Close

INTERVJUU | Tartu tulevikumees Aleksander Tassa: tahaksin kindlasti meistriliigas kanda kinnitada

-Aleksander Tassa | Foto: Siim Semiskar

Tartu Ülikooli korvpallikooli U18 meeskonna üks liidreid Aleksander Tassa on viimasel kahel hooajal saanud proovimas käia ka esindustiimi Tartu Ülikool/Maks & Mooritsa juures. Kui kõrgliigas on 18-aastase ja 195 cm pikkuse mängumehe võimalused jäänud seni üsna ahtaks, siis esiliigas oli ta Tartu Ülikool/Eviko tiimis väga suures rollis.

Korvpalli nimel Ida-Virumaalt tagasi sünnilinna Tartusse kolinud Tassa sai tänavu reielihase vigastusega võideldes kirja kaheksa Paf Eesti-Läti liiga kohtumist ning kaks Eesti meistriliiga mängu. Saku I liigas kogus ta 14 kohtumisega keskmiselt 30 minutit, 20,3 punkti, 3,8 lauapalli, 2,8 resultatiivset söötu ja 0,9 vaheltlõiget.

Korvpall24 tegi Tassaga intervjuu pärast seda, kui ta aitas Tartu U18 tiimil omavanuste Eesti meistrivõistlustel võita pronksmedalid. Tahtsime U18 koondislaselt teada, mis on korvpallis tema järgmised sammud, mis tunne on olnud Tartu esindustiimi asjades sees olla ning kuidas õnnestus tartlastel kõrgliigas oma hooaeg tänavu nii totaalselt ümber pöörata ja eestikatel lõpuks finaali jõuda.

Lõpetasid U18 sarjas selle hooaja koos Tartu tiimiga pronksmedalitega. Kui palju see noorteklassi medal Sinu jaoks tähendab?

Lohutusauhind on see ikka. Muidugi tulime selle mõttega, et võidame kõik ära, aga jah, Nordi vastu (poolfinaalis) tegime halva mängu. Visked ei läinud ja lauapalle lasime liiga palju võtta. Sinna see mäng läks.

Pronksimängul ka vist kõige paremat tuju ei olnud?

Kõige paremat tuju ei olnud, täpselt. Seal lasime samuti vastastel palju lauapalle võtta, tegime ise rumalaid vigu ja visked väga ei tabanud.

Sa oled juba paar aastat Tartu kõrgliigatiimi juures olnud ja esiliigas suures rollis, kui palju selle kõrvalt Sinu jaoks noorteklass veel tähendab?

Omavanustega on hea mängida, et endale enesekindlust koguda. Esiliigas on meeste kehad vastas ja seal on mäng füüsilisem, aga võib-olla ei olda nii kiired.

Kui palju Sulle see juurde annab, et Sa kõrgliigameestega treenida saad ja seda taset tunda saad?

See annab kindlasti palju juurde, sest see on hoopis teine asi. Kõik need kiirused ja tugevus, ma saan seal kindlasti paremini areneda.

Proovi kõrvalseisjale seletada, kui suur erinevus see on, kui lähed U18 poisina kõrgliigatiimi juurde trenni tegema. Esialgu, kui Sa läksid, siis oli see Sinu jaoks natuke šokk ka?

Kindlasti oli. Kui poistega mängid, siis ikka mõtled, et jõuad ja saad järele kõigile, aga meistriliigas, kui ühe vea teed, siis need mehed on ikka füüsiliselt head. Plaks ja ollaksegi kohe sinust möödas ja tuleb kas lay-up või surub keegi ülevalt. Seal mängitakse ka peaga päris hästi. Poiste hulgas pigem kiirustatakse, aga meistriliiga tiimi juures on ikka kõik välja mängitud ja ilus.

Kuidas meistriliiga mehed järjekordse noore naga, kui nii võib öelda, vastu võtsid, kui Sa esmakordselt sinna trenni läksid?

Väga hästi (Naerab.). Saan seal kõigiga hästi läbi ja kõik on toetavad ja suunavad. Kui rünnakul on midagi teha vaja ja ma ei saa aru, siis kohe näidatakse ja öeldakse. Tiimis on väga hea keemia.

Põhiturniiri lõpus oli meistriliiga satsil palju vigastusi ja Sina olid siis samal ajal kahjuks samuti vigastatud. Janar Talts ütles tol momendil, et temal süda tilkus verd, sest see oleks Sulle olnud ideaalne võimalus ennast näidata. Kas Sa ise tundsid ka seda?

Kindlasti tundsin. Ma vigastasin tagareit ja selle tõttu ei saanudki mängida. Ma ise ka mõtlesin, et meil olid nii paljud mehed puudu ja oleks väga tahtnud mängida. Kindlasti oleksid need mulle enesekindluse mõttes väga head mängud olnud. Palju minuteid mängida oleks väga hea olnud.

Mingi hetk hooaja alguses kanti Tartu Ülikool/Maks & Moorits juba täielikult maha, aga lõpuks lõpetasite finaalikoha ja hõbemedaliga. Kuidas Tartu meeskond suutis oma hooaja nii ümber pöörata?

Ma ütleks, et treener Nikolajs (Mazurs) tegi päris head muudatused. Ta ikka organiseeris rünnakul kõik asjad ära, kuidas me midagi teeme. Ta tegi meeskonna ühtsemaks. Selle pealt tuligi, ma arvan. Olime ühtne tiim, ründasime ja jagasime palli.

Endine peatreener Toomas Kandimaa teadis Sind kindlasti väga hästi, kuna oled oma Tartu mees. Siis tuli lätlasest juhendaja ja pidid talle justkui uuesti tõestama hakkama, et see noor mees tahab ka mänguaega. Kas oli nii?

Sellega oli veidi raskem, jah, sest tuli välismaa treener. Meil olid asjad päris halvad ja siis taheti tulemust saada. Eks nagu näha on, siis ega ma ei mänginud ju eriti palju. Läksime kindla peale välja, et võite saada ja siis võimalikult kaugele jõuda. Pakun, et keegi ei arvanud, et me finaali jõuame. Paljud arvasid, et langeme varem välja, aga Nikolajs tegi päris head tööd.

On Sul ambitsiooni järgmisel hooajal rohkem mänge ja rohkem minuteid saada?

Kindlasti. Mul ongi noorteklass nüüd põhimõtteliselt läbi ja nüüd ongi see hetk, et kas esiliiga või siis meistriliiga. Tahaksin seal kindlasti kanda kinnitada, nagu öeldakse.

Mida selleks veel tegema pead algava suve jooksul?

Mul tuleb nüüd suvel koondis. Pean head vormi hoidma. Arvan, et pean parandama viset ja saama selle veidi kindlamaks ning siis põrgatust ja selliseid asju ka.

See 2004. aasta poiste aastakäik ja U18 koondis üldse on ilmselt Eesti viimaste aastate üks paremaid tänu Henri Veesaarele, Karl Markus Poomile ja teistele. Eestis mängivate poiste tase on ka päris hea. Kas Sa tunned ka, et sündisid n-ö heal aastakäigul?

Just. Nagu sa just nimetasid, siis meil ongi väga head poisid. Osad muidugi mängivad Itaalias ja igal pool mujal. Aga nagu näha on, siis Eestis mängime ka ikka punkt-punktis ja pole seda, et keegi on peajagu üle. Poisid on kõik head.

Mis rolli Sa loodad endale U18 koondises saada?

Arvan, et olen seal pigem viskaja ja loon ka teistele rünnakul olukordi. Kaitses teen oma asjad ära, aga rünnakul pean lihtsalt viskama ja teistele olukordi looma.

Iseloomusta ennast korvpallurina, mis on Sinu tugevad küljed ja mida peab veel järele aitama?

Arvan, et mu tugevamad küljed ongi viskamine ja läbimurded. Neid elemente teen ka kõige rohkem. Läbi murdes otsin ise viskekohta või loon kellelegi olukorra.

Ja mida järele peab aitama?

Ma pean oma pallikäsitsust parandama. See vajab arendamist.

-Aleksander Tassa (#18) | Foto: Siim Semiskar

On mul õige info, et Sa ise ei ole Tartu poiss?

Ei ole, jah.

Kust Sa pärit oled?

Tähendab, sündinud olen ikka Tartus, aga vahepeal elasin seitse aastat Kohtla-Järvel ja siis tulin tagasi Tartusse.

Mis vanuses Sa Tartusse tagasi tulid ja kas just korvpalli pärast?

Korvpalli pärast, jah. Tulin üheksandasse klassi ehk ma olin siis 15-16.

Kuidas Sind Ida-Virumaalt üles leiti, et Tartusse tagasi tuua?

Ma seda juttu täpselt ei teagi, mul tegeles sellega rohkem ema. Ühel hetkel ema lihtsalt ütles, et talle helistati ja küsiti ning sealt arenes asi edasi. Olin ise ka sellest huvitatud, et tulla Tartusse mängima.

Mäletan, et Sa tegid noorteklassides kohati väga hullumeelseid numbreid. Siin on aastakümnete jooksul olnud teisigi mängijaid, kes U14-s tegid vägevat statistikat, aga U18 vanuses enam nii silmapaistvad polnud. Mida Sa noorematele poistele soovitaksid, et kuidas teha nii, et noorteklassis paigalseisu ei tuleks ja areng pidevalt jätkuks? On Sul selleks mõnda head nippi?

Tuleb lihtsalt endasse uskuda, edasi mängida ja treenida ennast kogu aeg, sest see võib petlik olla, kui mängid veidi nõrgemas tiimis. Kui oled seal see ainuke tiimi pea, kes on kogu aeg palliga ja viskab, siis sa võidki palju punkte koguda. Tuleb lihtsalt endaga edasi töötada ja sealt tuleb ka edu tulevikus.

Iseloomusta natuke peatreener Brian McCormickit. Mida ta teeb teistmoodi, kui Eestis tavaliselt tehakse ja mis need tema kui treeneri eripärad on?

Ma ütleks, et ta on üldiselt selline vaiksem ja rahulikum. Ta laseb meil oma mängu mängida. Meil kindlasti on mingid liikumised olemas, aga ta tahab, et me ise mängiks sujuvamalt. Põhiline on, et oleksime kaitses ilusti ära ja siis rünnakul võime põhimõtteliselt teha, mida soovime. Ta tahab, et palli jagaksime.

On ta siis rohkem selline treener, kes arendab mängijaid ja mitte nii väga taktikaline juhendaja?

Just, ta pigem tahab mängijaid individuaalselt arendada.

Teist sellist korvpallipüramiidiga süsteemi nagu Tartus Eestis teist ilmselt pole. Räägi, kuidas seal sees olles on? Kas noortel poistel on see visioon, et hetkel olen U14, U16 või U18 poiss, aga tahan igal juhul esindusvõistkonda saada? Kui palju see juurde annab?

Kindlasti palju, sest nagu näeme, on Tartu noored poisid praegu tulemust teinud ja Eesti meistrivõistlustel päris palju võitnud. Esindusmeeskond on noortele kindlasti hea motivatsioon, sest kui hästi arened, siis tulevikus, kui oled vastavas vanuses, võidakse sind ka sinna võtta. Samamoodi, nagu mina läksin. Alguses oled võib-olla tõesti pingil, arendad ennast ja sulad sisse, pärast aga hakkad juba minuteid saama.

Tartu ei jäänud sel hooajal üheski vanuseklassis medalita. Kas Tartu on Eesti korvpalli kants?

Kui tulemuste järgi vaadata, siis võib tõesti praegu nii öelda. Tulemuste põhjal tõesti.

scroll to top