Eesti korvpallikoondise tagaliini üks liidritest Kristian Kullamäe sõnas pühapäevasel mänguvabal päeval, et EM-finaalturniiri avakohtumises Itaalia vastu jooksis ta kogu suurturniiri uudsusega esmakordselt kokku puutudes veidi kokku, kuid teises matšis Ukraina vastu õnnestusid asjad juba paremini.
23-aastane ja 194 cm pikkune Kullamäe on koos temast paar aastat noorema Kerr Kriisaga platsil julgelt emotsioone välja näidanud ning samasuguse emotsiooni ja publiku toetusega tahetakse ka järgmised kolm mängu teha.
Kaks mängu selja taga ja oled olnud nendes kohtumistes päris emotsionaalne, võib-olla üks emotsionaalsemaid mängijaid koos Kerriga. Kas oled rahule jäänud sellega, kuidas rahvas on teie emotsioonidega kaasa tulnud?
Ma arvan, et korvpallipidu on olnud täitsa tore. Kaks mängu väga hea atmosfääriga, kus oli palju Eesti fänne. Kõik sellised asjad kokku teevad platsil olemise mõnusaks. Kahju ainult, et meil kaks kaotust on. Eriti sellest teisest mängust on väga kahju. Aga kolm alagrupimängu on turniiril veel ees ja tuleb samasuguse emotsiooniga edasi panna. Arvan, et kui samamoodi jätkame, siis see läheb rahvale korda, ükskõik, mis see tulemus lõpuks on.
Järgmine mäng on Horvaatiaga. Rääkisin eile nende mängujuhi Jaleen Smithiga, kellega lähed arvatavasti ka väljakul vastamisi. Tema mäletas Sind Saksamaa aegadest. Mida Sina tema kohta mäletad?
Mäletan jah, et mängisime Saksamaa esiliigas üksteise vastu. Siis oli ta alles esimesi aastaid Euroopas. Nüüd on ta siin juba kauem olnud ja väga kõrgel tasemel Euroliiga mängija. Kindlasti on tegemist klassiga korvpalluriga. Temaga saab kindlasti raske olema.
Kui rääkida üldisemalt turniirist ja teha väike ennustus, siis Sinu isa sai 1993. aasta EM-il mängida toonase tulevase meistri Saksamaa vastu. Kas Sa arvad, et tulevane Euroopa meistrivõistluste võitja võiks ka sel korral meie alagrupis olla?
See on täitsa võimalik. Arvan, et kreeklased on kõige tugevam võistkond selles grupis, aga ka Itaalial on variante. Oleks tore, kui Euroopa meister tuleks nende tiimide seast, kelle vastu me mänginud oleme. Eks ole näha.
Veel Sinu isast natuke. Ta tegi oma parima mängu 1993. aasta EM-il Horvaatia vastu, visates 20 silma. Kas olete EM-i ajal omavahel suhelnud ja töganud niisama või ka Horvaatia mängust rääkinud?
Pigem on kontakti vähe olnud. Ta laseb mul enda asjadele keskenduda ja ma tahan ise ka enda asjadele keskenduda. Sel nädalal proovin ise oma asjadega hakkama saada. Küll pärast jõuab muljetada ja arvamusi avaldada. Praegu ta elab rohkem fänni rollis kaasa.
Palun võta oma esitused nende kahe mängu põhjal lühidalt kokku. Esimene mäng ei õnnestunud võib-olla kõige paremini ja seal Sa tulid ka pingilt. Kas see oli veidi harjumatu?
Ei taha selle taha pugeda. Arvan, et selles esimeses mängus olid lihtsalt uued emotsioonid ja uus tunne ja jooksin natuke kokku. Teine mäng oli juba natuke lubavam. Arvan, et noore võistkonna puhul ongi nii, et mida mäng edasi, seda enesekindlamalt me ennast tunneme ja seda enesekindlamalt hakkame mängima. Esimene mäng oli kõigile natuke võõras ja me ei tulnud sellega toime. Teine mäng oli juba parem ja loodan, et Horvaatia vastu suudame jälle järgmise sammu edasi teha. Horvaatia on klassiga meeskond ja arvan, et peame jälle juurde panema, et nende vastu üldse mängus püsida. Loodan, et me tuleme sellega toime.




