Tagasivaatav artikliseeria BC Kalev/Cramo leegionäridest on jõudnud neljanda osani ja aastatesse 2010-12, kus selgelt olid kogu kodust korvpalli pitsitamas hiljutise suure majandussurutise järelmõjud. Seetõttu olid just need hooajad Kalev/Cramo ajaloos ühed vähesed, kus igas mõttes kandsid põhiraskust Eesti oma mängijad – meie parimad olid enamuses kodumaal mängimas ning ka statistiliselt tõusti mitmel juhul klubisiseselt tähtsamate kategooriate liidriteks. Küll aga astusid just nendel aastatel pildile kaks võõrmängijat, kes jäid Eestisse pikemalt pidama ning on ennast kirjutanud täielikult kohalikku korvpallifolkloori ning (vähemalt) ühel juhul talletatud ka laulu sisse.
Aga esmalt võtame luubi alla hooaja 2010/11, kus BC Kalev/Cramo tõi meeskonna peatreeneriks Aivar Kuusmaa. Tiim jäi, nagu juba öeldud, toetuma peamiselt eestlastest mängijatele ning võideti taas ka Eesti meistritiitel. Just 2011. aasta kevadel algas esimene pikem kohalikus liigas domineerimise periood, kus meistritiitel toodi koju järjest neljal korral. Samuti jätkati mängimist VTB Ühisliigas. Seekord oli liigas kaks kuueliikmelist alagruppi ning Kalev/Cramo teenis üheksa kaotuse kõrval ka oma ajaloo esimese võidu, kui alistati poolakate Asseco Procom.
Huvitaval kombel oli just selle kirjatüki jaoks seni kõige keerulisem saada endistelt meeskonnakaaslastelt meenutusi. Kõige paremini võttis meie teele ette tulnud raskused kokku 2010/11. hooajal Kalevis kindlaks rotatsioonimängijaks olnud tagamees Kristo Orula: “Mõtlesin natukene, aga eks aega on palju mööda läinud ja ega ma suurt ei mäleta ega oskagi nende meeste kohta eriti midagi öelda. Mingeid värvikaid seikasid ka ei meenu. Kõik olid normaalsed vennad, nagu kossumehed enamjaolt ikka.” Aga hakkame otsast siiski minema, sest mõningaid taustajutte ja meenutusi õnnestus meil siiski koguda.

Hooaega alustati ainult ühe leegionäriga ning selleks sai 213 cm pikkune hollandlasest keskmängija Robert Krabbendam. Millegi erilisega tulpidemaalt pärit hiiglane silma ei paistnud, Eesti liigas viskas ta keskmiselt 6,1 punkti ja kogus 5 lauapalli ning Ühisliigas 6,5 punkti ja 2,8 lauapalli. Kalev/Cramost siirdus ta edasi Amsterdami Apollo meeskonda, kus sai mängida kõigest ühe minuti. Tõenäoliselt sai ta tõsiselt vigastada, kuna järgmisena ilmus ta samas meeskonnas radarile hooajal 2013/14. Tema karjäär jätkus Hollandi liigas, peamiselt klubis Feyenoordi Zeeuw kuni aastani 2019. Parimaks jäi seal hooaeg 2014/15, kus Krabbendam kogus 12,4 punkti ja 7,4 lauapalli mängu kohta.
“Ega eriti midagi neist meestest ei meenu. Leegionärid üldiselt hoiavad omaette ja suhtlevad rohkem omavahel,” alustas tol hooajal 24-aastasena Kalev/Cramos mänginud Kaido Saks oma meenutusi üsna sarnaselt Kristo Orula poolt öeldule. Aga natuke aega andes ja mälestustes sobrades tuli Saksale midagi ikka meelde: “Krabbendam oli muidu tore pikk kutt, aga mitte selline tsenter, nagu temast loodeti. Inimesena oli sõbralik, ühtegi halba sõna pole öelda. Aga mingeid erilisi mälestusi temast pole.” Huvitaval kombel kogusid nii Saks kui ka temast neli aastat noorem Kristjan Kitsing tol aastal Kalevi eest peaaegu identsed statistilised näitajad väga paljudes kategooriates. Aga sellest mõni teine kord mõnes teises artikliseerias.
Novembris liitus meeskonnaga noor ameeriklasest keskmängija Michael Dunigan, kes jättis igati soliidse mulje ning talenti paistis 208 cm pikkusel mehel olevat omajagu. Ühisliigas kogus ta keskmiselt 10,3 punkti ja 6,4 lauapalli mängu kohta, Eesti meistrivõistlustel veidi enamgi – seal olid vastavad näitajad 11,8 ja 7,2. Järgmist hooaega alustas ta Itaalia meistriliigaklubis Monferrato, kuid lahkus sealt viie mängu järel Ukraina kõrgliigasse DneprAzoti meeskonda, kus sai kirja 12,4 punkti ja 8,9 lauapalli. Järgnes lühikeseks jäänud hooaeg Austraalia liigas Perthi Wildcatsis, kus keskmiselt jäi tema arvele 13,8 punkti ja 9,8 lauapalli. Seejärel tulid neli hooaega G Liiga klubides Cleveland Charge ja Wisconsin Herd. Parim oli neist kohe esimene, kus statistikarealt leiab 11,6 punkti ja 7,1 lauapalli. Oma karjääri lõpetas ta hooajal 2018/19 Mehhiko liigas Soles de Mexicali klubis, kuid põhitegijate hulka Dunigan seal ei kerkinud.
Dunigan oli väljakul oluliselt silmapaistvam kuju ning seetõttu on ka mälestused temast veidi säravamad. “Dunigan oli eneskindel ameeriklane, kes arvas, et läheb pärast Cramot otse NBA-sse. Tal oli pidevalt mure valutavate põlvedega. Üldiselt temaga probleeme polnud ja ta tegi oma tööd ausalt,” sõnas Kaido Saks oma endise meeskonnakaaslase kohta.

2011. aasta alguses toodi esmakordselt meeskonda legendaarne Läti korvpallur Armands Škele. Lõunanaabrite üks omapärasema mängustiiliga tagamängijaid jäi meeskonda põhimõtteliselt lausa viieks järjestikuseks hooajaks ja sai sisuliselt üheks kohalikest meestest. Ainsa vahelepõikena veetis ta osa hooajast 2013/14 Türgi esiliigaklubis Denizli Pamukkale. Kalev/Cramo eest kogus ta 2010/11. hooajal Ühisliigas 10 punkti, 6 lauapalli ja 4,3 söötu. Oma karjääri lõpetas ta aga Lätis, kus kahel hooajal mängis kolmes kohalikus klubis – Riia Baronsis, Valmieras ja Riia VEF-is.
“Ma olin peaaegu kogu hooaja vigane, seega mul väga palju mälestusi pole. Škele oli selline eluvend, teiste leegionäridega ma aga väga ei suhelnudki. Škele puhul ma väga detailidesse ei lähe, aga pidutseda talle meeldis,” sõnas toona 18-aastasena Kalev/Cramo koosseisu kuulunud tagamees Jaan Puidet. Just see Škele pidutsemislembus – või õigemini kuulujutud sellest – levisid ka korvpallisõprade seas nendel tema Tallinna aastatel üsna jõudsalt, kuna lätlase kohtamine mõnes kohalikus ööklubis polnud liiga harv juhus. Tuleb aga mehele au anda, sest väljakul oli ta samuti kogu hingega alati olemas ning seetõttu teenis ka fännide armastuse ja lugupidamise.
“Škele mure oli see, et korvpallimäng oli tema jaoks liiga lihtne. Seega võis mõnikord tunduda, et ta on üleolev või ülbe. Üks oli kindel, et ta tahtis alati võita ja üldjuhul seda ka tegi,” kinnitas Saks üldist arusaama. Marko Riis lisas: “Škele oli täpselt selline, nagu teda kirjeldatakse: jõhker talent, aga paha poisi mentaliteet oli küljes ja eks see pärssis tema jõudmist veel kõrgemale tasemele.” Škele meeldejäävalt halva visketehnika kohta sõnas Riis: “Ta vise oli aeglane ja selline imelik, jah, aga trennis pani ikka kotti ning võitis päris tihti viskevõistlusi.”
Eesti mängijatest esindas Kalev/Cramot 2010/11. hooajal vähemalt mõnes mängus Joosep Toome, Rait Keerles, Reimo Tamm, Gregor Arbet, Gert Dorbek, Kaido Saks, Tanel Sokk, Kristjan Kitsing, Kristo Orula, Marko Riis, Mihkel Schleicher, Jaan Puidet, Heiko Rannula, Remy Põld ja Riho Suija.

Hooaeg 2011/12 möödus samuti Aivar Kuusmaa käe all. Kodust meistritiitlit suudeti kaitsta ning Ühisliigas mängiti üheksaliikmelises alagrupis ning võitude arv sai duubeldatud – 14 kaotuse kõrvale kogunes kaks võitu, kui mõlemas mängus alistati Kiievi Budivelnik. Viimasest kohast see Kalevit siiski ei päästnud, kuna Ukraina pealinnaklubi kogus teiste vastaste vastu kokku viis võitu. Välismängijaid oli Kalev/Cramos tol aastal ka mõnevõrra rohkem kui varasemal hooajal.
Juba mullu saabunud Armands Škele kõrval oli kindlasti üheks kõige meeldejäävamaks täienduseks 217 sentimeetri pikkune Senegalist pärit Bamba Fall. Kohaliku publiku üheks lemmikuks kujunenud mees jäi võistkonda kolmeks hooajaks ning oma esimesel aastal kogus Ühisliigas 6,4 punkt, 6,4 lauapalli ja 1,6 blokeeritud viset mängu kohta. Pärast Kalev/Cramost lahkumist mängis Fall ühe hooaja Läti esiklubis Riia VEF-is, kus kogus kohalikus liigas 9,8 punkti ja 5,4 lauapalli. Järgnesid hooajad Iraanis ning poolteist hooaega jällegi Eestis, seekord Tallinna Kalevis, kust ta kahjuks pidi 2019. aasta jaanuaris viisaprobleemide tõttu lahkuma. Korvpalli mängimist pole aga 36-aastane mees tänaseni lõpetanud, kui viimastel hooaegadel on ta kuulunud erinevate Hispaania esiliigaklubide nimekirja, nagu Alicante, Granada ja lõppenud hooajal Palencia.
“Bamba oli väga vaikne ja rahulik mees. Mäletan, et ta sai Kuusmaa käest talvel sõimata, kuna talle ei meeldinud sokke kanda,” meenutas Kaido Saks huvitaval põhjusel üles tõusnud tüli. Bamba Falli rahulikkust ja tagasihoidlikkust märkis eraldi ära ka Marko Riis. Aga Fall jääb sellele vaatamata igavesti Eesti korvpallifolkloori püsima, sest Genka pani ta lausa laulu sisse. Ütlevad ju Genka korvpallihümni “Meie mäng” read: “Ühendavad meid need hetked, Sokkude kolmesed ja Dorbeku viskepetted, Bamba blokid ja Taltsi pukid, Kalevi vana üks ja Metstaki küünarnukid.”

Marko Riisil oli Michael Dunigani ja Bamba Falli võrdluseks rääkida selline lugu: “Duniganiga oli hea pick & roll‘i mängida. Kui see mees alla roll‘is, siis sai korvi kohale söödu riputada. Ta oli ikka korralik dunkmachine (pealtpanekumasin – toim.). Meenub üks finaalmäng aastal 2011, kui olime lõpus pikalt ees. Mängisime temaga pick & roll‘i ja ma riputasin mingi hullumeelse õuna talle korvi kohale, endal jõudis juba peas tulla mõte, et nüüd raudselt võtab Kuusmaa mind pingile. Aga Dunigan sai selle söödu kätte ja sõna otseses mõttes hüppas Vallo Allingule peale ning lajatas sealt 2+1. See highlight on ka Youtube’is üleval (SIIN, alates 2.34 – toim.),” muigas Riis.
“Järgmisel hooajal Dunigani enam polnud ja oli Bamba Fall, kes oli küll pikk ja atleetlik, aga niimoodi palle alla ei lajatanud. Hooajaeelsetes trennides üritasin samamoodi neid sööte sinna riputada nagu Mike’ile, aga sealt tulid pallikaotused ja sain Kuusmaa käest pragada, et see mees pole ju Dunigan,” naeris Riis juttu jätkates. Tema sõnul oli kahe keskmängija puhul erinev ka iseloom, kui Dunigan oli rohkem huumorimees ja Bamba üsna vaikse natuuriga.

Korralikul tasemel mängijana on meelde jäänud ka Valgevenest pärit suur äär Pavel Uljanko. 204 cm pikkune mees kogus Ühisliigas keskmiselt 9,8 punkti ja 3,9 lauapalli mängu kohta. Pärast Kalev/Cramost lahkumist jätkas ta oma karjääri üksnes koduses esiklubis Minski Tsmoki. Kohe järgmisel hooajal kogus ta seal 7,2 punkti ja 3,9 lauapalli mängus. Karjääri lõpetas Uljanko aastal 2017.
Uljanko puhul toodi mitmest kohast välja selle mängumehe väga kehv inglise keele oskus või õigem oleks vist öelda oskamatus. Kaido Saks meenutas: “Sellele mehele meeldis väga rääkida. Mure oli selles, et vestluspartneriks valis ta alati kellegi, kes vene keelt väga ei osanud. Endal oli tal inglise keelega lood väga kehvad. Seega kindlasti hea meeskonnakaaslane, aga keelebarjäär temaga oli suur.” Marko Riis sekundeeris: “Uljanko minu arvates rääkis vene keeles ja eriti inglise keelt ei osanud. Seega temaga mingeid mänguväliseid seiku väga ei mäletagi.”
Korvialust toodi tugevdama ka 210 sentimeetri pikkune bulgaarlane Nikolai Varbanov. Loodetud taset Bulgaaria koondislane välja ei mänginud, kogudes Ühisliigas keskmiselt 6 punkti ja 4,5 lauapalli ning märtsis läksid tema teed meeskonnaga lahku. Varbanov jätkas karjääri veel kaheksa hooaja jooksul kohalikus liigas, mängides Levski Lukoili, Balkani, Tundja Yamboli ja Pleveni Spartaki klubides. Statistiliselt oli tal parim hooaeg 2016/17, kui Yamboli nimelises klubis kogunes keskmiselt 14,9 punkti ja 8,3 lauapalli mängu kohta. Samuti on Varbanov mitmel hooajal esindanud Bulgaaria koondist. Näiteks 2013. aastal kogus ta Saku Suurhallis ühe lauapalli otsustavas mängus, kus Eesti võitis 61:49 ja pääses tänu sellele 2015. aasta EM-finaalturniirile Riiga.
Mängujuhi kohal katsetati kahte ameeriklast – Solomon Bozemani ja Anthony Nelsonit. Neist esimene pääses väljakule ainult ühes kohtumises nii kohalikus kui ka Ühisliigas, kogudes mõlemas mängus 6 punkti. Edasi viis ta karjäär Iisraeli esiliigasse, Hapoel Yokneam/Megido klubisse, kus kogunes lausa 23,3 punkti mängus, ning G Liigasse Texas Legendsi meeskonda ja Ukraina meistriliigasse Kryvbasbasketi tiimi.
Ka Nelson ei paistnud Kalev/Cramos millegi erilisega silma. Ta sai kirja küll mõned mängud rohkem, aga keskmine punktide arv jäi nii Ühisliigas kui ka kohalikus liigas 5 punkti kanti. Oma karjääri jätkas ta seejärel pikalt Ungari liigas, kuuludes viiel järjestikusel hooajal Nyiregyhaza ja PVSK-Veolia klubidesse. Hooajal 2012/13 kogus ta lausa 19,5 punkti, 5,8 lauapalli ja 5,2 korvisöötu mängus. Ka järgnevatel aastatel jõudis ta igati märkimisväärse statistikani.

“Üldiselt kõik need Krabbendamid, Uljankod ja Varbanovid olid väga vaiksed vennad. Varbanov oli korralik mõmmi, selline Bulgaaria mõmmi,” muigas Riis ja lisas: “Aga nende aastate ühiseks nimetajaks võib vist panna, et säästuleegionärid. Mõningate eranditega muidugi. Škele oli nende hulgast ikka omaette tase. Aga leegionäride palkamisega mindi nendel aastatel omajagu alt, seda ma mäletan küll. Eestikatel panime küll nende meestega kindlalt 4-0 seeriaid, aga Ühisliigas olime ikka peksupoisid.”
Mina Varbanovit ja Bozemani nii täpselt ei mäletagi, kuna igasuguseid leegionäre on minu silmad näinud mitme meeskonna jagu,” tõmbas Saks enda poolt asjad kokku.
Just 2012. aasta kevadest pärineb ka kuulus Armands Škele imevise, kui Kalevi spordihallis läks lätlane Rakvere Tarva vastu palli küljeauti minemisest päästma ning saatis selle vastaste peatreeneri Andres Sõbra õuduseks otse korvi. Video sellest olukorrast on SIIN.
Eesti mängijatest esindas Kalev/Cramot 2011/12. hooajal Gert Dorbek, Tanel Sokk, Reimo Tamm, Joosep Toome, Gregor Arbet, Marko Riis, Kristjan Kitsing, Kaido Saks ja Mihkel Schleicher.
Järgmises osas vaatame sisse hooaega 2012/13, kus pikemaks ajaks naaseb Kalev/Cramo peatreeneri kohale Alar Varrak, debüüdi teeb ennast fännide südametesse mänginud Frank Elegar ning meeskonnas proovib kätt NBA-s korraliku karjääri teinud Keith McLeod. Hooajal 2013/14 aga kuulusid meeskonna koosseisu sellised tuntud mehed nagu Curtis Millage ja Vlad Moldoveanu.
Artikli autorid: Tarmo Treimann ja Siim Semiskar




