Ekskoondislane ja praegune noortetreener Reinar Hallik käis sel suvel osade omanimelise korvpallikooli poistega korvpallireisil USA-s, kus tehti erinevate treenerite käe all trenni, mängiti kontrollmänge, külastati mõningaid ülikoole, õpiti inglise keelt ning nauditi kogu suurriigi eluolu.
Kuna Hallik käis Las Vegases vaatamas ka NBA suveliiga mänge ning istus tribüünil, kui meie oma mees Henri Drell Chicago Bullsi suveliigatiimi särgis Toronto Raptorsiga madistas, siis palus Korvpall24 portaal Hallikul arutleda USA ülikoolide, NBA suveliiga ning üldiselt NBA-sse jõudmise teemal.
Pikemas intervjuus puudutame nii Reinar Halliku korvpallikooli poiste visiiti maailma tugevaimasse korvpalliriiki kui ka hoopis üldisemaid teemasid. Näiteks uurime Hallikult, kuidas tema suhtub Eesti korvpallurite siirdumisse USA ülikoolidesse, kas NBA suveliiga korvpall nägi lähedalt vaadates välja samasugune isetsemine, nagu jutud räägivad ning mida peaks üks Eesti korvpallur tegema, et ennast NBA uksest sisse murda.
Reinar, info on selline, et Sa käisid poistega USA-s laagris. Kuidas nii ja mis seal toimus?
Lendasime USA-sse ja tegime trenni. Kõik, intervjuu lõpp (Naerab.).
Aga mis põhjusel just USA-sse?
Põhjus oli see, et USA-s on asjad natuke teistmoodi. Kui poisid tahavad tulevikus USA-sse minna, näiteks ülikooli õppima, siis on nad seal juba kohapeal olnud ja seda eluolu näinud. Käisime seal natuke ülikoole vaatamas ja tehti trennidest videoid. Videod on muidugi üks asi, aga seal teed ka treeneritega trenni ja jutud liiguvad, saad mingi soovituse ja siis on tulevikus lihtsam USA ülikooli pääseda. Mingeid mänge mängisime seal ka ning poisid õppisid hommikuti kursustel inglise keelt.
Kas Sul olid seal ees mingid tuttavad treenerid, kelle juures te käisite?
Jah. Seal oli päris rahvusvaheline seltskond koos. Seal olid kutid Dubaist, Indiast, Kreekast, Lätist, Leedust, Serbiast ja Liibanonist.
Mida te seal trennides sellist kogesite, mida siin kodukamaral ei saa?
Midagi täitsa uut polnudki. Trenni tehakse igal pool umbes samamoodi ja meie treenerid on ju ka kogenud. Lihtsalt intensiivsus oli teine ja poisid nägid, et seal on see veel kiirem ja kõvem. Jõusaali osa oli seal natukene rohkem. Treenerid ütlesid pärast, et olete tublid poisid, ärge midagi muutke ja pange samamoodi edasi. Saime seal kõvasti kiita.
Kuidas Sa nägid, kas mõnel kutil, kellel enne polnud eesmärki proovida USA ülikooli jõuda, käis peas mingi krõps ära?
Ma ei tea. Osad poisid on meil veel päris noored ja neil on ülikoolini päris palju aega. 2007. sünniaasta omad lähevad järgmisel aastal alles kaheksandasse või üheksandasse klassi. Pigem oli see lihtsalt kogemus omaette. Osad said enesekindlust juurde ja nägid asju natuke teistmoodi. Näiteks praegu on meil laager Pärnus ja nad panevad täiega. Muidu meie räägime kogu aeg, et täiskiirusel ja täiskiirusel, aga nüüd ei pea enam ütlema, sest nad nägid ära. Muidu on lapsed oma treeneritega harjunud ja kui treener räägib, siis mõeldakse, et las ta räägib. Aga siis läksid kuhugi täitsa teisele mandrile ja seal räägivad treenerid täpselt samu asju ning siis see jõuabki kohale, et intensiivsus peab kõrge olema. Piltlikult öeldes ei saa sa teha trenni 60 kilomeetrit tunnis, kui mängus on vaja liikuda 100 kilomeetrit tunnis. Trenni peab mängu kiirusega tegema.
Viimasel ajal on järjest rohkem eestlasi hakanud USA ülikoolidesse minema ja meil on n-ö edulood ka olemas. Mis on Sinu arvamus USA ülikooli mängima mineku kohta?
Ükskõik, kas tahad minna Hispaaniasse, Itaaliasse või USA-sse, sa pead õigesse kohta sattuma. Treenimisvõimalused on kõikjal head, aga kõige tähtsam on hea klapp treeneriga ja kas seal arendatakse mängijaid individuaalselt. Väga oluline on veel, et sa saaksid mängida ja mängujoonis sobiks. Kui trenni saad teha, aga mängida ei saa, siis on ka jama. Samas minule see mõte meeldib, et poisid USA-s on. Esiteks nad saavad seal hariduse, mängivad ning näevad asju teistmoodi. Ma käisin Las Vegases nüüd ka suveliigat vaatamas ja rääkisin seal näiteks Jason Terryga juttu. Ütlesin, et olen Eestist ja tema kohe vastu, et oi, ma tean Eestit, Kerr Kriisa on Eestist ja ta on jube kihvt kutt. Ongi nii, et eestlased lähevad sinna ja teevad endale nime. Äge on kuulata, et endised NBA mängijad teavad meie poissi.
Kuidas Sa Jason Terryga jutule said? Lihtsalt astusid ligi ja ütlesid hello?
Mul olid sõbrad-tuttavad ees ja rääkisime seal päris paljude erinevate agentide, skautide, mängijate ja ülikoolitreeneritega. Mängude vahel läksime rääkima ja sõbrad juba tundsid teisi mängijaid ja tutvustasid, et näe, siin on mu sõber Eestist, tal on oma korvpalliakadeemia… nii see läks. Ikka tutvustati, mitte ei läinud ise juurde ütlema, et tere, ma olen Reinar Narvast, nice to meet you (Naerab.). Keegi väga seal ei tea, kus Eesti on, aga samas nähakse, et pikk poiss ja kunagi mänginud ning tehakse tutvustus. Selle pealt saadki jutule. Las Vegases on lisaks suveliigale veel igast erinevaid showcase’e ja turniire, üks oli näiteks 20 võistkonna turniir. 20 satsi mängisid kolme päeva jooksul 3-4 mängu ja ca 60+ erinevat skauti, agenti ja mänedžeri vaatasid ja skautisid mängijaid.
Kuidas Sa hindad seda NBA suveliiga õhkkonda? Seal käib vist kõva näitamine ja meestel on pinged üleval?
Jah. Kes palli saab, see paneb peale ka.
Mängu kui sellist ei ole?
Söötu seal väga ei anta, jah. Käisin Henri (Drelli) mängu ka vaatamas ja ega ta seal väga palju palli puutuda ei saanud. Ja kui vahest sai, siis sa ei saa ka kogu aeg kohe tegema hakata. Sul on mingid liikumised ja pall peab edasi minema. Eestlasel kui Euroopa stiili mängijal on seal päris keeruline läbi lüüa, aga samas mõned tema liigutused olid päris huvitavad ja kui ta võimaluse sai, siis ta mängis hästi.
Kuidas Sina kui treener sellise mängu põhjal mehi hindad? Põhimõtteliselt võiks nad siis ju ka üks-ühte mängima panna ja oleks samaväärne.
Täpselt. Arutasime seda teiste treeneritega ka ja ülikoolitreenerid on sama meelt, et see pole päris õige. Eks nad saavad aru, et kõik ju tahavad lepingut saada. Vähemalt miljon eurot on mängus. Osad vaatavad jällegi teistmoodi ja ei võtagi sellist mängijat, kes ainult ise teeb ja üldse ei sööda. Kui kaks meest on juures ja ta viskab üle käe peale, siis järelikult korvpalli IQ pole kõige kõrgem. Arvan, et head treenerid sellist mängijat ei võta. Samas USA-s on päris palju rajatud talendi ja potentsiaali peale. Alguses vaatad, et pole hetkel midagi erilist, aga kahe-kolme aasta pärast mees hullab juba 35+ minutit NBA-s.

Taseme poolest on NBA piiril ilmselt tuhandeid mängijaid, kes on kas seal viimaste hulgas või napilt väljas. Kuidas eestlasel selles olelusvõitluses võimalus tekiks ja mida peaks selleks teistmoodi tegema kui ameeriklased?
Sõltub jällegi treeneritest. Treenerile peab sobima. Kui mina valiks mängijat, siis ma võtaks sellise, kes on võistkonnamängija ja oskaks tiimi heaks tegutseda. Võin ise ka praegu väljakule minna ja 30 korda peale uhada, aga mitu korda ma sisse saaks, on omaette küsimus. Korvpall on võistkonnaala. Kui rääkisin osade NBA kuttidega, siis nad ütlesid samamoodi, et liigasse on raske saada, aga veel raskem on seal püsida, sest igal aastal tulevad draftist ja Euroopast uued kutid. Kui sa oled piiri peal ja pole põhiviisikumees, siis püsimajäämine on päris keeruline ning nõuab kõvasti tööd. Kuigi, kui sa juba NBA-s oled, siis on mõned asjad lihtsamad. Sa jaksad palgata endale toidunõustaja, sul on parimad treenerid ja sa saad endale ka eratreenerid palgata, et oma keha eest hoolt kanda. Samas jälle osad ostavad eratreeneri palkamise asemel kaheksa käekella (Muigab.).
Viimasel kümnendil on eurooplastest tippude osakaal NBA-s märgatavalt kasvanud ja viimasel ajal on eurooplased ka maailma parimateks mängijateks kerkinud. Milles see fenomen Sinu arvates seisneb?
Kui ma hommikul üles ärkan ja trenni ära teen, siis vaatan kohvi kõrvale näiteks Dallase mänge. Lukat (Luka Doncic – toim.) ja NBA play-off‘e jälgin huviga. Play-off‘ides enam nii pole, et ostad viis või kuus staari kokku ja võidad tiitli ära. Nüüd on olulisem võistkonna komplekteerimine ja see, et nad on kokku kasvanud. Nüüd on rohkem team basketball ja pole enam nii palju individuaalset mängu kui varem. Kaitses mängivad kõik ka võistkondlikumalt. Play-off‘is see enam ei toimi, et võtan ja uhan üle käe peale terve mäng. Põhihooaja mängud on muidugi teistmoodi, sellepärast ma põhiturniiri väga ei viitsigi jälgida.
Saan aru, et Sinu lemmikmees on siis Luka Doncic. Kuidas on võimalik, et selline aeglane ja paks poiss on NBA üks parimaid?
Ma ei arva, et ta aeglane ja paks on (Naerab.). Ta on geenius. See, kuidas ta mängib, kuidas ta mänguolukordi loeb ja tempomuutusi teeb, on maailmaklass. Mulle meeldib tema puhul väga see, et ta naudib mängu täiega. Seda on nii kihvt vaadata, kui ta paneb 50 punkti ja siis muigab ka veel, et võtke välja.
Teine kuulus eurooplane on samamoodi aeglane, veidi pikem, aga sama paks poiss Nikola Jokic, kes meenutab kangesti Reinar Hallikut. Mis tema fenomen on?
Tema korvpalli IQ on samamoodi väga kõrge. Ta jagab seda mängu väga hästi, on n-ö korvpalliprofessor. Oskab hästi sööta ja teeb asju lihtsalt, aga korrektselt. Tema peale ka mängitakse, tal on nii palju relvi. Tema on ehtne näide, kui tähtis on korvpalli ABC ja peaga mängimine. Pole ta ju mega kiire ega atleetlik, aga näed, metsajooksu tempos teeb ikkagi oma 30 punkti, 15 lauda ja paneb 10 söötu ka veel otsa.
Ühesõnaga intelligentsus pole mängust kuhugi kadunud ja ainult puhta füüsise pealt, mis vahepeal NBA-s domineeris, enam ei saa?
Täpselt ja mitte ainult eurooplaste poolt, vaid mõned ameeriklased samamoodi. Nemad hakkavad ka sellest aru saama. Hea on, et eurooplased on füüsiliselt järele tulnud. Pluss Euroopa mängutarkus on natuke teistmoodi ja meid õpetatakse natuke teistmoodi mängima kui seal. Konkurents viib edasi. NBA-s on ju maailma parimad atleedid koos ja füüsise pealt mängivad seal ikka väga paljud mängijad.
Räägime korra füüsisest ka, kui Sa ise selle jutuks tõid. Eesti korvpallis oli sel suvel vahepeal suur poleemika füüsisega. Kas Sinu korvpallipoisid on aru saanud, kui oluline on füüsiline pool just tippu pürgimisel?
Meil kossukoolis on poisid, kellele meeldib trenni teha. Nad on sellest aru saanud ja meie poisid on päris heas füüsilises konditsioonis. Meil õnneks sellega probleeme väga pole. Eriti just need nooremad ajavad mööda väljakut kõiki taga ja kaitses kiusavad vastaseid. Aga füska on hästi tähtis. Arvan, et ma olin ise kõige parem näide. Kui pulss on 300, siis ega pallid sisse ei lähe.
Kas füüsiline pool on selline, kus tuleb mängijaid väga sundida? Kui palju on see igaühe enda tahtmises kinni?
Kõik asjad on tahtmises kinni. Kui sa tahad vasaku käega korralikult põrgatuse pealt söötma õppida, siis see on ainult drillimise asi ja tahtmine. Treener võib öelda küll, et sööda, aga kui sa sööta ei oska, siis sa ei oska. Samamoodi on füskaga. Võistkonnatrennid sõltuvad sellest, kuidas sa trenni üles ehitad. Kui sa teed nii, et enamuse ajast räägime ja ei jookse ega trenni ei tee, siis korralikku füüsist ei saagi. Kui me suvel anname neile kavad ette, siis poisid tulevad laagrisse ja keegi pole minust paksem. Selles mõttes on hästi (Naerab.). Sest kes on treener? Treener suunab ja juhendab, aga kogu töö peab tegelikult ju mängija ise ära tegema. Me võime siin pea peal ka seista, aga eelkõige peab mängija olema see, kes töö ära teeb.
Küsin eelseisva EM-i kohta ka. Sinul on Riiast EM-i kogemus olemas, vähemalt kaasas käinuna…
Väga hea istekoht oli ja spordijooki sai ka veel tasuta (Muigab.)!
Rahvas skandeeris Su nime ja oli ilmselt lõbus kuulata, aga see selleks. EM-ini on kuu aega. Kuidas Sa hindad, mis šansid meil on ja millist Eesti koondist me Sinu arvates Milanos näeme?
Olen Eesti patrioot ja olen positiivne. Arvan, et me suudame alagrupist edasi saada. Meil on päris kihvt koondis. Sel aastal saavad poisid EM-i atmosfääri kogeda, sest see on natuke teistmoodi. Järgmine EM on siis juba veidi parem. Aga meie koondis on juba praegu sellel tasemel, et võiksid alagrupist edasi saada. Kui ei saa, siis ega midagi hullu ei juhtu. Siis on järgmine kord uuesti. Näeme ära, kus me reaalselt oleme. See tuleb põhimõtteliselt nagu eksam meie koondisele, meie treeneritele ja kogu Eesti korvpallile. Las poisid teevad oma tööd ja küll siis pärast näha ole, kus me oleme. Mina sisimas ikka loodan, et saame alagrupist edasi ja teeme häid mänge.
Millal esimene Reinar Halliku korvpallikooli poiss koondisega EM-ile jõuab?
Elame-näeme, meil on siin huvitavaid kujusid küll, aga eks aeg näitab. Poisid peavad ise tublid olema. Meie teeme kõik selleks, et nad sinna jõuaksid, aga see on poiste endi teha ja kergelt ei tule midagi.




