Eesti korvpallikoondise 28-aastase tagamängija Martin Paasoja jaoks oli eelmine hooaeg tõenäoliselt karjääri üks keerulisemaid, kui eelmise aastanumbri sees detsembri alguses sai ta Hispaania esiliigaklubi Real Valladolidi särgis mängides raske põlvevigastuse.
Rohkem kui kaheksa kuud hiljem on Paasoja jala korralikult taastusraviga kuuma andes korda saanud ning valmis uuel hooajal esindama taas oma endist koduklubi Raplat. Korvpall24 rääkis üdini positiivse Paasojaga veidi pikemalt Eesti koondise treeningul korvpallikodus, kui nooremad mehed jooksid palavas saalis väljakul ühe korvi alt teise alla ning vanemad või vigastustest taastuvad pallurid nokitsesid individuaalsete harjutuste kallal.
Vaatasime koos Hiiumaalt pärit Paasojaga tagasi raskele ajale Hispaanias, mille Real Valladolidi klubi professionaalsus muutis eestlasest tagamehe jaoks õnneks oluliselt talutavamaks. Vaatamata traumale soovis Hispaania klubi eestlast ka algavaks hooajaks koosseisu tagasi, kuid Rapla pakkumine sai sel korral võitu.
Eelmine hooaeg lõppes Sinu jaoks juba enne poole peale jõudmist väga raske põlvevigastuse tõttu. Oled nüüdseks üle poole aasta saanud taastuda. Kuidas jalg hetkel tundub ja kui kaugel oled naasmisega?
Ajaliselt raske öelda. Peab enesetunnet järgima ja lihase tugevaks saama, et see kaitseks põlve. Ideaalis võiks olla uueks hooajaks valmis, kui kõik hästi läheb.
Kas selline põlvevigastus oli Sul esimene?
Otseselt mitte, vaid tegemist oli vana probleemi hullema variandiga. Polnud justkui tegemist tavapärase traumaga, sest enne oli olnud kõõluses põletik ja lõpuks juhtus hullem variant, see läks pooleks.
Kuidas oli vaimselt sellega hakkama saada? Eeldan, et Jaan Puideti liitumine natuke aitas toime tulla?
Elukaaslane tuli ka mingi hetk sinna, see aitas. Kui Jaan tuli, sai rohkem rääkida eesti keeles ning enda päevi seeläbi sisustada. Klubi poolt oli hea suhtumine, kus tehti nii majanduslik kui ka vaimne pool lihtsamaks. Sain hooaja lõpuni seal olla ja kõik asjad tehti ette-taha ära. Välismaal on ikka natuke keerulisem pool aastat vigastatud olla ja mingil hetkel muutub see tüütuks. Vaimselt ei ütlekski, et nii hull ja raske oleks olnud. Olin lihtsalt heas kohas. Oleksin võinud sattuda ka väga halba kohta, kus antakse lihtsalt jalaga tagumikku ja öeldakse head aega. Selles mõttes ikka vedas.
Hispaania esiliiga tundub vähemalt tabeli esimeses otsas olevat väga professionaalne?
Enamik klubidest ikkagi on minu arvates professionaalsed ja liiga tervikuna tasavägine. Kindlasti on erandeid, kus pole meditsiini poolega nii hästi, kuid enamasti on klubid siiski heal järjel.
Hiljuti Jaan Puidetiga rääkides ütles ta, et TalTechist Hispaaniasse minnes olid esimesed treeningud tema jaoks paras šokk. Kas Sul tuli samuti alguses sein ette, kus pidid sealse tempoga hakkama harjuma?
Ma nii ei ütleks. Võib-olla meie treener esitas hästi intensiivseid nõudmisi ning Jaan tuli ju poole hooaja pealt. Teised olid samas juba süsteemiga harjunud ja teadsid pingutada kohtades, kus tuleb pingutada. Kindlasti treeningud on intensiivsemad ja see, kuidas mängisime, oli võib-olla Jaani jaoks harjumatu. Ei ütleks, et mul mingi eriline šokk oli, ilmselt sain rohkem süsteemi sisse elada. Meil oli käsil hea periood, aga siis saime ühe kaotuse ja sama aja paiku tuli Jaan. Äkki sattus paha nädal tema jaoks, kus olid vähe karmimad treeningud?
Väidetavalt oli Valladolid uuesti Sinust huvitatud, aga lepinguni jõudsid hoopis Raplaga?
Mul oli Valladolidist ka pakkumine olemas, kuid otsustasin Rapla kasuks. Mõlema valiku puhul oli nii plusse kui miinuseid, aga Rapla variant tundus mulle sobivam.
Kas välismaalt ühtegi muud kosilast ei tulnud?
Välismaalt selle hetkeni, kui juba Rapla kasuks otsustasin, rohkem konkreetseid pakkumisi polnud.
Kas Eestist veel keegi ühendust võttis? Näiteks Pärnu Sadam, kellel ambitsioonikad eurosarja plaanid?
Eestis oli erinevaid jutte, aga kuna minu jaoks eristusid Valladolidi ja Rapla pakkumine selgelt, siis teiste klubidega kaugemale ei jõudnudki.
Kas on nii, et kui eestlasena korra juba välismaale ära lähed, siis eeldavad Eesti klubid automaatselt, et väga tahtmist pole siia tagasi tulla ja nii ei tuldagi rääkima?
Natuke võib seda olla, aga mul on näiteks Raplaga olnud alati hea suhe ja igal suvel nendega ikka räägin. Hoiame üksteise tegevustel silma peal. Küllap mingid klubid eeldavad tõesti, et vaatad teises suunas ja eriti su poole ei pöördu enam.
Ega see eeldus pole ka väga vale?
Tore oleks olla tahetud, aga võib-olla ongi see okei.
Millise pilguga koondise treeninguid vaatasid? Noored ning näljased mehed on väljakul ja päris palju vanema generatsiooni mängijaid, kelle hulka võib Sind vist ka juba lugeda, vaatavad kõrvalt ning teevad siin individuaalseid asju. Kas hirmu pole, et väga kiirelt süüakse niimoodi koosseisust välja?
Ma ennast vanema generatsiooni mängijaks ikkagi ei pea (Naerab.), tunnen end kehalt ja vaimult sama vanana nagu nemad. Hirmu ei tekita. Hoopis äge on, et mängijate ring on suuremaks läinud. Tervikuna annab see Eesti korvpallile juurde. Mäletan, et mingid aastad tagasi oligi koondise treeningutel või laagrites ainult 20 mängijat, aga nüüd on see ring märgatavalt suurem ja kvaliteet paremaks läinud.
Kui mängulisi treeninguid kõrvalt vaatasid, siis kas jäi mulje, et Eesti liiga poisid olid samm või pool aeglasemad ja välismaal olevad kiiremad?
Välismaal pallivatel mängijatel on võib-olla kogemust veidi rohkem, aga individuaalselt on kõik enam-vähem samad. Mänguolukordade lugemisel annab teises keskkonnas olemine äkki väikse eelise?




