Ukrainas endiselt toimuv sõda Venemaa okupatsioonivägede vastu on viinud rindele ka mitmeid endisi ja praeguse sportlasi, kelle hulgas on ka korvpallureid. Kui Eesti meedias ületas hiljuti uudiskünnise koos Tiit Sokuga 1988. aastal olümpiavõitjaks kroonitud Oleksander Volkovi relva kättevõtmine, siis Ukraina korvpalliliidu kodulehele tehti hiljuti pikem intervjuu aastaid tagasi ühe liigamängu ka Valga meeskonnas kaasa teinud Oleksiy Adedyraniga.
Väga terava sõjategevuse kätte jäänud Lõuna-Ukraina linnas Mõkolaivis elanud 39-aastane Adedyran pani oma naise ja tütre rongi peale ning saatis nad Poola sõjategevuse eest ära, et ise siis minna tagasi Mõkolaivisse vabatahtlikuna appi. Kõige üllatavam on asja juures see, et Adedyrani emakeel on vene keel ning mehel on Vene ja Nigeeria passid. Tema ema elab senini Venemaal ning on keeldunud uskumast poja jutte, et Vene sõdurid Ukraina linnu pommitavad.
Adedyran: nad on seal nagu zombid
“Mul on Venemaal palju tuttavaid. Isegi mu ema elab seal. Kahjuks ta ei uskunud sõjategevuse alguses, et midagi sellist toimub. Ta ei uskunud mind. See, mida seal (televiisorist) näidatakse ja see, mis tegelikult siin (Ukrainas – toim.) toimub… nad on seal nagu zombid. Neile näidatakse 99,9% valesid. Seetõttu nad nii käituvadki,” rääkis Adedyran Ukraina Korvpalliliidu kodulehel avaldatud usutluses uskumatu loo.
Mees lisas: “Võib-olla, kui nad teaksid tõde ja näeksid toimuvat, et surevad nii täiskasvanud kui lapsed, siis nad käituksid rahvana teistmoodi. Senimaani varjutavad nende mõistust aga valed ning ma arvan, et nad ei muuda oma arvamust enne, kui tõde täielikult välja tuleb. Ja varem või hiljem kõik saladused siiski paljastuvad.”
Adedyran rääkis intervjuu alguses, et ta oli sunnitud pere panema Poola viiva rongi peale, kuna Mõkolaivis läks asi ühel hetkel liiga hulluks. “Eile (11. märtsil – toim.) toimus seal meie majast umbes 500-600 meetri kaugusel suur rünnak. See oli öine aeg… ei, see polnud öö, see oli nagu põrgu. Mehena ma sain olukorraga enam-vähem hakkama, aga mu abikaasa ja tütar olid väga hirmul. Kui keegi meie uksele ligines, siis nad iga kord võpatasid. Tütar karjus mulle, et “millal sõda läbi saab?”. Seega ma tegin otsuse. Nad ei tahtnud küll ilma minuta minna, aga ma sundisin neid.”
Sähvatused Valgas viisid Ukrainasse
Värvika karjääriga 206 cm pikkune tsenter sirgus mängijaks ookeani taga, kui mängis seal juba keskkooli tasemel. Pärast 2005. aastal USA üliõpilasliigast NCAA-st lahkumist kadus mängumees pikkadeks aastateks pildilt, kuid olemasoleva info kohaselt mängis mingitel hetkedel näiteks Dominikaani Vabariigis ja Venemaa madalamatel liigatasemetel.
2012/13 hooaja alguses liitus Adedyran Valga Korvpallikooli meeskonnaga ning tegi Eesti meistriliigas kaasa ühe kohtumise, kus viskas lisaaja 81:84 kaotusmängus Pärnu Sadama vastu üleplatsimehena 41 minutiga 21 punkti, hankis 12 lauapalli ja jagas 2 korvisöötu. Pärnakate eest kogus Kristjan Evart tolles kohtumises 18 silma ning Rain Raadik hiilgas 17 punkti, 19 lauapalli ja 3 vaheltlõikega. Kohtumises tegi kaasa ka hilisem pikaaegne Eesti koondislane Kristjan Kitsing, kes tõi 10 silma.
Puudulikule infole tuginedes tegi Adedyran kaasa ka ühes Balti liiga matšis, kus kogus Jelgava vastu koguni 31 punkti ja 12 lauapalli. Nende kohtumiste järel korjas mängumehe üles Ukraina kõrgliigaklubi MBC Mõkolaiv. Tundub, et tema Ukraina armastus just tollest hetkest alguse saigi. Mõkolaivi meeskonnas kogus ta tol samal hooajal keskmiselt 9,5 punkti ja 4 lauapalli. Veel sama hooaja veebruaris naasis Adedyran Baltikumi, kui tõmbas selga veel ka Läti klubi BK Liepaja särgi ja tõi 12 matšiga keskmiselt 12,9 punkti ja 6 lauapalli.
Edasi kadus keskmängija taas veidi radari alla, kui lõi mitu aastat kaasa Venemaa ja Ukraina madalamatel tasemetel. Uuesti kerkis ta pildile hooajal 2015/16 Gruusia kõrgliigaklubis Rustavi, kus tema roll jäi üsna väikeseks. Aga sealt edasi jäi Adedyran truuks Ukrainale ning mängis ühe hooaja Tšerkassõ Monkeys’i tiimis ja kolm hooaega oma endises koduklubis Mõkolaivis. Oma parimal Mõkolaivi hooajal kogus ta keskmiselt 10,8 punkti ja 7,1 lauapalli.
Tänavuseks hooajaks siirdus tsenter Ukraina esiliigasse Rivne klubisse, kus tema keskmised näitajad enne sõja algust olid 16,5 punkti ja 7,8 lauapalli. Viimased mängud tegi Rivne 19. ja 20. veebruaril, kui kahel korral alistati kindlalt Dnipro duubelmeeskond. 24. veebruaril algas sõda.
“Nad ainult tulistasid ja tulistasid”
Odessa rongijaamast oma pere teele saatnud ja sealt videosilla kaudu 12. märtsil ka intervjuu andnud Adedyrani sõnul oli Mõkolaivis tol hetkel seis väga sant. “Seal käib pidev tulistamine. Aga eile (11. märts – toim.) tulistati teist korda ka tsiviilisikuid. Mõned autod plahvatasid minu lähedal, üks restoran, kus me tavaliselt sõprade sünnipäevi tähistasime, lasti õhku ja sihiti ka elumajasid. Üks rakett lendas ka haiglasse, kus me oma tütrega olime käinud. Üks langes koolimajale, kus olin käinud lastega rääkimas ja treenimas. Need on kõik rahumeelsed inimesed, siin pole mingeid sõjaväebaase,” maalis Adedyran väga võika pildi, millesarnast oleme üle kuu aja ka rahvusvahelisest meediast näinud.
“Õnneks venelasi siin veel pole. Linnas on palju kontrollpunkte ja kõiki kontrollitakse seal. Ja see on hea, sest mingitel hetkedel maskeerusid orkid (Ukraina elanike poolt okupantidele antud hüüdnimi – toim.) tsiviilriietesse ja üritasid läbi murda. Mõkolaivi juures oli ka üks juhtum, kus saadi kätte vaenlasele informatsiooni müünud ukrainlane. Talle ei antud armu ja sõdurid tapsid ta kohapeal,” jutustas korvpallur läbielatust.
Adedyrani sõnul jooksid nad igapäevaselt pidevalt kodu ja pommivarjendi vahet ning näiteks viimasel ööl enne lahkumist tuli see tee ette võtta neljal korral. “Me istusime seal 30-40 minutit, kuni kõik jälle vaikseks jäi. Aga nad ainult tulistasid ja tulistasid. Tsiviilisikuid, mitte tsiviile, lapsi, koole, haiglaid… kõike.”
Kaevikute jaoks liiga pikk
Kui Adedyranilt küsiti, miks ta perega koos lahkuda ei tahtnud, ütles mees: “Ma jäin vabatahtlikuks. Me veame hommiku- ja lõunasööke laiali. Aitan igal pool, kus saan, aga 99% on just söögi vedamine. Alustame kell kuus hommikul, siis korjame teise ringiga nõud kokku ning teeme lõuna ajal kõike seda uuesti. Ja nii iga päev.”
“Võitlema mind ei võetud, kuna olen kaevikute jaoks liiga pikk. Aga ma tõesti oleksin tahtnud minna. Mu naine oli küll kategooriliselt vastu, aga mina tahtsin. Mulle öeldi ära. Meil olid pikad järjekorrad väkke kirja panemiseks, aga päris paljudele öeldi ära. Põhimõte on siin sarnane nagu korvpallis. Meeskonnas on rohkem mehi, aga viis parimat mängivad põhilised minutid,” selgitas Adedyran, et päris igaüht püssi alla ei panda.
Küsimuse peale, miks ta läks pommide alla tagasi, oli mehel konkreetne vastus: “Mehena on minu esmane ülesanne kaitsta oma perekonda. Meil meestena on see kohustus. Isegi, kui mind otseselt võitlema ei võetud, siis ei lubanud südametunnistus mul niisama kodus istuda. Lähen poen peitu? Ei, kohutav. Jah, olukord on hirmutav, aga parem olla hirmunud kui süümepiinades. Kui ma ei saa aidata relvaga, kuna ma pole selleks treeninud ja valmis, siis tahan aidata vabatahtlikuna.”
Lõpetuseks küsiti vene emakeelega mehelt ka, kas teda on Ukrainas kunagi vene keele pärast survestatud. On ju Vene võimu ajupesu üheks sõnumiks see, kuidas vene keele rääkijaid igal pool mujal maailmas alla surutakse ja diskrimineeritakse. “Mul pole kunagi keelega probleeme olnud. Meeskonnad on mind igati toetanud, mulle on keelt õpetatud ja juhendatud. Mitte kunagi pole mul olnud ühtegi konflikti ei poes, restoranis ega kohvikus seetõttu, et räägin vene keelt,” sõnas korvpallur.

