeb selliseid asju!

-Marko Riis oma leivanumbrit sooritamas | Foto: Siim Semiskar

Praegu on esiliiga üsna pildil ja keskmine korvpallsõber enam-vähem teab, mis esiliigas toimub, aga siis vist väga ei olnud?

Ei olnud. Ajastu oli täiesti teine. Nüüd jõuab kõik interneti kaudu sinuni palju kiiremini. Ma ei tea, kas kõik mängud on, aga enamik esiliiga kohtumisi on nüüd nähtavad netiülekannetes.

Ma küll jälgisin korvpalli, aga ma mäletan, et see tuli ka minule üllatusena, kui Sa tulid pealt panema.

Ma mängisingi siis ainult Audentesega esiliigat ja U20. Noortekoondises olin ka, aga EM-ile satsi ei mahtunud kahjuks. Tol hetkel olin pettunud, aga mis teha, elu läheb edasi ja tuleb rohkem vaeva näha, et paremaks saada. 1984/85. a sündinute koondises olid Tanel Sokk, Reinar Hallik, Gert Dorbek, Kristo Saage, Asko Paade jne.

Kõrgliigadebüüt tuli Sul toonase Audentese Ülikooli eest alles 19-aastasena. See on küllaltki hilises vanuses?

Jah, nii see oli. Ma lõpetasin kooli ära 2004. aasta kevadel. Mingil hetkel helistas Andres Sõber ja tahtis mind Kalevisse saada, aga ma ei läinud. Tekkis hoopis võimalus mängida Audentese Ülikooli eest. Üllar Kerde oli peatreeneriks.

Kas Sa tunned, et Sinu tee pole olnud kõige sirgjoonelisem, kuna oled väikesest kohast pärit? Kas see sai Sinu karjääris takistuseks?

Sirgjooneline vast tõesti pole olnud. Ma ei tea, kas see sai takistuseks, võib-olla sai, võib-olla mitte. Ajaga on muidugi palju muutunud ja võimalused paremaks läinud. Kui võtta just Pärnumaa, siis neil on nüüd tugev esindusklubi ja töö käib ka noortega süstemaatilisemalt. Tol hetkel Pärnu polnud sellisel tasemel ja väljund oli ikkagi pigem Tallinn.

Milline Sa mängijana tol hetkel olid? Mis lisaks võimsale hüppele Su teised trumbid olid?

Nagu noore mängija puhul ikka, siis pidid oskama ja tahtma kaitses mängida. Kaitsemängus pidi olema 70% tahtejõud ja 30% oskused, või oli 80/20… Teravust suutsin luua, söötu anda, visata ja kaitses mängida… rohkem polegi vaja ju (Naerab.). Mu mängustiil oli kahjuks selline, et olin päris tihti põrandal maas. Minu arsenalis polnud sellist asja kui kahele jalale pidurdus, nagu Tanel Sokul. Minul oli otse korvile, kas ülevalt alla või siis veaga. Tanel ikka noomis mind vahel, et mis sa ronid sinna üles. Eks see oli ka väga ohtlik ja mingil hetkel mulle saatuslikuks saigi.

Kas see hea hüpe oli treenitud või oli see Sinul ikkagi geenides?

Kas just geenides, aga arvan, et sellele tagasi vaadates näen mitut põhjust. Eelkõige see, et tegelesin lapsepõlves täiesti erinevate spordialadega. Arvan, et sellest mitmekülgsusest on väga palju kasu olnud. Ja siis muidugi see, et me selle madala korvi endale püsti panime. Kogu aeg lihtsalt hüppasin ja põrkasin nagu batuudil ja nii päevad läbi. Mäletan, et käisin tihti vanaemal külas ja hüppasin tal lae musti näpujälgi täis. Koguaeg mingi kossuvärk käis. Kindlasti mängis hüppevõimes rolli ka jalanumber.

Mis Su jalanumber siis reaalselt on?

Õnneks jäi kasv seisma mingi aeg, hetkel on jalanumbriks 50. Kuuendas klassis oli jooksuvõistlus ja koolil polnud mulle naelikuid anda, sest kõige suurem number oli 44-45 (Naerab.).

Kas tänapäeval on lihtsam suuruses 50 jalanõusid saada?

Tänapäeval on ikka palju lihtsam. Siis polnud midagi valida, võtsid seda, mida anti. Nybiti ajal olid mul mingid AND1 tossud. Kui neid tooma läksin, siis oli karbi peal paks tolmukiht, sest need olid seal vist kaks aastat riiulil seisnud. Keegi teine nii suuri ketse ei kandnud. Mul onupojal on ka sama suur jalg, eks suguvõsa geenidest jookseb see kuskil läbi.

-Marko Riis Nybitis | Foto: Siim Semiskar

Edasi mängisid Sa kolm hooaega päris suurt rolli Nybiti meeskonnas. Mida nendest aastatest mäletad?

Oli nii, et aastal 2005 Nybiti ja Audentese Ülikooli klubid läksid kokku. Tiit Sokk oli peatreener ja Üllar Kerde abitreener. Tiit võttis noored ja vihased poisid oma hoole alla. Mäletan sellest ajast kõva treeningut, päris palju higi sai valatud. Kõik jooned on siiamaani meeles, mis Audentese põrandal maas on.

Kuidas noored selle treeningkoormuse vastu võtsid?

No olgem ausad, eks ta teistmoodi oli kui enne. Trennid olid intensiivsemad. Aga et paremaks saada, oli seda rasket tööd vaja teha ja selle tegi meile Tiit kohe selgeks. Mingil hetkel tekkis ikkagi ka trots sisse. Mul on hästi meeles, kui pärast soojendust oli alati venitamine ja pärast seda kõik mehed läksid juba otsajoone taha. Treener polnud veel midagi öelnud, aga kõik juba teadsid, et tuleb jalad-soojaks-joonejooks. See oli juba nagu autopiloodi peal sul sisse kodeeritud. Aga väga lahedad ja edasiviivad kolm aastat olid. Balti liigas saime mängida, mis tol hetkel oli ikkagi hindamatu kogemus meile, Vilniuse Rytas ja Kaunase Žalgiris. Eestikate poolfinaalis madistasime Tartuga, kui (Tanel) Tein, (Martin) Müürsepp ja (Gert) Kullamäe seal mängisid. Mäletan, et saime neilt ühe võidu kätte. See oli uhke tunne. Aga kokkuvõttes saime ikka 1-3 peksa ja oli pronksimängudele minek.

Milles seisneb Sinu jaoks Tiit Soku kui treeneri fenomen? Kas see ongi kõva trenn või on ta taktikaliselt hea?

Tiidu käe all oli seda kõike, nii taktikat kui ka kõva trenni. Ta oli ju väga kõva mängumees ja andis meile edasi seda, mida ise õppis.

Vahepeal läksid aastaks ka kodule lähemale, kui mängisid Pärnu eest. Minul oli see täiesti meelest ära läinud, aga mida Sina Pärnu hooajast meenutada oskad?

Mul pidi hakkama neljas hooaeg Nybitiga. Olime juba kaks kuud trenni teinud ja käisime septembris karikamängudel Kuremaal. Seal sain vigastada. Hiljem selgus, et mul oli jalas väsimusmurd. Kuskil nädal aega hiljem öeldi, et klubi on pankrotis. Kaks kuud olime olnud palgata ja seda raha pole siiamaani näinud. Ammu enam ei looda ka (Naerab.). Ma ei tea, kas see trükimusta kannatab, aga väga s*tt aeg oli. Meeskond läks laiali, kõvemad mehed võeti Kalevisse. Mina olin vigastusega poolteist kuud audis. Edasine saatus oli lahtine. Jutuks tuli Pärnu, aga raha polnud. Õnneks on mul head sõbrad, Arko, Paavo ja Rünno, kes panid pead kokku ja hakkasid otsima toetajaid. Tänan siinkohal AS Sami, Hevo Tehnika OÜ-d ja Gia Baari, kes panid raskel ajal õla alla. Pärnus oli peatreeneriks Indrek Ruut. See oli väga huvitav hooaeg, kuna seal võistkonnas sain olla põhirollis. Ruudul oli hoopis lahtisem mängutaktika, teistmoodi kui Tiidul. Mäletan oma esimest mängu ka Pärnu eest. Vigastusest paranenud, sain jalad alla ja novembris 2008 mängisime TalTechi Spordihoones TTÜ vastu. Ma polnud mängus kunagi nii palju viskeid teinud kui tolles matšis. Vaatasin järele, kokku 18 pealeviset. Kotti panin ka ikka midagi. Pärnu aasta andis mulle väga palju enesekindlust ja motivatsiooni edasi töötada.

Kas 2000-ndatel, enne masu, olid Eesti kõrgliigas palgad nii kõrged, nagu vahepeal on räägitud? Kas Sinu ajal võimaldas korvpalluri amet paremini ära elada?

Ma täpselt ei tea, kui palju teised palka said. Keegi tark on öelnud, et numbritest ei räägita ja teiste rahakotis ei käida, aga minuarust see pole tabuteema. Kuna leping enam ammu ei kehti, siis võin ära mainida, et sain oma viimasel Nybiti aastal 12 000 krooni kuus. Minu jaoks oli see tol ajal väga suur raha.

Tartu ja Kalev/Cramo tippude puhul räägiti ikka oluliselt suurematest summadest.

No muidugi tippklubide põhimängijad said seal ikka kuuekohalisi summasid kuus. Kroone siis tol ajal.

Kuidas Sa seda tänapäevaga võrdled? Praegust palgataset Sa enamasti tead. Kas korvpalluri elatustase on langenud või samaks jäänud? Ütleme sellise korvpalluri, kes on rotatsioonis kuues kuni üheksas mees.

Arvan, et on pigem samaks jäänud, mitte numbriliselt, vaid siis elatustaseme poolest. Meeletu inflatsioon on ju toimunud.

Üle ei maksta ja on võimalik ära elada?

Ära on võimalik elada, aga sa pead teadma, mida sa tahad. Kas tahad korvpallur olla või ei taha. Pole mõtet tiksuda seal üheksanda mehena, kui sul siht puudub. Tean ka sellist meest, kes on öelnud, et niikaua mängin, kuni mulle makstakse. Aga ta enam ei mängigi korvpalli meistriliiga tasemel (Naerab.).

Ja siis tulid kolm hooaega Kalev/Cramos, millega Su kõrgliigakarjäär ka läbi sai. Kes Sind Kalevisse tahtis ning miks otsustasid minna?

Kalevisse kutsus mind abitreenerina töötanud Alar Varrak, kellega olime juba Nybiti ajast tuttavad. Pärnu hooaeg aitas sellele kindlasti kaasa, kuna seal sain lõpuks kandvat rolli mängida ja enesekindlust koguda. 2009. aastal tuli masu ja Kalevi meeskond muutus palju. Suve algul Varrak helistas mulle ja küsis, kas oleksin huvitatud. Peatreener oli siis Nenad Vucinic. Ega ma ei pidanud kaua mõtlema. Mul oli Pärnust samasugune pakkumine nagu eelmisel hooajal, aga tahtsin sammu edasi teha ja ka finantsiliselt oli see pakkumine palju-palju parem. Ütleme nii, et Kalevis mängimine oli minu elu üks unistustest. Nägin unes korduvalt, et kannan kunagi Kalevi logoga vormi. Ma olen alati Kalevi fänn olnud, Tartu poolt pole kunagi olnud (Muigab.). Väiksena elasin alati Kalevi mängudele telerist kaasa. Ühe korra õnnestus ka käia Kalevi Spordihallis vaatamas euromängu Milano Sony vastu. See oli elamus.

-Marko Riis BC Kalev/Cramos Kaasani Unicsi vastu mängimas | Foto: Siim Semiskar

Seni olid Sa olnud selline 25-30 minuti mees, aga Kalevis kukkusid hoopis teistsugusesse rolli. Kuidas sellega toime tulid?

Kui võrrelda Pärnuga, siis mänguminutid kukkusid. Olin kuues või seitsmes vend, kes tuli kohe pingilt. Ma ei ütleks, et ma nüüd vähe mängida sain, aga roll oli pigem teine, jah. Mind see ei heidutanud, sest teadsin, mis ees ootab. Aga see samm oli vajalik, et edasi minna.

Kas professionaalsuse tase Kalev/Cramosse siirdumisega ka tõusis?

Pärnu oli Pärnu. Väike klubi ning seal meil mingeid videokoosolekuid polnud. Mängisime lihtsat korvpalli. Nybiti ajal olid kassettmakiga videod (Naerab.). Varrak keris seal puldist edasi-tagasi. Kalev oli aga suur klubi ja mänguks valmistumine toimus hoopis teisel tasandil. Enam ei pidanud ise vorme ka pesema (Muigab.).

Kui info ei valeta, siis oma viimased suured mängud tegid Sa 2011. aasta detsembris ning need olid VTB Ühisliiga kohtumised Kaasani Unicsi, Riia VEF-i, Nižni Novgorodi ja Moskva Himki vastu. Pärast seda kadusid Sa pildilt. Mis juhtus?

Teisel aastal Kalevis tuli uueks peatreeneriks Aivar Kuusmaa. Meil oli Kuremaal hooaja ettevalmistuslaager. Läksin kiirrünnakusse ja oma mängustiilile kohaselt ikka üles, aga mulle tehti toores viga ja kuna Kuremaal on seinad kohe korvi taga, siis kukkusin kuidagi halvasti vastu seina ja väänasin põlve. Hullult valus oli. Ütlen ausalt, et tõi pisarad silma. Diagnoosiks oli ristatisideme rebend. Paar kuud olin korvpallist eemal. See oli õudne aeg. Mäletan seda, et tegin kõvasti trenni kerelihastele. Ega siis meie füsio Priit “Päkapikk” Lehismets ju lihtne poiss polnud, rapsisin platsi ääres teiste kõrval muud trenni teha. Mingil hetkel sain jälle tagasi vormi, aga tundsin, et ikka pole päris see olek, mis võiks. 2011. aasta lõpus sai seesama põlv taas viga ja siis otsustasin, et aitab. Enam ei taha ja ei jõua seda sünget ning masendavat perioodi läbi teha. Kuna arst ütles, et see vigastus mu tavaelu ei sega, siis otsustasin ka operatsiooni mitte teha. Olin siis 26-aastane. Öeldakse, et ideaalne aeg korvpalluri jaoks. Käisin edasi meeskonna jõusaalitrennides ja mängudel. Leping kehtis mul hooaja lõpuni. Mul oli siiski parim istekoht saalis ehk varumeeste pingi viimane tool. Tulime tolle kolme hooaja jooksul kahel korral meistriks. Sealt algas see periood, kui finaalid olid mitu aastat järjest 4-0 Kalevi kasuks. Aga mu unistus täitus ja need Kalevi-aastad ning mängud suurklubide vastu, nagu Moskva CSKA, on miski, millest oma lapsele või lapselastele rääkida.

Kas Sul on meeles mõni eredam hetk, kui Sa mõne superstaari kaitses rajalt maha võtsid või kellegi postrile panid?

Hetki ikka on kogunenud, aga kohe tuleb meelde see, kui pidin J. R. Holdenit meie kodusaalis Saku Suurhallis katma. Õnneks ta väga tolles mängus ei viitsinud rabeleda ja sain enam-vähem hakkama (Muigab).

Mingite staaridega sellist momenti ei tekkinud, et nemad võtsid tabeli alumise otsa vastast lõdvemalt, aga Sina tulid Kalevi pingilt ja tahtsid neid kohe kaitses rabistama hakata? Mõni mees võib-olla ütles, et võta hoogu maha?

Selliseid olukordi oli küll, et öeldi take it easy. Nad võib-olla ei öelnud seda päris nii otse, aga sa said sellest nii aru.

Eks Kristo Saage on sellises olukorras molli ka saanud (Robert Packi intsident – toim.).

Ta sai ka põhjusega (Naerab.).

Võib siis ikkagi öelda, et Sa lõpetasid karjääri vigastuste pärast?

Jah. See on jube raske, kui kogu aeg näed kõvasti vaeva ja teed tööd, et vigastusest välja tulla, siis saad kuu või kaks mängida, aga jälle juhtub midagi. Oled jälle mustas augus ja pead taas hakkama nullist tööd tegema. Ükskõik kui suur su tahe ka poleks, psühholoogiliselt pead sa olema väga tugev. Minu jaoks siiski aitas, oli aeg edasi minna.

Oled Sa kunagi kahetsenud ka, et pidid juba 26-aastaselt karjääri kokku pakkima?

Mis siin ikka kahetseda. Läks nii, aega me tagasi keerata ei saa. Oleksin kindlasti tahtnud veel mängida. Nagu ütlesin, siis 26-27 aastat on korvpalluri jaoks ideaalne vanus. Siis oled parajalt küps, oma lollused ära teinud, piisavalt palju õppinud ja paras aeg oskuste realiseerimiseks. Tagantjärele mõeldes, oleks ma palju asju teisiti teinud. Kasvõi individuaalne ettevalmistus hooajaks. Teadlikkus puudus siis.

Ettevalmistus algas siis, kui olid meeskonnaga lepinguasjad kokku lepitud?

Põhimõtteliselt, jah. Ettevalmistus algas augustis.

Enne ei viitsinud midagi teha ja olid Pärnu rannas?

Päris nii ka polnud (Muigab.). Ikka käisid ja tegid trenni, aga see oli rohkem selline pühapäeva sportimine.

Sa mängisid veel pikalt harrastaja tasemel edasi. Miks? Kas keha polnud piisavalt vatti saanud?

Kossuisu tuli paar aastat hiljem. Tallinnas on üks vahva punt, tol hetkel oli see A Le Coq, hetkel Exmet, kes siis mängis Kossuliigat. Üle poole meeskonnast olid mul tuttavad. Mängisime koos kunagi Pärnu liigat. Hakkasin koos nendega kaks korda nädalas Nord Cramo Spordihoones trennis käima. Osalesime Kossuliigas. Seal pidid hoopis teiste kiiruste ja nüanssidega arvestama. Vahelduva eduga ma nendega ikka koos trennis käin. Pigem ikka seltskonna pärast.

Kas Sa oled kõige kuulsam Kilingi-Nõmme korvpallur läbi aegade?

Ma ei tea, kuidas seda kuulsust mõõdetakse, aga minu teada on Rita Sartakov kuulsaim Kilingi-Nõmme korvpallur. Mina ja Arko Kask oma kahe Eesti meistritiitliga jääme tema seljataha. Kusjuures Arko on üks nendest, kes tegi MTÜ MRF-i ehk Marko Riis Fanclubi. Mehed tegid isegi mitu laulu, tuntuim on “Raputa”, mis jõudis isegi Pärnu Raadios eetrisse. Täitsa Youtube’is saadaval. Lisaks korraldasid nad igal suvel 3×3 korvpallivõistlusi Kilingi-Nõmmes. Mitu suve käisime Audentese ja Nybiti meeskonnaga kohalike vastu sõpruskohtumist mängimas. Tänu neile meestele korvpallielu Kilingi-Nõmmel käis.

-Marko Riis koos sõprade ja meeskonnakaaslastega | Foto: Erakogu

Kes on kõige ägedamad leegionärid, kellega koos oled mänginud? Miks just need mehed?

Ma ei tea, kas just äge on õige sõna, aga inimene, kellega ma kõige rohkem suhtlesin pärast meeskonnast lahkumist, oli Nikolai Varbanov. Temalt oodati rohkem, kui ta anda suutis, aga ta oli inimesena hästi sõbralik ja heatahtlik. Ameeriklastest on kõige paremini meeles Charron Fisher ja Josh Akognon, aga pigem teises võtmes.

Charron Fisher, kes polnud mitte paks, vaid kellel olid suured kõhulihased, nagu ta ise ütles.

Ta oli eriti vaese mehe Zion Williamson. Ilgelt suure kehaga hõljus ringi seal platsil ja siis järsku lajatas pealt. Uskumatu, kuidas see võimalik oli. Akognoniga nad seda palli seal omavahel jagasid.

Kas nad olid tülis ka seetõttu?

Tegelikult ei olnud, pigem hoidsid nad kokku. Ameeriklaste värk. Blokimasin Bamba Fall on ka muidugi meeles ja Michael Dunigan. Pikad poisid, kes elasid teisel korrusel.

Tol ajal ringles palju jutte, et öösel võis leegionäre ja korvpallureid üldse tihti Venuses või teistes ööklubides näha. Kui palju seda reaalselt oli?

Ikka käisid. Sai isegi nendega koos käidud. Mis neil vabal ajal muud ikka teha oli, eks neil siin oli austajaid ka. Siis oli Privé ööklubi teema.

Aga oli seda siis praegusega võrreldes rohkem?

Arvan küll, et käidi rohkem. Võib-olla olen ise vanaks jäänud, aga minu arust on klubikultuuri palju vähemaks jäänud (Muigab.).

Ma mõtlesin, kas mängijad suhtuvad nüüd ka meie liigas asja kuidagi professionaalsemalt?

Selle kümne aastaga on palju muutunud ja üks nendest on professionaalne suhtumine.

Milline oli keskmise siia tulnud ameeriklase suhtumine? Nad kõik ju mõtlevad, et on teel NBA-sse ja siis tulevad Eestisse, kus on -10 kraadi külma ja lumehanged. Kas nad tundsid, et on koopaelanike juures korvpalli toomas?

Ma ei tea, mida nad alguses mõtlesid, ega Eestist ei teadnud nad suurt midagi. Agendid suunasid neid, et seal makstakse nii ja nii palju ja saad teha statistikat…

Aga oli selline üleolev suhtumine?

(Josh) Akognon võib-olla oli selline natuke kõrgema lennu ja olekuga, aga ma olin selline sõbralik tüüp ja sain kõigiga hästi läbi.

-Marko Riis BC Kalev/Cramos, taamal Charron Fisher | Foto: Siim Semiskar

Kes on olnud need Eesti korvpallurid, kes on just oma mänguliste oskustega Sulle kõige sügavama jälje jätnud?

Lapsepõlves ikka Martin Müürsepp. Michael Jordan oli põhiline eeskuju, aga Müürsepp oli meie oma mees NBA-s. Tema pärast mängisin ka number 13 särgis. Müürsepp näitas ja andis lootust eestlastele, et ka siit on võimalik kuskile saada. Temaga koos mul kahjuks mängida ei õnnestunud, aga tema vastu küll ja hiljem oli ta meil Kalevis kolmas treener.

Kes treeneritest Sinu karjääri kõige rohkem mõjutasid ja miks?

Tiidu (Tiit Sokk – toim.) trennid ja laagrid andsid teise suhtumise mulle. See, et ta mind koondisekandidaatide hulka valis, andis mulle väga kõva süsti edasi töötamiseks. Tema andis selle suhtumise, et nüüd ongi ainult korvpall: teedki trenni, ongi valus, ongi raske, aga teed ja jõuad kaugele.

Sa oled näinud Alar Varraku kujunemist treenerina. Ta pole Sinust kuigi palju vanem ja lõpetas samuti mängijakarjääri varakult ära. Kuidas ta treenerina küpsenud on?

Tiit võttis ta Nybitisse ja eks ta on temalt need põhitõed ja vundamendi saanud. Kalevi aastad panid ta ikka korralikult proovile, Leedu ning Venemaa ka. Hetkel töötame koos TalTechi meeskonna juures. Eks ta küpseb veel (Muigab.).

Kas ta on karjääri jooksul kuidagi muutunud ka?

Vanemaks (Naerab.). Ma arvan, et ei ole. Ta on alati sõbralik ja heatahtlik olnud. On jäänud iseendaks ja arenenud treenerina.

Oled endiselt korvpalli juurde jäänud. Mis Su ülesanded TalTechi meeskonna juures on?

2020. aasta suvel kutsusid Gregor Arbet ja Raido Ringmets mind TalTechi meeskonna juurde sotsiaalmeediat ja turundust tegema. Ma tegelen videotega ning neile olid minu tööd silma jäänud. Lõime käed ja nii saigi minust TalTechi korvpalliosakonna turundusisik. Igapäevaselt on minu ülesandeks sotsiaalmeedias sisu toota ja turundust teha. Sinna alla kuuluvad videod, pildid, uudised, loosimängud, plakatid, reklaamklipid, piletid, kodumängud jne. Tüütan oma kaameraga ja telefoniga mängijaid ja treenereid (Naerab.). Üritan käia ka kõikidel võõrsilmängudel. Tööd on päris palju, õnneks tuli sellel hooajal meile appi ka Annika Köster, kes siis loob naiskonna poolelt sisu. Teen reklaami ka, kindlasti jälgige @taltechbasketball Facebooki ja Instagrami.

Kuna näed praegu meistriliiga klubi köögipoolt lähedalt, siis mis on Eesti korvpallis kõige rohkem muutunud selle kümne aastaga, mil Sina viimati sel tasemel kaasa lõid?

Arvan, et kõik klubid on muutunud palju professionaalsemaks. Kui vaatad, kuidas Alar (Varrak) ja Kris (Killing) meie satsi mänguks ette valmistavad, siis nad teevad tipptasemel seda. Kõik see skauting, statistika jne. Treeningud on muutunud ja vigastuste ennetamise teadlikkus on kõvasti tõusnud.

On see paratamatu, et Eesti korvpall kaotab ikka ja jälle erinevatel põhjustel mitmeid andekaid mängijaid või saaks osasid karjääri varakult lõpetamisi ka kuidagiviisi ära hoida?

Siin on palju erinevaid põhjusi, aga päris paratamatu see pole.

Korvpalluriks olemine on üsna ebakindel amet. Pidevalt on vigastused ja pea iga suvi jahid järgmist lepingut. Mingil hetkel on võib-olla lihtsam tavalisele tööle minna?

Jah, ei tasu ainult ühte rauda tules hoida. Sa pead arvestama, et su korvpallurikarjäär ei kesta igavesti. Pead ennast ette valmistama järgnevaks eluetapiks. Näiteks meil Tehnikaülikoolis on ideaalne keskkond, kus on võimalik ühendada õpingud ja korvpall.

Mis on kõige veidram mäletsus, mis Sul seoses korvpalliga on? Ükskõik mis ajast.

Kunagi mängisime Kalurihallis Pärnu liigat, kus olid madalad korvilauad ilma pehmenduseta. No need vanad lauad. Ühes mängus läksin kiirrünnakusse ja hirmsa hooga panin pealt ja lõin pea vastu lauda ära. Ulme suur muhk oli pärast peas (Muigab.).

-Harrastuskorvpallur Marko Riis | Foto: Siim Semiskar

Kas Sa praegugi paned veel pealt?

Panen. Mitte küll niimoodi nagu enne, aga kuidagi tuleb ära. Plahvatuslik jõud on null (Naerab.). Aastad pole mulle kerged olnud ja kuskilt on tulnud nii mõnigi lisakilo. Sportliku poole pealt olen laisaks muutunud.

Kogu teie treeneri- ja taustabrigaad on endised mängijad. Kes on kõige parem viskaja?

Kuna Gregor läks ära, siis mina! (Kris) Killing oskab väga hästi visata, aga mitte sisse, (Raido) Ringmets tõstab vaid korvi alt ning see ei lähe arvesse (Naerab.).

Aga Rait Käbin?

Enne, kui ta viskele jõuab, kaob tal kahjuks pall ära. Mäletad, kui ta meistriliigas 12 pallikaotust tegi (Naerab.)? Okei, minu ja (Alar) Varraku vahel läheks võistluseks. Tema tähehetk oli ju see võidukolmene Kalevi särgis kunagi helgeid aastaid tagasi. See peaks isegi Youtube’is üleval olema.

Kes on hetkel Su lemmik Eesti koondislane ja miks?

Kerr Kriisa! Lõpuks ometi on üks mängumees, kes toob platsile energiat. Keegi peab see n-ö kukk ka olema, kes teistele duhhi annab. Saaget pole enam, nüüd on Kriisa kord.

Kas selline energiapomm ja kohati ülbik väljakul peab suutma seda ka oma mänguga toetada? Sa ei saa olla ainult ülbik ja mitte osata mängida?

Kui sa ainult kukk oled, siis sa mängida ju ei saa (Muigab.).

scroll to top