Close

INTERVJUU | Sander Raieste kokkupõrgetest Baskonias, hooaja teise poole sähvatusest ja koondisesuvest

-Sander Raieste | Foto: ZUMAPRESS.com/Scanpix

Eesti korvpallikoondislase Sander Raieste jaoks oli lõppenud hooaeg üsna keeruline, kui hooaja esimene pool kulges põlveoperatsioonist taastudes. Enne kui 23-aastane ja 204 cm pikkune eestlane platsile tagasi sai, pidi ta käima veel korra lõikuslaual, kuna selgus, et paranemine polnud päris loodetult kulgenud. Samal ajal olid Baskonias keerulised ajad, mis päädisid karmi käega peatreeneri Duško Ivanovici vallandamisega. Lõpuks purjetas klubi Hispaania kõrgliigas poolfinaali, kus jäädi 0-3 alla hilisemale võitjale Madridi Realile. Euroliigas jäädi ühena esimestest play-off‘ist välja.

Hispaania kõrgliigas lõpuks 11 kohtumist ja Euroliigas 10 mängu kirja saanud Raieste hooaja tipphetk oli 8. märtsi võidumäng tänavu teist korda järjest Euroliiga võitjaks kroonitud Istanbuli Anadolu Efesi vastu. Meie mees pandi väljakule kolmanda veerandi viimastel sekunditel, misjärel mängis ta kogu viimase perioodi ja lõpetas oma Euroliiga karjääri rekordit tähistava 11 punktiga (kolmesed 3/3). Ülejäänud kohtumistes oli Raieste roll samuti episoodiline ja üsna ettearvamatu, kuid meie meest see lõpuks ei morjendanud.

Korvpall24 portaal tegi Raiestega pikemalt juttu juuni keskel korvpallikodus, kus meie eelmise hooaja ainus Euroliiga mees tegi esialgu platsi kõrval kergemaid harjutusi. Saime teada, et põlv teda õnneks enam seganud pole ning plaanides on täies mahus EM-finaalturniiriga kulmineeruv koondisesuvi kaasa teha. Klubi poole pealt uurisime, kas hundipassi saanud treener Ivanovic oli ka kaadri taga sama äkiline, kui telekast paistis, miks Baskonia suurimad staarid kohati väga tujutult mängisid ning mis Raiestet ja Baskoniat uuel hooajal ees ootab.

Sinu hooaeg algas sel korral üsna hilja. Taastusid põlvevigastusest ja siis läksid uuesti noa alla. Räägi täpsemalt, mis seal juhtus?

Ühesõnaga, olin suhteliselt taastumise lõpus, aga põlv endiselt valutas. Tegime ühe MRT veel ja siis selgus, et üks väike meniskitükk oli endiselt lahti. Siis oligi targem minna puhastama, et see väike tükk ära võtta. Sellepärast oli teine taastumisperiood palju lühem. Esimese operatsiooniga üritati kõik kokku õmmelda, aga üks osa ei jäänud kinni ja öeldi, et see on targem ära lõigata. Suurem osa meniskist päästeti siiski ära, mis oli positiivne. Vaimselt andis see küll kerge põntsu, kui olid terve suvi ja veel paar kuud peale teinud ainult taastusravi ja jõusaali, siis said lõpuks jooksma hakata ja siis öeldakse, et targem on üks kord veel noa alla minna. See natuke rikkus tuju ära.

Aga lõpuks tulid sellest välja ja said väljakule. Kas Sa olid 100%, kui lõpuks mängima hakkasid või hooaja lõpp läks ka ikkagi selleks, et ennast vormi mängida?

Esimene mäng, kui ma tagasi tulin, (Ateena) Panathinaikose vastu oli nii, et tegin ühe kontaktiga võistkonnatrenni ja järgmisel päeval olin COVID-positiivne. Olin siis kaks nädalat kodus ja samal ajal oli meil hunnik teisi mängijaid ka ära kukkunud. Pärast kahte nädalat kodus olemist tegin poolkontaktse trenni, ühe mängueelse viskamise ja pidin juba Ateenas platsile minema, kuna meil oli vaid üheksa meest ning ma olin pikkuselt teine. Midagi polnud teha, kuigi tunne oli küll, et miskit läheb seest katki. Kahe minuti kaupa jaksasin. Ehk siis, kui ma alustasin, siis ma kindlasti ei tundnud, et olen 100%. Aga hooaja lõpuks oli juba päris hea olla. Tuli enesekindlus oma jalgu usaldada ja mitte tagasi hoida. Peale operatsiooni pole enam põlvega probleeme olnud. Kannad hoolt, paned jääd peale, venitad, teed jõusaali, et lihased ümber põlve oleksid tugevad ja ega siin muud polegi.

Esialgu Sa korvpallikodus kontakttrenne veel kaasa ei tee?

Esialgu ei tee, jah. Meil sai alles 7. juunil hooaeg läbi ja ma jõudsin 10ndal tagasi. Praegu tahaks endiselt liigutada, et vorm ära ei kaoks, aga vaimselt oleks vaja väikest pausi sellest viis-viis edasi-tagasi jooksmisest. Järgmisel nädalal (alates 20. juunist – toim.) alustan ja siis olen jälle pundis. Lihtsalt võtsin väikese pausi organiseeritud korvpallist.

Kas Saksamaa mäng kuulub Sinu plaanidesse, kui Jukka Toijala Sind koosseisu nimetab?

Jah. Kui mind koondiseaknas võistkonda arvatakse, siis olen valmis mängima. Klubi poolt piiranguid peal ei ole.

Kas selline poolik hooaeg rikkus Sinu šansse EM-finaalturniirile pääseda või oled Sa ennast juba varem kindlalt koondise põhitegijate hulka mänginud?

Meid on siin praegu 23-24 meest, lisaks (Henri) Drell on veel puudu, Kerr (Kriisa) on puudu. Siin on konkurentsi nii kõvasti, et niisama midagi ei anta. Aga arvan, et kuna mul oli võimalus nii heal tasemel treenida ja kohati ka mängida, siis suudan siin oma koha eest võidelda küll.

Baskonia hooaeg oli üsna turbulentne. Täiesti üles-alla, kohutavad mängud vaheldusid geniaalsetega. Milles asi oli?

Keeruline öelda. Juba hooaja algus, eriti Euroliigas, ei läinud meil üldse hästi. Sellest ka treenerivahetus. Põhimõtteliselt oli täiesti uus võistkond. Võrreldes eelmise kahe hooajaga olid üle poole uued mehed ja alguses kõik mängijad ei sobinud omavahel. Eks Duško Ivanovic on teada-tuntud keeruline treener. Kui suure egoga ameeriklased tulevad, siis seal oli ikka väga palju tuliseid hetki. Lihtne polnud, aga lõpus hakkas rohkem sujuma. Võib-olla siis treeneri käekiri ei sobinud võistkonnale. Kui vaatad minuteid, siis rotatsioon oli lõpuks suhteliselt lühike. Meil oli palju mängijaid, kes mängisid üle 30 minuti ja play-off‘ideks põlesid mingil määral läbi. Faktoreid oli kindlasti palju.

Kas Ivanovic on igapäevaelus ja trennis täpselt sama keevavereline nagu ta läbi teleka tundub?

Jah. Trennides on täpselt samasugune, kui mitte isegi enamat kui telekast vaadates (Muigab.). Väga paljudele mängijatele ta ei sobi, kuigi samas võib öelda, et mingil määral olime temaga isegi stabiilsemad, kui vaadata just eelmist hooaega. Kui treener on suur persoon ja tiimis on mängijad nagu Wade Baldwin, kes on ise suured persoonid, siis neid kokkupõrkeid on küll ja veel. Kõigile ei sobi, kui keegi kogu aeg hingab kuklasse ja iga liigutust kritiseerib. Arvan, et see lõpuks lõhkus natuke võistkonna koosmängu ja eriti riietusruumi.

Kas võib öelda, et kehv sisekliima kandub ka väljakule? Mulle tundus, et Baldwin mängis Euroliiga mängudes vahepeal täiesti tujutult.

Jah. Kui keegi päevast päeva karjub sinu peale nii, nagu telekast näha on, siis lõpuks võtab see tuju ära ja sa oled ise ka rohkem selline ärritunud. See kandub ka käitumisse. Võib olla, et lõpuks saab piir täis ja selle karika ajab lõpuks täis hoopis mõni võistkonnakaaslane, mitte treener, ja sa plahvatad hoopis selle võistkonnakaaslase peale. Sellest tekivad võistkonnas ebakõlad.

Kas Neven Spahija oli siis oluliselt leebem mees?

Ta on väga mängijasõbralik. Ta ise ütles ka, et on NBA-stiilis treener. Ta on seal mitu aastat abitreener olnud, kuigi tal on tegelikult ka kõva Euroliiga kogemus seljataga. Mitte, et ta kurja häält ei teeks, aga alates treeningplaanidest ja reisidest oli ta mängijasõbralik. Ta tõi sisse selle erinevuse, et kui teeme trenni, siis teeme trenni ja oleme professionaalid, aga muul ajal oled sa inimene. Ta sai aru, et mängijatel on kodus pruudid, naised või lapsed ja sul on vaja aega ka sellega tegeleda. Ta ütles, et ta teab, et hooaeg on pikk ja kui kogu aeg ühte asja tampida, siis põlevad inimesed kiiresti läbi ja tekivad probleemid. See mängijatele sobis.

Kuidas Sinu roll selle treenerivahetusega muutus?

Keeruline öelda. Treenerivahetus tuli täpselt siis, kui ma olin taas operatsioonil. Päris tähtis tutvumisperiood ehk esimesed paar nädalat olin kõrval, aga mulle jättis Spahija väga sümpaatse mulje sellega, et ta tuli ise rääkima. Ta helistas mulle ja uuris, kuidas mul põlvega lood on. Teda huvitas väga. Ivanoviciga rääkisime taastumisperioodil heal juhul ühe korra. Spahija tundis huvi ja sellest hetkest alates, kui sain hakata jooksma, kaasas ta mind trennidesse ja sain mingeid kontaktivabu asju teha. Sain lõpuks võistkonda sisse elada. Näiteks Ivanovicil oli reegel, et sa oled kas vigane või sa teed trenni. Ei ole sellist asja, et teed pooli asju kaasa ja pooli asju ei tee. See võimalus aitas tagasitulekule kaasa, kuna sain hakata järk-järgult toimetama. Mingile hetkel polnud ma palli puutunud päris mitu kuud. Ühel päeval tegin soojenduse kaasa, järgmisel päeval juba viskasin ning siis sain hakata liikumisi kaasa jooksma. See andis väga palju juurde, et sain niimoodi ajapikku sisse elada.

Huvitav oli see, et Sa said Euroliigas lõpuks rohkem platsile ja viskasid rohkem punkte kui ACB-s. Miks nii?

Ma ei oska selle kohta midagi öelda. See on lõpuks ikkagi treeneri teha. Kui üldse meie rotatsiooni vaadata, siis meil oligi iga päev olukord, et keegi ei teadnud, kas mängin mina täna paar minutit, mängib (Vanja) Marinkovic, (Arturs) Kurucs või kes iganes. Oli teada, et põhiviisik teeb 30 minuti ringis kui mitte rohkem ja siis meil oli oodata, et lähed korraks kas esimese veerandi lõpus, teise alguses või kolmandal. Kui ei lähe, siis ei lähegi. Isegi tolles Anadolu Efesi mängus, mis mul selle hooaja jooksul võib-olla kõige paremini välja tuli, olin ma juba 30 minutit istunud ja siis neljanda veerandi alguses pandi mängu ja mängisin 10 minutit järjest.

Sa sekkusid seal vist isegi kolmanda lõpus?

Vist oli nii, jah. Läksin kaitset mängima ja siis arvasin, et ta võtab mu välja, aga siis ta ütles, et paar minutit veel. Kellelgi oli vigadega probleeme ja lõpuks mängisin kõik 10 minutit. Üsna loogikavaba, kui sul pole mängust mängu stabiilsust ja sa ei tea, kas sa mängid või kui palju sa mängid. Mingil määral võttis rütmi ja tunnetuse ära.

Mulle tundus, et siis oli teil tiimi keemia juba oluliselt parem, sest põhimehed tundsid väga rõõmu Sinu õnnestumise üle.

Muidugi. Ma tegin kogu aasta ju poistega koos trenni. Isegi kui ma polnud nendega koos platsil, siis trenniajad olid meil samad ja garderoobis istusime koos. Pooltega olin ka eelmisel aastal koos ja need teadsid, et mul tegi põlv juba mai alguses liiga ning tehti süste põlve, et ma saaks trenni teha. Mul oli endal ka muidugi hea meel. Tundsin ennast jälle korvpallurina. Sai joosta, sai mängida ja ei mõelnud üldse selle peale, et peaks tagasi hoidma. Tiimi keemia oli aasta lõpuks väga lahe. Punt oli väga kõva ja kõik said hästi läbi, eriti meie, Baltikumi kutid. Meie saame seal omavahel arvatavasti kõige paremini läbi. Mulle tegi rõõmu, et see tegi teistele rõõmu.

-Sander Raieste | Foto: Siim Semiskar

Mis Sinu lepinguline seis Baskoniaga nüüd on?

Kaks hooaega on veel.

Sa oled seal pikalt olnud, kas mingit vaimset väsimust pole tekkinud?

Pigem on see just stabiilsus. See, et iga hooaja lõpus ma ei pea oma asju kokku panema ja mõtlema, et kas ma tulen tagasi või kas ma pean uut kohta otsima hakkama. See on nüüd ikkagi teine kodu. Eriti nüüd, vaadates seda hooaega, mis mul oli, kus ma jätsin pool aastat põhimõtteliselt täiesti vahele selle põlvevigastuse pärast. Kui nüüd peaks uut kohta otsima hakkama, siis see oleks suur stress ja närvesööv ettevõtmine. Mina olen seal rahul ja meid hoitakse seal. Eriti mind, (Tadas) Sedekerskist ja (Arturs) Kurucsit. Keegi meist sel aastal väga palju ei mänginud, aga oleme seal ikka kohalikud poisid. Fännidele meeldime ja klubi meid hoiab. Kedagi meist pole lahti lastud ja ära saadetud. Mul hakkab Baskoniaga seitsmes hooaeg, Sedekerskisel saab vist kümme täis kohe ja Kurucs on ka olnud kaheksa-üheksa aastat. Nende jaoks oleme me täielikult omad kutid.

Mis seisus komplekteeritus uueks hooajaks on?

Valencia treener (Joan) Penarroya tuleb meile. See oli suhteliselt avalik saladus juba maikuust, aga treeneriga pole veel kontakti olnud. Võistkonna koosseisu kohta ka ei tea. Väga lahtine on, kes tuleb ja kes läheb. Ma ei tea, kuidas kõigil lepingulised seisud on. Hetkeseisuga ei oska ma midagi öelda.

Penarroya on Hispaania mõistes ju üsna nimekas mees?

Tänavuses võistkonnas meil keegi tema all mänginud polnud ja keegi ei osanud midagi rääkida. Aga üle pika aja tuleb Baskoniasse Hispaania treener. Ta on kindlasti oma käekirjaga ja midagi uut meile kõigile. Burgosega tegi ta väga head hooajad ja Valenciaga jõudis Eurocupis tegelikult ka päris kaugele. ACB-s ei läinud võib-olla nii hästi, aga neil oli ka aasta jooksul päris palju vigastusi. Ta on nimekas ja tal on kaks Meistrite liiga tiitlit ette näidata. Euroliiga kogemust tal ei ole ning see on talle ka kindlasti väljakutseks. Tal on kindlasti ka mingid omad mängijad, keda ta tuua tahab. Eks ole näha, hooaja algus saab olema huvitav. Kujutan ette, et mingil hetkel hakkab siin uudiseid ka tulema, et kes lahkuvad ja kes jäävad. Praegu on kõigil suur läbirääkimiste periood.

Rääkisid Burgosest. Kuidas Sa vaatasid kõrvalt seda tõmblemist, mis seal toimus? Põhimõtteliselt toodi viimasteks mängudeks järjest uusi mehi ja lõpuks ikka kukuti välja. Tagantjärele targana saame öelda, et see ei tasunud ära, aga mida Sina tol hetkel mõtlesid?

Oli näha, et neil oli paanika. Nad olid teinud paar päris head hooaega. Meistrite liigas ja ACB-s olid ikkagi play-off‘i kursil ja siis tuli korralik ärakukkumine. Natuke oli naljakas lõpuks vaadata, kuidas nad iga nädal uued mehed tõid ning treenereid käis sealt ka mitu tükki läbi. Keegi treeneritest oli seal ainult neli nädalat. Kuna Burgos on minu linnast tunni aja kaugusel, siis rääkisin Kristianiga (Kristian Kullamäe – toim.) pidevalt ja käisime teineteisel külas. Ma pole varem sellist asja näinud, et nii kõrgetasemelises klubis käib taoline läbikäiguhoov.

Ja lõpuks tiim, kes ei tõmmelnud, oli Madridi Real. Neil oli hooaja keskel samuti põhjust väga kuri olla, kuid lõpuks jõuti Euroliiga finaali ja võideti ACB tiitel. Kas see näitab ära, et ei tasu tõmmelda, vaid tuleb aega anda?

Jah. Arvan, et see näitab seda väga hästi. Kui nende koosseisu vaadata, siis põhituumik on olnud sama juba päris mitu aastat. Treener samuti. Pablo Lasol on süsteem üles ehitatud ja see peaks olema suures plaanis eriti Euroliiga klubidele eeskujuks, nagu näiteks meile. Meil tuleb vist nüüd minu seitsme hooaja jooksul seitsmes treener. Väga raske on niimoodi mingit stabiilsust leida, kui pärast iga hooaega lähevad pooled mängijad ära ja tuleb uus treener, kes toob omad mängijad. Nii on keeruline. Kui meie Realiga mängisime, siis neil olid paljud vigastatud. (Alberto) Abalde, (Sergio) Llull, (Thomas) Heurtel ja (Trey) Thompkins ei mänginud. Viimased küll platsiväliste põhjuste pärast. Aga need, kes mängisid, on nii kaua koos tegutsenud, et nad oskavad sellistest rasketest hetkedest välja tulla. See võis tulla neile isegi natuke kasuks, sest halva Euroliiga põhihooaja lõpu pärast neid võib-olla ka alahinnati. Aga ikkagi, kui sul on 2.22 Edy Tavares korvi all, siis sa ei saa kunagi öelda, et sealt ei tule.

Keda on Euroliigas kaitsemängijana kõige keerulisem taga ajada? (Shane) Larkinit ohjeldasid Sa oma supermängus üsna kõvasti.

Peamiselt ongi sellised väga osavad tagamängijad, nagu Larkin, (Vasilje) Micic või Fenerbahcest Pierria Henry. Nad on palliga väga osavad ja kontrollivad mängu.

Henry’t kui endist Baskonia meest peaksid Sa üsna hästi tundma?

Jah, saan temaga väga hästi läbi. Me räägime siiamaani. Ta on väga lahe kuju. Ta ongi selline üks nendest väga osavatest tagumistest, kes võivad ka kaugelt visata. Minu pikkustega on veidi kergem. Kiirused klapivad natuke rohkem. Kui Larkin on minust umbes 20 cm lühem, siis isegi kui lähen põlvest alla, siis ta laskub veel madalamale. Tal on esimene samm ka kiire. Korvi all ma õnneks nii palju madistama ei pidanud.

Mike Jamesi vastu said mängida või ei saanud?

Monacos olin kaasas, aga ei mänginud.

Sa oled Baskonias siis see kaitsespetsialist, keda pannakse selliste meeste peale?

Mingil määral küll. Mina ja (Simone) Fontecchio oleme suhteliselt sama raamiga. Kui ma mängisin, siis tavaliselt andsin talle vahetust. Katsime enam-vähem sama positsiooni mehi. Kui vaadata meie mängupilti, siis lõpus oli Fontecchio suht palju mängujuhi peal. Kuna me lõpus palju vahetasime ja “üks” ja “viis” mängivad pick & roll‘i kogu aeg, siis üle kahemeetrine mängija jääb sellisel juhul pika peale.

scroll to top