Eesti naiste korvpallikoondise üks liidritest Kadri-Ann Lass tegi lõppenud hooajal ilmselt oma senise profikarjääri edukaima aasta, kui kerkis Hispaania kõrgliigaklubis Bembibre üheks vedavaks jõuks ning teenis sellega uueks hooajaks lepingu ühes teises Hispaania kõrgliiganaiskonnas, kes osaleb ka Eurocupis.
Lass tegi Hispaanias 16 naiskonna hulgas üheksa võidu ja 21 kaotusega 13. koha saanud Bembibre särgis kaasa kõik 30 liigakohtumist ning kogus keskmiselt 27 minutiga 8,1 punkti ja 4,7 lauapalli. Eestlanna jagas minutite osas oma tiimis esimest kohta, punktide arvestuses oli kolmas, lauapallidelt teine ja efektiivsustegurilt samuti teine.
Korvpall24 tegi Lassiga intervjuu juuni esimeses pooles toimunud TalTech Optibet 3×3 turniiril, kus 25-aastane ja 191 cm pikkune neiu esindas Eesti 3×3 koondist. Tänavu 3×3 korvpallikoondisega juba esimese vägeva emotsiooni kätte saanud Lassiga rääkisimegi EM-finaalturniirile jõudmisest, eelmisest hooajast Hispaania kõrgliigas, naiste profikorvpalli perspektiividest Eestis ja paljust muust põnevast.
Pärast pikka hooaega tegeled suvel jälle 3×3 korvpalliga. Kas Sa puhata ka oskad?
Kaks nädalat sai puhatud, piisab (Naerab.). 3×3 on kuidagi nii südamelähedaseks saanud, et ma proovin ikka iga aasta tulla. Sel aastal olid võistlused varem ka ja teadsin, et siis on suve keskpaigas rohkem puhkust. Nüüd saime küll edasi, mis tähendab, et panin endale suveks trenne juurde. Kuna olen juba harjunud 3×3 korvpallis kaasa tegema, siis on see kuidagi sisse jäänud. Tuled tagasi Eestisse, teed veidi 3×3 ja siis on puhkus. Võib-olla ei oska puhata.
Nüüd on esimene superemotsioon EM-finaalturniirile pääsemisega käes, see annab vist suvele teist värvi ja motivatsiooni juurde?
Jah, need on need emotsioonid, mille pärast me 3×3 mängimegi. Sellised asjad on meile 3×3 korvpallis reaalsemad teha. Mul on nii mõnigi suur emotsioon tulnud just 3×3 turniiridelt. Iga aasta mõtled, et sel korral ei viitsi, aga siis arvad, et äkki nüüd tuleb midagi. Jälle tõestasin endale, et on ikkagi vaja tulla ja teha, et on võimalik asju saavutada. Tore muidugi, et EM-ile pääsesime. Nüüd tuleb vaadata, et suudaksime septembris turniiril ka midagi teha. 3×3 korvpalliga on saavutused meie jaoks võib-olla natuke teostatavamad ja emotsioonid annavad motivatsiooni tagasi tulla.
Kuidas EM-ile pääsemine muudab järgmiseks hooajaks valmistumist? Nagu ütlesid, siis turniir on septembris, sel ajal algab juba saalihooaeg.
FIBA on tegelikult teinud reeglid, et klubid peavad ära laskma. 3×3 on võrdsustatud saalikorvpalliga. Viis päeva enne peab ära laskma, et treenida ja siis turniirile minna. Minul on meie “välismaalastest” kõige lihtsam turniirile tulla, aga eks ta valmistumist natuke ikka muudab. Siin tuleb veel naiste koondis ka vahele. Suvel on nüüd rohkem korvpalli, kui algselt plaanisin, aga 3×3 ettevalmistus on päris hea ka saalikossuks. Siim (Raudla) teeb päris kõvasid trenne. Isegi üks aasta, kui ma teadsin, et ma ei saa EM-ile minna, siis ikkagi tulin enne hooaega ja treenisin paar nädalat nendega. Arvan, et see teeb ainult head. Teades, et ma peaks üsna kindlalt turniirile tulla saama, on motivatsioon ka olemas.
Räägi eelmisest hooajast. Said tunda Hispaania kõrgliiga taset, kuidas see oli?
Minule Hispaania liiga meeldib. Tasemelt on ta ka kõva ja see kultuur sobib mulle. Seal on igal aastal palju liikumisi, mis tähendab, et kõik tunnevad kõiki ja kõik on sõbrad. Vahepeal tuleb keegi külla ja oled teiste tiimidega koos. Seal on väga mõnus õhkkond. Taseme mõttes on liiga hea ja tugev ning seal saab mängida suurte nimede ja tuntud nägude vastu. Mulle sobis ja kuna olin sellises tiimis, kus sain piisavalt vastutust ja usaldust, siis läks mul ka hästi. Ei saa kurta.
Said Euroliiga tiimide vastu mängida. Kui suur tasemevahe Hispaania tippudega oli? Kas viimased satsid suutsid esimesi hammustada või oli see ebareaalne?
Avenidat, kes oli Euroliiga kolmas naiskond ja selle aasta Hispaania meister, on pigem raske hammustada. Valencia on teine samasugune, aga Girona, kes lõpetas kolmanda kohaga ja on ka Euroliiga võistkond, nende tase käib veidi üles-alla. Nii mõnigi tiim tegi nende vastu üllatuse või vähemalt mängisid võrdselt. Ka meie suutsime mängida poolaja võrdselt ja siis läks natuke lappama. Neljandast kohast kuni lõpuni oli tasavägisem. Me ise võitsime neljanda koha võistkonda. Liiga on ikkagi üsna ühtlane. Kui tegime kõik asjad nii, nagu olime rääkinud, mängisime oma mängu ja visked läksid ka sisse, siis suutsime hammustada ka kõvasid tiime.
Ütlesid, et said rohkem vastutust. Milline roll Sul naiskonnas oli ja kuidas Sa oma individuaalse panusega rahule jäid?
Ma olin meie põhi “neli”. Meie mäng oli suuresti üles ehitatud kaitsele. Olime suhteliselt vähe skooriv tiim, aga hoidsime näiteks ka neid Euroliiga tiime 60 punkti peal. Kuigi võistkond oli kaitsele orienteeritud, siis mina olin tegelikult justkui viskaja ja samal ajal natuke selline rollimängija ka. Tegin kõik asjad õigesti ja see meie treenerile meeldis. Ta hoidis väga oma joont ning ajas taga detaile, mida mina oskan teha. Sellega teenisin endale mänguaega ja kui visked hakkasid kukkuma, siis oligi lihtsalt, et Kadri, viska, viska, viska, ära põe, me saame lauda minna. Võib-olla need numbrid ei tundu nii suured, mingi kaheksa punkti, aga kui tiim viskab üldse keskmiselt 50 punkti, siis on see päris palju.
Ega ma ei eksi, kui ütlen, et Sul oli hea, stabiilne hooaeg? Kogu aeg minutid ja roll püsisid. Varasem hooaeg käis Sul kõik üles-alla. Oli mõnus nii mängida?
See oligi põhiasi. Mängurõõm tuli tagasi. Mul oligi selle Ungari hooajaga see kana kitkuda, et ma mitte ei saanud ühtlaselt vähe minuteid, vaid oligi just see, et üks mäng tundus, et sain jälle järjele ning siis järgmises mängus ei saanud jälle midagi. Sellest jäi suhteliselt halb maitse suhu. Bembibresse minnes oli enesekindlus natuke madal ja ma ei teadnud, mis nüüd saab. Selles mõttes oli minu jaoks väga õige otsus minna just veidi nõrgemasse tiimi, kus sa oled liider ja sul on kindlad minutid. Sain endale tõestada, et olen hea ja stabiilne mängija. See stabiilsus kindlasti võttis stressi maha, kuna ma ei pidanud mõtlema, kas täna saab väljakule või mitte.
Mis elu Sind järgmisel hooajal ees ootab? Kas jätkad samas kohas või siirdud kuskile mujale?
Siirdun mujale. Kuna ma ootan oma klubi ametlikku teadaannet, siis ma ei tohi öelda, kuhu lähen, aga jään Hispaania kõrgliigasse. Liigun kõrgemale ja lähen ka Eurocupi mängima. Hea samm edasi ja võib öelda, et ka samm tagasi samale tasemele, kus ma üks aasta varem mängisin. Olen elevil. Süsteem, mida uus tiim mängib, peaks mulle sobib. Nende stiil on sarnane sellele, kuidas me mängisime sel hooajal. Nii palju, kui olen rääkinud inimestega, kes teavad Hispaania liigat, siis nad on öelnud, et see peaks minu jaoks olema päris hea koht. Nad vaikselt avaldavad, kes tiimikaaslasteks tulevad. Tundub, et tuleb päris hea grupp tüdrukuid kokku. Loodetavasti läheb kõik hästi.
Toimetaja: Tänaseks on lõppenud hooajal Hispaanias veerandfinaali jõudnud San Sebastian IDK Eustotren teada andnud, et Kadri-Ann Lass liitub nende klubiga.
Kas hea hooaeg tõi Sulle veel kosilasi? Kas Said pakkumiste vahel valida?
Hispaania liigast oli see ainuke otsene pakkumine, aga mitmest tiimist oli huvi ja ähmased pakkumised. Otsus selle klubi kasuks, kuhu ma nüüd lähen, tuli sellest, et nad mängivad Eurocupis. Oli paar naiskonda, kes oleksid rahalises mõttes võib-olla veidi rohkem pakkunud, aga mõtlesin, et oleks hea mängida Eurocupis ja silma jääda ka mujal. Hea hooaeg Hispaania liigas tõi mitu huvilist, aga ega ma ei oodanud selle allkirjastamisega kaua. Kui oleks oodanud, siis oleks võib-olla veel tulnud, aga seda riski pole vaja võtta. Kui tuleb hea pakkumine, mis sobib, siis tuleb vastu võtta. See sobis mulle ja olen elevil. Ma ei hakanud ootamisega riskima, kuna ei tahtnud seda pakkumist kaotada. Ja kuna ka mulle Hispaania liigas meeldib, siis polnud vaja ootama jääda.
Ühelgi teisel Eesti profikorvpalluril nii rahulikku suve vist ei tule? Sul on juba head emotsioonid all, hea hooaeg tehtud ning järgmiseks hooajaks leping käes. Tavaliselt on see elu palju närvilisem ja oodatakse suve lõpuni, mis saama hakkab?
Minu jaoks oli see ka natukene veider, kui ma selle pakkumise sain. Nad lükkasid lepingu lauale kolm mängu enne hooaja lõppu. See oli esimest korda, kui mingi pakkumine nii kiiresti tuli. Endal oli alguses natuke imelik ja tundsin ennast veidi reeturina, kui allkirjastasin, sest ma tegin alles ju teise tiimiga asju (Muigab.). Pärast, kui tagasi koju lendasin ja need kaks nädalat puhkasin, siis mõtlesin küll, et jumal tänatud, et enam ei pea muretsema. Eelmine aasta oli just selline, kuna ma tulin selle Ungari hooaja pealt, mis polnud kõige parem. Ei teadnud, kas ma üldse saan kuskile või kas pean minema mõnda madalamasse liigasse. Alles juulis sain jaole.
Juuli on ju isegi hästi?
Jah, aga siiani õnneks ongi juuli mul olnud kõige hilisem. Tean, et osadel tüdrukutel on läinud sügiseni välja, kui hooajad juba algavad. Mul läks päris õnneks.
Kas Bembibre lepingu pikendamist ei pakkunud?
Nad küsisid küll, mis plaanid mul on ja kas oleks huvi nendega jätkata. Teadsin, et mul siiski pole seda soovi. Bembibre on hea koht just sellistele naistele, kes pole varem kunagi Hispaania kõrgliigas mänginud. Nad võtavad palju uusi mängijaid, sest klubi professionaalsuse mõttes on nad veidi madalamal tasemel. Nad on kõige väiksema eelarvega ja tingimuste mõttes on seal tasemevahe teistega olemas. Nad ei teinud otsest pakkumist, vaid lihtsalt küsisid, et mis värk on. Eks nad ise ka aimasid, et mul tuleb teisigi pakkumisi. Ma ütlesin neile ära, aga läksime siiski rõõmsalt lahku. Nad aitasid mul sinna saada ja nad teavad ise väga hästi, et ma sain selle uue lepingu tänu nende antud võimalusele. Mingeid pahasid emotsioone omavahel õnneks pole.
Mis eelarved Hispaania naiste meistriliigas on? Me enam-vähem teame, mis numbrid on Eesti meeste kõrgliigas, kas need on kuidagi võrreldavad?
Kusjuures mina neid numbreid ei tea ja ma isegi ei oska arvestada. Ma ütleks, et Bembibre ja veel paari klubi numbrid on Eesti naiste klubide omadest kindlasti suuremad, aga nad pole palju kõrgemad kui näiteks Soomes, mis on taseme poolest nõrgem. Nõrgemates liigades ei liigu nii palju raha ja nad ei raatsi uustulnukatele palju maksta, sest nad ei võta riske. Kuna Hispaania liigast on nii palju mängijaid läbi käinud ja kogu aeg tuleb uusi juurde, siis uustulnukatele pakutakse vähem. Kõigepealt pead näitama, et sa saad hakkama. Kahjuks ma ei tea neid numbreid, aga need kindlasti pole kuigi suured.
Hispaanias on jalgpall selgelt A&O ja kõik muu tuleb selle järel. Meeste korvpall on ka väga heal tasemel, aga jalgpalliga siiski ei konkureeri. Kas naiste korvpall üldse pääseb pildile?
Kusjuures pääseb küll. Meid on 16 tiimi ja kokku on 30 vooru. Igas voorus on üks mäng teles, siis on Twitteriga mingi diil ja ülejäänud on seal samal saidil, kus on meeste mängude ülekanded. Naiste korvpall saab päris palju tähelepanu. Eks seda on ikka vähem kui meestel, aga nad praegu samamoodi ehitavad seda süsteemi. Kui oled kuskil Valencias või Zaragozas, siis seal on fännibaasid päris suured. Seal on nii palju inimesi, et fänne jagub kõikjale. Kindlasti pole see võrreldav meeste kossu või jalgpalliga, aga neid jagub.

Räägime natuke Eesti naiste korvpallist ka. Oleme me nüüd õigel teel? Lätlasest peatreener Kaspars Majenieks tuli mitte ainult koondist juhendama, vaid kogu süsteemi üles ehitama. Kuidas Sa mängijana sealt seest asju näed?
Mina arvan, et on tore, et meil nüüd üldse mingit süsteemi ehitatakse. Enne see polnud nii mõtestatud. Selles plaanis oleme igatpidi õigel teel. Loodetavasti Kaspars suudab teha head tööd. Siiamaani tundub, et on teinud. Natuke saab alati paremini ja on asju, mida mina kõrvalt vaadates vahepeal kritiseerin, aga arvan, et mingid sammud õiges suunas praegu toimuvad.
Kui palju tulevad noored tüdrukud Sinu käest küsima, kas neil on mõtet näiteks proovida USA-sse ülikooli pääseda või uurivad, kas ka naistel on võimalus Euroopas profikorvpallurina tiirelda?
Eestlastel on see komme, et oleme väga tagasihoidlikud. Keegi väga ei julge niimoodi küsima tulla. Aga käin vahel spordilaagrites rääkimas. Kui treenerid kutsuvad, siis lähen ja räägin oma elust. Siis on tüdrukud huvitatud küll ja esitavad küsimusi, aga ise nad selliselt ei tule. Ütlen isegi nendele noortele, kellega ma siin seda 3×3 värki teen, et küsige julgelt. Küsige minult või nendelt, kes on USA-s käinud või praegu lähevad. Jumala eest, me saame kõik omavahel läbi, ma teen teiega koos trenni. See ei ole mingi häbiasi. Ma üritan süstida neisse julgust küsida. Ma olen suhteliselt avatud oma lepingute ja kõige muu osas. Kui neid huvitab, palju saab teenida või kuidas miski asi käib, siis ma ei varja seda nende eest. Mina läksin kõigele suhteliselt pimesi vastu. Sellest kõigest ei räägita, nagu see oleks tabuteema. Naistel pole välismaal ka nii palju mängijaid, et teada neid palganumbreid. Mina olen otsustanud, et püsin selle koha pealt hästi avatuna. Aga eestlaslik tagasihoidlikkus on tüdrukutel ikka veel sees ja palju küsijaid pole.
Kui Sa räägid tüdrukutega, siis kas tunnetad, et neil on peas mingi klaaslagi ees? Et treeni ja mängi niikaua, kuni sul noorteklass kestab, aga ülikoolis mine juba n-ö päris tööle?
Ma ei arva, et selline piirang neil peas ees oleks. Pigem tunnetan, et meil pole juba mitu aastat olnud Eestis head väljundit. Näen, et iga tüdruk ei taha kohe pärast keskkooli minna välismaale. USA ülikool on osadele päris hirmutav. See ei peaks olema ainuke võimalus. TalTechi tiimi loomine ajas mind küll veidi elevile. Loodetavasti tuleb naiskondi veel ja need tiimid ka jätkavad. Minu arvates on vaja väljundit just Eestis. Kui tüdruk tahab Eestis jätkata, siis variante on piiratult. Näiteks kui tüdruk läheb Tartu Ülikooli, siis Tartus pole enam esindusnaiskonda. Pigem tuleb selline asi mängu, mitte see, et neil oleks juba peas otsustatud.
Kui kaua Sa plaanid profikorvpalli mängida? Oled Sa sellele mõelnud? Mingi hetk tuleb muu elu peale ning sportlase karjäär ei ole igavene.
Ma ütlen alati kõigile, et ärge lootusi suureks ajage. Ma tõesti ei tea, kui kaua ma teen. Vaatan aasta-aastalt, mis tuleb. Hetkel on hea tunne sees ja arvan, et paar aastat on minus veel sees. Ma ei julge endale lootusi panna, et panen kuni olen 35. Ei tea, kuidas keha vastu peab või kuidas mentaalselt vastu pean. Elus on teisi asju ka, mida tahan teha, aga hetkeemotsioonide pealt on mul jaksu mõni aasta veel panna.
Võib-olla oled pärast nagu Merike Anderson, kes lihtsalt ei lõpetanud ega lõpetanud?
Ei tea, eks näis (Muigab.). Ma lihtsalt ei julge kunagi niimoodi välja öelda midagi.




