Close

INTERVJUU | Kerr Kriisa oma emotsionaalsest stiilist: kui sul on stabiilselt 15 000 inimest saalis, siis adrekas lööb sisse

-Kerr Kriisa | Foto: Siim Semiskar

Eesti korvpallikoondise fännide jaoks on selle suve ilmselt üheks mõnusamaks maiuspalaks mängujuht Kerr Kriisa tegemiste jälgimine, sest eelmisel klubihooajal oli 21-aastane ja 189 cm pikkune tagamees üks enim kajastust saanud Eesti korvpallur. Kriisa ja tema emotsionaalne mängustiil ning märtsihulluse eel ja ajal läbi elatud jalavigastus leidsid üsna laia kajastust ka USA spordimeedias.

Korvpall24 portaal tegi mullu Arizona särgis üliõpilasliigas NCAA 33 kohtumisega keskmiselt 29,6 minutiga 9,7 punkti, 2,5 lauapalli ja 4,7 resultatiivset söötu kogunud Kriisaga intervjuu koondise treeningul, kui EM-finaalturniiri alguseni jäi umbes kuu aega. Pärast seda on noor tagamees olnud hädas pisivigastustega, kuid kodusel Ilmar Kullami nimelisel kontrollturniiril Tartus tegi ta kaks väga ilusat esitust.

Pikemas intervjuus arutasime Kriisaga näiteks, kuidas ta ise oma eelmise hooajaga rahule jäi, kas tema palju kõneainet pakkunud emotsionaalne mängustiil oli taotluslik või spontaanne tegevus, kuidas mõjutab Arizona tegemisi mitme põhimehe siirdumine NBA-sse ja kuidas NBA on seni omakorda neid mängumehi mõjutanud. Loomulikult uurisime Kriisalt ka tema ootuste kohta seoses Henri Veesaare Arizonasse siirdumisega ning uurisime, kuidas ülikooli juures tema võimalikku EM-finaalturniiril mängimisse suhtutakse.

Sinu jaoks on see esimene selline pikk tsükkel koos koondisega. Mis mõtetega Sa siia tulid?

Esiteks, eelkõige tahtsin lõpuks koju tulla. Päris pikalt sai järjest ära oldud. Ma pole üle aasta kodus olnud. Teiseks, sai uuesti hakata kossu mängima. Kogu suvi sai trenni tehtud, aga viis-viite (mängida) ja üles-alla (joosta) on ikka teine asi natuke. Mingeid erilisi mõtteid polnud, aga tore, et saab jälle kossu teha.

Kas on mingi harjumise moment ka, et USA stiili pealt tulla koondisesse?

Esimesed trennid natuke imelik on. Eks ta praegu on ka natuke selline, et ei tea väga täpselt veel, et kus need piirid on. Ilmselt peab siin viskevalikuid natuke rohkem vaatama. Meil (Arizonas) oli ikka niimoodi, et kui 20 sekundit oli kellal, siis jooksime juba kaitsesse tagasi (Muigab.). Suhteliselt kiire tempoga sai mängitud. Meil (Arizonas) treeneri jaoks halba viset polnud olemas. Kui võtsid kahekümne sekundi peal kohe esimese pick & roll kolmese, siis oli okei vise. Väga lahe oli nii mängida. Enesekindlust oli palju. Eks Jukka (Toijala) ja kompanii tahab suhteliselt sarnast stiili mängida, aga mitte võib-olla päris nii. Peab rohkem vaatama, et paremaid viskeid saada. Üldiselt on aga mäng suhteliselt sama.

Rääkides lõppenud hooajast, siis kuidas Sa oma aastaga kokkuvõttes rahule jäid?

Hooaja lõpuga muidugi ma rahul polnud, aga kui vaadata, kus me seda hooaega alustasime… võib nii öelda, et mida aeg edasi, seda rohkem panime endale võib-olla ise pingeid peale. Selline suurem võidukohustus tekkis. Kui sa oleks hooaja alguses seda küsimust küsinud, siis ma arvan, et vastus oleks A+. Uus peatreener (Tommy Lloyd – toim.), täiesti uus stiil, uued taustajõud… vaid üks treener jäi. Kui kõik sellised asjad kokku panna, siis võib rahul olla. Pärast hooaega jäin veel USA-sse ja tegin trenni.

Mis trenni täpsemalt tegid?

Individuaali ja jõusaali. Nagu ikka trenni tehakse.

Kas nõuanded tulid treeneritelt, kes soovitasid sulle nüansse, mille kallal töötada?

Kui vaadata mu mängu, siis on aru saada, et kahepunktiviskeid on natuke rohkem vaja. Tegelesime floater‘itega ja ka teiste asjadega. Treenerid on avatud mõtlemisega ja küsivad, millega ise tahan tööd teha ning saan seal igasuguseid erinevaid asju proovida ja katsetada. Suvi oli rohkem selline eksperimenteerimine.

Kas see nägemus, mille kallal vaja töötada, on Sul ja treeneril laias laastus sama?

Jah, kindlasti. Usaldan peatreenerit 1000%. Ta on mulle väga hea võimaluse andnud. Mida tema ütleb, sellega ma enamasti nõustun ja vastupidi. Meil on väga hea side.

Sul on Arizonas üsna rahvusvaheline seltskond koos. Kuidas koolis vaadatakse seda, et Sa EM-finaalturniirile lähed? Kas see on nende jaoks pluss või nad ikkagi mõtlesid, et sa võiks pigem seal olla?

Seal tavalised inimesed arvasid, et ma läksin ülikoolist minema. Läksin teise klubisse ja ongi kõik (Muigab.). Nad väga seda EM-i asja ei taju. Nemad ei tea, kui tähtis see on. Eks ikka üritad seletada, et see on nagu World Cup (maailmameistrivõistlused – toim.), aga päris mitte nii suur.

Räägi oma emotsionaalselt mängustiilist. Sa olid ilmselt läbi hooaja kõige räägitum Eesti korvpallur kogu maailma spordimeedias. Kas see oli taotluslikult nii ja tõmbasid meeskonda sellega käima või see tuleb Sul loomulikult?

Kindlasti pole see mu eesmärk, et olla Eesti kõige räägitum vend, aga no kui sul on ikkagi stabiilselt 15 000 inimest saalis, siis adrekas lööb sisse (Muigab.). Žalgirises ühe mängu tegin suure rahva ees, kus ma seal ühe vabaka sisse panin, aga nüüd olid ikkagi stabiilselt sama suured numbrid saalis nii meil kui ka välismängudel. See kõik tuleb nii naturaalselt, et ega ma ei mõtle selle peale. Lihtsalt tuleb.

Sama teemat jätkates, et vastasfännide jaoks olid Sa sellevõrra vihatum mees. Kas Sa sellest ammutad ka energiat, kui vastaste poolehoidjad välja vilistavad?

Sa ei saa kõikidele meeldida, vahet pole, kus sa mängid.

Kas näeme koondises EM-il samasugust Kerri nagu ülikooli eest, ma mõtlen just selle emotsionaalse poole pealt?

Kui 15 000 Eesti fänni tuleb, siis vast näeb (Muigab.).

Millised ootused või eesmärgid Sul iseenda mängule selles tsüklis on?

Pole mingit isiklikku plaani. Mul on lihtsalt hea meel Eestis olla, Eesti poistega korvpalli mängida ja riiki esindada. Isiklikku plaani siin pole.

Kui peatreener ütleb, et ta tahab Sind 12 hulgas näha, siis oled EM-i lõpuni olemas?

Kui ta nii ütleb, siis nii on, jah.

Kooliga on kõik ära räägitud?

Kui ma 12 hulka pääsen, siis jah. Meil on suhteliselt rahvusvaheline punt. Meil abitreener on Itaalia koondise abitreener (Riccardo Fois – toim.) ja nad vaatavad Euroopa kossu palju. Kui peatreenerilt küsida Euroopa vendi, siis ta ikka teab. Tema alustas rahvusvaheliste mängijate sissetoomist. Ta on ikkagi asjaga kursis, et kui suur asi EM on ja eriti veel Eestile.

-Kerr Kriisa | Foto: AFP/Scanpix

Uuel hooajal on Henri Veesaar ka Arizonaga liitumas. Kas oli natukene Sinu käsi ka mängus selles?

No eelmisel suvel tuli ta meile visiidile. Ma Henrile ütlesin ausalt, mida ma meie kogu staff‘ist arvan ja usun, et ta tegi õige otsuse. Eks muidugi aeg näitab seda, aga see keskkond, kus me oleme, vähemalt mina arvan, et see on Henrile väga hea.

Sinu eelmise hooaja tiimist päris mitu meest läks NBA-sse. Bennedict Mathurin võeti draftis lausa kuuenda valikuna ja suveliigas näitas ta häid numbreid. Räägi, kui valmis need mehed, Sinu endised meeskonnakaaslased, NBA jaoks on?

Ma ei tea, ma pole NBA-s mänginud (Muigab.). Ma ei oska sulle öelda, aga loodan, et nad on (valmis). Nad on kõik väga toredad kutid ja mis kõige parem, keegi pole veel ära tõusnud. Käisime just seal mänge vaatamas ja Beniga käisime istumas. Tore on see, et sidemed on jäänud ja loodan, et saab mõnele NBA mängule neid ka vaatama minna.

Aga isiklikus plaanis, kas Arizona vaatab nüüd rohkem sinu otsa, kui ikkagi kaks väga kõva meest tagaliinist on NBA-sse läinud?

Seda vist peab Tommylt (Arizona peatreener Tommy Lloyd – toim.) küsima. Ma ei oska öelda.

Kui palju Sa juba ootad Henri Veesaarega koos mängimist? Ilmselt eestlasel ikkagi Ameerikas pidevalt väike koduigatsus on, aga nüüd saad rohuna selle vastu seal kohapeal eesti keelt rääkida ja mõne pick & roll‘i järel söödu kaasmaalasele korvi kohale riputada.

Muidugi ootan. Sel aastal oli meil domineeriv keel prantsuse keel. Meil on ju kaks kutti Aafrikast, kes räägivad prantsuse keelt, siis on üks prantslane, kes räägib prantsuse keelt, siis on veel mingi vend, kes on õppinud kunagi koolis prantsuse keelt. Ikka on tore, et Henri tuleb, sest saab eesti keeles ka riietusruumis rääkida. Istume kõrvuti ja see on väga, väga lahe.

Kas Sina ja leedukad rääkisite mingitel hetkedel ka leedu keeles?

Vahepeal rääkisime küll, kui meile mingid asjad ei meeldinud (Muigab.).

Arizona mängustiilist rääkides käib pidevalt läbi, et tänu rahvusvahelisusele ja peatreener Lloydile harrastatakse natuke sellist Euroopa korvpalli. Kas teie mängustiil on siis teistsugune, kui mängib ülejäänud NCAA?

Kindlasti. Absoluutselt! Seal mingil hetkel oli juba nii, kui sa teadsid, et esimene poolaeg on punkt-punktis ja kui 10 minutit jääb veel mängida, siis lõpuks vastased kustuvad ära. Tegelikult väga keegi pole harjunud nii kiire tempoga ja me trennis iga päev panime sellise tempoga. Ja mis oli kõige huvitavam, et ega tegelikult me mingit jooksutrenni eraldi teinud. Ta ajaski meid vormi viis viie vastu mängimisega. Tegelikult siin koondise juures tõdesin, et (Priit) Lehismetsaga paneme ikkagi jooksutrenne ka ja sellist asja on päris huvitav vahelduseks kogeda.

scroll to top