Paljudel kohalikel kaitsespetsialistidel on juba mõnda aega olnud rahutu unega öid, kuna TalTech/Optibet tõi algavaks hooajaks Eestisse tagasi 26-aastase lätlasest snaipri Kristaps Gluditise. 190 cm pikkuse tagamehe viskekontserdid on kindlasti meeles ka paljudel siinsetel korvpallisõpradel, kuna lätlane kerkis hooajal 2020/21 Rakvere Tarva särgis kohaliku liiga üheks parimaks ründemängijaks.
Paf Eesti-Läti korvpalliliigas tol hooajal Tarva särgis keskmiselt 32,7 minutiga 16,2 punkti, 2,4 lauapalli, 3,4 resultatiivset söötu ja 1,7 vaheltlõiget kogunud Gluditis tõusis eriti hoogu Eesti meistrivõistluste play-off‘is, kus ta sai kümne kohtumisega kirja keskmiselt 36,4 minutit, 18,9 punkti, 2,9 lauapalli ja 3,3 söötu.
Nende numbrite pealt liikus Gluditis eelmiseks hooajaks Leedu kõrgliigaklubisse Pasvalyse Pieno Žvaigždes, kus tema keskmised näitajad olid siin näidatuga võrreldes oluliselt madalamad: 17,1 minutit ja 6,2 punkti. Korvpall24 portaalile antud intervjuus arutasimegi lätlasega, mis Leedus juhtus, et hooaeg kahvatuks jäi, miks valis ta uueks mängupaigaks just TalTechi ning kes tehnikaülikooli noortest talle senise lühikese ajaga juba kõige rohkem muljet on suutnud avaldada.
Korvpall on toonud Sind tagasi Eestisse. Kuidas mäletad oma aega Rakveres ja mille tõttu siin nii hea 2020/21 hooaja tegid?
Kindlasti ma nautisin seda, meil oli poistega väga hea hooaeg. Olime igas mängus underdog‘id ja mitte keegi ei oodanud, et jõuame Eesti liigas poolfinaali. Kahjuks pronksiseeria küll kaotasime. Lõppude lõpuks arvan, et hooaeg oli positiivne ja ma mängisin hästi. Treeneri usaldus pani mind ennast väljakul hästi tundma.
Miks valisid sel hooajal just TalTechi?
Noh, praegustel aegadel on üleüldse raske tööd leida, nii et kaalusime koos agendiga kõiki variante. Tundsime, et siinse treeneri (Alar Varrak – toim.) stiil oli see, mida tahtsin ja sellepärast ma nii valisin.
Eelmise hooaja mängisid Leedu kõrgliigas Pasvalyse Pieno Žvaigždesi meeskonnas. Kuidas seda hooaega enda vaatest hindad, arvestades just taseme tõusu ja enda rolli muutumist?
See oli vaimselt väga raske hooaeg. Esiteks jõudsin Leetu murtud käega ning hooaja vältel oli palju teisi vigastusi. Korvpall on seal palju füüsilisem, kui igal pool mujal, kus olen mänginud. Ja see oli kindlasti raske. Hispaanias oli mäng palju kiirem, aga mitte nii füüsiline ja siin (Eesti-Läti liigas – toim.) on ka teistmoodi. Need olid suurimad probleemid. Vigastustega toimetulemisele lisaks sain ka vähem mänguminuteid ning ei leidnud oma rütmi. Üleüldse oli kogu hooaja vältel suuri raskusi.
Kuidas võrdleksid Eesti-Läti liiga ja Leedu kõrgliiga taseme vahet? Kui palju me Leedust maha jääme?
Arvan, et oskuste poolest polegi see väga erinev, kõige suurem vahe ongi mängu füüsilisuses. Leedukad teevad seda lapsest saati ja nad kasvavad niimoodi üles ning nad ka mängivad nii. Jah, oskuste vahe polegi nii suur. Loomulikult on taktika ka veidi erinev.
Kuidas Sind Leedus vastu võeti? Arvestades Leedu pikaajalist domineerimist Batikumi korvpallis, kas sellest tulenevalt oli tunda ka mingit väikest üleolevuse tunnet?
Mind koheldi nagu kõiki teisi, selle asjaga oli okei. Ma lihtsalt arvan, et neil ongi selline mentaliteet, sama nagu näiteks serblastel või teistel (endistel) Jugoslaavia mängijatel. Nad tulevadki sind põhimõtteliselt ära sööma ning mängu alati võitma. Nad ei lase sul ühtegi sentimeetrit sinna liikuda, kuhu sa tahad. Mentaliteet ongi vast kõige suurem erinevus. Leedus ei ole väga teisi spordialasid näha, ainult korvpalli. Igale poole minnes on korvpall number üks. See on kõige suurem asi.
Kui valus oli Sulle ja üldiselt lätlastele rahvuskoondise eemale jäämine EM-finaalturniirilt? Kellele Sa Läti puudumisel siis pöialt hoidsid?
See oli kurb. See oli see üks mäng, mille kaotasime Bulgaaria vastu ja mäletan seda matši, nagu oleksin seda eile vaadanud. Ma vaatasin seda kusjuures Rakveres. See oli kurb, kuna arvan, et oleksime pidanud finaalturniiril olema ja me ka väärisime seal olemist. Meil lihtsalt ei vedanud. Eriti kurvaks tegi asjaolu, et tänavu peeti arvatavasti viimase 20 aasta parim EM ning võimalik, et ka järgmise 20 aasta parim. Tänavust turniiri oli lõbus vaadata, aga see oli kurb, et Läti seal ei osalenud. Erilisi lemmikuid mul polnud, loomulikult jälgisin rohkem Eestit ja Leedut, kuna nad on meie Balti naabrid.
Rääkides koondisest, siis Sa oled esindanud Läti U20 esindust ja mõnes teise koosseisuga peetud sõprusmängus ka meeste koondist. Kui kaugel oled Sa Läti rahvuskoondisest praegusel hetkel ja kas näed ennast tulevikus seal mängimas?
See on minu eesmärk. Koondis on see koht, kus tahaksin olla ja oma riiki esindada. Kindlasti teen selle nimel tööd ja üritan rahvusmeeskonda jõuda. Kui saan kunagi kutse, siis olen kindlasti nende jaoks olemas.
Kes on parim mängija, kellega oled kunagi platsi jaganud?
See on keeruline küsimus, eelmisel hooajal oli selleks ilmselt Randy Culpepper. Ta on mänginud kõrgel tasemel, nii et ta on kindlasti üks parimaid.
Mis on Sinu arvates korvpalluri jaoks kõige tähtsam omadus või oskus ja miks?
Arvan, et väga suur osa korvpallist on vaimne, kuna korvpall on väga emotsionaalne mäng. Loomulikult on erinevad oskused tähtsad, nii viskamine, põrgatamine, kiirus kui füüsilisus. Naturaalne talent on samuti suur osa edust. Näiteks Luka Doncic – ta on supertalent ja kui sellele lisada natuke atleetlikust ning tema pikkus, lisaks kõigele muule, mida ta oskab, ongi tulemus selline, nagu näha. Töötahe on ka ülioluline, sa pead kõige nimel vaeva nägema ja siis tulevad ülejäänud asjad.

Mis on Sinu enda mängu kõige tugevam osa?
Tõenäoliselt viskamine, see on minu töö.
Mis on Sinu n-ö leivanumber liigutus?
See sõltub suuresti mängulistest olukordadest. Mulle meeldib mängu lugeda ja nii-öelda kaitsja pealt mängida. Ma ei oskagi midagi erilist siin välja tuua.
Kes on või olid Sinu eeskujud korvpallis?
Üles kasvades oli selleks Tracy McGrady. Ta meeldis kõigile. Aga praegu on selleks arvatavasti Stephen Curry. Ta on see mees, kes mulle praegu eeskujuks on ja tema mängustiil on see, kuidas ma mängin… või vähemalt üritan mängida.
TalTechis on koos ka päris palju noori mängumehi. Kes on Sulle seni kõige enam silma jäänud ja mille poolest?
Ma pole olnud siin piisavalt kaua, et seda öelda. Talendikaid kutte on väga palju. Näiteks Ralfil (Ralf Küttis – toim.) on oma kasvuga, eriti kui ta lisab veidi lihast ja kiirust, potentsiaali mängida tipptasemel. Greg (Gregor Ilves – toim.) ja ka ülejäänud noored, kes praegu siin mängivad, liiguvad minu arvates aina ülespoole. See hooaeg saab olema nagu hüppelaud. Kui nad teevad hea hooaja, võivad nad jõuda palju kaugemale.
Kui Sa saaksid valida, kas mängu võitva kolmese või üle vastase pealtpaneku vahel, kumma valiksid ja miks?
Mängu võitev kolmene! Pealtpanek annab sulle ja tiimile emotsioone, aga võit on võit.
Millised on Sinu ootused eelseisvaks hooajaks nii individuaalselt kui meeskondlikult?
Minu jaoks on kindlasti oluline lihtsalt olla kõige parem mängija, kes ma suudan. Tiimi jaoks üritan olla liider. Seda mitte ainult punktide poolest, vaid ka üldiselt väljakul ja riietusruumis. Tiimina on kindlasti olulised medalid. Me peame seadma endale kõrged eesmärgid, nii et kindlasti tahame medalid kõigis kolmes võistlussarjas.




