Pikki aastaid on Eesti korvpallis aeg-ajalt uuesti üles tõstatunud küsimus, miks siin elavad vene emakeelega poisid ei jõua isegi kohalikku meistriliigasse, rääkimata siis rahvuskoondises mängimisest. Kui vaadelda külmalt numbreid, siis statistiliselt peaks iga neljas meistriliiga või koondise mängija olema vene emakeelega noor. Kõrgliigasse jõudnuid saame viimasest paarist aastakümnest kokku ehk heal juhul ühe meeskonna jagu ning Eesti koondisesse, parandage mind, kui ma eksin, pole neist jõudnud keegi.
Korvpall24 portaal palus sel teemal arutama Tallinna Spordikool Altius/Varsi korvpallitreeneri Romil Jermakovi, kes ise on üks nendest meestest, kes Eesti meistriliigasse välja jõudis, kui mängis aastatel 2006-09 TTP/Pirita, BC Pirita ja Tallinna Kalevi ridades 2,5 hooaega. Juunis 35-aastaseks saav Jermakov jõudis välja ka Eesti U20 koondisesse, kuid otsustas lõpuks siiski sukelduda n-ö tavaellu.
Altiusest on Jermakovi vedamisel kasvanud nooremate poiste tasemel arvestatav jõud, kui U13 sarjas teeniti tänavu hõbe- ja U14 sarjas pronksmedalid. Korvpall24 portaalile antud intervjuus kinnitas Jermakov, et klubi eesmärk on treenerite kollektiivi laiendada ning võtta järjest uusi aastakäike noori juurde, et tekitada korralik püramiid. Usutluses pakkus Jermakov välja ka mõned põhjused, miks vene emakeelega korvpallureid on vähe esile kerkinud ja miks neid üldse korvpalli juurde on vähe kaasatud.
Romil, alustame sellest, et kui palju on teil Altiuse klubis treenereid, lapsi ja rühmi?
Rühmi on 11, treenereid üheksa ja lapsi ligi 200.
Eesti mõistes te olete siis ikka päris suur klubi?
Põhimõtteliselt küll, jah.
Kes teil need kõige tugevamad rühmad on? Sina said oma U14-ga pronksi…
Homme on meil U13 poolfinaal. Seal on eesmärgid natuke kõrgemad kui U14-l. Tahame meistriks saada (Altius lõpetas U13 sarjas teise kohaga – toim.). Siis on meil 2006, U16 tüdrukud ja U19 tüdrukud, kes veerandfinaalis kaotasid. Samamoodi on meil päris okei võistkond U14 tüdrukutes Valentina Skorohhodova juhendamisel ja 2006 ehk U16 tüdrukud Anastassia Ptitsõna juhendamisel. Need ongi need, kes n-ö esimeses reas seisavad. Veel näitasid meil ennast praegu hästi 2010 poisid ehk U12. Nad alustasid teises divisjonis, aga on näha, et nad võivad ka esimeses divisjonis täiesti korralikult mängida. Nad lõpetasid teises divisjonis teisena ja arvan, et järgmisel aastal nad saavad esimesse divisjoni. Samas meil on 2012 poisid päris okeid ja nüüd on see uus põlvkond 2014/2015, kus pooltel on vanemad endised korvpallurid, nagu Vitali Komar, Aleksei Mohov jne. Nende pojad hakkavad juba vaikselt mängima.
Miks pole vene emakeelega poisid jõudnud Eesti koondise tasemele? Sellest on juba mõnda aega räägitud. Kas kuskil on midagi valesti tehtud või midagi on puudu jäänud? Mis Sinu vaade on? Isegi meistriliigas on väga vähe vene emakeelega mehi olnud.
Eks neid, kes korvpalliga tegelevad, on ka protsendina lihtsalt vähem. Treenereid on vähe ja lapsi on vähe, kes korvpalliga tegelevad. Aga mingi suur auk tuli sisse küll, kui (Mark) Šein, (Vjatšeslav) Botškarjov ja (Svjatoslav) Avdejev lõpetasid mängimise. Vahepeal olid mõned kutid, kes mängisid meistriliigas, nagu mina, (Maksim) Darski ja Vitali Komar. Tegelikult on päris palju aega selles vallas kaotsi läinud. Millega see on seotud, ma isegi pole süvenenud. Ma teen lihtsalt oma asja. Ma tundsin, et see on minu missioon, et venekeelsed lapsed ka korvpalliga tegeleksid ja mina pean selle enda peale võtma. Tüdrukud ka kindlasti.
Tundub ju, et see on Eestis seni kasutamata ressurss koondise mõistes.
On küll. Kõik on võetud jalgpalli (Muigab.).
On nii, et jalgpall võtab suurema osa ära?
Jah.
Kas jäähoki ka?
Jäähoki ka. Kuid ma ütlen ausalt, kas nüüd jäähoki treenerid solvuvad või mitte, aga kui võrrelda Eesti jäähokit ja Eesti korvpalli… Ja võtame veel kaalukausile laste trennide õppemaksud, siis näiteks meil maksab trenn 40 eurot, jäähokis ca 120. Ujumine võtab ka (lapsi ära), kuigi (alguses) kõik ujuvadki. Jalgpall ja hoki võtavad päris palju, aga probleem pole isegi selles, Eesti poisid mängivad samamoodi jalgpalli. Lihtsalt treenereid on vähe ja sel aastal oligi minu eesmärk, et rohkem treenereid saaksid kategooriad ja hakkaksid tegutsema. Osad lihtsalt ei viitsi, see on esimene põhjus. Ütlevad, et ma ei viitsi kategooria saamisega ja koolitustega tegeleda, milleks mulle seda vaja. Rääkisin ühe, teise, kolmandaga. Mõni tuli ise, sest temal on poeg, kes tahab korvpalliga tegeleda. Aleksei Ertti näiteks on meil treener, kuna ta ise mängis korvpalli ja nägi, et treenerit pole. Siis ta võttis seda probleemi südamega. Tal on kehalise kasvatuse kõrgharidus ja ta lõpetas kõik vajalikud eksamid ja koolitused ning tal on nüüd neljas kategooria. Nii see lähebki. Mõnedega pidin päris pikalt rääkima ja andma neile mitu põhjust, miks sellega tasub tegeleda. Kahjuks me ei saa veel pakkuda selliseid tingimusi, et see oleks põhitöö, aga ma loodan, et jõuame sinna. Tartus näiteks saab pakkuda treeneritele nii palju tööd, et ta ei peaks muud tööd tegema.
Ma saan aru, et teil on töö päris hästi käima läinud? Kui noortes pidevalt finaalturniirile jõuate, siis klubi võiks oodata helge tulevik?
Jah. Esiteks ma loodan, et osad sellest U13 võistkonnast saavad koondisesse. Tüdrukud on juba koondises. Loodan ka, et rohkem lapsi hakkab trenni tulema. Minu eesmärk on näidata kõigile inimestele, oma sõpradele, tuttavatele ja teistele treeneritele, et me teeme head tööd. Siis nad võivad meid aidata.
Kuidas on korvpallitreenerina võidelda jalgpalliga, sest jalgpall võtab ju teatavasti juba lasteaiast lapsed eest ära? On see keeruline ja kas peab mingeid imenippe välja mõtlema?
Näiteks meil on spordibaas Play Arena Lasnamäel ja me praegu avasime tasuta rühmad, kus nelja kuni kuue aasta vanused lapsed võivad lihtsalt tulla ja spordiga tegeleda. Ma nimetan neid terviserühmadeks. Seal on kehaline kasvatus, ÜKE, laste mängud ja natuke korvpallielemente. Sellega tegeleb meil Anastassia (Ptitsõna). See on üks variant. Teine on see, et filter jalgpallis on nii tihe, et niikuinii väga suur protsent lõpetab jalgpalliga mingil hetkel teises või kolmandas klassis ja siis ise tulevad. Või kui on suur poiss, kes tegeleb, aga ei saa väga hakkama, siis hakkame juba koolis rääkima, et võib-olla tuled ja proovid korvpalli. Vanematele, kes räägivad, et nende laps juba tegeleb jalgpalliga, ütlen ma, et tulge lihtsalt saali ja vaatame. Las lapsel on valikut. Võib-olla talle meeldib rohkem korvi visata. Arusaadav, et jalgpall on lastele lihtsam. Jalaga lööd palli ja kogu lugu. Samas, ma ei ütle kellelegi, et ära tegele jalgpalliga. Kui lapsele meeldib jalgpall, siis las mängib jalgpalli. Lihtsalt proovi ka korvpalli, nagu Rae Kossu kaksikud (vennad Vuksid – toim.). Nad mängisid vist ka Kalevis jalgpalli, kui ma ei eksi. Päris pikalt tegid kahte spordiala ja said hakkama.
Kuidas Sa üldse hindad Eesti noorte korvpalli? Minule kõrvaltvaatajana tundub, et oleme igas mõttes, nii treenerite, mängijate kui ka kogu mängu tasemes edasi läinud võrreldes näiteks Sinu nooruspõlvega.
Me kindlasti kasvame. Vaatame, kuidas Lätis töö käib, kuidas Leedus töö käib, kuidas Hispaanias töö käib. Olen päris palju käinud ka Venemaal, siis kui oli veel võimalus minna. Mängisime Peterburi ja Moskva võistkondadega. Õppisin seal ja päris palju õppisin ka Tartus, sest mul oli töö selline, et pidin Tartus komandeeringus käima. Olen seal päris palju Olari Naritsaga suhelnud. Arvan, et Tartu ongi meie tippakadeemia, kellelt peame kõik, nii TalTech, Rae kui ka Saku, õppima. Olin kuu aega tagasi EYBL-i turniiri finaaletapil. Treeneritega istusime ja Läti treenerid rääkisid, et miks noored lätlased peavad Hispaaniasse õppima minema, kui neil on kõrval Tartu, kus on ingliskeelne õpe, kus on head treenerid ja hea kool. See juba tähendab midagi.
Kuidas Altiuse klubi siit edasi läheb? Mis on teie lähimad eesmärgid järgmiseks või paariks järgnevaks hooajaks?
Altiuse klubi eesmärk on jätkata väikeste laste rühmade kokkupanemist, kus on 2016., 2017., 2018. aastal sündinud noored. Meil oli vahepeal päris suur paus. Ma olin 2003 poiste treener. Eliidis me polnud, aga mängisime teises divisjonis. Esimene vanus, mis pärast seda tuli, oli 2008 poisid. Ma ei taha enam sellist pausi sisse lasta. Tahan, et igal vanusegrupil oleks oma rühm ja oma treener. See oleks esimene eesmärk. Teine on see, et need poisid treeneritega räägiksid. Ma imestan, et Eestis on 17-18-aastased poisid, kes pole näiteks siiamaani esiliigas mänginud. Ainult osad mängivad. Minu jaoks pole see okei. Arvan, et esiliigas peavadki just noored mängima. Võtame näiteks (Luka) Doncici, kes oli kõigest 16 aastat vana ja juba pani Moskva CSKA-le 20 punkti mingis mängus. Aga need poisid saavad 18-aastaseks ja pole siiani mänginud meeste liigas. Arvan, et see peaks juhtuma varem. Las võistkond kaotab, nagu näiteks Audentes/Noortekoondis kunagi meistriliigas, kui nad ühtegi võitu ei saanud. Poisid saavad vähemalt kogemust, nagu Sten Sokk, kes sealt üles kasvas. Mina näiteks sellist kogemust ei saanud. Kui olin 18-aastane, siis mängisin kolmandat liigat ja kui tuli U20 koondis, siis mina olin pingil ja Sokk oli väljakul. Ma ei arva, et olin tol hetkel temast tehniliselt nõrgem, aga mul polnud kogemust ja temal oli. Arvan, et meie U14 poisid peavad juba järgmisel aastal mängima rahvaliigas ja U15-U16 teises liigas ja tulevikus esiliigas.
Ühesõnaga on vaja võimalikult vara meeste vahele mängima minna?
Jah. Nendel, kes on valmis ja kellel on seda vaja. Kõigil pole vaja, sest osad juba paari aasta pärast ütlevad mulle, et davai treener, ma lähen nüüd tööle.

Kuidas Sa tunnetad, kas vene emakeelega poiste hulgas on soovi saada tippkorvpalluriks?
Kõik mängijad, kes olid täna siin (U14 pronksimängus) väljakul, soovivad seda. Olen 100% kindel.
Kõik teevad ka tööd selleks?
Mitte kõik, aga suurem osa. Nad on veel väikesed ka, nad ei saa aru, et nendest maksimaalselt kolm hakkavad mängima tipptasemel ehk Eesti meistriliigas. Ütleks, et isegi üks meistriliiga mängija grupi peale oleks hea.
Kas järgmine Eesti rahvuskoondise mängija teeb juba praegu Altiuses trenni?
Meeste rahvuskoondislane? Ma loodan küll (Muigab.). Kui tervisega on okei ja tahtmisega samuti kõik korras.
Ja õnne peab vist ka olema?
Õnne peab ka olema, jah. Õnne, et vigastusi ei saa ning et õigel ajal näeks teda keegi, kes võimalust pakuks, sest mina iseseisvalt ei saa teda lükata rahvuskoondisesse. Kui keegi, kes näeb õigel ajal, kutsub, siis on hästi.
Ma küsin ühe küsimuse Sinu mängijakarjääri kohta ka. Sa võrdlesid ennast natuke Sten Sokuga, aga miks Sinust siis tippmängijat ei saanud? Millest lõpuks puudu jäi?
Mängisin meistriliigas kolm aastat. Esimene aasta oli nagu vundament ja treener andis mulle päris palju võimalusi. Teisel aastal andis veel rohkem minuteid ja kolmandal aastal juhtus see, et mul sündis laps. Sain aru, et ma pean tegema valiku ja hakkasin vaatama, kuidas mul hooaeg läheb ja kas saan piisavalt palju mänguaega. Tundsin ennast päris hästi ja teadsin, et ma saan korralikult jätkata. Lihtsalt pingil istumine mulle ei sobinud. Nüüd ma vaatan, et tegin õige valiku, sest seda, mis mul on praegu olemas, poleks ma saanud, kui ma poleks õigel ajal ära läinud. Läksin kolmandal meistriliiga hooajal juba talvel esiliigat mängima ja siis läksin tööle. Tänu sellele sain kogemusi, et oma ettevõte avada. Aga konkreetne vastus on, et piisav mänguaeg jäi puudu. Ma ei kurda praegusel hetkel, lihtsalt vaatan adekvaatselt. Hea oli see, et olin 21 või 22 aastat vana ja tol ajal sain hästi aru, et nüüd on aeg ära minna. Kuid kui oleks pool aastat oodanud, kuni treener vahetus ja võistkonnas tuli ümberehitus… Näiteks mu sõber Vitali (Komar) sai siis päris palju mänguminuteid. See oli raske aeg ka, sest oli masu, mingi hetk lõigati palgad pooleks. Sellised erinevad põhjused, aga põhiline oli ikkagi see, et pingil ma ei arenenud. Kuigi teisi pakkumisi oli ka, Valga helistas ja Rakvere helistas. Ei saa nii öelda, et ainult klubi mänedžment või treener oli süüdi. See oli minu valik ja ma tegin oma otsuse. Nägin, et mul pere kasvab ja pean edasi minema. Ma lihtsalt ei riskinud ega pannud kõike spordi peale.
Ma usun, et Eesti korvpallile on Sinust treeneri ja klubi vedajana rohkem kasu.
Ma loodan ka (Muigab.).



