Hooajal 2013/14 BC Kalev/Cramos mänginud Rumeenia koondislane Vlad Moldoveanu jõudis hiljem kahe eri Poola klubiga ka Euroliigat mängida ning on korvpalliväljakutel müttamas siiamaani. 34-aastase ja 208 cm pikkuse ääremängija sõnul on tänavune hooaeg kodumaa tiimis Voluntari tema jaoks profikorvpallurina viimane. Kuigi praegu on ta juba ka teistes valdkondades korvpalliga seotud, siis lõplikult ta oma järgmisi tegevusi planeerinud pole.
Korvpall24 portaal võttis Moldoveanuga ühendust, et uurida, kui palju ta oma Kalev/Cramo hooajast mäletab, kui Eesti esiklubiga mängiti kaasa VTB Ühisliigas, Eurocupis ja võideti kulminatsiooniks ka Eesti meistritiitel. Eesti liiga finaalseeria MVP-ks valitud Moldoveanu keskmised näitajad olid Eesti liigas 23,7 minutiga 13,7 punkti ja 6,5 lauapalli ning VTB Ühisliigas vaid kriipsu võrra madalamad – 26,5 minutiga 13,2 silma ja 5 lauapalli.
Moldoveanu tunnistas Korvpall24 portaalile, et Eesti liigat ta hiljem pole jälginud, kuid hoiab korralikult silma peal Kalev/Cramo tegemistel ning isikliku tutvuse tõttu Jukka Toijalaga ka Eesti korvpallikoondisel. Veel meenutas ääremängija olukorda, kus kalevlased ravisid teda Venemaal pipraviinaga, hindas Eesti ja Rumeenia korvpalli hetkeseisu ning tunnistas, et tal on nii Kalevi kui ka Tallinna vastu väga soojad tunded.
Vlad, ütlesid mulle, et käimas on viimane hooaeg Sinu mängijakarjääris. Kas oled juba otsustanud, millega Sa tulevikus tegelema hakkad? Kas soovid jääda korvpalli juurde või mitte?
Jah, otsustasin, et järgmisel suvel lõpetan karjääri ära. Usun, et minu laps ja abikaasa on korvpallikarjäärist tähtsamad. Edaspidi pühendan rohkem aega neile ja mitte korvpallile. Mul on hetkel kaks äri. Üks on korvpalliakadeemia ja teine korvpalli veebileht, need aitavad mul korvpalli juures püsida. Samas pole ma veel 100% kindel, et jäängi korvpalli juurde. Võimalik, et jätan korvpallimaailma seljataha ja keskendun täielikult perekonnale, aga kunagi ei tea. Lõpetamiseni on veel kuus kuud aega ja selle aja sees võib juhtuda nii mõndagi.
Sinu kunagised meeskonnakaaslased Kalev/Cramost kirjeldavad Sind väga professionaalse sportlasena. Palun anna nõu, kuidas leida motivatsiooni treenimiseks ja kuidas tippsportlase igapäevase rutiiniga toime tulla.
Ma tänan oma meeskonnakaaslasi Kalevist, et nad nii ütlevad. Ma pühendasin suure osa oma elust korvpallile ja tahtsin alati paremaks saada. Aastate jooksul olen proovinud erinevaid lähenemisi. Eestis mängides tahtsin hooaega võimalikult hästi alustada. Mäletan, et eelistasin tol suvel Kalev/Cramot sellistele klubidele nagu San Sebastian Lagun Aro (Rauno Nurgeri praegune koduklubi Gipuzkoa Basket, kes toona mängis Hispaania kõrgliigas ACB – toim.) ja Cremona Vanoli, sest tahtsin mängida VTB Ühisliigas ja Eurocupis. Enne seda mängisin Eurocupis ka Treviso Benettoniga. Ma investeerisin oma karjääri palju ning palkasin isegi vaimsete oskuste treeneri ja oma isikliku jõutreeneri. Suvel veetsin palju aega saalis ja koostasin kavasid, et mul tuleks edukas aasta.
Kas suhtled mõne endise Kalev/Cramo meeskonnakaaslasega siiamaani ja kui jah, siis kellega?
Kalev/Cramo meeskonnakaaslastega suhtlen aeg-ajalt. Viimati rääkisin vist Gregor Arbetiga FIBA Time Out 2.0 programmi jooksul. Me olime koos ühes programmis. Peatreener Alar Varrakuga räägime korra või paar aastas, kas mõne mängija või millegi muu kohta.
Kui palju, kui üldse, oled pärast siit lahkumist jälginud Eesti (nüüd Eesti-Läti) liigat?
Kas ma jälgin Eesti korvpalliliigat? Vastan väga ausalt ja ütlen ei. Küll aga jälgin ma Kalev/Cramot. Need on natuke erinevad asjad, sest teisi võistkondi ma ei jälgi. Samuti jälgin Eesti rahvuskoondist, sest ma tunnen peatreenerit Jukka Toijalat. Ta on varem juhendanud Bukaresti Steauat Rumeenias ning ta on väga tore inimene ja väga hea treener.
Kui rääkida Sinust endiste Kalev/Cramo mängijatega, siis on neil Sinust väga soojad mälestused ning ka huvitavad lood. Kas oledki selline mängija, kellega pidevalt juhtub igasuguseid asju?
Pigem olen alati olnud tõsine inimene, mitte naljamees, aga mul on väga hea meel, et neil on minust soojad mälestused. Praegu arvan, et see ongi kõige tähtsam, kuna mõistan, et minu karjäär saab varsti läbi ja mulle jäävadki vaid mälestused. Karikad ja mängud tulevad ja lähevad, aga kõige tähtsamad on inimesed, keda kohtame.
Milline treener on Sind mängijakarjääri jooksul kõige rohkem mõjutanud? Kes on olnud parim taktik, kes on olnud parim motiveerija ja kes on Sind inimesena kõige rohkem arendanud?
Treeneritest on minu karjääri kõige rohke mõjutanud Sašo Filipovski Zielona Gorast. Ta oli suurepärane treener ja inimene. Ta aitas mind väga palju ja tänu temale mõistan korvpalli hoopis paremini.
Kas mäletad Kalev/Cramo füsioterapeuti Priit Lehismetsa? Ta on endiselt Kalev/Cramos ja on mingis mõttes nagu meeskonna maskott. Kuidas Sina jõutrenni ja ÜKE trenni suhtud? Kas Sulle meeldib selline trenn või on see lihtsalt midagi, mis on kõrgel tasemel korvpalli mängimiseks vajalik?
Priit oli tore kutt. Olin tihti temaga koos ja meil oli palju häid jutuajamisi. Ma tegin VTB ja Eurocupi mängudeks valmistudes kõvasti trenni ja vajasin enne mängu massaaži. Saime omavahel hästi läbi ja ta on suurepärane inimene. Ta aitas mind selle aasta jooksul väga palju.
Üks Sinu endine meeskonnakaaslane meenutas kunagi, et tulid Eestisse oma autoga. Kas Sulle meenub mõni huvitav või kummaline lugu, mis selle pika teekonna jooksul juhtus?
Jah, tulin Eestisse oma autoga, aga ma ei sõitnud terve tee ise. Lasin auto platvormile panna ja Eestisse vedada. Kuna ma ei pidanud ise sõitma, siis mingeid põnevaid lugusid mul selle kohta pole. Kui ma ei eksi, siis lendasin Tallinnasse otse Rumeenia rahvuskoondise juurest.
Me teame Sind hea viskaja ja punktitoojana. Mis on Sinu arvates tähtsam, kas loomulik anne või raske töö saalis?
Usun, et selleks, et olla hea viskaja, pead olema vaimselt tugev. Sa pead mõistma, et sul tuleb nii häid kui ka halbu päevi, nii tõuse kui ka mõõnu ja et sa viskad rohkem mööda kui sisse. Kui sa tabad 40% visetest, siis see tähendab, et kuus viset kümnest viskad mööda. Noorena veetsin saalis pikki tunde ja usun, et neist oli kasu. Oma karjääri alguses viskasin suvel iga päev 500-800 kolmest.
Palun kirjelda, mis seisus on praegusel hetkel Rumeenia noortekorvpall. Teie naaberriik Serbia on väga tugev korvpallimaa. Kui palju olete nendega seotud, kas Rumeenia noormängijad lähevad näiteks Serbia korvpalliakadeemiatesse?
Rumeenia noortekorvpalli hetkeseis pole kõige parem, aga meil on palju mängijaid, kes lähevad USA-sse või Hispaaniasse. Hispaanias on võimalik mõne aastaga omandada kohaliku mängija staatus, mistõttu enamik meie välismaal mängivatest noorpalluritest on hetkel tegelikult hoopis Hispaanias.
Kui populaarne korvpall Rumeenias üldse on?
Korvpall on üsna populaarne, kuid jalgpall on muidugi number üks ja käsipall on hetkel number kaks, sest meil on Bukaresti Dinamo näol hea võistkond käsipalli Meistrite liigas. Seis on raske, aga korvpalli populaarsus kasvab, eriti Rumeenia põhjaosas, kus on hetkel Eurocupis hästi mängiv Cluj Napoca ja Oradea, kes tuli paar aastat tagasi FIBA Europe Cupis kolmandale kohale. Rumeenia põhjaosas on rohkem saale ja paremad võimalused, aga lõunaosas me veel alles ehitame neid.
Kas Sul oli unistusi, mis Sinu mängijakarjääri jooksul ei täitunud? Kui jah, siis millised?
Unistasin, et saan mängida NBA-s ja Barcelonas, kuna olen suur Barcelona fänn.
Oled karjääri jooksul mänginud ka Türgis ja Kreekas. Meil arvatakse, et Eesti inimesed ja kultuur on Türgi või Kreeka omadega võrreldes väga erinevad. Kas see on Sinu arvates nii ja mis on Sinu arvates kõige suuremad erinevused Põhja- ja Lõuna-Euroopa riikide vahel?
Arvan, et kõik riigid on erinevad. Ka Eesti ja Poola olid erinevad. Eesti, Kreeka, Türgi, Prantsusmaa – nad kõik pakkusid mingi uue kogemuse. Iga kogemus oli omal moel imeline ja õppisin kõikjal midagi uut. Mis puutub fännidesse, siis Kreekas ja Türgis on fännid muidugi palju häälekamad ja vahel ka agressiivsemad, aga igas riigis oli tore mängida. Samuti on eriline tunne, kui sinu vastas on sellise ajalooga klubi nagu seda on Panathinaikos, Olympiakos, Fenerbahce, Besiktas, Galatasaray või Efes. Lahe oli nendega mängida ja näha Euroopa tippe.
Millises Euroopa riigis on Sinu arvates kõige pöörasemad fännid? Millist rahvast saab – kas heas või halvas mõttes – kirjeldada pisut hullumeelsena või teistest väga erinevana?
Kõige pöörasemad fännid, kellega olen kunagi kokku puutunud, olid Treviso ja Veneetsia vahelistel mängudel, sest need kaks klubi olid suured rivaalid. See oli minu karjääri esimesel aastal Treviso Benettoniga. Atmosfäär enne mõlemat mängu oli imeline ja mängu jooksul võis juhtuda kõike. Fännid kogunesid seal saali mitmeid tunde enne mängu.
Kui palju ja milliseid eestikeelseid sõnu Sa mäletad?
Mäletan, kuidas öelda “aitäh” ja “tere”. Tundub, et ainult kaks sõna.

Palun nimeta oma lemmikmeeskond ja lemmikmängija Euroliigas. Miks nad Sulle meeldivad?
Nikola Mirotic ja Barcelona. Nagu juba ütlesin, olen suur Barcelona fänn ja mulle meeldib Mirotici mängustiil. Arvan, et tema mängustiil sarnaneb natuke minu omaga. Barcelona lihtsalt meeldib mulle. Alguses jälgisin Barcelona jalgpallitiimi, seejärel hakkasin jälgima ka korvpallimeeskonda.
Kas mäletad oma debüüti Euroliigas? Kui raske oli kohaneda Euroliiga taseme ja mängugraafikuga või polnud see nii raske, sest olid selleks ajaks juba mänginud Eurocupis ja VTB liigas?
Muidugi mäletan seda. See oli Ateena Olümpiahallis Panathinaikose vastu. Fännid laulsid “Horto Magikot” ja atmosfäär oli väga lahe. Mis puutub tasemesse, siis see polnud üleliia kõrgem, sest see on tõepoolest võrreldav Eurocupi ja VTB-ga, kus olin aasta varem mänginud Kaasani Unicsi ja Krasnodari Lokomotiiviga. Pigem äratasid aukartust klubide nimed nagu Panathinaikos.
Kas mäletad, milliste Euroliiga mängijate vastu oli Sul kõige raskem mängida ning miks?
Ma ei mänginud tema vastu Euroliigas, aga VTB liigas oli Derrick Brown, kes mängis Krasnodaris ja pärast liitus Efesiga. Ta oli uskumatu mängija, keda oli väga raske kaitses katta. Duško Savanovici oli samuti väga raske katta, kuigi ta oli juba oma karjääri hilises faasis, kui temaga Turowi ajal mängisin. Ta oli väga tark ja hea viskekäega mängija, keda ei saanud hetkekski tähelepanuta jätta. Kui olid meetri või poole jagu vales kohas või käed olid maas, siis karistas kohe ära. Justin Doellman oli ka suurepärane mängija, aga ta oli süsteemi osa. Arvan, et Eurocupis on isegi rohkem mängijaid, kes saavad rünnakul üks-üks mängida kui Euroliigas, kus kõik on keskendunud meeskonnamängule.
Kindlasti on Sul Kalev/Cramo ajast huvitavaid lugusid VTB Ühisliiga kohta, kuna seal tuli teha pikki reise Venemaale. Kas saaksid mõnda sellist lugu meiega jagada?
Kaleviga tegime väga palju pikki reise. Mäletan ühte lahedat lugu, kus meid ootas ees mäng Peterburis, aga ma tundsin ennast väga kehvasti. Siis Priit (Lehismets) või Tanel (Sokk), ma ei mäleta kumb neist, andis mulle pipraviina. Ütlesid, et see teeb su kõhu terveks ja tunned ennast paremini. Võtsin paar pitsi ja siis nad saatsid mu magama. See oli huvitav kogemus. Krasnojarski reis oli muidugi hull, sest see oli nagu reis maailma lõppu. Läksime sinna ainult ühe mängu pärast ja nii pika sõidu järel oli raske mängida. Eurocupis oli meil pikk reis Makedooniasse, kus mängisime Skopje MZT-ga ja kaotasime. Aga muidu olid need sõidud lõbusad. Mäletan, et Haifas tegime väga hea mängu ja VTB liigas alistasime Kaasani Unicsi.
Kas Sul on mõni nõuanne Eesti noortele korvpalluritele, kuidas leida enesekindlus visata võidukorv, kui oled enne seda kümme viset mööda visanud?
See pole tegelikult kuigi raske, aga pead olema pühendunud ja pidevalt enda kallal tööd tegema. Sa pead olema professionaal, kes teab, mida teha ja mida mitte. Kui kuulad oma treenereid ja näed vaeva, et areneda nii füüsiliselt kui ka vaimselt, siis saadki paremaks. Kui sa tõesti tahad paremaks saada, siis leiad viisi, kuidas seda teha.
Mis seisus Sinu kui kõrvaltvaataja hinnangul on Eesti korvpall praegusel hetkel?
Arvan, et üldjoontes on Eesti korvpall heal tasemel. Paljud noored mängijad lähevad varakult välismaale ja mängivad erinevates välisliigades või ülikoolides. Minule meeldib vaadata, kuidas Eesti korvpall areneb. Ma olin tegelikult pärast Zgorzeleci Turowis veedetut aastat lähedal Kalev/Cramoga taasliitumisele. Ma igatsesin Kalev/Cramot ja olin Tallinnasse armunud. See on imetore koht, kus mängida. Ühel päeval tuleme naisega kindlasti lihtsalt turistidena Tallinnasse tagasi.




