Korvpall24 portaali lähiajalukku vaatav artikliseeria jätkub sel korral ühe tagaliinimehega, kes oli kaitsemängus omast ajast veidi ees. Jooksja eeldustega Kaur Heinaru käis vastaste tagamängijatele hagijana üle välja otsas juba siis, kui see element oli korvpallimängus pigem hetkeline taktikaline lüke, mitte läbi kohtumise kasutatav strateegia. Kui see osa mängust oli Heinarul käpas, siis rünnakul polnud mehel enda sõnul piisavalt isekust ja kohati unustas ta rõnga poole vaatamise üldse ära.
Märjamaalt pärit Heinaru tõusis pildile läbi toonase TSIK-i ehk praeguse Audentese Spordigümnaasiumi ning Jaanus Levkoi kaasas tagamehe üsna kiirelt ka BC Kalevi kõrgliigameeskonna pingile. Pärast kahte hooaega Kalevis tulid Heinarul Tallinna Ülikoolid/A Le Coqi ja TTÜ/A Le Coqi ajad ning just viimati mainitud tiimis tegi ta ka oma kõrgliigakarjääri ühe edukaima hooaja (2001/02), kui kogus 27 kohtumisega keskmiselt 32 minutit, 5,4 punkti, 3,6 lauapalli, 2,3 resultatiivset söötu ja 1,3 vaheltlõiget. Juba 2003. aastal, kõigest 25-aastasena, lõpetas ta suurde korvpalli pürgimise ning mängis vaheaasta esiliigas. Heinaru naasis hooajal 2004/05 veel BIG/New Balance Rapla särgis meistriliigasse ning tegi ka numbriliselt oma karjääri ühe edukaima hooaja (31 mänguga keskmiselt 30,2 minutit, 7,1 punkti, 2,9 lauapalli ja 1,6 korvisöötu).
Intervjuus Korvpall24 portaalile rääkis oktoobri lõpus 44-aastaseks saav Heinaru sellest, kuidas 1990-ndatel tehti kohalikus korvpallis asju ikka täielikult põlve otsas ning praeguste võimaluste ja tasemega ei anna toonaseid aegu üldse võrrelda. Meistriliigas mängimise aegadest rääkides jõuame Heinaruga ka konkreetsete nimedeni, kui analüüsime Rauno Pehka fenomeni, Aivar Kuusmaa emotsionaalsust ning Kurk Lee mänguklassi. Loomulikult räägib Heinaru lahti ka oma varajase lõpetamise tagamaad ning põhjused miks ta otsustas treenerina korvpalli juurde jääda.
Alustame täiesti algusest. Räägi, kuidas Sa korvpalli juurde jõudsid?
Olen pärit Märjamaalt ja esimene treener oli mul isa Raivo Heinaru. Esimesed üheksa aastat käisingi toonases Märjamaa Keskkoolis, mis nüüd on Märjamaa Gümnaasium. Pärast seda läksin Spordigümnaasiumisse, mis nüüd on Audentes. Gümnaasiumiosas olin seal kolm aastat. Treeneriks oli Jaanus Levkoi. See oli vist 12. klassis, kui Eesti meistrivõistlustel Kaleviga liitusin.
See oli vist hooajal 1997/98?
Jah, oli vist küll tol aastal.
Paljud endised mängijad on rääkinud, et Spordigümnaasiumi sisseastumiskatsed oli üsna huvitav protsess. Kas Sina said lihtsalt sisse?
Minu arust toonane tase, ma ei taha nüüd väga kriitiline olla, ei kannatanud eriti kriitikat. Kõik see oli minu arust väga põlve otsas tegemine. Aeg oli ka selline.
Et uuesti vabaks saanud noore riigi valud?
Jah. Üldse kõik. Need ühikad ja söögid. Minul polnud probleemi, aga mõnel kindlasti oli. Nüüd tagasi mõeldes, mismoodi meie seal elasime ja sõime… see oleks tänasel päeval mõeldamatu.
Sealt profisporti pürgida oligi keeruline?
Jah. Kui ma tänapäeval vaatan treeninguid ja treenereid, et kuidas nad ennast arendavad, siis sel ajal oli minu arvates suhteliselt kiviaeg. Mõtled küll, et gümnaasiumiõpilane võiks juba teada, kuhu pürgida ja teed ise tööd juurde, aga tegelikult väga vähesed oskavad selles vanuses endale sihte seada.
Kui Sind sinna kõrgliigameeskonda korjati, siis kas see oli Sinu kui noormängija jaoks suur samm edasi?
Ohh jaa!
Mäletad neid aegu?
Ikka mäletan. Helistasin kohe isale, et selline võimalus tekkis. Ega ma ei kujutanud ette, kui palju seal mänguaega hakkan saama ja kuidas kõik olema hakkab. Kalev oli ikkagi Kalev. Täiesti teine maailm. Mind kutsus sinna tegelikult Levkoi, kes seal veel treeneriks oli, aga siis tuli mingi hetk Maarten Van Gent. Ei mäletagi täpselt, aga esimesel aastal oli vist Levkoi veel. Siis olid veel duublid ja duublite mängud ka. Alguses oli duublite mäng ära ja siis tuli päris meeste mäng kohe peale. Tavaliselt oli nii, et mängisid duublite mängu ära ja siis istusid õiges mängus pingil. Mõne minuti sai seal ka mõnikord (Muigab.).
Kes esimesel aastal Kalevis põhitegijad olid? Kellelt mängu õppida said?
Nüüd peab mõtlema jälle. Kui meistriks tulime, siis olid (Rauno) Pehka, (Gert) Kullamäe, (Andre) Pärn, (Sergei) Babenko. Pehkaga sai kõvasti trenni tehtud. Pehka oli ikkagi number üks mängujuht koondises ja see oli väga hea kool.
Milles Rauno Pehka headus väljendus? Ta polnud ju ka füüsiliselt teab mis geenius?
Eks ta oli pigem vaimne geenius ja jube tööloom. Nii palju, kui olen kuulnud, siis ta ikka töötas ennast täiega üles. Looduse poolt polnud talle nii palju antud, nii et oli pigem tööloom ja vaimne pool oli ka tal tugev.
Kas noored mehed võeti meie tippklubidesse vastu mõttega, et ”kurat, sa tuled mu käest töökohta ära võtma”, või võeti hästi oma tiiva alla ja hakati abistama?
Ikka aidati. Ju ma polnud siis sellisel tasemel, et hakkaksin kellegi töökohta seal ohustama (Naerab.). Pehka küll aitas mind igal juhul. Andis vahepeal õpetussõnu ja ei mäleta küll, et keegi oleks kaikaid kodarasse loopinud.
Kui guugeldasin Sinu nime, siis tuli välja üks Jaan Martinsoni artikkel 1990-ndate lõpust, mille pealkiri oli “Kaur Heinaru tassib Kalevi lekkivat paati”. Mäletad neid aegu? Teil olid seal vist mingid vigastused ja muud probleemid siis?
Vigastused olid, jah. Mäletan, et Glynn Blackwell oli üks mustanahaline vasakukäeline mängija, kes sai vigastada. Pärn vigastas ennast. Randar Luts, kes muidu sai ka regulaarselt mänguaega, oli ka vist vigastatud. Meil oligi (Gert) Kullamäe põhimeestest, (Tanel) Kaljula, mina, (Ardo) Ärmpalu, (Kristjan) Makke. Meil oli väga palju noori ja see oligi see aeg, kui Martinson artikli tegi. Ei mäleta, kas Pehka oli või ei olnud siis veel. Ikka oli ma arvan, aga mingil põhjusel ta sellise pealkirja pani, et ma pean seal hakkama midagi tegema (Naerab.).
Seal Sa tunnistasid ka, et võib-olla jääd vanemate mängijate juhendamisel natuke pehmeks. Kuidas Sa sellele tagantjärele vaatad?
Tagantjärele olen tegelikult päris kuri enda peale, et olen ikka liiga hea inimene selle mängu jaoks. Oli mänge, mis tulid hästi välja ja kus ma ei mõelnud liiga palju teiste peale ning tegin ise ka rohkem. Tihtipeale juhtus aga nii, et rõngast ma eriti ei vaadanud ja vaatasin vaid kõrvale ning mäng jäi selle tõttu ümmarguseks. Aga midagi pole teha. Kui isiksuseomadused on sellised, siis võid ju mõnikord plahvatada, aga kui pole sellist asja antud, siis on pigem keeruline.
Nii et mängijal peab see nahaalsus ka olema, et võtta mingites olukordades ise ette?
Kui on eesmärk kuskile jõuda, siis peab ise ikka ka ette võtma. Tahame või ei taha, aga punktid, söödud ja lauapallid on lepingu saamisel tegelikult määravad. Neid treenereid on vähe, kes ainult musta tööd ja söödu andmist hindavad. Tihti oli nii, et jäin kolmesejoone taha vabaks ja ma ei visanud.
Ründefaasi numbreid saab ka tänapäeval kenasti tagantjärele vaadata, aga kui hea Sa enda ja treenerite arvates kaitses olid?
Arvan, et olin selline vastik hagijas. Füüsiline võimekus, just massi poole pealt, oli väiksem, aga jalad liikusid mul kiiresti. Kui heas vormis olin ja jaksasin, siis mulle meeldis üle välja peale käia.
Tol ajal see vist väga tavapärane polnud?
Siis polnud, jah. Tänapäeval on see täiesti normaalne, et käiakse üle välja peale. Aga mulle meeldis. Nooruse uljusest tuli tihti ka vigu seetõttu liiga kiiresti.
Kas vanematest meestest, kellel sa ”hambad tagumikus” järele jooksid, ei öelnud keegi, et võta vähe rahulikumalt?
Sellist asja polnud. Aga mul on meeles üks ere moment Kalevi Spordihallist, kui sain Valdo Lipsu käest palli kätte ja sain üksinduses lay-up‘i ära panna. See on millegipärast hästi meelde jäänud.
Sina ja Sinu ajastu tuli pärast meie kuldset generatsiooni, kes saavutas EM-il supertulemuse ja tuli viimaseks Nõukogude Liidu meistriks. Kas tunnetasid ka mingit survet kogu oma generatsiooniga, et peab need suured saapad täitma ja ei tohi auku kukkuda?
Ega vist ei tunnetanud. Minu tase oli ikka gramm või rohkem lahjem. Ei olnud sel tasemel, kui need härrad 1991. aastal. Mina proovisin oma asju ajada nii hästi, kui oskasin.
Pärast Kalevit tulid sul A Le Coqi aastad, jah?
Kaks aastat olin Kalevis, siis tuli Tallinna Ülikoolid/A Le Coq. Seal oli Andres Sõber. Kalevis oli Van Gent, keda pean enda jaoks kõige paremaks treeneriks.
Mis tema fenomen Sinu jaoks võrreldes teistega oli?
Tema fenomen võrreldes teistega… mul olid treeneriteks veel Levkoi, Sõber, (Heino) Enden, Jüri Pritšin ja Jaak Salumets. Van Genti fenomen oli see, et ta tegi harjutusi tagamängijatele. Tegigi pressi all palli üle toomist ja selliseid asju, mida reaalselt ka vaja läheb. Ma nimesid ei taha nimetada, aga mõne härraga oli iga trenn ühesugune. Mõne härraga ei saanud trennis tihtipeale ka higiseks. Oli igasuguseid, aga ongi huvitav erinevate treenerite käe all mängida. Mina hindan neist Van Genti kõige kõrgemalt.
Kuidas Andres Sõbra aastaid mäletad ja mis sealt edasi sai?
Saime vist kolmanda-neljanda koha. Pärast seda tuli TTÜ/A Le Coq. Tallinna Ülikoolid/A Le Coq’iga tegime vanas Peda (nüüdne Tallinna Ülikool – toim.) võimlas trenni. Siis kolisime TTÜ-sse. Seal oli Heino Enden treeneriks. Siis oligi mul põhimõtteliselt kõik ja kolisin esiliigasse, kus tegin ühe aasta Raplaga. Ja siis olin ühe aasta New Balance Raplas.
A Le Coq-is mängisid Sa ühe aasta koos ka (Aivar) Kuusmaaga. Tolles legendaarses artiklis ütlesid Sa, et Kuusmaa vastu peab mängima nahaalselt, sest vastasel juhul on jama majas. Ja siis said hiljem temaga koos mängida. Kuidas sellise staariga koos oli mängida?
Sellise mehega on hea koos mängida, et kui sinna söödu paned, siis tead, et sealt tuleb vise. Üks moment on mul trennist ka meeles. Olin vastasvõistkonnas ja mängisime viis viie vastu ja kõik teavad seda Kuusmaa petet, kus ta pettis ja tavaliselt kaitsemees lendas. Ju ta siis arvas, et olen nii tark, et esimese pette peale ei hüppa, aga ma siiski hüppasin ja sain talle kolmese taga mõnusa ”kopa” panna. Nii, et pall ei läinud kuskile edasi, vaid surusin selle talle tagasi. Oi, siis ta läks väga närvi (Naerab.). Sellist asja tihti ei juhtunud, aga jäi eredalt meelde.
Kui emotsionaalne Kuusmaa oli ja kas ta tõmbas sellega nii ennast kui ka teisi käima?
Ta oli ikka täielik liider. Ta oli siis korvpalluri mõistes juba suhteliselt eakas, nii 34-35, aga toimetas vägevalt veel.
Siis oli teil meeskonnas veel Kurk Lee, kes oli ka vanem mees. Teil oli üsna vana tagaliin ja noored pidid aitama. Kuidas see dünaamika oli? Kas siis, kui nooremad mehed väljakul eksisid, said nad veteranidelt peapesu ka?
Vot ei mäleta selliseid asju. Pigem mulle kui vähe viskeid võtvale mängijale öeldi, et ole täitsa ja viska ka nüüd. Kui on viskekoht, siis tuleb panna. Kurk Lee oli NBA-s mänginud, ta tegutses ülihästi selg ees, kuigi oli minu pikkune, aga veidi tugevam ja laiem. See jäi kindlasti temast meelde. Lisaks oli tal kaugelt hea vise.
Aga miks Sa siis ikkagi pildilt ära kadusid? Mis need põhjused olid?
Üks põhjus oli see, et ma tahtsin kooli lõpetada. Need asjad olid Tallinna Ülikoolis jubedalt vinduma jäänud. Teiseks peamiseks põhjuseks oli, et eks ma nägin, et ma ei jõua korvpalliga väga kuskile. Viimasel aastal, mis ma New Balance Raplas mängisin, siis tahtsid või mitte, aga olid majanduslikud küsimused ka. Raha jäädi võlgu, pere hakkas tekkima ja selline asi polnud väga mõeldav.
Mis Su vanuseks oli, kui Sa viimase mängu meistriliigas mängisid? Olid vist kahekümnendate keskel?
Jah, äkki 26?
Oli valus lõpetada?
Jah, alguses ikka oli. Ma ikka paar aastat mõtlesin, et kas lähen mõne klubi ukse taha koputama, et uuesti proovida, aga ma siiski ei läinud. Alguses oleks ikka tahtnud veel, sest lõpetasin ikkagi parimas eas.
Oli Sinu generatsioonist veel mängijaid, kes lõpetasid liiga vara ära ja ei suutnud oma võimete lage kätte saada?
Ei oskagi kohe hoobilt öelda. Päris paljud patsutasid edasi, kui mida lõpetasin. (Ardo) Ärmpalul lõppes ka vist suhteliselt varakult ära? Tema võib-olla, aga ei oskagi rohkem öelda.
Kui Sa kõrvalt vaatad seda kõrgliiga ja esiliiga värki, siis ilmselt on kõik professionaalsemaks läinud. Aga kui suur see vahe siiski on võrreldes Sinu ajaga?
Mulle tundub, et treeningprotsess on kõvasti kvaliteetsem ja professionaalsem. Aga mulle ainult tundub nii, sest ega ma pole kusagil ühegi Eesti mõistes suure klubi juures olnud. Samas, meil oli ka Andres Sõbra ajal Ants Kiisa suvise ettevalmistuse juures kangitreener, nii et ei saa öelda, et seda ei tehtud. Massöörid ja füsiod olid ka olemas. Kuigi füüsiline pool on tänapäeva korvpalli juures vist A ja O, siis just korvpalli poole pealt on treenerite oskused, teadmised ja kvalifikatsioon sammu edasi läinud. Muudmoodi vist tänapäeval enam ei saagi.
Ja mäng ise vist on ka tohutult muutunud selle ajaga?
On ikka kiiremaks läinud, jah. Kui vaatan neid 1991. aasta mänge, siis see tundub puhta jalutamisena. Vaatad, kuidas Tiit Sokk tuleb tötsa-tötsa… Ja meie 2000. aasta ja praegune 2022. aasta on ka kindlasti öö ja päev.
Nüüd suve alguses kerkis üles Eesti korvpallis see füüsise probleem. Miks siis meie noored ja koondis jäävad mingitel hetkedel vastastele just füüsise poole pealt alla?
Vot ei tea. Äkki nad ei tahtnudki siis veel vormis olla? Ei tea. Ma millegipärast ei usu, et nad füüsiliselt nii nõrgad on, et ei jõua?
Et Sa ei usu, et vahe teistega nii suur on?
Kuigi, kas (Sander) Raiestel on kogu aeg siis see teema, et ei jõua? 2-3 minutit mängis ja näitas vahetust, see oli natuke… Mõned ütlevad, et ta pole harjunud suurt koormust kandma Baskonias ja polegi seepärast harjunud niimoodi pikemalt mängima.
Sina olid ju ka pingimees? Said mingiteks episoodideks väljakule, aga pidid suurema aja pingil olema. Sul polnud vastupidavusega probleeme?
Ei, sellist asja küll ei tekkinud. Mul on korvpalluri kohta väga hea mootor ka. Kui läksin TSIK-i, siis taheti mind jooksjaks. 1500 m ja 3000 m olid minu trumbid, kus olin Eestis omavanustes tavaliselt kolmas-neljas. Mina oleksin võinud 40 minutit panna.
Võib-olla nüüd vaadatakse teistsuguseid atleete, kellel mootoriga pole nii head lood?
Ei tea, jah. Ma olin väike ka ja pidingi olema mootoriga. Pikematel võib-olla liiga hull pole, kui nii kaua ei kesta.
Otsustasid spordi juurde jääda ja treeneriametit proovida. Millest selline otsus? Pallimäng ikka meeldis nõnda palju?
Jah, ikka. Proovisin kaks aastat pärast gümnaasiumi lõppu erakoolis Esimene Stuudium kaks aastat õppida ka majandusõigust. Ikka ei olnud see. Siis astusin Tallinna Ülikooli kehakultuuri teaduskonda. Siis tulingi kohe siia Kohilasse õpetajaks. Paar aastat olin ja siis Jüri Pritšin kutsus mind treeneriks ja nii ta läks.
Kuidas oma karjäärivalikuga rahul oled?
Rahul olen ikka, aga lapsi võiks kõvasti rohkem olla.
Kas teised alad võtavad lapsed ära või lapsed üleüldiselt pole enam nii altid sportima?
See on nii ja naa. Eks jalgpall võtab paljud ära, aga olen tähele pannud, et ega kõikide lastega ei saa trennis nii palju pingutada ja selliseid harjutusi anda, mis üliväsitavad on. Siis olen järgmisel hetkel ainult mõne õpilasega saalis. Pigem on kõik mänguline ja vanusega tuleb pingutamine juurde. Olen tähele pannud, et mõni laps on sellepärast trennist ära läinud, et liiga raske on. Vahekord peab paigas olema.
See tundub ebaloogiline, et korvpall on järjest füüsilisem, kus järjest paremas füüsilises konditsioonis mängija lööb läbi, aga meie laste ja ka täiskasvanute üldine füüsis järjest langeb.
See on natuke kummaline, jah. Käivad veidi vastassuunas need asjad.
Võib siis öelda, et tippu jõuavad need, kes ise tahavad? Kedagi vägisi tippu lükata polegi võimalik?
Ei ole muidugi. Nüüd meil üks poiss on Kohilas, kes minu arvates võiks kuhugi jõuda ja kellele on minu arvates kõik antud. Pikkust võib-olla korvpalluri kohta nii palju pole ja ei tule ka vist, aga keda see pikkus enne mängumeheks saamisel on takistanud? Meie siin Kohilas, mis on väike koht ja väike klubi, mängime nendega, kes meil on. Meil suurtega ehk Tartu ja Tallinnaga ning mõnega veel on raske konkureerida. Kui vanemaks saame, siis panemegi tavaliselt Raplaga kokku ja väiksemate vanuseklassidega proovime oma jõududega hakkama saada.
Lõpetuseks küsin üldiselt ka. Jälgid kindlasti Eesti koondist ka, mis Sa arvad, kus Eesti korvpall praegu on? Oleme me tõusutrendis, et need noored koondislased, kes meil praegu on, et nendest saab kokku ilusa asja?
Eks need esimesed suvised mängud ehmatasid natuke ära paljusid ja panid mõtlema. Enne kiideti taevani, et on kõvad mehed, aga mina arvan küll, et on mängumehed. Mõned kaotused siia-sinna. Nüüd tuleb septembris näidata (intervjuu on tehtud ca kuu aega enne EM-finaalturniiri algust – toim.). Loodetavasti püsivad kõik terved. Mulle tundub, et eesliiniga on kõik hästi, aga tagaliinis vist king natuke pigistab? Kui kõik paremad mehed kohal pole, siis on päris keeruline, jah. Aga nüüd U20 koondis näitas ka, et osatakse mängida küll ja pole hullu midagi.
Ja U20 liidrid olid ju ka Märjamaa mehed.
Jah. Kalle Kollin on nendega algusest peale kõva tööd teinud. Kindlasti on suur asi perekondade toetus. Nii palju ma tean, et (Joonas) Riismaa ja (Johannes) Kirsipuu pered on kõvasti toetanud ja Kalle on ka kindlasti head tööd teinud.
Kas Riismaa on Märjamaa kõige kuulsam korvpallur, kes ka A-koondisesse jõudnud või on neid veel?
Tal on märk maas, jah. Teisi vist polegi (Mõtleb.). Toivo Tulvik oli ka kunagi päris hea mängumees, aga ma ei tea, kui kaugele ta jõudis. Koondises ta vist polnud.
Nii et Riismaa on kõik üle teinud?
Riismaa on kõvasti üle teinud ja nüüd hakkab mängima eriti kõrgel tasemel. Vägev värk, jah. Ja ta toob vajadusel ka palli üle. Mina teadsin teda pigem number ”kolmena”, aga nüüd tõi noortekoondises palli üle. See on hea, et ta nii mitmekülgne on.


Toivo Tulvik ( mitte Tulving) oli väga perspektiivikas noormängija, kes pärast põhihariduse omandamist Märjamaal jätkas õppimist TSIK -is.