Viimsi/Sportlandi abitreeneri toolil istub tänavusel hooajal üks turske ja jõuline ukrainlane nimega Dmytro Kolomyichenko. Mehe ülesandeks sel hooajal on olla esiliigatiimi peatreenerina vahelüli duubelrivistuse ja kõrgliigameeskonna vahel, et noored kossumehed saaksid arengu kõrval ka võimaluse kõrgliigaõhku nuusutada.
Korvpall24 uuris pärast oktoobri esimeses pooles Viimsis peetud kohtumist Tartu Ülikool/Maks & Mooritsaga kirglikult Euroopa korvpalli fännilt Kolomyichenkolt, kuidas ta Viimsisse sattus ning milline kogemus tal varasemalt on olnud.
Loomulikult läks jutt ka Ukrainas toimuva sõja peale ning mees rääkis, et ka tema esimene valik oli oma riigi eest võitlema minna, aga sõjakomissariaadist saadeti ta koguni kahel korral tagasi, kuna arvati, et kolme lapse isana on ta praegusel hetkel väärtuslikum oma pere eest hoolitsedes kui rindel.
Kas Sa tulid Viimsisse sõja puhkemise pärast või Sind otsiti ja oodati juba varem?
Ma ütleks, et erinevate põhjuste kokkulangemine tõi mind Viimsisse. Esiteks muidugi sõda mõjutas minu valikuid, kuigi olin juba päris mitu aastat mõelnud nagunii Ukrainast välja tööle minna, et ennast proovile panna. Tahtsin ennast just kusagil mujal Euroopas proovile panna ja seepärast käisin FIBA koolitustel ning arendasin ennast treenerina edasi. Seal olles hakkasin ka oma inglise keele oskusega tööd tegema, et saada kõigest aru ning olla Euroopa tasemel arvestatav treener. Eks millalgi soovin seda kogemust ka Ukrainasse tagasi viia, kuid see peab praegu ootama.
Kui kaua Sa Ukrainas enne treenerina töötasid?
Väga palju aastaid töötasin enne siiatulekut just Ukrainas. Olin enne sõda ühe korvpalliakadeemia peatreener ja osalise ajaga aitasin ka meistriliigameeskondi. Suvel olin Ukraina naistekoondise abitreener. Olen olnud kolm aastat Ukraina U16 meeskonna peatreener ning viimasel aastal enne sõda tahtsin käima saada ka enda korvpalliakadeemiat. Selle projektiga saan loodetavasti kunagi täie tõsidusega edasi minna.
Kuidas Su enda pallurikarjäär enne treeneriks hakkamist läks?
Ma suur talent kahjuks polnud. Lapsena olin selline keskmine, kellele lihtsalt meeldis lõbu pärast trennis käia. Minus nähti mingit talenti, olin U16 ja U18 Ukraina koondistes. Sain siiski ise umbes 21-22-aastaselt aru, et tippkorvpallurina mul tulevikku pole ning 22-aastaselt hakkasin tegutsema selle nimel, et minust saaks hea treener.
Mis on Sinu kohustused Viimsi tiimi juures?
Esmalt ma pean Viimsit kiitma, et siin on nii head tingimused ja ülimõnus atmosfäär. Kogu meeskond on väga professionaalne. Selline suhtumine mulle sobib ja kiidan neid selle eest. Olen otseselt peatreeneri abi meistriliigas ning esiliiga meeskonna peatreener. Minu vastutada on noorte talentide arendamine ja nende toomine põhimeeskonna juurde. Võtan absoluutselt igast treeningust osa ning vastutan ka iga mängija isiklike oskuste arendamise eest nii meistriliigas kui ka esiliigas.
Nimeta kolm parimat tulevikutalenti Viimsis?
Kindlasti Jorgen Rikberg (190 cm, 20-aastane), Birk Birger Arop (209 cm, 17-aastane) – tema lagi võiks väga kõrgel olla – ja Artur Sarap (194 cm, 15-aastane) nii teise- kui ka esiliiga meeskonnast. Viimane võiks millalgi isegi hakata meistriliiga tiimi poole vaatama.
Sa oled ise ka silmnähtavalt jõuline kuju. Räägi enda jõunäitajatest.
Mul praegu pole eriti üldse vaba aega, et ise trennis käia. Mul on kolm last ja nad võtavad peaaegu kogu aja. Kui vähegi aega saan, siis jooksen, teen kätekõverdusi ning ujun. Noorema aja rekorditest võin välja tuua rinnalt surumise, kus mu parim seeria oli 2 x 140 kg.
Kus Sa näed ennast lähiaastatel mängijaid treenimas?
Esmajoones jään muidugi siia ja soovin endast parima anda kogu tiimile. Ma kahjuks ei arva, et sõda ruttu lõppeb, seega ma ei lähe siit niipea kuhugi. Seda ei saa muidugi ütlemata jätta, et olen oma riigi patrioot. Kusjuures käisin ka kaks korda sõja puhkedes sõjakomissariaadis enda abi pakkumas, aga sealt saadeti mind tagasi. Öeldi, et ka minu aeg võib kunagi tulla, aga kuna mul on kolm last, siis on vaja ennekõike nende juures olla, mitte rindel.
Kuhu Sa soovid, et Su tiivad kannaks treenerina?
Eelistan kindlasti Euroopa korvpalli näiteks NBA-le. Euroopas võetakse korvpalli tõsisemalt ja see näeb rohkem tõsise töö moodi välja, mitte kui lõbu ja kõva show. Mulle selline suhtumine sobib rohkem. Võtan sporti väga tõsiselt, minu jaoks seal liiga palju lõbu pole. 1990-ndate NBA meeldis mulle rohkem. Siis oli see nagu meeste võitlus, mitte nagu lõbu pärast mängimine, milleks see muutunud on.




