Close

INTERVJUU | Sten Olmre: mulle oleks meeldinud olla maailma parim korvpallur, keda mitte keegi ei tunne

-Sten Olmre | Foto: Siim Semiskar

Võib julgelt öelda, et viimaste aastakümnete Eesti korvpallis oli üheks omanäolisemaks korvpalluriks tagamängija Sten Olmre. Rünnakul väga laia oskustearsenaliga mängumees kerkis 21-aastaselt üheks paremaks kohalikuks mängijaks Eesti liigas, sähvatas 2018. aastal 16 punkti visates päris eredalt ühes Iisraeli vastu võidetud MM-valikmängus ning lõpetas paljude jaoks ootamatult karjääri juba 24-aastasena.

Korvpall24 portaal palus pärast koroonapandeemia algust avalikkuse eest täiesti varjus olnud Sten Olmre pikemale intervjuule, kus rääkisime üksipulgi lahti kogu mehe korvpallurikarjääri, käisime üle kõik olulised figuurid, kes Olmre karjääri rohkem või vähem suunasid, proovisime jälile jõuda, kust tuli tema kohati lausa ebaeestlaslik enesekindlus, mis kandus üle ka korvpalliplatsile ning rääkisime esmakordselt avalikult lahti, miks ta karjäärile nii vara joone alla tõmbas.

Usutluse käigus tuleb välja palju huvitavaid nüansse, mida teades oleks korvpallisõbrad kindlasti juba Olmre mängimisele hoopis teise pilguga vaadanud, kuid kindlasti pole hilja ka nüüd mitmed teemad lahti rääkida. Jääb vaid mõelda, kas 21-aastasena TalTechi särgis koduses liigas hooaja keskmisena 16 punkti, 4,9 lauapalli ja 4 resultatiivset söötu kogunud ja sellega Euroopa tippklubide huviorbiiti kerkinud Olmre oleks asjade teistmoodi kulgedes ning enda teistsuguste otsuste järel võib-olla siiani korvpalli mängimas.

Millega Sa siis praegusel hetkel tegeled?

Tarkvara arendamisega.

Kas vabakutselisena?

Ei, töötan konkreetses firmas.

Tahad reklaami ka teha?

Hetkel töötan Nexd OÜ-s. Põhimõtteliselt tegeleme me reklaamiloomise platvormi arendamisega.

Kas see on valdkond, mida Sa õppisid?

Ei. Olen iseõppija.

Kuidas sellise valdkonna vastu huvi tekkis?

Ma ei teagi, see lihtsalt tuli. See tuli täiesti suvaliselt, mul ei ole sellele mingit head vastust. Kui korvpallikarjäär läbi sai, siis ma guugeldasin erinevaid firmasid, mis võiksid huvitavad olla ja proovisin erinevaid asju. See jäi kuidagi külge ja pakkus huvi.

Kui palju Sa korvpalli ja kogu seda maailma taga igatsed?

Ei igatse, null.

Absoluutselt?

Ütleme nii, et ma igatsen võistlusmomenti. Mitte võistlust ennast, aga üksteise vastu mängimise momenti. Seda igatsen natukene, aga muidu mitte.

Kas keegi on Sind pärast lõpetamist tagasi ka kutsunud?

Ei. Null kõnet.

Kas see teeb Sulle rõõmu, et Sa ei pea kellelegi ära ütlema või on natuke paha tunne ka, et keegi ei mäleta?

Ma ei usu, et keegi ei mäleta, aga ei teagi… Ma pole selle peale niimoodi mõelnud. Pigem on mul ükskõik. Arvan, et paljudel pole isegi minu telefoninumbrit ja mind pole kuskilt mujalt kätte saada, kuna mul pole mingeid Facebooke ega asju. See võis tekkida ka sellest, et olen varem, aastaid enne lõpetamist, paarile klubile ära öelnud. TalTechiga polnud lahkuminek samuti võib-olla kõige sõbralikum. Mitte et me oleksime vaenlased või midagi, aga seda polnud, et tule kindlasti tagasi või et mina oleksin kindlasti tahtnud tagasi minna. Pigem on vist hea, et keegi pole kutsunud.

Liigume päris algusesse. Sinu korvpallitee sai hoos sisse siis, kui Sa kolisid Tallinnast Pärnusse. Meenuta oma noorteklasse, mis on Sulle just noorteajast kõige eredamalt meelde jäänud?

Noorteklassis pidi üksi traageldama. Lastekorvpall on selline, et kes oskab, see mängib, ja need, kes ei oska, need väga ei mängi. Õige noortekorvpalli aeg algas vist ikka alles Audentesest. Pärnu värk oli isiklikel põhjustel raskem. Seal olid kõik muud asjad palju raskemad kui korvpall. Spordiosa oli pigem positiivne. Koondiseasjad olid eredamad selles perioodis.

Mingeid konkreetseid asju pole, mida Sa siiamaani meenutad?

Oli üks mäng, kus ma viskasin mingi miljon punkti, muidu ei.

See oli noortekoondises?

Ei, mingi Pärnu noortemäng. Mängisin tihti samas võistkonnas endast vanemate, 1994. aastal sündinutega, kuna Pärnus 95. aasta poisse eriti polnud. Üks asi, mis on eredalt meeles ja andis tõuke karjäärile, oli see, et seal oli minu positsioonil üks teine mängija ja mina ei saanud palju mänguaega. Ma mängisin, aga ma polnud see mängija, kes ma võinuks olla. Siis ühel nädalavahetusel sõitsime Jõhvi mängima ja see kutt jäi haigeks ning tollel nädalavahetusel sai minust põhimees. Vähemalt minu jaoks oli see murdemoment ja sealt kõik algas.

-Sten Olmre debüüthooajal KK Pärnus | Foto: Siim Semiskar

Kõrgliigasse jõudsid Pärnus juba 16-aastasena. Kas see oli Sinu jaoks loomulik areng või oli see üllatus, et nii vara kõrgliigasse jõudsid?

Üllatus see polnud. Olin kogu aeg valmis ükskõik kelle vastu mängima. Pigem oli see loomulik. Pärnu oli sel ajal sellises olukorras, et ega seal polnud väga kedagi väljakule panna. Üks mäng oli vist isegi nii, et oli hea, kui me seitse meest kokku saime. Teistel olid haigused või vigastused. Mängisime vist Kalev/Cramoga ja ma tulin veel Tallinnast koolist Kalev/Cramo bussiga. Me olime seitsmekesi ja ma olin põhikoosseisus. Kui poleks sellist olukorda olnud, siis ma võib-olla poleks koosseisu saanud. Pärnus oligi Rait Käbini ajal ainult see noorte punt, 1991. ja 92. aasta poisid ning 93. aasta omadest (Martin) Paasoja. Kedagi teist polnudki, ainult Pärnu poisid.

Kuidas oli see samm taseme poolest 16-aastasena? Oli see katastroof, kui Kalev/Cramo leegionärid vastu tulid?

Ma ei tea, kuidas see kõrvaltvaatajale tundus, aga isiklikult ma nii ei ütleks. Eks füüsise mõttes oli raske, sest füüsiselt olin ma alles laps, aga oskuste poolest sain omad asjad ikka tehtud. Kui tegu oleks olnud mõne muu võistkonnaga, siis ma poleks ilmselt sinna saanud, aga ma ei usu, et ma selles võistkonnas kellelegi jalgu jäin.

Milline oli Sinu Audentese Spordigümnaasiumi kooliaeg? Kas sellest ajast on mingeid ägedaid lugusid?

Ma olin seal põhimõtteliselt see trennivend, kes käis lihtsalt koolis ja trennis. Mulle jäi see meelde, et seal sai hästi palju trenni tehtud. See oligi see periood, kus ma sain mängijaks. Ma läksin sinna lapsena ja tulin mängijana välja.

Kas Sina olid n-ö musterõpilane, kes kuskil ühikas mingeid lollusi ei teinud?

Esiteks, ma ei elanud ühikas. Olin ühikas nädal aega, aga see polnud minu jaoks. Kas just musterõpilane, aga ma olin koolis alati kohal. Väga palju ma ei õppinud, aga kuna ma kõige rumalam inimene ei ole, siis olid hinded korras. Käisin trennis, haige ei olnud ja tegin ise asju lisaks. Selles mõttes võib vist nii öelda küll.

Aga Sinu lennu ajal mingeid markantseid sündmusi ei juhtunud, mida meenutada?

Need pullivennad lõpetasid just siis, kui meie sinna läksime. Kui meie läksime, siis kogu asi just karmistus. 1992. aasta poisid olid veel pullivennad ja 1993. aasta lend oli pigem ka, (Kristo) Mangelsoo ja (Mihkel) Schleicher. Nad tegid mingi kaks trenni hooaja jooksul (Naerab.). Siis tuli 1994. aasta punt, kõik need koondisemehed ja siis enam mingit naljategemist polnud. Kui tulid (Indrek) Visnapuu ja (Priit) Ilver, siis lõppes nali täiesti ära. Siis oli nagu internaatkool.

Audenteses mängisid esiliigat, aga pärast esiliigat läksid otse Kalev/Cramosse. Kas Sa ei kartnud seda, et lähed Eesti kõige kõvemasse klubisse ja jääd sinna pingile istuma?

Ei. Ma ei tea, kust see tulnud on, aga olen alati olnud väga enesekindel enda võimete suhtes. Teadsin, mida ma oskan ja mida ma ei oska. Šokk oli alguses see, et ma olin nõrk. Kui läksin Cramosse, siis ei suutnud ma 50 kg rinnalt suruda. Mäletan, et tegin trenni (Erik) Keedusega, kuna teised mehed olid koondise laagris ja siis Keedus surus üle 100 kg ning mina ei saanud isegi 50 kg üles. Kui aga pall kätte anti, siis käsi oli mul hea ja sisse oskasin visata. Palliga oskasin ma asju teha. Pigem oleks mind üllatanud see, kui ma poleks saanud mängida. Lõpuks jäin sinna kuskile keskele.

Kas Sa said Kalev/Cramos oma füüsise arendatud? Kas Priit Lehismets võttis Su oma tiiva alla?

Ega mingi jõujuurikas pole ma kunagi olnud, aga sain füüsise sellisele tasemele, et kannatas mängida.

Kas Sul polnud endal huvi või polnud looduse poolt antud?

Ma arvan, et mõlemat. Ma ei saa öelda, et olen andetu ja samas ma ei saa ka seda öelda, et ma üldse ei teinud seal midagi. Kindlasti oleks saanud rohkem teha, aga mul on kindlasti rohkem annet korvpalli osas kui üldfüüsilises.

Kas füüsise pool oli Sinu jaoks siis nagu tüütu kohustus ja Sa oleksid pigem tahtnud need tunnid samuti väljakul veeta?

Kõik oleneb sellest, kunas, miks ja mida tehakse. Kui see asi on põhjendatud ja loogiline, siis mulle meeldis seda teha, aga kui ei olnud põhjendatud, siis mulle ei meeldinud.

VTB Ühisliigas said keskmiselt 10 minutit kätte. Kas VTB-s väljakule minnes jäi see suur enesekindlus alles või seal oli tase selline, et lõi enesekindluse kõikuma?

Ma teadsin oma võimeid. Realistlikult sain aru, et seal on mõned mängijad, kes on minust paremad, aga ma läksin igale mängule mõttega, et ma olen neist parem ja et see on minu koht, kus olla. Kui mäng peale hakkas, siis ma teadsin, et kümnest korrast kaheksal on tema minust parem, aga võib-olla just täna on see kord, kui mina olen temast parem. Kui trennides näed, et viskad kümnest üheksa sisse, siis miks peaks mängus mööda viskama? Vahet pole, kes sind katab.

Oled Sa kunagi mõnele korvpallurile alt üles ka vaadanud?

Ikka, paljudele. Minu enesekindlus ei ole ülbus. Ma ei vaadanud teistele ülevalt alla ega teinud ennast kellegi teise arvelt paremaks. Pigem oli enesekindlus minu jaoks see, et olin kindel iseenda oskustes ja võimetes. Ma ei löönud risti ette, nagu mul oleks mingi aukartus. Alt üles vaatamist oli tihti, kasvõi oma võistkonna sees, nagu Veideka (Rain Veideman – toim.), (Armands) Škele, (Gregor) Arbeti või kõigi nende välismaalaste suunas. Kui sul tuleb trenni (Oleksi) Petšerov ja paneb 50-st viskest 49 sisse, siis kas sa ei vaataks teda kuidagi teistmoodi?

Petšerov oli ju naljamees? Mitte oskuste poolest, vaid just suhtumise poolest. Vähemalt selline kuvand temast avalikult jäi.

Ma ütleks nii, et… kas sa tead seda Cristiano Ronaldo saagat, mis praegu käib?

Pealkirjade tasemel.

Petšerov oli täpselt selline mees. Ta arvas, et ta on NBA superstaar. Ütleme nii, et võib-olla viis aastat varem oligi, aga see aeg, kui ta Kalev/Cramos oli, polnud tema suhtumine meeskonna mõttes kõige parem. Aga öelda, et tal polnud oskusi, ta polnud võimekas, ei pingutanud või ei teinud trenni, pole ka õige. Jah, kui oli joonejooks, siis ta ei jooksnud, kui oli vaja pressida, siis ta ei pressinud, aga see polnud sellepärast, et ta poleks olnud võimeline, vaid sellepärast, et ta ei tahtnud. Kuna tema meelest oli ta superstaar, siis miks pidi tema seda tegema? Ütles, et anna mulle pall, ma viskan sisse ja lähme edasi. See on täpselt samamoodi nagu see Ronaldo asi. Jah, eelmine hooaeg lõid 20 või 30 väravat, aga kui sa sel hooajal ei jõua joosta ühest väljaku äärest teise ja ei suuda isegi sööta, siis sa pole enam sama mängija.

Kui me võtame konkreetselt Petšerovi olukorra, siis kes oli selles olukorras süüdi? Kas Petšerovi valed ootused või treenerid, kes sundisid Petšerovi ikkagi enda jooniste järgi asju tegema?

See oli selline paratamatu olukord. Petšeroviga läks, nagu läks, aga treenerid tegid õigesti, sest kui kogu asi oleks Petšerovi järgi käinud, siis ülejäänud võistkond oleks nii palju kannatanud, et üldtulemus poleks olnud parem. Vahel on parem, kui sa loobud millestki, mis võib sulle tulu tuua, kui teised selle arvelt kannatavad. Kui kõik teised kannatavad ühe mängija pärast, siis see mängija pole seda väärt.

Liigume TalTechi. Seal oli Sul hoopis teine roll. Olid igas mõttes põhitegija ja tegid seal kohe esimesel aastal oma parima hooaja. See võib olla loll küsimus, aga kuidas see Sulle sobis, kas tundsid ennast hästi?

Sellepärast ma TalTechi läksingi. Väga paljud inimesed on mulle pärast tunnistanud, et nad ei arvanud, et ma üldse oskan niimoodi korvpalli mängida. Ma natuke teadsin, et inimesed nii mõtlevad ja see oligi tõestamise koht. Seda ma TalTechi otsima läksingi, selle ma sealt sain ja see oligi asi, mida olin noorteklassides ja noortekoondistes teinud. See oligi see, milline mängija ma päriselt olin.

Olid Sa treenerite jaoks hea mängija või selline n-ö Petšerov light, tahtsid võib-olla rohkem palli korvi ajada ja seda musta tööd teha ei viitsinud?

Ei oska öelda. Arvan, et inimesena on minust raske aru saada. Olen hästi kinnine ja inimesed ei saa sellest alati aru. Pigem tegi see treeneritele asja raskeks. Lisaks ka see, et ma kaitses alati ei viitsinud. Ei viitsinud on võib-olla halvasti öeldud, aga ütleme nii, et ma ei olnud kunagi kaitsemängija. Samas ma ei usu, et keegi saab ette heita, et ma ei võidelnud või ei pingutanud. Arvan, et erinevad treenerid võisid seda erinevalt näha. Kindlasti on neid, kes ütlevad, et minuga polnud raske ja samas on ilmselt neid, kes ütlevad, et polnud kõige lihtsam vend.

Oli Sul mõne treeneriga konkreetselt mingeid konflikte ja kellega olite päriselt tülli läinud?

Ma pole konfliktne inimene. Kui mul hakkab kellegagi tüli tekkima, siis pigem lähen ära. Ainuke inimene, kellega mul olid mingid konfliktid, oli Indrek Ruut, aga arvan, et ma pole ainuke korvpallur Eestis, kes seda ütleks (Muigab.). Arvan, et enamik Indrek Ruudu õpilasi ütleksid, et neil olid temaga mingil hetkel väikesed konfliktid.

Räägime rahvuskoondisest. Otsisin üles selle Iisraeli mängu tipphetkede klipi ja see oli ikka päris mõnus vaatamine. Sellest on nüüd umbes viis aastat möödas. Kas oled ise seda kunagi vaadanud?

Olen küll.

Sa ütled, et Sa pole kõige suurem jutumees või lahtisem inimene, aga kas see mäng on selline asi, millest Sa räägid näiteks inimesele, kellega Sa tuttavaks saad?

Ei. Ainuke asi, mida ma mõnele tuttavale inimesele võib-olla meenutaks, on CSKA mäng Kalev/Cramoga. Eesti-Iisraeli mäng oli minu jaoks tegelikult hoopis teise tähendusega kui see, mis sealt välja paistis. Iisraeli matši pikem lugu on see, et me mängisime kaks või kolm päeva enne seda Kreekaga, kus Tiit Sokk usaldas mulle väga suure rolli, mida ma esiteks ei oodanud ja teiseks, milles ma kindlasti hea ei olnud. Ma ei tundnud ennast selles rollis üldse mugavalt, aga samas oli mul hea meel, sest see oli võimalus. Kreeka mängus ma ei kasutanud seda võimalust ära ja tundsin ennast sellepärast ülihalvasti. Arvasin, et sinna mu võimalus läkski, sest minu mentaliteet oli selline, et kui sa saad ühe võimaluse, siis pead selleks valmis olema. Ma olin kogu aeg selleks võimaluseks valmistunud ja siis tol hetkel, kui võimalus tuli, olin ma küll valmis, aga asjad ei loksunud paika. Mängisin halvasti ja me kaotasime. Võib-olla mitte otseselt minu pärast, aga tean, et mängisin halvasti. Siis tuligi see Iisraeli mäng, kus Tiit pani mind “number kahe” peale, mitte “number ühe” peale. See, et mul läks hästi, oli minu jaoks nagu vabanemine. Tundsin, et ma ei raisanud seda hetke. Minule jääb sellest mängust meelde pigem see tunne, mitte punktid või mingid muud asjad. See, et olin ikkagi valmis ja kasutasin võimaluse ära.

Mis Kalev/Cramo-CSKA mängust Sa rääkisid?

Sellega oli sarnane lugu. Kalev/Cramos olin ma selgelt kolmas mängija “number kahe” positsioonil. Mäng oli Tallinnas, Saku Suurhallis ja üks meie “kahtedest” oli vist haige või vigastatud. Ühesõnaga oli audis. Järgmine valik oli Veidekas (Rain Veideman – toim.) ja tema mängis tol päeval ka kehvasti ning nii ei jäänud (Alar) Varrakul muud üle, kui panna teise veerandaja lõpus mind mängu. Läksin sisse ja viskasin kohe punktid, siis tegin veel mingeid häid asju ning siis tuli poolaeg. Varrak vaatas poolajal uuesti ringi ja pani mind jälle mängu. See oli mäng, kus ma viskasin vist 10 punkti. Aga miks see mulle samamoodi meelde jääb, on jällegi see võimaluse kasutamine. See, mismoodi ma valmistusin (Miloš) Teodosiciga mängima ja tegelikult ka see, kui hästi ma selles kohtumises mängisin, lõpptulemusest hoolimata. Minu jaoks oli karjääri tipphetk ilmselt see CSKA mäng.

-Sten Olmre Moskva CSKA vastu | Foto: Siim Semiskar

Tiit Sokk ei ole ka kõige avatum isiksus. Kuidas Sina Sokuga läbi said?

Ma olen Sokuga vist kaks korda vestelnud. Üks kord oli siis, kui olin veel Audenteses 11. või 12. klassis ja Sokk oli vist TTÜ peatreener. Sõitsime ükskord nendega Pärnust tagasi ja kogu tee rääkisin temaga juttu. Kõik, kellele ma sellest rääkinud olen, ütlevad, et see on võimatu (Muigab.). Ma isegi ei mäleta, millest me rääkisime, aga mul on meeles see, et rääkisime ja lõpus ütles ta, et kui sul kool läbi saab, siis mõtle ka TTÜ peale. Teine kord rääkisime siis, kui olin kaitseväes. Muidu oleme ainult natukene mõnes trennis suhelnud.

Kui koondises olid, siis suhtlust põhimõtteliselt ei olnud?

Ei olnud. Aga ma olin koondises nii vähe, ainult kahes mängudeaknas. Need aknad on nii lühikesed, ainult üks trenn, siis lendad ja on mäng.

Korra selle Iisraeli mängu juurde tagasi tulles, kas see oli kõige ägedam publik, kelle ees Sa kunagi mänginud oled? Kui tähtis Sinule publik üldse oli, kas Sa mängisid rahvale või enda jaoks?

Kui sa mängid, siis mida rohkem on publikut, seda parem, aga nagu olen alati öelnud, siis mulle oleks meeldinud olla maailma parim korvpallur, keda mitte keegi ei tunne. Ma ei saa öelda, et mängisin rahvale, pigem ikka iseendale. Show-mees ma polnud, aga mida rohkem rahvast, seda parem on mängida, sest siis on atmosfäär mõnusam, mänguks on lihtsam valmistuda ja särtsu tekib rohkem. Tühjade tribüünide ees kuskil koolivõimlas mängimine pole sama asi, seda ei saa võrrelda. Aga kõige lahedam kogemus oli tegelikult siis, kui mängisime Kalev/Cramoga karika poolfinaalis Rakvere Tarva vastu ja kaotasime, kui Raley-Ross viskas viimasel sekundil kolmese. Publiku mõttes oli see kõige lahedam hetk.

See oli Rakveres?

Jah. Esiteks oli saal puupüsti täis ja kuna see saal on väike, siis rahvas oli nii lähedal, et see oli teistmoodi. Seal olid nagu mulli sees. Suurhallis on natuke teine tunne.

Oled Sa kunagi enne mängu väljakule minnes reaalselt pabistanud?

Absoluutselt. Iga kord, enne igat mängu.

Millal see pabistamine ära lõppes?

Kui ma väljakule astusin. Kui olin vahetuses, siis väljakule astudes ja kui olin algviisikus, siis hetkel, mil pall mängu pandi.

Kes on kõige vastikumad kaitsemängijad, kelle vastu oled pidanud mängima?

Üks-ühe vastu polegi kedagi olnud. Kõige vastikum oli see, kui kogu vastase kaitse oli kollektiivselt minu peal. Näiteks kõik need Pärnu seeriad, mis me TalTechiga kaotasime, kui (Heiko) Rannula konkreetselt mind rajalt maha võttis. Vastik oli see, kui (Märt) Rosenthal mind ahistas ja (Mihkel) Kirves tuli katte tagant. Rosenthal üksi oleks ükskõik olnud.

On mõni Eesti korvpallur, kellele Sa oma tippajal üks-ühes kaotaksid või sellist ei olnud olemas?

Mul ei oleks olnud seda mõtet peas, et ma kaotan, aga kindlasti ma poleks kõiki mänge võitnud.

Millal Sul korvpallist kõrini hakkas saama ja esimesed loobumismõtted tulid?

Kaitseväes. Esiteks olid siis eraelus keerulised ajad, aga teistpidi jällegi see, et esimest korda oli võimalus aeg maha võtta ja korraks elu üle mõelda. Kaitseväes tekkisid esimesed mõtted, et mis edasi saab. Teadsin, et ma kindlasti ei taha olla 30 ja hakata jälle oma elu üles ehitama. Pärast kaitseväge pani kõige suurema põntsu see, et tegin ise mõned valed valikud ja ilmselt selle nahka see läks.

Sa käisid kaitseväes kahe TalTechi hooaja vahel?

Pärast esimest hooaega.

Ehk siis kohe pärast oma elu edukaimat aastat?

Jah.

Kas see, et Sa läksid TalTechi tagasi, oli loomulik asjade käik või Sa andsid kellegi survele järele?

Seal oligi see hetk, kus ma ütlen, et tegin ise valed valikud. Arvan, et iga inimene, kes on minuga kokku puutunud, võib öelda, et mind on võimatu survestada. Ma olen väga põikpäine. Varrak ja (Rait) Käbin on seda mitu korda öelnud. Valikud olid mul sellised, et esiteks oli mul enne kaitseväge mitu head lepingupakkumist välismaalt, kuhu oleksin ka läinud.

Kas Sul on meeles, mis liigad või meeskonnad need olid?

Eurocupis mängivad võistkonnad. Aga nii oligi, et pidin minema kaitseväkke ja ei saanud nendesse klubidesse minna, kuna ei teinud kogu suve trenni. Sealt tekkisidki esimesed mõtted, et mis üldse oleks, kui poleks korvpalli või mis edasi. Pärast kaitseväge oli vale valik, et läksin TalTechi tagasi. Olin Varraku peale Kalev/Cramo asja pärast veidi solvunud ja ei tahtnud sinna tagasi minna, kuigi oleksin pidanud minema. Kalev/Cramo tegi mulle pakkumise ja rääkisin Varrakuga sellest mitu korda, aga tegin valesti. Kui ma oleks Cramosse tagasi läinud, siis oleksin pikemalt korvpalli mänginud.

Mis TalTechis siis juhtus?

Kohe ei juhtunud midagi. Ütlen veelkord, et TalTechiga mul mingit tüli pole.

Kas siis tase ei rahuldanud ja tahtsid kuhugi kõrgemale?

Jah. Viga oligi see, et kui tahad areneda, siis sa ei tohi olla kõige parem mängija võistkonnas. Ma ei ütle, et ma olin TalTechi parim mängija, aga arenemiseks peaks olema kuskil keskel. Siis saad mänguaega, aga sul on ka kellelt õppida, professionaalne suhtumine, professionaalsed treenerid, professionaalne klubi ja planeeritud tegevus. Esimene TalTechi hooaeg oli hea sellepärast, et mul oli vaja statistikat, et kuhugi minna ja midagi teha, aga teine hooaeg hakkasid tekkima järeleandmised. Vahel ongi see, et sa ise annad järele, aga kui sul on kõrval keegi, kes on milleski väga hea, siis sa võtad automaatselt mõned tema head harjumused endale. Kui sinu kõrval aga ei ole nii hea suhtumisega mängijad, siis see hakkab sullegi külge ja annad ise ka kuskilt järele. Nii hakkab see vaikselt minema. Lõputult ei saa suure meeskonna pingil istuda, aga mingi aeg on suure meeskonna pingil istumine kindlasti parem, kui väiksema meeskonna eest mängimine.

Oled Sa üldse kunagi tahtnud saada päris tippkorvpalluriks või oli see Sinu jaoks ikkagi rohkem hobi?

Mul polnud kuni kaitseväkke minekuni mingit plaan B-d. Aga tegelikult teadsin juba selles teises koondiseaknas, et see ei kesta enam kaua.

Kui Eestis või konkreetselt Sinul oleks olnud mingi toetussüsteem või karjääriplaneerimise tugi või poleks Sa pidanud näiteks kaitseväkke minema, siis kas asjad oleks võinud teistmoodi minna? Või, nagu Sa ise ütled, oled nii põikpäine, et Sa poleks sellist abilist kuulanud?

Arvan, et pole inimest, kes poleks voolitav. Kõigil inimestel on keegi, kes on tema jaoks autoriteet ja keda ta on valmis kuulama. Mõnede puhul on sellist kergem leida, mõnede puhul raskem. Minu puhul on teda kindlasti keerulisem leida, aga mul on olnud küll üks selline inimene, kes oli minu jaoks autoriteet, aga seda ainult ühel perioodil. Olen täiesti veendunud, et kui Eestis oleks mängijatel parem tugisüsteem, olgu see korvpalliliidu või klubide poolt, siis oleks meil palju rohkem ja palju paremaid mängijaid. 100%!

Milline see abisüsteem peaks välja nägema, millest Sina puudust tundsid?

See inimene, kellele ma võlgnen nii kogu oma korvpallikarjääri kui ka praeguse karjääri, on Rauno Pehka. Kõik see, mis ta mulle Audentese ajal õpetas, kuidas ta lubas mul pühapäeviti enda väikeste poistega trennis käia, kuidas ta jagas mulle videoid, õppematerjale, raamatuid jne. Tegelikult ma tahtsin Audentesest juba peale 9. klassi ära tulla, sest juba siis oli selline kahtlane olukord, aga Üllar Kerde aitas mul mingist asjast üle saada ja ütles, et ära muretse, tee kool lõpuni ja siis mõtleme edasi. Ta oli võib-olla vaimselt toeks, aga siis tuli Pehka ja õpetas eluks tähtsaid asju, mida saab tegelikult ükskõik kellele õpetada. Mitte ainult korvpallurile, sest oma tänases töös kasutan neidsamu oskusi. Kui räägime tugisüsteemist, siis arvan, et me laseme liiga kergekäeliselt oma tippmängijad selle ala juurest ära. Nendel mängijatel, kes on jõudnud teatud tasemele, on tegelikult väga palju edasi anda, aga miks nad peaks seda tegema. Siin võiks korvpalliliit või kes iganes midagi teha, et hoida neid mängijaid ala juures. Selgitada välja, mis on nende tugevused ja kuidas neid teadmisi ja oskusi noorematele pärandada. Mulle tundub, et see on meil täiesti null. Minu pluss oli see, et olin ise uudishimulik ja küsija tüüp. Kui mängisin Kalevis ja (Martin) Müürsepp oli abitreener, siis jäin Venemaa reiside ajal tihti koju ja tegime Müürsepaga trenni. Siis ma ikka küsisin temalt asju. Aga tean, et paljud inimesed pole sellised ja sellepärast ei jõua mingi info kunagi nendeni.

Kui Sa karjääri lõpetamist kaalusid, siis kes oli esimene inimene, kes Sinu plaanist teada sai? Kas Sa küsisid kellegi käest nõu?

Ei. Ma ei öelnudki kellelegi.

Kas Sa lihtsalt kadusid ära? Treeneritele ikka ütlesid TalTechis?

See päris lõpumoment polnud võib-olla kõige ilusam. Polnud kõige ilusam minu poolt, polnud võib-olla kõige ilusam klubi poolt ja lisaks oli siis see koroonavärk. See oli ka samal ajal. Põhimõtteliselt võib öelda, et lõpetasin päevapealt ja oligi kõik.

Oled seda kunagi kahetsenud ka?

Ei. Pigem kahetsen seda, et pärast esimest lõpetamist veel ühe hooaja tegin.

-Sten Olmre | Foto: Siim Semiskar

Sa ütlesid, et Sul olid Eurocupi klubide lepingud laual. Sa olid ikkagi väga lähedal sellele tasemele, kus oleks võinud spordiga päris heale palgale saada. Kas Sa mõtled kunagi selle peale või rahaline pool ja kuulsus ei kõiguta Sind üldse?

Ütlen veelkord, et kui saaksin olla maailma parim korvpallur, keda mitte keegi ei tunne, siis valiksin selle tee. Kuulsus ei huvita mind absoluutselt. Rahaga on see asi, et raha ise ei huvita mind üldse, aga inimesena saan aru, et ilma rahata ei saa elada ja mulle meeldivad asjad, mida saab raha eest osta. Raha on oluline, aga ainult raha pärast ma midagi ei teeks.

Sa ütlesid, et me laseme Eestis talendid mõnikord liiga kergelt minema…

Mitte mõnikord, vaid päris tihti!

Aga äkki tippspordis, mis ongi selline kõrilõikajalik valdkond, ei saaks nendest mängijatest nagunii midagi, kes sellest sõelast läbi ei tule?

Siin on küsimus, et mis põhjusel inimesed lõpetavad. Kuskil podcast‘is räägiti Soome jäähokimängijast, kes tahtis samamoodi noorena ära lõpetada, aga treenerid ei lubanud ja ütlesid talle, et puhka kolm kuud ja tee, mida tahad. Mees tuli tagasi ja pärast oli Soome hokikoondisega maailmameister. Kindlasti on neid vendi ka, kes ei tule sõelast läbi, sest kui sa pole piisava tapjainstinktiga, siis sinust asja ei saa. Aga arvan, et nende talentide hulgas on rohkem neid, kellest saaks asja, kui nende ümber oleksid õiged inimesed. Ma ei mõtle siin seda, et kedagi peab poputama või kuldlusikaga toitma, vaid pigem just seda, et vahel on vaja juhtimist. Isegi minusugused kangekaelsed ja põikpäised inimesed vahel vajavad seda abikätt, isegi kui nad seda ei tunnista. Sellepärast meeldiski mulle Audentese aeg ja koostöö Pehkaga nii väga. Oleks seda aega olnud kauem, siis oleksid mingid asjad võib-olla teistmoodi läinud. Kindlalt seda muidugi ei tea, aga võib-olla.

Sa ütlesid, et Sa ei lase inimesi endale väga ligidale. Kui palju on Sul häid sõpru või tuttavaid just tänu korvpallile?

Võib-olla üks või kaks. Nendest, kes on endiselt korvpallurid, ei suhtle ma kellegagi. Ma suhtlen mõnega nendest, kellega kunagi Audenteses koos olime, aga mitte selliste korvpalluritega, keda üldsus teaks.

Kas meeskonnaalana korvpall üldse sobis Sulle? Äkki oleksid sobinud sellise isepäise tüübina rohkem mingit individuaalala tegema?

Ei tea, võib-olla.

Oled Sa selle peale kunagi mõelnud?

Pigem mitte. Kõik alad, kus olen midagi saavutanud, ka petanque‘is, on kõik olnud meeskonnaalad. Pigem loen ennast meeskonna- ja pallimängusportlaseks. Arvan, et kui oleks mingi üks-üks korvpall, siis ma ei usu, et oleksin selles nii edukas kui võistkonnamängus.

Sellist kuiva trenni Sa üksinda ei viitsiks teha?

Kuiva trenni tegin kogu aeg üksinda, aga kui panna mind üksi vastamisi näiteks Jaan Puideti või Joonas Järveläineniga, siis mul poleks seal midagi teha. Sport on füüsiline asi, siin pole mõtet illusioone luua. Kui sa mängid malet, siis okei, aga kui sa teed füüsilist sporti, siis sa pead olema väga andekas, et üksinda väga edukas olla.

Palju Sa tänasel päeval üldse korvpalli vaatad, korvpalli vastu huvi tunned või arutad kellegagi?

Ei aruta kellegagi. Aasta või kaks pärast lõpetamist ei vaadanud mitte midagi, aga sel sügisel hakkasin uuesti vaatama. (Maik-Kalev) Kotsari üle on hea meel, Baskonia ja Kaunase Žalgirise mänge üritan vaadata ja Kalev/Cramo mänge olen hakanud vaatama. Mulle meeldib see võistkond. Eesti poisid ja nende mängu on hea vaadata.

Kas Sa koondise EM-i mänge vaatasid?

Mitte kõiki. Pigem ei vaadanud.

Vaatad Sa mingit muud sporti?

Olen alati jälginud Manchester Unitedi tegemisi ehk siis vahel vaatan jalgpalli. Lihtsalt mingeid Meistrite liiga mänge vaadata ei viitsi, kui pole just play-off. Muidu vahel jälgin NBA mänge, korvpalli MM-i ja olümpiaid olen vaadanud ja siis jäähokit, kui on MM.

Kas Sulle oleks NBA stiil paremini sobinud?

Ei. Mul polnud füüsilisi võimeid, millega sellist mängu mängida.

Luka Doncicil ka ei ole.

Jah, aga ma pole ka 201 cm ja 110 kilo. Doncic on lihtsalt selline kohmakas ja natuke paks, aga tegelikult tal on need füüsilised võimed olemas.

Kui Sa veel noorte C-klassis mängisid, siis tegid Sa seda minu meelest täpselt nagu Doncic. Kõik viis mängijat ronisid Sulle kukile ja siis…

Tegelikult ei meeldi mulle üldse, kuidas Doncic mängib (Muigab.). Ma ei vaataks hea meelega ühtegi tema mängu. Aga olen ise ka sarnasusi tähele pannud, kõik see kohtunikuga rääkimine ja see emotsionaalne pool. Ei tea ise ka, miks ma seda tegin. Saan aru, et hasart, aga tagantjärele oleks tahtnud natukene teistsugune korvpallur olla.

Kas Sa kirjutad veel? Kas Su ühele raamatule on äkki järg tulemas või juba tulnud, aga me ei tea?

Ei ole tulemas ja ei ole tulnud ka.

Kas see oli üks selline asi, mille pidid ära tegema ja siis kõik?

Mul puudub sellele seletus. See oli lihtsalt mingi moment, kus see juhtus ja see, et sellest üldse raamat sündis, oli juhuslik. Tagantjärele mõeldes oli see pigem mõttetu kära, mida ma tegelikult üldse ei tahtnud (Muigab.).

Jälle tuleb see lause, et Sa oleksid tahtnud olla keegi, keda keegi ei tea.

Jah.

Mida Sa neile endistele meeskonnakaaslastele ütleksid, kes pole siiamaani üle saanud, et sinusugune talent päevapealt ära lõpetas?

Olen vahel mõelnud, et võiks jälle rohkem mängudel käia, näiteks Kalev/Cramo ja koondise mängudel. Maik(-Kalev Kotsar) ja kõik need kutid, pool oma karjäärist oleme ju koos mänginud ja koos asju teinud. Neile oleks tore kaasa elada või minna Kalev/Cramo mängule ja öelda tšau Bretile (Brett Nõmm – toim.), kes on nii tubli karjääri teinud ja teeb kindlasti veel suuremat lendu. Ma ei tea, kas ma enda kohta tahaks midagi öelda, aga oma vanadele tuttavatele tahaks öelda, et olete tublid ja olete hästi teinud.

Aga mis Sa fännidele ütleksid? Neil on kurb meel ja nad võib-olla ei mõista, miks Sa lõpetasid, kuna see juhtus nii järsku.

Kas on üldse selliseid, kellel sellest kurb meel on?

Kindlasti on. Ilma naljata, olen isiklikult päris paljusid kohanud. On see üldse kuidagi fännide asi, olla pahane Sten Olmre peale, et ta lõpetas karjääri liiga vara?

Ikka on. Nüüd, kui ma ise olen mingis mõttes fänni rollis, tunnen ma, et spordi fännamine on inimese jaoks võimalus tulla välja oma argipäeva asjadest, saada hea emotsioon ja selle emotsiooni najal teha järgmisi asju ja tunda ennast hästi. Kui mina olin osa sellest, kes suutis seda pakkuda, siis mul on muidugi kurb meel, et ma ei suuda seda enam teha. Neil on kindlasti õigus olla pahane. Ma olen ise näiteks samamoodi pahane, kui Manchester United ei võida. Aga midagi seletada või selgitada ma ei oska. Üks etapp sai lihtsalt elus läbi ja tulevad uued mehed, kes teevad seda ilmselt paremini, kui mina suutsin. Kuigi arvan natuke siiski, et minusugust mängijat Eestis praegu polegi (Muigab.). Eks ma olin selline omamoodi frukt, kes kas meeldis inimestele või ei meeldinud. Aitäh nendele, kes pöialt hoidsid, aga see asi sai lihtsalt läbi.

-Sten Olmre | Foto: Siim Semiskar

Rääkisime enne Luka Doncicist, aga kellega suurest korvpallist Sa iseennast võrdleksid, kelle moodi Sa mängustiililt kõige rohkem olid?

Eks noorena olid ikka mingid fännimomendid, et Kobe Bryant või Michael Jordan, aga hilisemast ajast oli kõige suurem eeskuju Armands Škele. Ei tea, kas ma just mängisin nii nagu tema, aga võib-olla.

Sa olid oluliselt parem viskaja.

Nojah, kuigi see on tegelikult müüt. Škele polnud kehv viskaja, ta oli hea viskaja. Muidu ma ei tea, kelle moodi ma olin. Eestis polnud sellist mängijat, kes oleks olnud minu moodi. Ma olen selles kindel.

Mis on Sinu praegused sihid või eesmärgid, kuhu Sa tahad jõuda või mida teha?

Arvan, et olen leidnud selle valdkonna, kus tahan olla. Mulle meeldib see, tahan areneda ja paremaks saada. Eesmärk ongi lihtsalt elada rahulikku ja tavalist elu pere keskel. Spordis on hästi lihtne endale mingeid suuri eesmärke püsti panna, et tahan jõuda Euroliigasse vms. Tavaelus pole eesmärgid alati nii mustvalged. Tahakski lihtsalt rahulikku ja õnnelikku elu, et perel oleks kõik hästi, et tervis oleks korras, et tööl läheks hästi. Mul on tagasihoidlikud unistused.

Palju Sind kuskil kaubanduskeskustes korvpallifännide poolt ära tuntakse ja öeldakse, et tere, Sten?

Eestis on see hea asi, et ma vahel tajun, et tuntakse, aga keegi ei tule midagi ütlema. Eriti kui käin kuskil rahvaliiga trennis. Saan aru, et nad teavad, kes ma olen, aga keegi ei tule midagi ütlema. Mulle sobib see ideaalselt, aga sellepärast ei oska ma öelda, kui palju reaalselt ära tuntakse.

Aeg-ajalt käid siis ikkagi palli patsutamas?

Jah, vahel käin.

Mis Sind sinna veab, ikka armastus korvpall vastu?

Jah. Sport on lahe ja korvpall on tore, mulle meeldib mängida ja oma kuldset kätt kasutada (Naerab.). Ega ta muidugi nii kuldne ka ei ole…

Aga vise jääb alles?

Vise jääb muidugi. Seda pole, et lähen saali ja ei viska sisse. Rahvaliigas olen käinud nädalas korra või kaks korda kuus. Seal on kutid, kellega olen noorteklassis koos mänginud ja Audenteses käinud. Kuna minu töö on hästi istuv, siis on tore ennast vahel liigutada ja seda mitte metsas joostes.

Kas me näeme Sind kunagi korvpallis tagasi või aktiivse pealtvaatajana saalis?

Ei.

See peatükk on täiesti läbi?

Arvan küll. Ütlen veelkord, et mängijatel, kes on jõudnud teatud tasemele, on kindlasti mingid unikaalsed oskused, mida teistel noortel oleks väga vaja. Sellepärast ma ei välista, et proovin kunagi kedagi aidata, aga mingit treenerit minust kindlasti ei saa.

scroll to top