Close

INTERVJUU | Eestisse naasev Brandis Raley-Ross: usun, et Kotsar saab oma NBA võimaluse päris varsti

-Brandis Raley-Ross | Foto: Siim Semiskar

Brandis Raley-Ross on nimi, mis tõenäoliselt Eesti korvpallisõpradele tutvustamist ei vaja. Hooajaks 2011/12 otse South Carolina ülikoolist Tallinna Kalevi meeskonnaga liitunud praeguseks 35-aastaseks saanud mängumees esindas hiljem veel väga edukalt kolmel korral Rakvere Tarvast (2012/13, 2014/15 ja 2015/16), proovis kätt BC Kalev/Cramos (2015/16) ning naasis lõpuks Tallinna Kalev/TLÜ meeskonda (2020/21).

Korvpall24 võttis 190 cm pikkuse tagamängijaga ühendust, et uurida, millega ta momendil tegeleb ning kas ta hoiab endiselt silma peal ka Eesti korvpallis toimuval. Lisaks pikale intervjuule saime Raley-Rossilt teada, et ta plaanib jaanuaris Eestisse naasta, et tuua siia treenima ja mängima Ameerika ja Aasia korvpallureid, kes võiksid ennast siinsete klubide huviorbiiti pallida. South Carolina vilistlaselt Brandiselt küsisime ka koolivenna Maik-Kalev Kotsari kohta, et kas meie mehel on Raley-Rossi hinnangul talenti, et mingil hetkel NBA-sse jõuda?

Muhedas intervjuus rääkis Raley-Ross veel muuhulgas üksipulgi lahti, mida ta Eestis mängides igalt teda juhendanud treenerilt positiivset kaasa sai ning tänu kellele toimus tema täielik avanemine ja tuli teadmine, et ta on suuteline pikalt profikorvpalli mängima. Lisaks toob Brandis välja kolm kõige kõvemat mängumeest, kelle vastu on ta ennast proovile panna saanud ning toob välja ühe Eesti treeneri, kelle juhendatud tiimid olid tema arvates kõige keerulisemad vastaste jaoks lahti murda.

Millega Sa praegu igapäevaselt tegeled?

Praegu valmistun Aasias ja Hongkongis hooaja teiseks pooleks, mis kestab veebruari keskpaigast aprillini. Kuna hetkel on paus, siis olen kodus, et perekonda külastada.

Sa ütlesid, et tuled järgmise aasta jaanuaris Eestisse. Mis sind Eestisse tagasi toob?

Tulin Aasias olles mõttele pakkuda sealsetele mängijatele võimalust treenida ja mängida koos Euroopa võistkondadega. Valik langes Eesti kasuks, sest tean Eestis paljusid treenereid ja muid korvpalliinimesi ja olen ka varem aidanud mitmeid kutte Eestisse mängima. 3.-12. jaanuaril viime Aasia ja Ameerika mängijatega läbi treeninguid ja mängime sõpruskohtumisi. Loodetavasti saavad mõned neist ka võimaluse ennast kohalike klubide eest tõestada. Usun, et meil on neli-viis mängijat, kes võiksid Eesti võistkondadele huvi pakkuda. Eriti nendele, kes tahavad sekkuda võitlusesse play-off‘i kohtade eest.

Mida mäletad Eestis veedetud aastatest? Kes olid Sinu meeldejäävaimad meeskonnakaaslased Eestis?

Eestis oli karjääri algusaastatel vinge mängida. Suutsin Tallinna Kalevi, Rakvere Tarva ja Kalev/Cramo ridades ennast pildile mängida. Samuti tegin selle aja jooksul kaasa mitmeid ägedaid mänge ja play-off-seeriaid. Mul on Eestis olnud palju häid meeskonnakaaslasi ja ma ei taha kedagi kõrvale jätta, aga esimestena tulevad pähe Kaido Saks, Sten Sokk, Renato Lindmets, lätlane Juris Umbraško, Reinar Hallik, Raido Roos ja Karl Johan Lips.

Eesti fännid teavad Sind kui head suhtlejat nii korvpalliväljakul kui ka väljaspool platsi. Mis teeb Eesti korvpallifännid Sinu jaoks eriliseks?

Nad toetavad oma võistkonda kirglikult. Olgu võit või kaotus, fännid alati toetasid omasid, eriti Rakvere Tarvas. Seal olid parimad fännid. Ma naudin fännide ees mängimist väga, isegi võõrsilmängude ajal vastasmeeskonna fännide ees. Play-off-seeriad olid võitluslikud ning mulle meeldis mängude kodus-võõrsil formaat, mis näitas, milline õhkkond kummagi võistkonna saalis valitseb.

Kui palju oled Eestist lahkumise järel siinsel liigal silma peal hoidnud?

Ma hoian Eesti liigal alati silma peal. Viimaste aastate jooksul olen aidanud mitmel nooremal mängijal Eestis karjääri alustada. Samuti meeldib mulle jälgida Eesti noormängijaid ja naismängijaid. Paljud NCAA ülikoolid küsivad minult Euroopa mängijate kohta ja ma suunan nad tihti Eesti poole, kuna siin on palju andekaid mängijaid.

Milline Eesti treener on Sind kõige rohkem mõjutanud?

Nad kõik on mõjutanud minu korvpalli IQ-d ja mängustiili. Indrek Reinbok oli minu treener, kui ma olin alles algaja ja ta õpetas mulle palju distsipliini ja mängijana oma keha eest hoolitsemise kohta. Ühtlasi oli ta üks esimesi treenereid, kes andis mulle enesekindlust mängida pingevabalt ja mitte muretseda vigade pärast.

Kalle Klandorf õpetas mulle suhtlemise tähtsust. Ma vaatasin ja õppisin, kuidas ta suhtles mängijate, abitreenerite, fännide ja klubi ülejäänud juhtkonnaga. Tal tuli see hästi välja.

Alar Varrakul oli samuti oluline roll. Mul ei läinud Cramos nii hästi, kui ma oleks lootnud, aga Varrak õpetas mulle, et pean mängijana olema kohanemisvõimelisem. Pean õppima mängima koos teiste heade mängijatega ja mõnikord ohverdama isikliku edu meeskonna edu nimel. Cramos mängimise kogemus aitas mind hiljem kõrgemal tasemel Euroopas ja Aasias, sest ma teadsin, kuidas teiste heade mängijatega koos mängida tuleb.

Martin Müürsepalt sain palju teadmisi pika mängijakarjääri kohta ja tema kogemustest NBA-s ja Euroopas. Meie hooaeg polnud vigastuste ja COVID-i tõttu just kõige parem, kuid mulle meeldiks väga, kui ta saaks uue võimaluse mõne tugevama meeskonnaga. Ma usun, et iga mängija peaks karjääri jooksul sellist tüüpi treeneri juures mängima.

Minu lemmiktreener oli aga Andres Sõber! Arvan, et see ei olnud ka eriline üllatus. Ta mõistis minu kirge korvpalli vastu kõige paremini. Mäletan hästi meie ühiseid lõuna- ja õhtusööke. Ta ei kutsunud mind Brandiseks, vaid kutsus mind NBA mängijate järgi nagu Kobe, Kyrie Irving või James Harden. Ta oli treener, kes vaatas mulle otsa ja ütles: “Ma tahan, et sa mängiksid NBA stiilis ja tahan, et sa lõbustaksid Eesti rahvast.” Tagantjärele mõeldes võib olla, et mõnele mu meeskonnakaaslasele ei meeldinud mõnikord minuga koos mängida, aga ma tegin ainult seda, mida treener nõudis. Ta avas mu kujutlusvõime ja lubas mul näidata, milleks ma väljakul võimeline olen. Treenerilt sellise tegutsemisvabaduse saamine on suur privileeg. Kui sul see ükskord käes on, siis tekib soov rohkem tööd teha ja iga hinna eest võita. Pärast Sõbra käe all mängimist hakkasid mitmed tugevad klubid minu vastu huvi tundma ja sain suve jooksul ka mõned NBA treeningud kaasa teha. See kogemus aitas mul mõista, et mind võib oodata pikk korvpallikarjäär.

Palun jaga Eesti noortele korvpalluritele soovitusi, kuidas vältida vigastusi.

Olulisim märksõna on distsipliin. Sa pead jälgima oma söömist ja und ning oma keha eest hästi hoolitsema. Sa pead hoolitsema oma keha eest nii, nagu see oleks kõige kallim asi maailmas. Tee korralikult trenni ja naudi tehtud töö tulemusi. Pärast iga hooaega pöörduge kindlasti arsti poole, et kontrollida oma keha ja tervist. Koostage plaan, kuidas taastuda nii hooaja jooksul kui ka hooaja järel. Mängijad, kellele meeldib pidutseda, palun tehke seda mõõdukalt. Lõbutsemises pole midagi halba, aga ärge laske sellel oma tervist kahjustada. Jooge palju vett ja toituge tervislikult.

Kes on parim korvpallur, kelle vastu Sa kunagi mänginud oled ja miks?

NCAA-s – Stephen Curry. Juba sel ajal oli näha, kui enesekindel ta oli. Mäletan, et vaatasin statistikalehte ja nägin, et ta sooritas 13 kaugviset. 2009. aastal oli see ennekuulmatu. On hämmastav näha, kuidas korvpall tema pärast muutunud on.

Euroopas – Dimitris Diamantidis Ateena Panathinaikosest. Tal olid väga pikad käed ja ta oli väga tark mängujuht, kes dikteeris mängu nii oma söötude kui ka häälega. Ta võis anda 15 resultatiivset söötu ilma ühegi pallikaotuseta ja juhendas oma meeskonnakaaslasi, kuidas meie vastu mängida. Ta hämmastas mind, sest ta polnud kiire ega atleetlik, vaid lihtsalt väga tark ja ta mõistis, kuidas oma keha kõige paremini kasutada.

NBA G Liigas – Dejounte Murray, praegune Atlanta Hawksi tagamängija. Lihtsalt vaadake, kuidas ta NBA-s mängib ja kujutage ette, et peate teda katma. Teda oli üliraske katta. Ma tegin tema vastu 15 mänguminutiga vead peaaegu täis.

Kas Sa suhtled endiselt kunagiste meeskonnakaaslastega Eestist ja kui jah, siis kellega?

Muidugi suhtlen. Võib-olla mitte väga palju, aga sünnipäeva või mõne uue ja ägeda võimaluse saamise puhul õnnitleme üksteist ikka. Rohkem räägin sõpradega, kellest on saanud treenerid. Arutame omavahel korvpalliga seotud ideid. Hiljuti olen olnud kontaktis Reinar Halliku ja Juris Umbraškoga.

Kas mäletad, kelle vastu oli eestlastest kõige raskem mängida? Mis tegi nende vastu mängimise nii raskeks?

Tartu Ülikooli meeskonnad, keda juhendas Gert Kullamäe. Need olid väga kõvad ja kõrge IQ-ga meeskonnad. Nad olid väga füüsilised ja mängisid kõvasti. Tol aastal, kui nad tulid meistriks, mängisime me nendega poolfinaalseerias.

Viimastel aastatel on üha rohkem Eesti korvpallureid siirdunud mängima USA ülikoolidesse. Kas oled mõnega neist kohtunud?

Muidugi, olen näiteks kokku saanud Johannes Kirsipuu ja Marten Maidega.

Sa oled South Carolina kolledži vilistlane. Kui palju oled Sa jälginud Maik-Kalev Kotsari karjääri läbi nelja aasta South Carolinast, siis Saksamaale ja sealt Euroliigasse?

Loomulikult hakkasin teda kohe siis jälgima, kui ta USC-le (University of South Carolina – toim.) ennast ära lubas. Ta on vaieldamatult mu lemmik Eesti korvpallur, keda vaadata. Mäletan, et kohtusin temaga esmakordselt, kui ta mingil hetkel tegi trenni koos BC Kalev/Cramoga. Ma vist siis ütlesin talle ka, et ta ikka South Carolinaga liituks (Naerab.). Tean ise USC-s mänginuna, et see on väga kõrge kolledžitase, kus mängida ning ta oli tiimiga ka väga edukas, kui jõudis korra final four‘i välja (Kotsari debüüthooajal 2016/17 – toim.).

Mis arvad, kas Kotsar saab millalgi ka võimaluse NBA-s ennast proovile panna või sobib ta Sinu hinnangul pigem paremini Euroopa korvpalli?

Usun, et ta saab oma NBA võimaluse päris varsti. Tal läheb Euroliigas hästi ning on oma klubi oluline lüli. Kui tal tekib võimalus NBA-st garanteeritud leping saada, siis ta peaks seda võimalust täiel rinnal kasutama.

Viimastel aastatel on ka üha rohkem eurooplasi jõudnud NBA-sse. Kas arvad, et Euroopa võib tulevikus USA-le korvpallis järele jõuda?

Euroopa on kindlasti USA-le juba järele jõudmas. Vaadake kasvõi viimaste aastate NBA MVP-sid – Giannis (Antetokounmpo) kaks korda ja (Nikola) Jokic kaks korda. Samuti on järgmise aasta NBA drafti eeldatav esimene valik (Victor) Wembanyama Prantsusmaalt. Igal aastal tuleb Euroopast põlvkonna jagu tulevikulootusi. Rääkimata (Luka) Doncicist, kes mängib ilmselt paremini kui keegi teine maailmas.

-Brandis Raley-Ross | Foto: Siim Semiskar

Kui palju ja milliseid eestikeelseid sõnu Sa mäletad?

Neid on palju, aga ma pole kindel, kuidas neid kirjutada. Need, kes mind tunnevad, need teavad, et ma üritan kasvõi natukene eesti keeles rääkida.

Palun räägi mõni naljakas või meeldejääv lugu seoses Cramo VTB Ühisliiga mängudega.

Mulle meenuvad kohe Venemaa äärmiselt külmad areenid. Samuti tuleb meelde üks reis, kus lennukit tuli tund aega enne väljalendu jääst vabastada. Siis mäletan, et mängisime Moskvas CSKA-ga ja poolajaks oli seis tasavägine. Nende treener oli vihane ja ärritunud ning poolajal oli kuulda, kuidas ta karjus. Teisel poolajal tuli Aaron Jackson minu juurde ja ütles: “Okei, me võidame kolmanda ja neljanda veerandaja ning ülejäänud mängu jooksul teie kasuks enam ei vilistata.” Nii ka läks.

Mis on kõige erilisem kingitus, mille Eesti korvpallifännilt saanud oled?

Sain kingitusi paljudelt headelt fännidelt. Kõige erilisem võis olla pildikogu, mille pani kokku üks noor fänn. Me käisime tema sünnipäeval ja ta oli väga tänulik.

Kas Sinu vend Corey mängib endiselt korvpalli?

Ta on hetkel Egiptuses ja tal läheb väga hästi.

Kes on Sinu lemmik Euroopa mängija NBA-s ja miks?

Luka Doncic! Nägin teda, kui ta veel enne NBA-d Madridi Realis mängis. Mäletan, kuidas mõtlesin, et see tüüp on ebareaalne nii noore mängija kohta. Hämmastav on teda nüüd ühe NBA parimana näha.

Kas Sa korraldad endiselt oma Immaculate treeninglaagrit? Kui paljud noored korvpallurid sellest igal aastal osa võtavad?

Sajad noored mängijad igast maailma otsast. Kui ma sellega kunagi alustasin, siis oli põhiline idee treening ja arendamine. Aga nüüd, kus olen rohkem mööda maailma reisinud, näen, et mängijad ja nende pered vajavad kõige enam juhtimist ja platvormi, mis aitaks nende karjääri edendada. Immaculate Sports üritab aidata just sellega. Loodetavasti suudame luua võistkonna, mille mängijad saavad reisida ja näidata ennast üle maailma. Kuna korvpall muutub üha globaalsemaks, siis on aeg lasta mängul laiendada, kohaneda ja kasvada.

scroll to top