Close

INTERVJUU | Conrad Sengbusch Keila suurimatest humoristidest ning bussis peatreener Pahvi kohale istumisest

-Conrad Sengbusch | Foto: Keila KK esindusmeeskond Facebook

Paf Eesti-Läti liiga debütandi Keila KK ridades on ülimalt oluliseks lüliks klubi oma kasvandikest kohalikud kutid, kellest üks on 21-aastane ja 193 cm pikkune tagamängija Conrad Sengbusch. Varem kahel hooajal ka Tallinna Kalev/TLÜ meeskonnaga meistriliiga kogemust hankinud Sengbusch on tänavu 18 kohtumisega kirja saanud keskmiselt 13,3 minutit ja 4,4 punkti.

Oma selle hooaja ühe oma senise kõrgema punktiskoori 11 silma viskas Sengbusch jaanuari alguses peetud kohtumises Läti Ülikooli vastu, pärast mida tegi Korvpall24 portaal mängumehega ka pikema intervjuu. Uurisime, kuidas esimene hooaja pool kodupubliku ees Sengbuschi silme läbi sujunud on ning kas paljude jaoks isegi ootamatult heade tulemuste tõttu on ka tiimi sees ootused oluliselt kasvanud. Ootused on kasvanud ka Sengbuschi suhtes, kes ülejärgmises mängus viskas Rapla vastu oma senise hooaja parimad 14 silma.

Küsisime Sengbuschi käest ka kõrvaltvaataja jaoks tavapäraselt varjatuks jäävate asjade kohta. Näiteks seda, millised näevad välja Keila meeskonna bussireisid Lätti, kas vanakooli kombel endiselt ka kaarte mängitakse, kes kellega rohkem reisidel koos istub ning mis juhtuks, kui mõni Keila noor mängumees istuks peatreener Peep Pahvi kohale.

Tundub, et Keila satsil on isu eduka hooaja alguse järel nii palju kasvanud, et iga kaotus tundub nagu katastroof?

Nii on. Hooaja alguses ei osanud keegi arvata, kus me võiksime oma taseme poolest olla ja kellega suudame mängida ja kellega mitte, aga esimene poolaasta läks üsna edukalt ja see kasvatab isu. Kui näeme, et suudame mängida kõikide satsidega, siis tahaks muidugi juba kõiki võita. Eriti neid satse, kes on meiega samal pulgal. Eks sellised kaotused ongi kõige valusamad, kuna neid tahaks kindlalt võita.

Kas see lisab teie satsile, kes on esimest aastat kõrgliigas, ka pingeid, kui räägitakse, et Keila võiks lausa play-off‘i jõuda?

Šanss ju alati jääb. Play-off‘i koht on nüüd meie eesmärk. Oleme siin rääkinud, et võiksime alumistele play-off‘i kohtadele mängida. Eks ta võib-olla mingil määral lisab pinget, aga seda ei tohi liiga palju endale peale lasta ja tuleb ennast natuke kiita ka. Kui mõelda tagasi hooaja algusele, siis tegelikult on asjad hästi. Esimene aasta ikkagi ja me lihtsalt anname oma parima.

Eesti kutid ja Marcis Vitols saavad aru, et Keila on kõrgliiga debütant, aga tsenter (Matej Radunic) ja ukrainlased seda ilmselt nii hästi ei hooma. Nemad võib-olla mõtlevad, et peakski igal juhul play-off‘i pääsema?

Kindlasti. Eks välismängijatega on see, et nende jaoks oleneb sellest väga palju. Nad liituvad klubidega üheks aastaks ja nende jaoks oleneb sellest järgmise aasta koht ja palk. Nemad kindlasti tahavad, et sats võidaks ja et neil endal võimalikult hästi läheks. Isegi kui nad hoomaks seda, et Keila on debütant, siis nad tahaksid ikkagi võimalikult palju võita, sest keegi ei taha endale järgmiseks aastaks ebaõnnestunud mehi satsi. Ma usun, et välismängijad ei mõtle sellele, et me debütandid oleme.

Aga teie tahate ju ka võita?

Muidugi tahame meie ka võita (Naerab.)!

Teie mäng tugineb hästi palju kahele mehele – Vitols ja viimases mängus eemal olnud Radunic. Kui üks lüli on puudu, siis see nõuab harjumist?

Kuna meie mäng käib kõige rohkem Radunici kaudu ja ta on väga hästi mänginud, siis oli muidugi harjumatu. Oleme harjunud talle kogu aeg palli alla panema ja selle pealt ehitama. Seekord pidime natuke teistmoodi mängima. See oli nagu meie vana mäng, mida me kogu aeg madalamates liigades mängisime. Siis oli meil ka selline lühem sats ja jooksime palju. Aga ühe mängu pealt kiiresti ümber harjuda on natuke keeruline.

Kui palju te harjutada saite?

Alles eelmisel õhtul saime teada, et Radunic on haige. Nädala alguses oli tal kerge põlveprobleem, aga mingil määral tegi ta ikkagi kaasa ja me arvestasime, et ta mängib.

Ehk siis trennis te ei saanud seda läbi teha?

Õhtul ühe trenni tegime. Ega selles midagi nii erilist ka ei ole, et seda nii kõvasti harjutama peaks. Koss on ikka koss. Samas võiks Kaidole (Kaido Saks – toim.), Illile (Illimar Raiend – toim.) ja Andriile (Andrii Myronenko – toim.) ka selline mäng sobida. Ma ei ütleks, et meil selle ründepoolega nii hull oli. Pigem olid kaitses asjad paigast ära ja panime ise lihtsad lay-up‘id mööda. Kohad olid tegelikult ilusti välja mängitud.

Kuidas Sa oma senise isikliku hooajaga rahul oled?

Hooaja alguses oli vaja natuke kohaneda. Tase on esiliigast ikka kõvasti kõvem ja minu roll satsis on ka natuke teine. Minu vorm polnud hooaja alguses võib-olla ka nii hea, aga nüüd tunnen, et vorm on hea ja enesekindlust on juurde tulnud. Sats on ka paika loksunud ja tiimi keemia on endiselt jäänud väga heaks. Praegu tunnen ennast üsna hästi.

Olite Keilas juba enne kuulsad mehed, aga nüüd olete veel poole kuulsamad. Kuidas sellega toime tuled?

Midagi rasket sellega ei ole (Muigab.). Lahe on näha, et meie tegemised linnarahvale korda lähevad. Olen ise kogu elu Keilas elanud ja siin mänginud. Mulle on see väga korda läinud, et saan kodus mängida ja et me meistriliigas oleme. Saali tuleb järjest rohkem inimesi, see on nauditav. Väikesed poisid, kes on siin trennis, käivad palju mänge vaatamas ning tulevad ja löövad plaksu pärast mängu.

Kas te hooaja alguses omavahel selle üle ka mõtisklesite, et kui te madalamates liigades mängisite, siis publik käis samuti päris isukalt, aga siis käisid nad pigem võite nautimas. Kõrgliigasse tulles oli ju kartus, et enamjaolt tulevad kaotused ja mõnelt tiimilt, nagu Prometey, väga suured pakid. Kas te ei kartnud, et publik võiks sellest väsida?

Ma ei mäleta, kas me kuttidega sellest rääkinud oleme, aga see on kõigile teada. Madalamates liigades me ilmselgelt võitsime rohkem ja siis oli publikul hea käia. Rahvas tahab muidugi võite näha. Kuna alustasime hooaega hästi, siis kodupublik ootab võib-olla ka, et me nüüd võidame rohkem. Tahaks neile hästi esineda, sest nendepoolne toetus on ikka üsna vägev. On näha, et rahvast tuleb kogu aeg vaikselt juurde ja see kaasaelamine on üsna häälekas. See tekitab vägeva tunde. Soov kodupubliku ees hästi mängida utsitab tagant.

-Conrad Sengbusch | Foto: Keila KK esindusmeeskond Facebook

Kui suur on reaalselt erinevus kodupubliku ees mängimisel ja bussiga kuhugi Lätti mängima sõitmisel ja siis veel õhtul ööpimeduses kojusõitmise vahel?

Minu jaoks on bussisõidud suhteliselt okeid. Mõnes mõttes meeldib mulle natuke bussis logeleda, aga eks kodus on ikkagi kõvem mängida. Sõbrad ja vanemad on vaatamas ja inimesed ikkagi teavad, kes sa oled. See on vägev tunne. Mulle meeldib bussiga mängule sõita, aga tagasi sõites on selline tunne, et tahaks juba koju. Kui valmistume mänguks Lätis, siis tuleb natuke varem saali kohale minna, et see bussisõit jalgadest välja saada. Kodumängule tuled otse kodust ja siis jalad nii kanged ei ole.

Kes teil bussis koos istuvad? Kas noored istuvad omaette ja panevad mingi kaardimängu käima või tänapäeval enam sellist asja ei ole ja on ainult mobiiltelefonid ees?

Me oleme rääkinud küll, et võiks kaarte mängida, aga bussis ei ole seda vist teinud. Oleme mänginud Nintendo konsooliga paari noorema kutiga. Seda saab neljakesi koos mängida. Keila oma poisid on meil seal tagapool, (Marcis) Vitols on seal ja tavaliselt tuleb Kaido (Saks) ka sinna. Matej (Radunic) keskendub võib-olla natuke rohkem mängule ja on veidi professionaalsem, aga noored kutid teevad bussis natuke pulli ka.

Kes teil tiimis kõige suurem humorist on?

Kõige suurem kloun on kindlasti (Kristen) Kasemets, aga kõige suuremat humoristi ma isegi ei tookski välja. Meil on selline mõnus kooslus oma Keila kuttidega, kuna oleme terve elu koos olnud. Ja Kaido (Saks) on väga… (Naerab.).

Kaido pole suu peale kukkunud.

Ei ole kindlasti suu peale kukkunud. Sten (Saaremäel) väga palju ei räägi, aga kui ta midagi ütleb, siis ütleb hästi. Ka Matej (Radunic) teeb vahepeal nalja. Kedagi ühte ma välja ei tooks, meil on sihuke mõnus kooslus.

Välismängijatega keelebarjääri pole? Inglise keelt oskavad kõik?

Jah. Inglise keelt mõistavad meil kõik ja keelebarjääri pole. Kõik saavad üksteisega suheldud.

Kui selle bussisõidu juurde tagasi tulla, siis ma eeldan, et peatreener Pahvil on bussis oma kindel koht. Kui me meenutame seda Prometey mängu, kui keskringis väikeseks võbeluseks läks, siis mis juhtuks, kui näiteks Sina istuksid järgmise reisi alguses bussis Peep Pahvi koha peale?

Ma isegi ei suuda sellele vastata. Distsipliin on Peebuga kogu aeg paigas olnud ja mina sellise asjaga ei riskiks (Naerab.). Pole sellistele asjadele kunagi mõelnud. Kui ta korra ütleks, et see on tema koht, siis ma kaoks sealt kiiresti ära. Edasi ei tahaks riskida.

Aga on tal kindel koht olemas?

Ta istub seal Üllari (Üllar Kerde – toim.) ja Markkoga (Markko Arro – toim.) kogu aeg ees. Treenerid on eespool ja minu arust istub ta kogu aeg sama koha peal.

Üllar Kerde on Eesti mõistes ülikogenud treener. Kui palju ja mida tema Sulle ja teie võistkonnale andnud on?

Ta annab meile tegelikult väga palju juurde. Ta oli juba esiliigas meiega. On oluline, et abitreener oleks ka ikkagi olemas ja Peebul oleks keegi, kellega nõu pidada. Üllaril on suur kogemustepagas, millega ta saab nõu anda. Ise ta võib-olla nii aktiivselt väljaku ääres ja trennis ei tegutse, aga ta annab head nõu ja minu arust on ta ka väga hea psühholoog. Kui on näha, et kellelgi läheb natuke halvasti ja nina läheb norgu, siis ta käib üles utsitamas. Üllar teeb kõvasti nalja ka. Kui sõidame Lätti, siis räägib, kuidas läheme saldejumsi sööma või räägib mingeid vanu lugusid. Ta toob meile satsi juurde kogemust, rahulikkust ja kindlustunnet.

Mis plaanid Sul endal pikemas perspektiivis on? Kas korvpall meeldib piisavalt, et tahad proovida jõuda nii kaugele, kui jaksad?

Korvpall meeldib ja on südames. Minule on alati see kodulähedane asi korda läinud. Kui vahepeal sai ka Tallinna Kaleviga meistriliigas käidud, siis eelmisel aastal tulin Keilasse esiliigasse tagasi. Tallinna Kalevist väga hea maik suhu ei jäänud ja tahtsin pigem kodus seda asja ajada ja see ka õnnestus. Sel hooajal tahaksin kindlasti rohkem siia panustada ja arvan, et järgmisel hooajal samuti. Hetkel ma välismaa poole ei vaata ja Eestis teistes satsides mängimise mõtet ei näe. Praegu mängin parem ikkagi kodus, aga mine tea, mis seisud paari aasta pärast on. Siis saab edasi vaadata.

scroll to top