TalTech/Nordaidi naiskond on alustanud Balti liiga hooaega suurepäraselt (hetkel jagatakse seitsme võidu ja kolme kaotusega neljandat kohta – toim.) ning tiimi üheks liidriks on kerkinud 16-aastane tagamängija Kristel Rattasepp. Kõigis kümnes senipeetud põhiturniiri kohtumises väljakul käinud Rattasepp on toonud naiskonna eest keskmiselt 28 mänguminutiga 13,4 punkti, 2,1 lauapalli ja 2,6 korvisöötu.
Korvpall24 vestles Tallinna Arte Gümnaasiumi 11. klassis õppiva Rattasepaga pikemalt pärast Audentese spordikeskuses toimunud naiste karikavõistluste avamängu, kus TalTech/Nordaid alistas napilt 68:67 Audentese Spordiklubi (Rattasepp viskas tolles mängus 27 minutiga neli punkti – toim.). Kusjuures kogu kohtumise kaare tagant eksinud Rattasepp tabas 6,7 sekundit enne mängu lõppu oma ainsa kolmese, mis aitas ka TalTechi naiskonna lõpuks võidule.
Intervjuus tuleb muuhulgas juttu sellest võiduviskest, naiskonna heast hooaja algusest, enda õnnestumistest, praegustest treeneritest, tiitlivõitudest ning valikutest õpingute ja korvpallurikarjääri vahel. Küsisime tol momendil neiu käest ka ootusi seoses naiste rahvuskoondisega, kuid intervjuu avaldamise hetkeks said esimesed eesmärgid juba täidetud, kui EM-valikmängus Kreeka vastu tegi Rattasepp debüüdi (21 minutit, 6 punkti ja 4 söötu) ning käis platsil ka teises kohtumises Portugaliga (24,5 minutit, 3 punkti ja 4 lauapalli).
Kristel, alustuseks – mis juhtus, et esiliigavõistkonna vastu nii nugade peale see lõpp läks?
Meil oli üks põhimängija puudu Annika (Kösteri) näol, kes on üks tähtis osa meie võistkonnast. Tempot ja sellist agressiivsust polnud, mida tavaliselt mängus ikka näitame. Me ei mänginud pigem oma mängu ka, kiirusest ning agressiivsusest jäi selgelt puudu.
Milline on häälestus selliseks mänguks, kus vastasele videoanalüüsi ilmselt väga teha ei saa?
Skautingut ei teinudki, aga see ei tähendanud, et oleks võtnud seda mängu kuidagi teisiti. Vastast me kuidagi ei ala- ega ülehinnanud, tahtsime lihtsalt oma mängu mängida ja treenerid lootsid agressiivsusele.
Tabasid lõpus väga olulise võidukolmese, kuigi eelnevalt olid kõik kaugvisked mööda läinud. Mis Sa enne seda viset mõtlesid? (Rattasepp eksis enne kõigil üheksal viskel – toim.)
Vaba koht tekkis, siis viskasin. Vahet pole, et enne kõik visked mööda läksid. Eks kunagi pidi sisse minema ja nagu öeldakse, siis 100% visetest, mida sa ei viska, läheb mööda.
TalTechil tänavusel aastal Eestis ilmselt vastast ei leidu. Kuidas suhtud sellesse, kas on nukker ka, et nii on?
Pigem on, sest Eesti naiste korvpallis võiks veel võistkondi olla, aga mängijaid pole kahjuks kusagilt võtta. Kui võrrelda nüüd Lätiga, siis neil on kõvasti rohkem võistkondi ja mängijaid. Noored mängijad ei saa kahjuks väga kogemusi juurde, sest tüdrukuid ei ole peale tulemas.
Hooaega olete Balti liigas hästi alustanud. Kuidas ise naiskonna esitustega rahul oled?
Päris hästi on tõesti seni läinud, mõned mängud on olnud jällegi raskemad, just sellepärast, et me ei mängi oma agressiivset mängu. See muudab tihtipeale meid väljakul uniseks, aga muidu suures plaanis on kõik hästi ja iga võit annab motivatsiooni juurde, et tööd edasi teha.
Oled sel hooajal naiskonna üks resultatiivsemaid ning üks liidritest. Kuidas ise hindad enda head algust?
Pigem olen rahul, aga alati saaks paremini. Tööd on vaja palju teha ja tegelikult midagi niisama ka pole tulnud, sest treenerid on teinud meiega kõvasti tööd, mille üle olen neile väga tänulik. Eks see on tulnud ka kogemuse pealt, et nüüd teisel hooajal Balti liigas tunnen veidi rohkem vastaseid.
Kuidas Sul alles gümnaasiumiõpilasena Eesti mõistes professionaalset kossuasja ajades muud vaba aega on? Kumb esikohal praegu on, kas kool või korvpallurikarjäär?
Ega väga palju vaba aega polegi. Aga kool ning karjäär on mul võrdsel kohal, sest ükskord kui mängijakarjäär läbi saab, siis tuleb mõelda, mida eluga edasi teha.
Mängid kahe eri võistkonna eest, kui lisaks Balti liigale toimetad ka U19 meistrivõistlustel (Audentese Spordiklubi/Siili PK eest – toim.). Kui keeruline on ennast nende kahe võistkonna vahel jagada?
Siilis on meil pigem selline kokkusaamise rõõm, sest tasemevahe Balti liigaga on nii erinev, et neid kahte omavahel on väga raske võrrelda. Eriti raske on neid mänge paigutada TalTechi graafiku vahele, mis tähendab, et jällegi paar vaba päeva läheb sellepärast kaduma.
Kui palju pikad bussireisid Lätti ja Leetu mõjutavad?
Tavaliselt me läheme päev varem mängupaika kohale, mis tähendab, et mängupäevaks oleme värsked. Aga muidugi bussiga käies väsimus tuleb peale, kuid sellega tuleb kuidagi hakkama saada.
Kas vahepeal vaimselt või füüsiliselt raske pole või noormängijana naudid protsessi täiega?
Ikka naudin, neid raskeid perioode tekib küll, aga nendest saab kergelt üle.
Kui erinevad või sarnased on TalTechi hispaanlasest peatreeneri Sergio Rico Cubeiro ja U19 võistkonna juhendaja Maia Dorbeku mängujoonis ning nõudmised treeningutel ja mängudes?
Need on ikka väga erinevad. Hispaanlasest peatreeneril on olemas oma nägemus korvpallist ja ta üritab meilegi seda kogu aeg mainida, et mängiksime veidi teistmoodi. Treener Maiaga polegi meil taktikaliselt midagi erilist olnud, ta on lasknud meil pigem vabamalt mängida.
Milline mängija Sa enda hinnangul oled? Millised on plussid ja miinused?
Hetkel olen mängujuhi positsioonil. Kui Marie Anette Sepp lahkus eelmise hooaja lõpus Ameerikasse mängima, siis ta oli mulle treeningutel üks eeskuju, kellelt sai sellel positsioonil kõvasti juurde õppida. Nüüd peab kuidagi ise hakkama saama, varasemaid kogemusi kasutama või lootma tulevastele oskustele, mis tulevad ajaga.
Mis vajaks veel lihvimist, millega ise rahul ei ole?
Arvan, et rünnakute ülesvõtmise, mängulugemise ja viskega peaks veel tööd tegema, nagu tänane protsent näitas (Muigab.).
Sul on ka noortekoondistest kogemust päris hulganisti. Kui palju see kasuks tuleb?
Mängud teiste riikide paremate vastu on mulle andnud ikka väga palju kogemust juurde.

Kui palju ootad naiste rahvusnaiskonna kutset ja millal see hetk võiks juhtuda? (Intervjuu tegemise hetkel polnud veel rahvusnaiskonna kandidaadid avaldatud ja saime sellest teada usutluse käigus – toim.)
Muidugi tahan rahvusnaiskonda saada, jällegi saab kogemusi juurde ning treenida mängijatega, kes on juba tegijad. Nüüd algavas koondise treeninglaagris pole eriti tagamängijaid, sest osad ei pääsenud välismaalt tulema, seega olen igatahes sinna kutse saanud ning olen minemas. (Nagu sissejuhatuses ka kirjutasime, siis Rattasepp oli kohe oma esimestes rahvusnaiskonna mängudes üsna suures rollis – toim.)
Kas rahvusnaiskonna peatreener Kaspars Majenieks on ka Sinuga vestelnud?
Teinekord pärast mänge on peatreener käinud rääkimas. Küll mitte individuaalselt, aga üldiselt naiskonna juures küll.
Mis Su enda eesmärgid korvpallurina on?
Ma lõpetan kõigepealt Eestis gümnaasiumi ära ja siis vaatab edasi, mis saab. Muidu võiks küll välismaa poole vaadata, aga seda siis, kui õige aeg käes on.
Kui palju lähedased ja sõbrad Sind eesmärkide täitmisel toetavad?
Pere on mul kõige suurem toetaja ja kõik teised samuti toetavad ning aitavad alati.
Oled 2005. aastal sündinud, aga võitnud juba päris palju tiitleid, alustades Eesti meistritiitlite ja lõpetades rahvusvaheliste turniiride võitudega. Milline neist on Sulle kõige eredamalt meelde jäänud?
Rahvusvahelistest turniiridest ilmselt see, kui käisime oma Siili võistkonnaga mängimas Austrias United World Games’il (noorte maailmamängud – toim.), kus olid erinevate riikide võistkonnad koos (mängiti võistkondadega Ameerikast, Austriast, Luksemburgist ja Ungarist – toim.) ja võtsime turniirivõidu seal (finaalis alistati Ameerika võistkond 35:14 – toim.). Võistkonnana oli see ka suurim ettevõtmine, mis jäi niimoodi eredalt meelde. Eesti tiitlitest ilmselt eelmise hooaja naiste tiitel (finaalseerias alistati 3-0 Tallinna Ülikooli naiskond – toim.), sest TalTechi naiskond siis loodi ja esimesel hooajal tiitel võita oli vägev.
Mis eesmärgid teil sel aastal TalTechiga on?
Balti liigas tahame kindlasti play-off‘i pääseda, praegu liigume sellel kursil ning Eestis oleks ka hea võita kõik tiitlid, mida pakutakse.
Mis Sa ise veel saavutada tahaksid, mida saavutanud ei ole?
Niimoodi ei oska kohe öelda, aga eelkõige areneda kõrgemale.
Kui palju muu maailma naiste korvpalli jälgid? Kes sealt Sinu eeskuju või mõni huvitavam võistkond on?
Eks ma mingil määral ikka vaatan, aga mitte just nii, et vaatan kindlat võistkonda. Mulle endale meeldib Ameerikas mängiv Kelsey Plum (selle hooaja WNBA meister naiskonnaga Las Vegas Aces, WNBA All-Star mängu MVP ning maailmameister USA koondise ridades – toim.), sest tema puhul meeldib mulle eriti ta mänguviis.




