Close

ARVAMUS | Kunagi pole nii hästi, kui tundub ja kunagi pole nii s*****i, kui tundub

-Eesti korvpallikoondislased Siim-Sander Vene ja Kregor Hermet | Foto: Siim Semiskar

Täna jääb täpselt kuu aega kogu Eesti spordivälja selle aasta ühe tipphetkeni ehk korvpalli EM-finaalturniiri alguseni, kus Milanos toimuval C-alagrupi turniiril on mängimas ka meie rahvusmeeskond. Kuigi suvi on korvpallis tihti n-ö hapukurgihooaeg, kus tavaliselt toimub vähe ning eetrit täidavad peamiselt üleminekute uudised, siis tänavu on asjad olnud hoopis teistmoodi. Umbes kuu aega tagasi Eesti korvpalliüldsus plahvatas, kui tõstatus üles meie korvpallurite füüsiline mahajäämus konkurentidest. Tekkis palju küsimusi, et kus vahepeal lootused kõrgele tõstnud Eesti korvpall omadega siis tegelikult on? Minu vastus on, et see oleneb vaatenurgast!

Eesti koondise jaoks on Eurobasket 2022 nime kandev EM-finaalturniir taasiseseisvumise järel neljas kord nii kaugele jõuda. Seni on meil saldoks 6. (1993), 14. (2001) ja 20. (2015) koht. Ehk siis tinglikult on kohad pidevalt kehvemaks läinud, kuid arvestada tasub ka seda, et 1993. ja 2001. aastal pääses finaalturniirile 16 koondist ja 2015. aastal Riias oli see number 24, täpselt nagu nüüdki. Kõikidest nendest turniiridest on jäänud ajalukku omad jutud ja lausa müüdid ning kindlasti ei saa erandiks olema ka tänavune kord Milanos.

1993. aasta turniir on olnud justkui meie korvpalli nurgakivi ja lakmuspaber, mille järgi on kõik ülejäänud peaaegu 30 aastat hetkeseisu hinnatud. Nõukogude Liidu spordisüsteemis mängijaks kasvatatud korvpallilegendid panid meid tol hetkel tundma, et Eesti korvpall tervikuna on oluliselt tugevam ja tervem, kui see tegelikult oli. Noore riigina oli meil spordist palju tähtsamaid probleeme, millega tuli rinda pista ning kindlasti tehti enda Nõukogude Liidu spordisüsteemist lahtihaakimisega omajagu vigu. Kuna rahvusmeeskond alistas aga finaalturniiril hilisema Euroopa meistri ja lõpuks võttis ootamatult kõrge 6. koha, siis oli see tinglikult justkui katkise akna vineeriga katmine – tuul enam läbi ei puhunud, aga valus probleem jäi alles.

Kuni 2001. aasta finaalturniirini elasime endiselt veel paljude nende endiste kangelaste karjääri lõpuaastaid nautides ning Martin Müürsepa mängud NBA-s ning Euroopa tipus hoidsid meil seda tunnet sees, et kõik on justkui korras. Kuna toonane EM-finaalturniir möödus suuresti peatreeneri ja ühe tippmängija skandaaliks paisunud tüli lahates ning turniir sportlikus printsiibis ebaõnnestus sisuliselt täielikult, siis ongi Türgi finaalturniir olnud hiljem mõneti isegi tabuteema. Keegi väga ei taha sellest rääkida ja olgem ausad, ega väga polegi midagi rääkida.

Kui meie kuldne generatsioon lõpuks tossud varna riputas, siis jõudis üsna karmilt kohale, et vahepealne noortetöö pole päris samal tasemel mängijaid peale kasvatanud. Õigemini ülejäänud maailm oli suurte sammudega eest ära läinud. Lõpuks võttis meil siis 14 aastat, et vahepealsete tõusude ja mõõnadega korraks ka kõige suuremas “mudas” ära käies taas EM-finaalturniirile jõuda. Need olid nüüd mängijad, kes kõik alustasid korvpallitreeninguid juba vabas Eestis ning olid nende vahepealsete keeruliste aegade kasvandikud.

Ei pea ilmselt korvpallisõpradele meenutama, kuidas Riias peetud alagrupiturniir meie koondise jaoks kulges ja kui palju erinevaid emotsioone lühikese ajaga läbi elati. Kuigi viimases kahes matšis oli väga reaalne võimalus ennast alagrupist edasi pigistada, siis lõpuks jäi siiski natuke puudu. Tänasel päeval on vaated tollele finaalturniirile fännide hulgas üsna erinevad, kellel on klaas pooltühi ja kellel pooltäis, vastavalt sellele liigitatakse ka Riias käik kas totaalseks põrumiseks või kiidetakse koondist turniiri keskel toimunud eneseleidmise eest.

Reaalsus on see, et Eesti korvpallifänn ja spordifänn üldiselt on üsna emotsionaalne ja mis kõige silmapaistvam, siis ka väga nõudlik. Ma leian ennast alatasa imestamas, kuidas läbi kõikide halbade ja paremate aegade see 1993. aasta finaalturniiril seatud latt nii raudkindlalt paigal püsib. Sest ma väidan, et päris paljude inimeste poolt vaadatakse kõiki meie korvpallisaavutusi endiselt just selle tulemuse valguses. Jah, on ka hallpäid, kes meenutavad suisa Lipso-Tammiste-Tomsoni aega kui mõõdupuud, aga sellega ei suuda keskmine fänn kaasa minna.

-Hetk Eesti – Saksamaa MM-valikmängust | Foto: Siim Semiskar

Kuhu see latt tuleks siis seada?

Kuigi tulemuse mõttes oli 1993. aasta EM-i 6. koht kahtlemata Eesti korvpalli kõrghetk, siis nagu mõned lõigud varem kirjutasin, ei näidanud see tol momendil objektiivselt meie korvpalli tervist või laiapindsust. Vastupidi, arvestades kõiki dünaamikaid, oli värskelt taasiseseisvunud riigis noortetöö tegemas vähikäiku ja oli aja küsimus, millal see kõik väljakul kajastuma hakkab. Ehk siis, nagu selle kirjatüki pealkirigi ütleb, polnud nii hästi, kui tol hetkel paistis.

Kui nüüd võrrandi üks pool peab paika, siis olen mina kindlal veendumusel, et peab paika ka teine pool. Ehk siis, kunagi pole asjad ka nii s****ti, kui nad tunduvad. Kui umbes kuu aega tagasi tulid sisuliselt ühe nädala sees rahvusmeeskonna MM-valikmängudes nähtu ning poiste U16 ja U18 koondiste Põhjamaade meistrivõistlustel näidatu põhjal hetkega meie korvpalli kohale ülimalt tumedad pilved, siis fännidel pole mõtet selle peale üle reageerida.

Ilmselt on enamus Eesti korvpallisõpradest nõus sellega, et meie noortetöö kvaliteet on aastatega tõstetud varasemaga võrreldes oluliselt paremale tasemele ning meil on omajagu noori talente, kellele on põhjust kaasa elada. Samas pole ka saladus, et kuluaarides on konkurentidest füüsiliselt maha jäämise teema olnud jutuks üsna stabiilselt ja pidevalt. Nüüd see asi lihtsalt plahvatas, kuna mitmed halvad asjad sattusid täpselt ühel hetkel juhtuma.

Korvpall24 portaali ja peamiselt mind isiklikult on aastate jooksul kritiseeritud selle eest, et oleme liiga positiivsed ja tõstame esile mängijaid, kes seda (veel) ei vääri ning tegelikult uudisekünnist ei ületa. Jah, ma tunnistan, et mina olen pigem klaas-on-pooltäis tüüp, kes proovib võtta asjadest välja positiivse iva ning võimendada ja kajastada pigem häid emotsioone. Isegi kui need sündmused või saavutused on suurt pilti vaadates marginaalsed. Negatiivsust, mölinat, egotamist ja ärapanemist on minu arvates igal pool niigi liiga palju. Pealegi, miks peaks mõni lapsevanem tahtma panna oma last korvpallitrenni, kui selle spordiala sees üksteisega ainult mölisetakse ja kogu foon on negatiivne? Mis puutub aga uudisekünnise kriitikasse, siis see on minu arvates olnud naeruväärne. Näiteks Delfi spordikülje ja Korvpall24-suguse nišiportaali uudisekünnised ongi väga-väga erinevates kohtades. Aga see on juba mõne teise kirjutamise teema.

Mida ma kogu selle pika jutuga öelda proovin, on see, et täpselt kuu aega enne EM-finaalturniiri pole asjad kindlasti nii hästi, kui kõige positiivsemad kirjatükid on proovinud meile väita, aga raudselt pole olukord ka nii halb, kui kuu aega tagasi lahvatanud “füüsiseskandaali” tuules tundus. Nagu ajalugu on näidanud, ei pruugi ka EM-finaalturniiril saadav koht konkreetselt meie korvpalli tervise kohta tegelikult täit tõde öelda. See on tähtis näitaja, aga kindlasti mitte üks ja ainus altar, mille ees kummardada.

Mina jälgiksin laiemaid hinnanguid andes ka hoopis suuremat pilti: millised võimalused on treeneritel oma tööd hästi teha, kuidas Eesti noortekoondised konkurentidele vastu saavad, kui nõutud on Eesti korvpallurid rahvusvahelisel turul, kas meie korvpalliklubidel õnnestub eurosarjades kanda kinnitada, kas ka kohalikest klubidest sirgub noori talente, kes siinses liigas võõrmängijate kõrval silma suudavad paista jne. See kõik on vundament sellele, et me esiteks hakkaksime stabiilselt EM-finaalturniirile jõudma, mis omakorda on eeldus, et kunagi tulevikus tuleks järjekordne jackpot mõne kõrgema koha näol.

Ärge saage minust valesti aru, EM-finaalturniiril peab olema! Eriti nüüd, kui peale saab 24 koondist. Aga minu jaoks on küsimus selles, kas Eesti korvpalli taset näitav latt peaks olema 1993. aasta finaalturniiri 6. koht või näiteks just seesama EM-finaalturniirile peale pääsemine? Kui me sätime võrdlusmomendiks tolle legendaarse kuuenda koha, mis mulle tundub, et päris paljude jaoks nii ongi, siis ootab meid tõenäoliselt veel aastakümneid negatiivsust ja pettumust. Sest tõenäosus, et Eesti suurusega väikeriik tänapäevases tihedas konkurentsis kõnealust tulemust kordab, on reaalselt vaadates üsna väike. Isegi kui meil sellel tasemel mängijad olemas on, nõuab paarinädalasel turniiril edukas olemine ka omajagu õnne ning heade asjade kokkulangemist.

Lõpetuseks soovingi kõigile korvpallisõpradele, kes viitsisid minu mõttelõnga lõpuni lugeda, rohkem positiivsust ja täpsemat mõõdikute seadmist! Nii on ka endal kaasa elades vähem kibestumist ja saab tihemini rõõmustada. Ei pea ootama järgmist kuuendat kohta EM-finaalturniiril. Loodame nüüd kõik koos, et kuuajaline ettevalmistus EM-turniiriks läheb meie rahvusmeeskonnal täkkesse ning saame Milanos kõik koos selle töö vilju nautida. Kohtume kuu aja pärast Itaalias! Meie mäng!

Siim Semiskar
Korvpall24.ee peatoimetaja

scroll to top