Close

Koondisedebüüdita jäänud Carlos Jürgens väga ei põe: sain treeningutel maitse kätte ja see oli kõva värk!

-Carlos Jürgens | Foto: AFP/Scanpix

Kui korvpallisõbrana otsida tänavusest koondisesuvest positiivsete asjade kõrvalt üks negatiivne aspekt, siis on selleks tõik, et mullusel hooajal ookeanitaguses USA üliõpilasliigas NCAA puhtalt meeskondlikku tulemust vaadates kõige edukamaks eestlaseks kerkinud Carlos Jürgensil jäi koondises ametlik debüüt tegemata.

22-aastane ja 196 cm pikkune Tartust pärit tagamängija on tasapisi enda mängutaset ookeani taga tõstnud ning mullu kerkis Oral Robertsi põhitegijate ringi, kui sai tihtipeale ülesandeks ohjeldada vastaste kõige kõvemaid skoorimehi. Treeningul tuli päevast päeva katta, ja hiljutiste uudiste valguses tuleb ka edaspidi, NCAA parimat skooritegijat Max Abmast, kes loobus viimasel hetkel NBA-sse pürgimast ja teeb ühe hooaja Oral Robertsis veel.

Jürgensi tõus ja tegemised ookeani taga pole loomulikult märkamata jäänud koondise treeneritel ning suvel oli tagamees kenasti koondise juures kohal. Kuna Eesti tiimil oli maavõistlusmänguks Islandiga valmistudes kitsas käes mängujuhtidega, siis otsustas peatreener Jukka Toijala proovida Jürgensit just “number ühe” positsioonil.

Islandi vastu jäi Jürgensil lõpuks siiski osalemata ja Soome turniir, kus tagamees oleks pidanud oma mänguminutid saama, jäi sootuks ära. Seega kahjuks laiem avalikkus selle eksperimendi tulemuste kohta mingit hinnangut anda ei saa. Korvpall24 portaalile antud intervjuus selgitab mängumees ise, mis tunnetega ta koondise treeningutel mängujuhi rolli täitis ja kui hästi hakkama sai.

Intervjuus puudutame ka Jürgensi juba korra mainitud meeskonnakaaslast Abmast, kes oli eelmisel hooajal kogu NCAA üks ohtlikumaid ründemängijaid. Märtsihulluse ajal tehtud suurepäraste esitustega ekspertidelt juba mokaotsast ka võrdlused kolledžiaegsete Stephen Curry ja Trae Youngiga välja tõmmanud Abmas andis ennast esialgu NBA drafti küll üles, aga kuna draftieelsed treeningud mehel hästi ei sujunud, siis võttis oma nime siiski lõpuks maha.

Mis tunnetega Eesti koondise sinise treeningsärgi sel suvel selga tõmbasid?

Väga positiivne ja hea tunne oli, kuna ma pole varem ju meestekoondist esindanud. Muidugi olin väga põnevil, sest esimene kord on ikka esimene kord ja Saku Suurhallis pole mänginud kodupubliku ees. USA-s olid küll suured mängud, aga koroonaviiruse pärast polnud palju rahvast vaatamas. Olen väga tänulik, et mind siia võeti. Sain end vormis hoida, heade Eesti tüüpide vastu mängida ja samal ajal uusi tutvusi luua. See oli kõva värk!

Aga mängimata Sul jäigi, sest Islandi vastu istusid erariietes pingil ja Soomes toimuma pidanud kohtumised jäid ära. Miks Sa Islandi mängult eemale jäid ja kui kõvasti seda kahetsed?

See, et ma ei mänginud, tuli ka mulle väikese üllatusena, sest kes ei tahaks esindada oma riiki. Eriti, kui ma pole kodupubliku ees umbes 4-5 aastat mänginud. Aga põhjuseks oli, et mängijaid oli meil palju ja keegi pidi kõrvale jääma. Islandi mängul olin mina üks nendest ning seetõttu pidin Soomes turniiril rohkem minuteid saama. Kuid Soome reis jäi ära. Aga pole midagi, sain trenni teha ja maitse kätte, kuidas on koondisemeestega treenida ning kindlasti ühel päeval tuleb ka võimalus põllule joosta.

Mida Sulle ülikoolis öeldi, kui Sind koondise juurde treenima kutsuti?

Kuna USA-s on raske koondise eest mängida, sest mängijaid ja konkurentsi on julmalt palju, siis nemad peavad oma koduriigi esindamist ikka päris tähtsaks. Kui teatasin, et mind valiti koondisemeeste hulka, siis treenerid ütlesid, et loomulikult mine, võta sellest maksimum ja tee kõik, mis suudad. Eks see ole selline kogemus, mida väga paljudel inimestel ei teki. Nii palju, kui on koolist vaba aega ja meie hooaega see ei sega, siis saan põnevusega koondisega olla ja kõike koos teha.

-Carlos Jürgens | Foto: AFP/Scanpix

Kui esimest korda treeningutega liitusid, siis kas oli keegi selline mängija saalis, kellele lapsena vaatasid alt üles ja tahtsid samasuguseks saada?

Muidugi oli. Kõige rohkem jälgisin nooremana Rain Veidemani. Ma polnud muidugi päris pisike enam, aga Veideman tegi ikka väga kõvasid mänge ja teda meeldis vaadata. Samas oli koondises mitmeid mängijaid, keda olen näinud supermänge tegemas ja nüüd oli äge koos nendega väljakul olla ning koduriiki esindada. Näiteks Janari Jõesaar ja samuti Siim-Sander Vene, kes küll ei saanud koos meiega sel suvel väljakul olla. Kahtlemata oli äge olla siin tüüpidega, kes Eestit pikemalt esindanud ja kellel sellised kogemused ette näidata.

Kuna koondises oli suvel mängujuhtide kriis, sest enamik olid vigastatud või ei saanud mingil muul põhjusel koondise juurde tulla, siis kuuldavasti koondise peatreener Jukka Toijala katsetas Sind trennides “number ühe” peal. Kuidas Sulle see positsioon tundus, kas mängisid välja või eelistaksid “number kahe” või “kolme” peal olla?

Olen tegelikult alati eelistanud “ühte”, kuigi ma pole olnud puhas mängujuht. “Üks” on ikkagi see positsioon, kus ma tunnen, et mul on teiste tagamängijate seas eelis. Kuigi mul on korralik pikkus, siis midagi kerget pole, kui pannakse kaitses surve peale ja tehakse ülevälja pressingut. Midagi pole teha, sest läbi vigade õpid. Olin koondises vahepeal mängujuhi kohal ja õppisin liikumised selgeks. Eks esimestel nädalatel ikka tuli vigu sisse, kuid läbi nende õpimegi. “Number ühe” peal mulle meeldib tegutseda ja tahaks tulevikus olla mängujuht, kuid samal ajal on mul piisavalt eeliseid, et olla “kahe” peal kaitses ohtlik ning agressiivselt katta mistahes pikkuses tüüpe. Kuhu iganes Jukka Toijala mind tulevikus tahab panna, siis näitan, et võin igal pool mängida ja võtan sellest kogemusest lihtsalt maksimumi.

Hooaja lõpus tegite USA-s Oral Robertsiga vägeva march madness‘i. Kas purjetasid pikalt selle emotsiooni peal edasi või läks see kiirelt meelest ära ja algas töö uue hooaja nimel?

See läks tegelikult kiirelt meelest ära. Treener ütles meile, et sa ei saa jääda pikalt tähistama. Sellised asjad peab ära unustama, sest inimesed ootavad sinult nüüd veelgi rohkemat ja isegi, kui jõuad paljude üllatuseks nii kaugele ning kaotad, siis ikkagi on see valus. Viimast kaotust jääd rohkem mäletama. Kogemus oli lõbus, inimesed tähistasid, kuid sisemiselt andis see motivatsiooni juurde veelkord nii kaugele jõuda. Nüüd ka teame, et see on rohkem kui reaalne. Nii mina kui kogu meeskond tahame nüüd veelgi rohkem ja teame, mida on vaja, et nii kaugele pääseda. Töö jätkub.

Oral Robertsi põhimees ja Sinu üks tagaliinipartneritest Max Abmas võttis ennast lõpuks siiski NBA draftist maha ja tuleb tagasi veel ühte kolledžihooaega mängima. Millised plaanid seoses sellega ja üldse ülikoolisatsiga uueks hooajaks on?

Max tuleb tagasi ja ilmselgelt saab nüüd olema meedias väga palju tähelepanu tema peal. Meil tuleb väga kõva sats kokku. Mina olen just see tüüp, kes läheb Maxiga treeningul vastamisi ja ta aitab mind paremaks lihvida. Kui oled hea tüüp ja annad endast maksimumi, siis kes iganes su kõrval on, saab ka tema paremaks. Ma ei jõua ära oodata, et saaks jälle Maxiga koos treenida. Kerge ei saa see olema, see tüüp on segane! Mida iganes ta uuel hooajal teeb, kogu meie tiim saab paremaks.

Toimetaja vahemärkus: 20-aastane Abmas on paberite järgi 185 cm pikkune, kuid NBA drafti eelsetel mõõtmistel mõõdulint nii palju välja ei andnud. Noormehe eelmise hooaja keskmised numbrid 24,6 punkti (NCAA hooaja kõrgeim tulemus), 3,8 söötu, 3,2 lauapalli, 1,5 vaheltlõiget ja kolmesteprotsent 43,3 räägivad enda eest.

Kui Abmast hakatakse nüüd uuel hooajal tähelepanelikult NBA skautide poolt jälgima, siis kui palju see Sinu olukorda muudab? Kas suurendab võimalust tuleviku mõttes kellelegi paremini silma jääda ka Sul?

Abmase tagasitulek on minule kindlasti hea, kuna trennis olen mina enamasti see, kes talle vastu pannakse. Tema tugevus, teravus ja professionaalsus teeb ka mind paremaks. Nagu öeldakse iron sharpens iron (raud teritab rauda – toim.). Kindlasti toob ta saali palju rahvast ning ka skaute meie mänge jälgima. See omakorda motiveerib mind nii meeskonnakaaslasena kui ka meeskonna ühe liidrina olla alati hoolas ning vastutada kogu meeskonna eest. Kui rääkida paremini silma jäämisest, siis võib-olla suurendab, võib-olla mitte, plaan ei muutu ning ühel päeval jään nagunii kellelegi silma!

Lõpetuseks kiire küsimus, kiire vastus, kas treeningud on raskemad USA ülikoolis või Eesti koondises?

USA-s (Naerab.).

scroll to top