Close

Robert Valge viskekontsert kui sõõm värsket õhku!

-Robert Valge | Foto: Aivar Kütt/Pärnu Sadam Facebook

Möödunud nädalavahetusel lõppenud Paf Eesti-Läti korvpalliliiga finaalturniiri esimesed ja kõige teravamad emotsioonid on nüüdseks lahtunud ning on hea aeg veidi teistsuguse pilguga sündmusele tagasi vaadata.

Kõikide mängude erinevad taktikalised nüansid ja osalejate kommentaarid on meedias risti-põiki läbi kirjutatud ja selgeks räägitud ning sinna segmenti midagi nagu lisada pole. Küll aga viskaks õhku ühe mõtte, mis siinkirjutajale pühapäeval kummitama hakkas ning siiani toob kerge muige näole. Hoiatan, et langen järgnevas tekstis kohati päris tugevalt stereotüüpidesse, aga usun, et iga lugeja tunneb rohkem või vähem minu jutus kirjeldatud olukorrad ära.

Kui palju meenub teile koduliigast olukordi, kus tähtsates mängudes on mõni Eesti korvpallur pannud püsti sellise viskekontserdi, mis pikaks ajaks meelde jääb? Võõrleegionäride puhul võetakse seda justkui tavalisena, et nad medalimängudes või otsustavates seeriates peo püsti panevad. Eestlaste puhul on see pigem harv sündmus.

Loomulikult on kirjutamise ajendiks pühapäevane Robert Valge viskekontsert pronksimängus BK Ogre vastu, kus Eesti koondise 24-aastane viskav tagamees paugutas Läti klubi vastu suurepärase tabavusega (kahesed 5/6, kolmesed 5/5, vabavisked 5/7) 30 punkti.

See tegi südame alt nii soojaks ja oli minu kui klubilises mõttes neutraalse korvpallivaataja jaoks tänavuse finaalturniiri tipphetk. Jah, võib ju öelda, et klubikorvpallis ei loe, kas punktid viskab eestlane, lätlane või ameeriklane. Aga välismängijad tulevad ja lähevad. Meie omade meeste puhul näed ning elad aastate jooksul kaasa aga nende arengut noormängijast kuni karjäärikõvera lõpuni ja nende õnnestumised lähevad rohkem korda.

Aga miks on nii, et meie oma liigas eestlased pigem harva meeldejäävaid viskekontserte korraldavad? Ma arvan, et see on segu eestlastest mängumeeste korralikust korvpalli IQ-st, meile omasest keskmisest tagasihoidlikumast mentaliteedist ning keskmise ameeriklasest välismängija mõttemallist.

Kerge eestlaslik tagasihoidlikus ja korralik korvpalli IQ tekitavad sellise kombinatsiooni, et täidetakse korralikult oma ülesandeid ja mänguplaanis väga kõrvale ei taheta kalduda. Kui palju me aga oleme näinud välismängijaid, kellega on treeneritel omajagu tegemist, et teda hoopis mänguplaani sisse sulandada ja panna tegutsema meeskonna huvides?

Hea näide eestlaslikust tagasihoidlikusest on see, kuidas meie mehed intervjuudes vastavad oma tuleviku kohta. On üksikuid erandeid, aga enamasti räägitakse, et tehakse kõvasti tööd, võetakse asju päev-päevalt ning liiga suuri plaane ei tehta. Selline kahe jalaga maa peal teema. Kui aga küsida sama siin mängivatelt ameeriklastelt, siis valdav enamus näeb ennast mingi aja pärast mängimas NBA-s. Ja nad ei tee nalja.

Kuigi osade Maarjamaale sattunud leegionäride puhul võib ka kõige tavalisem korvpallifänn oma silmaga nähtu puhul veendunult öelda, et see vend on NBA-st sama kaugel, kui Ogre oli võidust Eesti-Läti liiga poolfinaalis Riia VEF-i vastu. Aga ikka usutakse ja tihti käitutakse ka sellele uskumisele vastavalt. Loomulikult, kui kõrgeid eesmärke pole ja ise oma edusse ei usu, siis ei jõuagi kuskile. Aga üle ei tasu ka panna.

Kui leegionär on klassiga ja peaga mängija ning tema peamine prioriteet on meeskonna edu, siis tuleb taoline kõva enesekindlus kasuks ja lisaks kõvadele numbritele teeb selline mängumees ka kaaslasi paremaks. Kui kõike eelnevat on piiratud koguses või pole üldse, siis võib tekkida olukord, kus välismängijat huvitavad ainult tema enda numbrid lõpp-protokollis. Kahjuks oleme kõik ka neid momente omajagu näinud.

Meie mehed on reeglina aga liiga intelligentsed, et hakata tühja koha pealt “hullu panema”, isegi kui oskused selleks on tegelikult olemas. NBA korvpalli vaadates üles kasvanud ameeriklaste jaoks on aga üsna loogiline, et meeskonna liider võtab kõige rohkem viskeid ning paneb kohati palli teele ka olukordadest, mille peale treenerid kahe käega peast haaravad. Ja tulles tagasi nende meeste (kohati liigse) enesekindluse juurde, siis kes see muu ikka tiimi liider on, kui mitte väljast sisse toodud mängumees? Kui midagi on kindel, siis see, et neil pole mingit valehäbi see liidrirolli kleebis ise endale otsaette liimida.

Kokkuvõttes tahan öelda, et minu suur soov on rohkem näha ka meie meestes sellist rohkem enda peale võtmise mentaliteeti. Jah, sellega on kohati oht liiale minna, aga kui asjad sujuvad, siis tuleb sealt midagi ilusat, mida mäletatakse pärast aastaid. Ja siinkohal tahangi tänada konkreetselt Robert Valget, kes mulle pühapäeval ühe sellise elamuse pakkus.

Õnneks tulevad kohalikus korvpallis jõulud (loe: play-off‘id) kaks korda ning juba üsna varsti on algamas tänavuse hooaja otsustavad hetked, kus on viimane võimalus ja kõige õigem hetk endast loom välja lasta. Jõudu ja et see pall ikka korvi kukuks!

scroll to top