Eesti noormeeste U18 korvpallikoondis pakkus uue kalendriaasta alguses Tallinnas peetud Balti mere karikaturniiril (BSBC) kodupublikule palju põnevust, kui suutis hea viskepäeva toel alistada Soome, kuid pidi tõsiste heitluste tulemusena tunnistama Rootsi ja Läti paremust. Tiimi kõige väärtuslikumaks mängijaks valiti 20,7 silmaga kogu turniiri parimaks punktiviskajaks kerkinud Erik Makke.
Korvpall24 portaal palus 17-aastase Makke pärast turniiri pikemale intervjuule, et rääkida tema toimetamisest Itaalias. Nimelt on 187 cm pikkune tagamees igapäevaselt mängimas nii Itaalia U19 noortesarjas kui ka Langhe Roero Basketball nimelise tiimiga meeste hulgas tugevuselt kolmandal liigatasemel ehk Serie B-s.
Tahtsime usutluse käigus Makkelt teada, kas BSBC-l Soome vastu kolmesekaare tagant näidatud 8/8 on tema senise karjääri parim sooritus, kui stabiilne ta sel hooajal visetel üldiselt on olnud, miks tal hooaja edenedes Serie B-s mänguminutid kokku kuivasid, kuidas tema karjäär peaks järgmistel hooaegadel edasi kulgema, kui kaugel on tal Itaalia mängijapassi saamine, miks ta oma isast Kristjanist veel pikkuses peaaegu 20 cm maha jääb ning kes keda ja kui palju pereringis korvpallialaselt õpetab.
Võta palun enda vaatest kogu U18 koondise aastavahetuse periood ja BSBC turniir kokku.
Meil oli koondisega üpris vähe aega. Tegime ainult neli või viis päeva trenni ja osad mehed olid meil väljas. Tulemus oleks võinud muidugi parem olla. Me lootsime paremat. Mäng Rootsi vastu oli satsil esimene ja meile tuli paar uut mängijat juurde. Pabin oli sees ja seda oli ka näha. Soome vastu tulime tagasi ja Läti vastu jäi duhhist puudu. Suveni on õnneks aega ja suvel ootame EM-il kindlasti rohkemat.
Soome mäng oli viskekontsert. Mingil hetkel olid teil kolmesed 80% ja kahesed 10%. Tavaliselt niimoodi väga kaugele ei purjeta.
Kõik treenerid ja mängijad ka rõhutasid, et me peame survestama ja korvi alla ka rohkem ründama. Poolajaks oligi meil äkki ainult paar punkti korvialuste visetega tulnud, ülejäänud olid kõik kolmesed. Aga 17 kolmest 30-st on väga korralik. Kui niimoodi kukub, siis tuleb ainult visata.
Sul endal kaheksast kaheksa. On Sul varem sellist viskeõhtut üldse olnud?
Kaheksast kaheksa võib-olla polegi. Kuna koondises peab veidi efektiivsem olema, siis võtsin ikkagi tarku viskeid. Ei hakanud igalt poolt peale panema. Kindlasti oli paar võimalust, kus ma oleks saanud veel visata. Kaheksast kaheksa on vist esimest korda elus tulnud.
Kuidas Sul viskega on? Kas see on Sul stabiilne või on stabiilsust veel juurde vaja?
See on väga hea küsimus. Itaalias pole mul sel hooajal kõige paremad viskenäitajad. Mul pole üldse hea hooaeg olnud, eriti visete poolest. Lootsingi, et saan koondises natuke enesekindlust tagasi. Kogun ennast uues ümbruses ja saan veidi enesekindlamaks. Kindlasti lähen nüüd Itaaliasse tagasi mängima uue mehena. Mul on hea enesekindlus ja duhh sees. Loodan, et saan seal ennast parandada. Treenerid ka loodavad seda.
Hooaja alguses tundus, et hakkad meeste vahel rohkem mänguminuteid saama, aga vahepeal kuivas see mänguaeg ikka täiesti kokku.
Kuivas kokku, jah. Ma olin päris pikka aega vigastatud. Mul olid seljalihastega probleemid. Sain vist mingi löögi ja kaks nädalat ei saanud põhimõtteliselt liikuda. Tulin tagasi ja siis kolmandas või neljandas trennis väänasin hüppeliigese täiesti välja. Olin kuu aega väljas ja siis törtsutasime mänguaega, et rahulikult vormi tagasi saada. Muidu on mulle päris hästi minuteid pakutud. Selles mõttes olen seal rahul. Lihtsalt see vigastuste periood tõmbas minutid kõvasti alla, aga see on ka arusaadav. Oleme sellest ka treeneritega rääkinud.
Kas see ebakindlus tuli sellest, et vahel pead võib-olla läbi valu mängima?
Arvan, et ebakindlus on tulnud sellest, et mul oli paar halba viskemängu. Mängisin täiesti tervena päris mitu mängu enne vigastust, aga visked lihtsalt ei kukkunud ja meeste vahel mängimine oli minule uus väljakutse. Itaalia kolmandas liigas on hea kogemust koguda. Seal on kõva tase. Nüüd lähen ja proovin uuesti. Nüüd on hooaja teine pool ja on tähtsad mängud.
Sa mängid noortesarjas ka?
Jah. Mängin U19 noortesarja ka.
Kuidas seal läheb?
Seal võiks ka paremini minna. Meil on seal täpselt sama tiim. Meie tiim on Itaalias väga ainulaadne, kuna seal ongi ainult noored. Me mängime meeste sarja täpselt sama võistkonnaga, millega mängime noortesarja. Tegelikult peaksime noortes kõiki võitma, aga meil on kaks kaotust sisse tulnud. Seda peame parandama. Jaanuaris ei tohi me kindlasti mänge kaotada, sest eesmärk on saada finaalturniirile.
Alguses mängite regiooni mänge siis?
Jah, mängime Piemonte regioonis Põhja-Itaalias. See on päris tugev regioon ja seal on head tiimid vastas. Sealt regioonist lähevad vist kolm paremat otse finaalturniirile. Lõuna-Itaalias on veidi nõrgemad tiimid, seal pannakse regioonid kokku ja siis tõstetakse sealt, aga Põhja-Itaalias on päris korralik konkurents.
Kas Sind võetakse Itaalias juba nagu kohalikku või oled ikka keegi Eesti poiss kuskilt kaugelt?
Vahel ikka noritakse, kui midagi valesti hääldan, aga muidu olen täiesti sisse elanud. Rutiin on sees. Treenerid on seal muidugi vihasemad, aga see on harjumise asi. Pärast esimest aastat oli täitsa okei.
Sa oled emotsionaalne mängumees ja ilmselt sobid lõuna-eurooplaste sekka?
Täpselt. Itaallastel on duhhi palju, eriti treeneritel. See võib-olla hirmutab mõned mängijad ära, aga mulle annab see just energiat juurde, kui keegi mulle midagi vihaselt ütlema tuleb. Minule selline kliima sobib.
Sellisel juhul pole Kris Killingu käe all koondises mängimises vist midagi hullu?
Ei ole. Kris on väga hea treener ja meie tiimile sobib ta väga. Mäletan, kui me poistega teda esimest korda nägime, siis kõigil oli veidi vabin sees. Ta oli esimene treener, kes vahepeal häält ka tegi ja karjus. Eestis seda väga palju ei ole, aga Kris tegi häält ja poisid kartsid. Ma arvan, et nüüd on U18 rohkem kohanenud ja Killing on ka kindlasti rahulikum. Treeneri üle ei saa kurta.

Mismoodi peaks Sinu karjääri trajektoor Itaalias minema, kui sellest hooajast kaugemale vaadata?
Mul on leping Serie A2 tiimi Casale Monferratoga, kus hetkel mängib Karl Markus Poom. Praegu on jutud nii, et mul käib kolmas aasta, aga kui olen järgmisel aastal valmis, siis nad tahavad mind kohe A2-te võtta ja siis teen selle neljanda noorteaasta A2-s. Vaatame füüsilisust, mängukogemust ja seda. Peab vaatama, kuidas ma nüüd hooaja teises pooles Serie B-s hakkama saan. See kõik oleneb sellest.
Millal Sa Itaalia mängijapassi saad?
Pärast neljandat aastat saan, aga noortega on seal erinevad reeglid. Välismängijad ei tohiks tegelikult üldse Serie B-s mängida, aga kuna ma olen noor, siis minule on tehtud erand.
Ühesõnaga Itaalia liigade reeglistik on päris keeruline?
Jah, ma olin ise ka segaduses. Sain suvel teada, et lähen Serie B tiimi ja siis oli kohe küsimus, kuna seal ei tohi ju välismaalased mängida ja mul pole passi ka veel. Aga noorte jaoks on erinevad reeglid. Ma täpselt ei teagi, mulle lihtsalt öeldi niimoodi. Pole väga vahet, kui mängida saab.
Eestlasi on Itaalias nüüd igal liigatasemel, kõrgliigas ka. Kas Eesti korvpall on nüüd Itaalias kanda kinnitanud ja seal teatakse, et Eestis osatakse mängida?
Võib öelda küll. Ma olen ka teisi eestlasi Itaalias kohanud. Näiteks esimesel aastal Itaalias mängisin Casale noortetiimis Karl Markus Poomi vastu. Ütleksin, et päris paljud eestlased on seal tuntud. Kui käisime eelmisel aastal oma satsiga finaalturniiril, siis seal öeldi ka, et Livorno tiimis oli Gregor Kuuba, kes oli nende põhimängija. Eestlased on Itaalias tuntud ja nendest räägitakse.
Kas teie klubis räägiti midagi ka Milano EM-turniirist?
Kindlasti. Oli isegi jutt, et lähme vaatama, aga ei jõudnud. Eesti rahvas oli sel EM-il ikka väga korralik ja mina tõin selle jutuks ka. Näitasin videoid ja ütlesin, et kuulake ja vaadake, Eesti rahvas on kohal. Meie kahjuks ei jõudnud ühtegi mängu vaatama minna, aga minu tiimikaaslased teavad, et Eesti fännid on võimsad ja teevad häält.
Sinu isa oli tsenter, aga Sina oled “number üks” või “number kaks” või siis combo guard. Pikkuse vahe on teil igal juhul endiselt peaaegu 20 cm. Mis värk sellega on?
Ma ei tea, mis juhtus (Naerab.). Selles osas mul vist geeniloteriiga ei vedanud. Kui jään lühemaks, siis jään.
Mis Sa arvad, kui palju Sa veel kasvad? Oled mõelnud selle peale?
Oleme rääkinud. Võiks 190 cm ära tulla, aga eks paari aasta pärast näeb. Ma hakkasin hiljem arenema ja kasvama ja arvan, et mul on veel paar sentimeetrit sees. Eks tulevik näitab, aga see pole nii tähtis. Mängid ikka südame, mitte pikkusega.
Kui te isaga suvel palli viskate, siis kas ta õpetab Sulle poolhaake ja Sina näitad, kuidas kolmest panna?
Ei ole nii. Mu isa on selline rahulik ja nüüd õpetan juba mina teda. Ma ei mäletagi, millal me viimati üks-üks mängisime. Võib-olla kolm või neli aastat tagasi. Mulle väga meeldib, et mul on pärast iga mängu alati isalt sõnumid. Ta vaatab kõiki mu mänge ja annab teada, mida ma saan paremini teha. Kuna ta on ise kogenud mängumees olnud, siis ta teab täpselt, mis vead on. Ta annab mulle näpunäiteid, aga füüsiliselt mingeid liigutusi küll ei õpeta. Neid näitan juba mina talle (Muigab.).
Ta vist pole seda tüüpi, kes hakkaks mõnda Sinu treenerit õpetama?
Ei, kindlasti mitte.
Vaatab rahulikult?
Täpselt. Isa on selline rahulik kõrvaltvaataja, kes küsib, kuidas treenerid on ja kas sulle meeldib. Ta on hästi rahuliku iseloomuga.
Kodus on siis tugi olemas?
Kindlasti. Isa ei ütle isegi peale kõige halvemaid mänge ühtegi halba sõna. Ütleb, et okei, läks niimoodi, aga mulle meeldis see ja too. Ta ei too mu tuju kunagi alla. Võib-olla oleks vahel vaja ketukat ka, aga ei. Isa on väga hea toetaja.




