Endine Eesti naiste korvpallikoondise väga hea viskekäega tagamängija Kati Rausberg pidi kümmekond aastat tagasi küll profikarjääri vigastuse tõttu väga varakult lõpetama, kuid korvpalli juurest ta lahkuda sellele vaatamata ei suutnud ja ei tahtnud. Töö ja muude tegemiste kõrvalt on Rausberg aktiivselt kaasa löönud peamiselt kohalikus naiste esiliigas, kus ta viskab keskmiselt üle 15 punkti ning jagab peaaegu 5 resultatiivset söötu mängus.
Mitmetest endistest tippudest kokku pandud Audentese SK on nende ridade kirjutamise hetkel naiste esiliigas kaotuseta liikumas põhiturniiri võidu suunas ning faktiliselt on tegemist hetkel Eesti tugevuselt teise naiskonnaga, kuna Narvas peetud karikavõistluste finaalturniiril jõuti finaali valitseva meistri ja ainsa kõrgete ambitsioonidega treeniva klubi TalTech/Nordaidi vastu.
Korvpall24 palus Rausbergil pikas intervjuus meenutada mängimist ookeani taga Eckerdi ülikoolis ning sellele järgnenud aastat Valgevene profiliigas Minsk-2006 naiskonnas. Uurisime ka põhjuste kohta, miks tema profikarjäär ühe aastaga piirduski ning kas Rausbergidel on omavahel selgeks räägitud, kes mängijana kõige kaugemale jõudis. Paratamatult pidime puudutama ka naiste korvpalli üldist taset Eestis ning otsima põhjuseid, miks on meil praegu vaid üks professionaalsemate ambitsioonidega klubi. Lõpetuseks küsime, kas ja millal näeb Rausbergi sulest ilmavalgust tema mängija-aastate juhtumistest kokku kirjutatud raamat.
Kuidas Sa ikka leiad endas viitsimist korvpalli mängida?
See pole väga raske küsimus, kuna olen eluaeg korvpalli sees olnud ja see on mulle väga südamelähedane. Minu unistus oli ju olla profikorvpallur nii kaua, kuni ma püsti seisan ja jalad kannavad. See unistus küll luhtus, aga korvpall on endiselt hinges. Samamoodi, kui ma ei saa mängida, siis annan ju lastele trenni või käin lauas. Korvpall on alati ja jääb.
Kas harrastajana vigastused ja lagunemine ei anna tunda?
Eks vahepeal valutab ikka siit või sealt. Seda paraku vältida ei saa. Aastatega õpid ja saad paremini tundma, mis on need kohad, kus mitte küll päris järele anda, aga kus endaga tegelema pead. Vahepeal võtad võib-olla natuke kergemalt või annad endale puhkepäeva. Sa õpid selle protsessi käigus ennast paremini tundma.
Meenuta, mis olid ikkagi need põhjused, miks Sa profikorvpalli juurde pikemalt ei jäänud? Olid need puhtalt vigastused?
Jah. Profina sain mängida ainult aasta. Valgevenes. Seal tekkis mul poole hooaja pealt seljavigastus. Tolle hooaja mängisin ma küll lõpuni nii, et trenni väga palju ei teinudki. Olid süstid, valuvaigistid ja igasugused raviprotseduurid ning mängudeks turgutati mind üles. Pärast seda võtsin aja maha. Korra veel proovisin vist suve alguses koondisega midagi kaasa teha, aga seda läbi päris kõva valu. Siis võtsingi aja maha, et ennast 100% korda saada, aga aasta või kahe jooksul seda ei juhtunud. Siis mingi hetk käiski mul peas klõks ära ja tegin enda jaoks otsuse, et tegelikult on elus ka väga palju muud, mitte ainult korvpall. Võtsin nõuks uuesti kooli minna ja ennast natuke harida. Õppisin raamatupidamist juurde ja tänase päevani töötan finantsvaldkonnas ning olen tegelikult väga rahul sellega, kuhu elu mind viinud on.
Sa mängisid Valgevenes. Tänasel päeval tundub see mõeldamatu. Mis elu tol ajal Valgevenes elati? Natuke teistmoodi?
Kindlasti oli väga teistmoodi. Kusjuures need karikafinaalid siin Narvas natukene meenutavadki mulle seda Valgevene aega (Muigab.). Mina elasin pealinnas Minskis ja eluolu oli tegelikult üllatavalt hea. Inimesed olid väga sõbralikud ja siirad. Vene inimene on üldiselt selline, et kui sa temaga hästi läbi saad, siis tunnetad seda väga hästi. Olen oma otsusega väga rahul, et sinna sattusin. Läksin tegelikult pea ees tundmatusse vette, aga ma ei näe ühtegi negatiivset aspekti selle juures. Pigem üllatas Valgevene mind positiivselt. Kõik, kes mul seal külas käisid, just huvi pärast Valgevenesse tulla, meenutavad siiani neid aegu. Ja neid oli päris mitmeid.

Sa käisid läbi ka USA ülikoolitee. Tundub, et tol ajal, kui Sinu generatsioon käis ülikoolis, õnnestusid naiskorvpallurid, aga mehed mitte nii väga. Nüüd on olnud pigem vastupidi ja meie meeskorvpallurid on saanud sealt hea hoo. Miks nii?
Et miks siis vähem naisi või tüdrukuid USA poole vaatab?
Kas sellel on mingi seos või on see pigem juhus, et tol ajal õnnestus neidudel seal paremini?
Arvan, et teadlikkus on üleüldises mõistes palju muutunud ja tõusnud. Meie ajal, see oli 14 aastat tagasi, kui me ülikooliteed alustasime…
Nii ammu juba…
Jah, väga ammu (Naerab.). Numbreid välja öeldes tundub mulle küll, et olen vana, aga muidu ei tunne ma üldse ennast nii (Muigab.). Kui meie seda ülikooli teemat uurima hakkasime, siis see polnud nii, et lihtsalt lähed ja guugeldad midagi või küsid sõbra käest. Meil oli küll paar naiskorvpallurit – (Gerly) Kostla, (Kerdu) Arbet ja (Siiri) Liivandi -, kes olid selle tee läbinud ja neilt saime ikka natuke põgusalt küsida, aga suures plaanis tegime kogu kodutöö ja kõik asjad ise. Tänapäeval käivad USA treenerid ise väga palju vaatamas ja suhtlevad teiste treenerite, mängijate ja nende perekondadega. Arvan, et arvuliselt on poisse lihtsalt rohkem, sest tüdrukute korvpallis meil ju pole sellist kandepinda. Kui meid on nii vähe ja nendest paar-kolm tükki vaatavad USA poole, siis juba see on väga hea. Palju meil seal tüdrukuid praegu üldse on…?
Esimeses divisjonis on neli.
See pole üldse halb, arvestades, kui vähe meid on.
Kas USA ülikoolinaiskonnad hakkasid äkki ka meeskondadest varem piiri taha vaatama? Praegu käivad paljud USA ülikoolid, näiteks meile väga oluline Arizona või Matthias Tassi endine kool St. Mary’s, aktiivselt välismaalt mängijaid võtmas.
Nüüd on reeglid muutunud ja USA treenerid võivad tulla vaatama EM-i ja teisi turniire. Neil on mingid aknad, kus see on lubatud. Vanasti polnud see minu meelest üldse lubatud. Juba see on väga suur erinevus ja seletab, miks neil on palju suurem huvi tekkinud. Aga ma ei arva, et naiste võistkonnad tol ajal rohkem piiri taga otsimas käisid. Pigem oligi see, et meie mõtteviis, kes me neljakesi kunagi meie klassist läksime, oligi see, et ise tahame väga minna ja ise uurisime kõik asjad välja. Tänu sellele tuli suhtlus ja kontaktid päris kergelt ning kiirelt.
Mida Sa sealt USA-st said?
Arvan, et kõige enam sain kogemust. Elukogemus on üsna lai mõiste, aga see annab sulle inimesena hästi palju juurde. Sa lähed üksinda kuskile uude riiki ja uude kultuuri ning pead seal hakkama saama, kuigi räägid erinevat keelt. Arvan, et selline pea ees vette hüppamine õpetab inimesele väga palju ja välismaal elades hakkad koduseid asju võib-olla teise pilguga nägema ja hindama. Kindlasti andis USA mulle juurde ka korvpallurina. Nägin erinevaid treeningmeetodeid ja treeningud olid üles ehitatud teistmoodi. Ma kindlasti arenesin ka korvpallurina, aga ma pole kogu elu korvpallur ning tervikpildis andis see käik eluks palju isikuomadusi ja on teinud minust sellise inimese, kes ma tänaseks olen.
Oli Sul mingi hetk küsimus, kas Sa tuled Eestisse lõpuks tagasi või ei tule?
Ei. Mul sellist küsimust väga polnud. Ma ei tahtnud Eestisse kohe tagasi tulla, vaid tahtsingi kuskile mängima minna. Põhimõtteliselt suundusingi sealt Valgevenesse. Ma suhtlen tegelikult tänase päevani oma USA treeneriga, kes on endiselt seal peatreener (Paul Honsinger – toim.). Kui mul see vigastus tekkis, siis olime kontaktis ja oleksin peaaegu isegi sinna tema abitreeneriks tagasi läinud. Tol hetkel mõtlesin, et olekski äge. Kui oleks tekkinud 100% kindel võimalus sinna tagasi minna, siis oleksin läinud, aga lõpuks see ikkagi ei läinud läbi.
Sa oled korvpallidünastiast – Sinu ema ja vennad on kõik korvpalliga seotud. Kas üldse oli mingi võimalus korvpalli spordialana mitte valida või oli see kodune kohustus?
Arvan, et kui oleksin väga tahtnud, siis kindlasti (Muigab.). Mingi vanuseni käisin hoopis kaunite kunstide koolis, kus näitlesin, tantsisin ja laulsin, aga sellega pidi mingil hetkel ära lõpetama, kuna lihtsalt polnud korvpallivõistluste ja trennide kõrval aega. Siis proovisin tennist ja väikesena käisin paralleelselt ka kergejõustikus. Isegi ei mäleta, et enda peas oleks tekkinud küsimus või kahtlus, miks ma seda teen või et ma ei taha korvpallitrenni minna. Tunnen, et mul tuli see hästi loomulikult.
Kui teil on perekondlikud istumised või peod, kas siis korvpallist ka räägite? Või see teema hoitakse jõuga eemale?
Jõuga eemale ei hoita. Kindlasti tuleb vahel jutuks, kui ema või keegi tahab näiteks nõu küsida, aga üldiselt jääb korvpallijutt alla 20 või 10 protsendi. See kindlasti pole põhiteemaks. Seda on niigi igapäevaselt söögi alla ja söögi peale.
Kas olete omavahel selgeks teinud, kes mängijana kõige kaugemale jõudis? Olid see Sina?
Ei ole. Aga ma nüüd jõuludel võtan teemaks ja küsin (Muigab.).
See on ju väga oluline.
See on väga oluline (Naerab.). Kuigi mulle ei meeldi selline enda kuskile kõrgele asetamine, et mina olengi parim. Mulle meeldib, kui kõik ennast hästi tunnevad.
Puhtad faktid räägivad ju Sinu kasuks.
Ma ei tea, võib-olla (Naerab.). Kui taseme mõttes, siis jah, sest ma olin välismaal ja mängisin profina. Sellega pean tõesti nõustuma.

Räägime nüüd Eesti naiste korvpallist. Meil on TalTech/Nordaidi näol vaid üks tõsiselt treeniv naiskond. Naiste esiliiga on vist päris kenasti käima läinud ja seal ikkagi toimetatakse laiapindselt. Aga üks tõsine naiskond on ju selgelt liiga vähe?
Jah, 100% olen nõus. Meil on üks tugev ja tõsine naiskond.
Asi pole isegi tugevuses, vaid professionaalsuses?
Just. Audentese Spordigümnaasium puhtalt oma kontseptsioonilt peaks ka seal olema, kuigi eelmisel aastal nad polnud. Kahjuks on viimastel aastatel selline probleem tekkinud. See on juba päris pikalt kestnud ja tundub, et asi on aastatega rohkem auku läinud. Esiliigas on muidugi kenasti juba mitu hooaega üle kümne satsi ja esiliiga kohta ei saa kindlasti midagi halba öelda. Paraku on ülejäänud seis väga nukker.
On selle taga mängijate puudus, treenerite puudus või naiste korvpalli populaarsuse langus?
Arvan, et see on kombinatsioon kõikidest nendest asjadest. Kandepind on muidugi väike ja see on kindlasti probleem. Aga kui me juba hakkasime sellest rääkima, siis tahaksin natuke mainida ka seda, kuidas me kajastame naiste ja tüdrukute korvpalli. Siin on kindlasti palju tööd teha. Noored ju jälgivad sotsiaalmeediat ja tahavad omale iidoleid. Arvan, et siin on ka sellest natuke vajaka jäänud. See, kuidas noored spordi või just korvpalli juurde tuua, on eraldi teema. Ma ei oska öelda, miks see niimoodi on.
Kui Sa olid USA-s, siis Sul oli hästi palju ameeriklannadest võistkonnakaaslasi. Miks näiteks nemad korvpalli valisid? Kas te üldse rääkisite sellistel teemadel kunagi?
Ameerikas on kultuur selline, et põhi- ja keskkooli ajal nad ei mängi ainult korvpalli, vaid ka teisi alasid – softpalli, võrkpalli jne. Nad teevad hästi palju erinevaid spordialasid.
Sport on mitmekülgsem?
Mitmekülgsem, just. Aga seal on ka selles suhtes teistsugune kultuur, et kui nad ülikoolis ära käivad, siis nad lõpetavad spordiga ära. See on seal tavapraktika. Seal pole sellist olukorda, et pärast ülikooli on mingisugune liiga, kus on võistkonnad.
Kes läheb profiks, see läheb.
Jah. Kes läheb, see läheb. Ma ei oska öelda, kui kõrge protsent see on. Ma pole kunagi uurinud. Seal on ülesehitus ja keskkond teistsugused.
Ja igal tasemel on päris korralik sõel.
Muidugi. Me ei saa siia paralleeli tuua, sest USA-s elab üle 330 miljoni inimese.
On seal see aspekt ka, et tänu korvpallile tahetakse haridust saada?
Just. See on kindlasti väga suur osa ja mingi spordialaga tegeletaksegi sellepärast, et ülikooli stipendium saada. Vanasti vaatasid USA filme ja mõtlesid, et miks vanemad hakkasid juba lapse sünni ajal ülikoolifondi koguma. Aga kui sa oled selles keskkonnas olnud, siis vaadates enda ülikooli aastast õppemaksu, mis oli 56 000 dollarit, siis said aru. Ühesõnaga tasub tegeleda spordiga. See võimalus, et keegi annab sulle stipendiumi ja sa saad oma nelja-aastase hariduse, sellel on kindlasti väga suur väärtus.
Räägi oma korvpallikarjääri kõige ägedam lugu, kas siis ülikoolist või Valgevenest, mida Sa kõigile räägid, kui Sa kellegagi kokku saad?
Neid momente on tegelikult palju ja kõikide inimestega, kellega olen aastate jooksul koos mänginud, on mingi oma lugu. Praegu meenuvad lood, et olime Sloveenias turniiril ja kellelgi jäi sporditopp koju. Siis me reaalselt teipisime talle sporditopi selga. Oleme teipinud ka sokid jalga. Või olime Rumeenias U18 EM-il ja keset mängu läks saal pimedaks. Selliseid lugusid on palju.
Kui neid nii palju on, siis millal raamat tuleb?
Hea küsimus. Eile aitasin bussis ühel noorel CV-d teha. Kirjutasin talle seal mingit teksti ja tema küsis, et kuule, millal sa oma raamatu välja annad. Jutt jooksis nii hästi. Aga kindlasti pole plaanis.
Mitte kunagi?
Peaksin või? (Naerab.) Ma pole sellise asja peale mõelnud. Ma olen ju nii noor veel.




