NBA esimese hooaja esimeseks mänguks polnud üks mu armsatest vanavanematest veel sündinudki. 75 aastat on NBA karussell USA-s keerelnud ja 75 aastat pärast NBA esimest hooaega võib õigustatult küsida – kas järgmised 15-25 aastat kuuluvad hoopiski Euroopa, mitte USA mängijatele?
NBA rahvusvahelistumine võttis aega enam-vähem neli kümnendit. Kuni 1990-ndate alguseni polnud Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia võimualasse jäänud sportlastel soodsaid võimalusi purjetada üle Atlandi ookeani – ja kes siis ei teaks, et just Balkani piirkondadest ja NSVL-ist tulid helgete ajude ning eeskujuliku sitkusega mängijad.
Lääne-Euroopa ja Lõuna-Ameerika mängijad, näiteks Brasiilia korvpallilegend Oscar Schmidt, olid NBA osas ettevaatlikud teistel põhjustel. Esiteks ei saanud mängijad veel 80-ndatelgi NBA-st oluliselt rohkem raha kätte kui Euroopa liigadest. Onu Robert McPardi (kes lugenud Miki Hiire koomikseid, see teab) väärilised rahamäed saabusid NBA-sse spordi- ja popikooni Michael Jordani ajastu algusega. Määravateks takistusteks olid veel NBA kui spordiliiga kesine maine narkoskandaalide tõttu, NBA klubide nõrk bürokraatlik võimekus immigratsiooni ja välisliigade skautimise asjus ning fakt, et NBA-s mängides ei tohtinud välismängija oma riiki rahvusvaheliselt esindada sisuliselt kuni 1992. aasta olümpiani Barcelonas.
Esimene malelaua ümberpaiskamine – Serbia odad võtavad positsioonid sisse
Järk-järgult takistused kukkusid ja NBA klubid asusid võtma esimesi riske välismängijatega. Saksamaa äär Detlef Schrempf avas viisakalt ukse 80-ndate keskel ja talle järgnes kümnendi lõpus terve rida laguneva Jugoslaavia mehi – neist olulisemad Vlade Divac ja Dražen Petrovic.
NBA nõndanimetatud ajaloolased ja eksperdid on omajagu vaielnud, et kes on see Euroopa mängija, kelle tõttu hakkasid NBA klubid investeerima raha Euroopa liigade skautimisse. Kord jääb vaidlustes peale Divac, kord Petrovic. Küllap oli neil – ja Barcelonas USA Dream Team’i sihtmärgiks kujunenud Toni Kukocil, Šarunas Marciulionisel, Arvydas Sabonisel ja nii mõnelgi teisel – mõlemal oma roll, kuigi vaidlustes jääb õrnalt peale hoiak, et Petrovic oli esimene Euroopa mängija, kes pani NBA klubide pintsaklipslased tõsiselt mõtlema: „Pagan, kust kohast SEE TÜÜP nüüd välja kargas? Ja kui palju selliseid veel Euroopast leiab?“ Mis sest, et Petrovici kaitsemäng jäi NBA 90-ndate standardile tublisti alla.
Tagantjärele targematena teame nüüd, et NBA pidi pärast Petrovici äkilist ärasaatmist ootama veel 10 aastat, kuni Prantsusmaa-Belgia mängujuht Tony Parker hakkas San Antonios vaikselt-vaikselt toimetama Petrovici pärandi vääriliselt. Selleks ajaks oli NBA-s juba kinnistunud maine, et Euroopast leiab küll väga asiseid pikki mängumehi, aga NBA superstaari-materjali pigem mitte, kui välja arvata üks imelik 213-sentimeetrine Dirki-nimeline erand Würzburgist. (Seda teab vast iga 60-ndatel, 70-ndatel ja 80-ndatel sündinud Korvpall24 lugeja, et Baltikumi säravaim kossulegend Arvydas Sabonis jõudis NBA-sse kahjuks natuke liiga hilja. Leedu vägilase keha ei oleks enam aidanud isegi küborgilised operatsioonid.)
Ega Nowitzkilgi kerge olnud. USA spordimeedia tembeldas teda 00-ndatel pidevalt pehmokeseks, kes ei suuda pingelises olukorras tiimi tiitlini viia. Parker jäi aga mõistetavalt NBA-d esimesest hooajast alates domineerinud Tim Duncani varju, isegi pärast NBA finaali väärtuslikema mängija tiitlit aastal 2007. Samamoodi jäi oluliselt kuulsama mängumehe varju Hispaania vägilane Pau Gasol, kes võitis varalahkunud Kobe Bryanti kõrval kaks NBA meistritiitlit ja oli rahvusvahelistel suurturniiridel USA koondise staaride suurim peavalu.
Euroopa mängumeeste üldkuvandile NBA-s ei aidanud kaasa ka Euroliigast üle tulnud tegijate sage põrumine ja NBA 00-ndate draftides varakult valituks osutumine – ainult selleks, et ootusi kõvasti alt vedada (tere-tere, 2002. a drafti viies valik Nikoloz Tskitishvili, 2006. a drafti avavalik Andrea Bargnani, 2009. a drafti viies valik Ricky Rubio ja 2003. a drafti teine valik Darko Milicic, aga ka Eesti modelli Laura Kõrgemäe endine kallim Andris Biedrinš, Vladimir Radmanovic, Boštjan Nachbar, Jiri Welsch ja isegi Jan Vesely).

Teine ümberpaiskamine – Euroopa etturid jõuavad Saksa lipu toetusel üha kaugemale
Kõigi pettumuste kiuste oli NBA-s 00-ndate vältel vargsi aset leidmas esimene suurem nn Euroopa immigratsioonilaine pärast Divaci-Petrovici-Nowitzki läbimurret. NBA klubid valisid eurooplasi ja muu maailma mängijaid draftis julgelt edasi, õrnas lootuses leida „uus Dirk Nowitzki“ või vähemasti „uus Andrei Kirilenko“.
San Antonio Spursi korduvad edukad hooajad ja välismängijate skautimise šabloon hakkas 00-ndatel kujunema NBA standardprotseduuriks. Jah, iga Nowitzki kohta oli kümme Euroopa mängumeest, kes ei kandnud välja isegi Nowitzki varjuks nimetamist, aga sarnane loogika kehtis ju USA meestegagi – iga Tim Duncani kohta on palju-palju enamgi Tyrus Thomaseid ja Adam Morrisone.
Immigratsioonilaine peatus näiliselt vahemikus 2013-2015. Nowitzki, Parker ja Gasol olid vaikselt-vaikselt pööramas viimast kurvi oma NBA-karjääride lõpusirgetele. Pau noorem vend Marc Gasol oli tõusnud play-off‘i klubi Memphis Grizzliesi parimaks mängumeheks ja Prantsusmaa tsenter Joakim Noah oli viivuks Chicago Bullsi parim mängija, aga kogenud Noah ja noorem Gasol ei kandnud vähemalt tol hetkel välja Nowitzki ega Pau Gasoli mantlit.
Marc Gasoli ja Noah’ tagant ei paistnud viivuks kedagi suure hurraaga tulemas – prantsuse noor äär Nicolas Batum oli pigem superrollimängija trajektooril; Hispaania kodustatud ääre Nikola Mirotici NBA potentsiaal oli kaheldav; Hispaania kauaaegne imelaps ja mängujuhist geenius Ricky Rubio oli alatasa vigane; Itaalia äär Danilo Gallinari oli omamoodi imemees, olles karjääri vältel mingitmoodi veelgi vigasem kui Rubio; Saksamaa uus talent Dennis Schröder ei libisenud suvaliselt oma draftis esimese raundi keskmisesse ossa. Kreeka müstiline atleet Giannis Antetokounmpo oli „kõigest“ äärmiselt põnev projektmängija, nagu ka temaga koos NBA-sse tulnud noor Prantsuse tsenter Rudy Gobert. Mitte ükski täie mõistuse juures olev fänn ei uskunud, et tsentrid Enes Kanter, Alex Len, Jonas Valanciunas ja Nikola Vucevic kujunevad NBA top-3 keskmängijateks. 2015. aastal levisid viivuks sahinad, et Madridi Reali noortesüsteemist kasvab peale üks üliosav teismelisest sloveen, aga kes see ikka kolm-neli aastat mingit… 15-aastast sloveeni naga jaksab oodata NBA-sse. Samaaegselt tõstis ju vägevalt pead USA uus korvpallipõlvkond Kevin Duranti ja Kyrie Irvingu vedamisel. Isegi verinoor kanadalane Andrew Wiggins sai võrdlevaid kommentaare Michael Jeffrey Jordani nimelise korvpalluriga. Pessimismi Euroopa NBA-meeste tuleviku asjus lisasid 2014. aasta MM ja 2016. aasta olümpia, kus ei olnud enam ameeriklastel kohal nii kõvad nimed kui eelmistel olümpiatel, aga ometigi võideti näiteks Rio finaalis serblasi… 96:66.
Mida ameeriklased ei osanud aimatagi, oli fakt, et igavesti kummaline 2016. aasta oli ühtlasi viimane aasta, kus USA mehed võisid juubeldada ja kuulutada, et maailma parimad kossumehed sünnivad alati Ameerika Ühendriikides.
Kolmas ümberpaiskamine – Kreeka kuningas ja Sloveenia vanker annavad tuld
2016/17. NBA hooaeg on igatpidi üks märgilisemaid hooaegu praeguse NBA kontekstis.
Giannis Antetokounmpo tegi ülivõimsa hüppe NBA eliidi sekka, tõustes hoobilt NBA top-10 mängijate sekka. Gobert tõusis NBA blokikuningaks ja valiti meedia poolt NBA paremuselt teiseks tsentriks 2017. aasta suvel, lisaks oli ta aasta kaitsemängija konkurentsis esikolmikus (sealt edasi hakkas ta ainult võitma ja võitma). Denveris anti Nikola Jokicile mängu ohjad kätte ja serblane hakkas kohe paugutama kolmikduubleid, jäädes kõige arenenuma mängija konkurentsis viimaks alla vaid Antetokounmpole. Eelvihjatud noor sloveen Madridis valiti Euroliiga ja Hispaania liiga parimaks nooreks mängijaks. NBA-d kajastav meedia jõudis üha enam kõikjale ümber maailma; vajadusel isegi Leedu pärapõrgusse Prienaisse, et kajastada ameeriklastest pallipoisse. Golden State Warriors muutus Duranti tulekuga võitmatuks NBA purustajaks, mis aitas kaudselt tuua fännide ja meedia tähelepanu tsipakene enam välisliigadele.
NBA klubide eelarved olid rekordilistes kõrgustes uue telelepingu tõttu, mis tõi liigale miljardeid dollareid. Osa neist dollaritest jõudis klubiomanike kiuste ka NBA tiimide skautimise osakondadesse. San Antonio Spursist oli voolanud välja paarkümmend korvpalli-Einsteini, kes kõik nägid roppumoodi vaeva, et nende uus tööandja oleks „uus Spurs“ ja tuvastaks USA-välised tipptalendid enne konkurente.
Eraldiseisvad skautimiskoolkonnad kasvasid järjepanu Torontos, Houstonis, Denveris ja Dallases. Toronto Raptorsit oli asunud näiteks 2014. aastal juhtima Nigeeria-Kanada juurtega väärt strateeg Masai Ujiri, kes tuvastas kiiresti, et Kanadasse tasub meelitada vaid neid ameeriklasi, kes näitavad siirast tahet areneda võimalikult heaks korvpalluriks. Ja neid polnud sugugi nii palju, kui võiks esmapilgul eeldada.
Ujiri teadis varemgi, et ameeriklased ei taha Kanadasse tulla – seal on kõrged maksud, jäine ilm talviti, tüütu piirikontroll enne igat mängu ja Raptors polnud organisatsioonina suurt midagi võitnud. See polnud juhus või õnnetu asjaolude kokkusattumus, et Raptorsi eest mängivad ameeriklased ei kestnud Kanadas kauem kui 5-7 hooaega. Ujiri asetas fookuse välismängijatele, kelle jaoks oli Toronto igati moodne linn ja keda ei huvitanud USA-Kanada tollimaksud. Pärast klubi liidrite veenmist uues strateegias draftiti järjest:
- Brasiiliast pärit ääre Bruno Caboclo, kes vajas drafti-ekspertide sõnul vähemalt nelja aastat, et kujuneda NBA-kõlblikuks mängumeheks (enam-vähem nii kaua läkski – kiitus ekspertidele!);
- 23-aastase ameeriklasest mängujuhi Delon Wrighti, kes oli mänginud neli aastat ülikoolikossu Utah’s. Pidada neli aastat vastu USA ühes kõige religioossemas ja n-ö valgemas osariigis pole paha saavutus. Torontos elamine ja mängimine on selle kõrval käkitegu;
- Austriast pärit noore tsentri Jakob Pöltli;
- Kamerunist pärit jõulise ääre Pascal Siakami, kes kujunes 2019. aasta tiitlivõidus Raptorsi kõige olulisemaks mängumeheks pärast Kawhi Leonardit (keda oli pikki aastaid vormitud robotiks San Antonios) ja tiimi liidrit Kyle Lowryt;
- Ühendkuningriigist pärit ääre OG Anunoby, kelle vanemad kasvasid üles Nigeerias. Kusjuures Anunoby isa oli tunnustatud õppejõud tippülikoolis. No ei saa väga viltu minna sellise taustaga;
- Trinidadi ja Tobago ning Hondurase juurtega, aga USA kodakondsusega pika mehe Dewan Hernandezi;
- Tänavuses draftis võeti neljanda valikuga kaitsele ja mängujuhtimisele pühenduv ameeriklasest äär Scottie Barnes, kelle töövõimekus olevat Vargamäe Andrese tasemel. 46. valikuga võeti Torontost pärit mängujuht Dalano Banton;
- Lisaks korjati aastaid tagasi üles Rauno Nurgeri endine võitluskaaslane Fred VanVleet, kes jäi oma draftis sootuks valimata ehk pidi end töötama üles eimillestki, ning alles 17-aastaselt korvpalli juurde jõudnud kanadalane-kariibilane Chris Boucher.
- Raptors ülendas britt Nick Nurse’i peatreeneriks, üheks tema abitreeneriks sai Hispaania kuulus loots Sergio Scariolo.
Ilmekas näide, või mis? Sarnaseid mustreid võib leida viimastel aastatel teistelgi klubidel, tavaliselt on ühisjooneks rahvusvahelise või sootuks korvpallivälise taustaga juhid klubi ladvikus. Denver Nuggetsi rahvusvahelise skautimise tugevus oli aastaid sõltuvuses klubi presidendist, leedukast Arturas Karnišovasest, kes sai lõpuks ka helde tööpakkumise Chicago Bullsilt. Houston Rockets otsis James Hardeni kõrvale pidevalt alaväärtustatud eurooplasi, sest NBA kõige analüütilisem juht Daryl Morey oli veendunud, et enamik NBA klubisid ei tee seda ekstrapingutust, et tuua kasulikke välisliigade veterane NBA-sse. Ei ole vaid pelk juhus, et Dallas Mavericks sihtis 2018. aastal Sloveenia korvpallijumalat ja et Mavericksi president Donnie Nelson sihtis 2020. aasta draftis 18. valikuga austraallast Josh Greeni. Tänapäeval on näiteks Oklahoma City Thunder üks kõige ilmekamaid näiteid NBA rahvusvahelistumisest ja välismaa korvpallimängijate väärtustamisest.
Liigume tagasi 2017. aasta juurde. Just selle aasta suveks võis tõsine Euroopa kossufänn aimata, et tulevik on palju roosilisem kui kolm aastat tagasi valelikult näis. Aga isegi selle aasta suvel võis ühe käe sõrmedel kokku lugeda inimesi, kes tõsimeeli arvasid, et NBA uut, Duranti-Hardeni-Curry-põlvkonna järgset nooremat põlvkonda veavad neljakesi eest Antetokounmpo, Sloveenia imepoiss, Jokic ja kamerunlane Joel Embiid.
Sündmused, mis hargnesid 2017. aasta suvest edasi, lõid pahviks isegi need mehed, kes ei kandnud varem eesnime Peep. Kreeka friigist kasvas välja NBA parim põhihooaja mängija ja top-3 kaitsemängija, kes jõudis 26-aastaselt ka oma esimese NBA tiitlini, tuues finaali viimases mängus 50 (!) punkti. Gobert’ist sai mäekõrguse ülekaaluga NBA parim kaitsev *pikk* tsenter. Ta on ka ainuke tsenter alates 1992. aastast, kes saab öelda, et ta on kaks korda järjest aidanud oma koondisel jõuda võiduni USA tähtmängijate vastu. Nikola Jokicist ehk Jokkerist sai esimene tsenter pärast Shaquille O’Neali, kes on võitnud NBA kõige väärtuslikuma mängija tiitli. Jokic on juba 26-aastaselt korvpalliajaloo parim söötev tsenter.
Aga ei friik ega Jokker polnud 22-aastaselt niivõrd dominantsed, nagu seda on sloveen Luka Doncic. Luka kontrollib igat korvpallimängu tasemel, kuhu viimati küündisid – samas vanuses oma ajajärgul – korvpallilegendid Jordan, LeBron James, Magic Johnson ja Larry Bird. Mis jääbki atleetlikkusega puudu (kuigi tal on petlikult kiire esimene samm, palju süvalihaste jõudu ja kuhjaga pikkust), see saab tasa tehtud osavusega, kuhu küündib Doncici kõrval vaid paar korvpallimängijat selles ajajärgus.
Doncic on NBA esimesest hooajast saadik olnud niiii neetult hea, et ta koduklubi Dallas Mavericks sattus lõksu, kuhu omal ajal jäi LeBron Jamesi esimene koduklubi Cleveland Cavaliers – NBA draftis pole neil ilma liidri vigastuseta šanssigi, et nad kukuks NBA turniiritabelis piisavalt tahaotsa, et neil oleks realistlik võimalus paaritada liider mõne teise noore täkuga. Ainukesed variandid tiimi tugevdada on vahetustehingute ja uut lepingut otsivate mängijate kaudu, aga needki variandid on kõrge riskiteguriga, nagu näitab Mavericksi riskantne panus lätlasele Kristaps Porzingisele.
Minult on üllatavalt palju viimasel aastal küsitud NBA-võõraste korvpallisõprade poolt, kas Doncicil on realistlik šanss tõusta karjääri lõpuks maailma kõige paremaks korvpalluriks. Ma jälestan ajastuteüleseid võrdluseid, aga saan aru küsimuse võlust. Lukal on karisma, mis nakatab utoopiliste mõtetega. Ta paneb siiralt uskuma, et ongi võimalik tabada iga vise, ükstapuha mis asendist. Ta julgeb olla isekas ja isetu, sõltuvalt olukorrast. Ta esindab Sloveenia päritolu tõttu klassikalist Taavetit laia maailma Koljatite mängus, olles ise oma kehalt paras Kalevipoeg. Ta on niivõrd hea, et inimesed vaatavad mööda tõdemusest, et ta mängib üllatavalt James Hardeni sarnaselt ja nurub tihti emotsionaalselt vigu nagu Chris Paul või LeBron.

Neile ohtratele küsimustele vastan ma üldjoontes igavalt: „Tal on korralik šanss olla mingis ajavahemikus maailma parim korvpallur, aga ärme veel krooni pähe pane.“ Usun, et Doncic suudab minna veelgi paremaks korvpalluriks, aga ta peab järgmise 15 aasta jooksul näitama ette enamat, kui Euroliiga domineerimine karjääri alguses, korvpalli EM-i võit, NBA top-10 eliidi sekka kuulumine ning olümpiaturniiri 4. koht Sloveeniaga. Kui NBA tiitlivõidud, MVP-nimetused ja näiteks korvpalli MM-i medalid hakkavad kukrusse järjest lisanduma, räägime sellest teemast pikemalt. Praegu ei luba mul mõistus ja ettevaatlikkus öelda, et Sloveenia korvpalliime on kõvem mängija kui Giannis Antetokounmpo, Kevin Durant või LeBron James. Ma jääks võib-olla kahtlevale seisukohale, kui sloveeni peaks võrdlema Stephen Curry, Joel Embiidi, terve James Hardeni, terve Kawhi Leonardi või Jokiciga. Nagunii on sellised võrdlused sageli punnitatud, sest neil mängijatel on, sõltuvalt peatreenerist, oma tiimikaaslastest ja isiklikest oskustest, erinevad mängustiilid.
Kuid üks-ühele võrdlemine on paratamatu korvpallimelu osa ja ma aktsepteerin, kui Eesti ning laia Euroopa korvpallisõbrad laulavad Doncicile oodi, jättes isegi samavõrd sarmika Antetokounmpo ning „Küla-Karla“ vaibiga Jokkeri unustusse. Luka nõndanimetatud x-faktor on kõrgustes, mida ei saa Jeff Bezos kätte ühegi kosmoselennukiga.
Neljas ümberpaiskamine – hoidkem silm peal Aafrika ratsudel, isegi kui nad veel kapata ei oska
Vaatame veel viivuks Euroopa NBA-mängijate tulevikku ja teeme vaheseisu olevikust. Antetokounmpo on võtnud vähemalt üheks aastaks enda kätte maailma parima korvpalluri ja kuldse hiilguse NBA-s. Luka Doncic oli Tokyo olümpia kõige dominantsem korvpallur Kevin Duranti kõrval ja valiti teist aastat järjest NBA viie parema korvpalluri hulka. Nikola Jokic jättis pärast ränkrasket NBA-hooaega olümpia vahele, aga ta on nüüd kaks play-off’i järjest domineerinud NBA parima tsentrina ja viimasel NBA põhihooajal tegi ta silmad ette eelmainitud meestele.
Kui kõigi meeste tervis vastu peab – iseäranis oluline on see Antetokounmpo puhul, kelle keha ja sammude pikkust kadestaks isegi need limased tulnukad „Alien“-saaga filmidest –, võib väita, et Euroopa hoiab oma raudset positsiooni maailma korvpalli individuaalses tippladvikus.
Koondiste tasemel on Lõuna-Ameerika riigid madalseisu lävel, kuna häid pikki mehi ei kasva peale. Eurooplastele pakuvad tõsist konkurentsi vaid kroonist kramplikult kinni hoidev USA, visaduse etalon Austraalia ja minu väide on, et peagi peavad eurooplased hakkama tõsiselt arvestama ka Kanada koondisega, kel on vargsi peale kasvamas kuldne noorte põlvkond.
Mis puutub üldist Euroopa mängijate kasvu NBA-s, siis siin on ruumi juurde panna. Viimased seitse aastat on NBA hooajad alanud tõdemusega, et liiga 450-st töökohast kuulub natuke üle 100 välismaa mängijatele. 2020/2021. hooajal jäi välismängijate number pidama 117 peale. Veel 80-ndatel jäi see number kaugele alla 50 ja ka 00-ndatel ei jõudnud see üle 85 minna.
Aga välismängijate osakaalu kasvu kergitavad viimastel aastatel eurooplaste kõrval järjest enam kanadalased ja Aafrika riikide kodakondsusega mängijad, keda mullu oli vastavalt 17 ja 14. Vedurit veab Nigeeria, kes suutis Tokyo olümpial panna platsile vähemalt ühe algviisiku NBA (pingi)mängijatest. Üldine riikide esindatuse järjestus oli järgnev:
- Kanada – 17. 2020/2021 oli seitsmes hooaeg järjest, mil Kanada võtab selles arvestuses esikoha. Ja vahe järgnevatega, välja arvatud teisel positsioonil oleva riigiga, pigem kasvab kui kahaneb.
- Prantsusmaa – 9.
- Austraalia – 8.
- Serbia ja Saksamaa – 6.
2021. aasta NBA draftist lisandub kindlasti 8-10 välismaalast ja minu ennustuste järgi pigem muu maailma osakaal NBA-s tõuseb jällegi kahe-kolme mängija võrra. Tilkhaaval, aga tõuseb. NBA lepingu saab endale vähemalt neli noort eurooplast – Franz Wagner (Saksamaa, Orlando Magic); Alperen Sengün (Türgi, Houston Rockets), Usman Garuba (Hispaania, Houston Rockets) ja esimene Portugali NBA-talent Neemias Queta (Sacramento Kings). Vähemalt neli NBA draftis valitud eurooplast jätkavad pigem Euroopas, nimedeks Rokas Jokubaitis (Leedu, Barcelona), Santi Aldama (Hispaania, klubi selgumisel), Filip Petrusev (Serbia, Mega) ja Balša Koprivica (Serbia, klubi selgumisel). Katseajalise Milwaukee Bucksi lepingu nimel võitlevad grusiin Sandro Mamukelashvili ja kreeklane Georgios Kalaitzakis. Boston Celtics lisab oma sõsarliiga tiimi 46-ndana valitud prantslase Juhann Begarini.
Kõigist eelmainitud nimedest hoian ise tuleval hooajal silma enim peal Sengünil ja Garubal, sest Wagner sattus minu silmis ebasoodsasse olukorda. Magicul on liiga palju ääremängijaid, et Wagner saaks särada. Kusjuures isegi Franzi vähemtalendikam vanem vend, tsenter Moritz Wagner, jätkavat Orlandos.
Kanadalasi oli 2021. aasta draftis jällegi rohkem kui üks ja mõlemad noormehed saavad kindlalt NBA lepingud. Euroopal ei tasu siiski muretseda nii palju Kanada pärast. Pigem tuleks mõõduka huviga jälgida, millist raha pumpab NBA Aafrikasse. 2019. aasta veebruaris asutas NBA liiga nimega Basketball Africa League. Esimene hooaeg viidi koroonakriisi kiuste läbi tänavuse aasta maikuus kahe nädalaga, aga võib aimata, et kui koroonatandril seis rahuneb, hakkavad ka hooajad pikenema. Täpseid numbreid on internetiavarustest keeruline leida, aga on teada, et NBA investeerib koos teiste suurfirmadega (Nike, Pepsi, Air Jordan, ESPN/Disney) BAL-i kümneid miljoneid dollareid ja NBA juht Adam Silver hindas BAL-i esialgseks väärtuseks ligi miljard dollarit. Kui see pole tõestus, et raha on läinud maailmas odavaks, siis…
Igatahes, hoidkem silmad lahti BAL-i osas. Aafrika-alaste korvpalliprojektidega on tihedalt seotud ka Raptorsi juht Ujiri ja kui tema juba mingit rahakraani kruvib, tasub oodata häid tulemusi.
Valvsuse kõrval ei maksa unustada… nautimist. Euroopa meestel läheb NBA-s hästi! Supertriot olen korduvalt maininud ja Gobert’i samuti, aga asiseid tegijaid on veel. Põhjanaabrist ääremängija Lauri Markkanen võib saada uues klubis viimaks tiivad külge – mina usun, et temas on madalama otsa all-star‘i materjali. Lõunanaabril Porzingisel on käimas üle pika aja esimene suvi, kus ta on terve ja saab keskenduda oskuste arendamisele, et tõusta uuesti NBA tähtede mängu vääriliseks tsentriks. Leedukas Domantas Sabonis on Indiana Pacersi liider ja NBA all-star. Valanciunas püsib NBA-s kõige nauditavama old-school tsentri musternäidisena. Gallinari pääseb endiselt NBA vabaviskejoonele igal kuuendal korral, kui ta palli saab. Davis Bertans võib saada igas suvalises NBA mängus sisse 7-10 või hoopis null kolmest. Prantsusmaa noored mängujuhid Killian Hayes ja Theo Maledon on valmis tõestama, et nad võtavad teatepulga üle Nando de Cololt ja Thomas Heurtelilt. Saksa äär Isaac Bonga väärib veel kübeke usku. Ülinoor serblane Aleksej Pokusevski ehk inimkeeli lihtsalt Poku on kujunenud NBA meedia lemmikuks ja ta annab omal veidral moel Antetokounmpo-tüüpi toorest lootust. Türgi liiga väärtuslikemaks mängijaks valitud Sengün domineerib momendil NBA suveliigat. 2022. aasta drafti avavalikuks pürgivad Itaalia kodakondsusega Paolo Banchero ja serblane Nikola Jovic, kes võiks mängida NBA-s mingil ajahetkel koos Nikola Jokiciga, et ajada segi USA mängukommentaatorite pead. 2023. aasta NBA drafti avavalik või minimaalselt teine valik on Prantsuse imetalent Victor Wembanyama, kelle potentsiaal ei jää alla Doncicile.
Arvan, et järgmised 10 aastat saavad olema Euroopa korvpallifännide jaoks magusad eelneva loetelu ja alles peale kasvavate talentide tõttu. USA parimad noored talendid ei ole näidanud märke, et tõusta Euroopa imetrio tasemele ja ei näe varianti, et ülihaibitud Zion Williamson suudab oma plahvatusliku massiga vigastusi vältida. Lisaks ei hävita Euroopa spordi noortesüsteem kossupoiste tervist nii armutult kui ülimalt spetsialiseerunud ning mängude arvude peale üles ehitatud USA süsteem. Aafrika liiga alles kogub jõudu. Kanada ja Austraalia toimetavad mehiselt, aga las nad toimetagu. Parafraseerides Andres Sõpra: „Euroopa mehed panevad täie rauaga!“




