Eesti korvpallikoondise saldosse lisandus esmaspäeval taas üks väga valus kaotus, kui tänavuse EM-finaalturniiri kolmandas kohtumises jäädi 70:73 alla Horvaatiale. Korvpall24 leidis pärast mängu lõppu Mediolanum Forumi spordihalli ümbrusest üles kunagise Eesti koondise tagamängija Valmo Kriisa, kellel palusime senist kolme mängu nii mängumehe kui koondise poolehoidja perspektiivist kommenteerida.
Valmo Kriisa sai oma karjääri jooksul samuti EM-finaalturniiri kogemuse kätte, kui ta 2001. aastal Türgis 27-aastasena Eesti koondise tagaliini kuulus. Toona 2001. aasta 2. septembril sai ka Valmo Horvaatia koondisega madistada ning siis olid kaotusnumbrid 69:81. Kriisal jäi tolles kohtumises 16 minutiga punktiskoor avamata. Tänane Eesti koondise mängujuht Kerr Kriisa sai tol päeval täpselt üheksa kuu vanuseks.
Nüüd on Valmo Kriisa pojale ja kogu Eesti koondisele fännina kaasa elamas ning tribüünil kõike platsil toimuvat endale omaselt kõvasti põledes läbi elamas. Tema sõnul on praegune koondis tolle 2001. aasta EM-iga võrreldes ikka hoopis teine tase ning ka tugevate korvpalliriikidega ollakse võimelised mängus püsima. Jube kahju on lihtsalt sellest, et võitu pole veel kätte saadud.
Teine valus kaotus järjest. Kuidas Sina kui fännina vaatamas olev mees sellele asjale peale vaatad?
Poisid on tublid, midagi pole öelda. Täna oli väike kolmestemõõn. All seisid sellised kraanad, et sinna väga ei julgetud mängida, aga lõpupoole harutati muidugi need ka lahti. (Maik-Kalev) Kotsar leidis ilusti oma teravuse üles ja ei mänginud mitte selg ees, vaid hoopis nägu ees ründas nende pikki. See oli positiivne. Aga natuke jäi puudu, midagi pole teha. Täna oleks võinud kolmesteprotsent väheke parem olla. Need oleksid jäävad alati üles. Kui on noor ja kõva sats, siis on alati oleksid.
Kas üks positiivne asi võiks olla see, et meil ei tekkinud ühtegi suurt mõõna, millega meil sel suvel on probleeme olnud?
Jah. Ega üle kümne punkti me taha ei jäänud ja sealt tuldi jälle tagasi. Arvan, et me läheme iga mänguga paremaks. Ainult kahjuks hakkavad need mängud varsti otsa saama ja see võimalus hakkab lõppema.
Ütle endise koondislasena, kui tähtis on ikkagi see suurturniiri kogemus. Palju on räägitud, et meil on noor tiim ja pole veel sellise suure mängu kogemust.
Kindlasti, aga nüüd nad saavad selle kogemuse. Ega siin pole põhimõtteliselt kellelgi niisugust kogemust olnud. Mõned mehed on suurema rahva ja suurema väljaku peal mänginud, aga nagu ma ütlesin, siis iga mänguga minnakse paremaks. Midagi pole teha.
Oled Sa Suurbritanniat ka näinud? Kas sellise mänguga, nagu me nüüd Horvaatia ja Ukraina vastu mängisime, on Suurbritannia mäng kohustuslik võita?
Meil on võimalus mängida kõikide võistkondadega võidu peale. Need mängud on seda näidanud. Itaalia polnud tegelikult ka mitte midagi erilist. See oli mäng, kus me veel ei saanud päris hästi aru, mida tegema peame. Arvan, et tänane mäng andis poistele veel rohkem enesekindlust. Kui see nüüd vaid seisuks ka saaks realiseeritud.
Sina käisid ka paarkümmend aastat tagasi EM-i finaalturniiril ja mängisid ka Horvaatiaga. Too mäng läks hoopis teistmoodi. Võrdle neid aegu.
No siis läksid kõik mängud teistmoodi (Naerab.). See oli üks korralik saun. Praegu me ikkagi näitame suurtele korvpalliriikidele korralikult hambaid ja seda on väga meeldiv vaadata.
Kuidas on olukord fännina tribüünil? Tundub, et meie mehed mängivad justkui kodusaalis.
Ma ei saagi aru, miks nad Milanosse selle turniiri tegid. Majanduslikult oleks palju kasulikum olnud see Eestis teha ja need mõned itaallased oleks jõudnud Eestisse sõita küll (Muigab.). Väga meeldiv on tribüünil.
Kui palju Sa oma poja Kerriga turniiri ajal kontaktis oled? Kas annad mingeid näpunäiteid ka või hoiad eemale?
Pärast mängu oleme mõned sõnumid ikka saatnud, aga niimoodi rääkinud ei ole. Täna võib-olla natuke räägin temaga pärast, aga neil on oma rütm ja oma režiim. Ma tean ise ka, et see rääkimine väga palju ei aitaks.
Võib vist öelda, et mängijana on ta Sinust nüüd mööda läinud. Nõustud Sa sellega?
Mis mõttes mööda läinud? Ma ei tea, ühegi riigi meistrivõistlust pole ta veel võitnud.
Nii et on vaja veel minna?
Seda ei saa niimoodi võrrelda. On erinevad ajad ja erinevad mängud. Saavutused on erinevad.
Kas see tema emotsionaalsus on Sinult päritud?
Eks ma ka põlesin. Ta suudab seda põlemist võib-olla isegi natuke paremini taltsutada. Ma mäletan, et minul lendasid tehnilised ikka kogu aeg ja ebavõrdsust ma ei kannatanud. Ma põlesin seest natuke rohkem kui tema, tema põleb rohkem väljast.
Kas tribüünil olles on seda põlemist veel rohkem? Seal ei saa ju seda emotsiooni n-ö maha joosta.
Vahepeal ajab närvi küll, kui on valed viled ja asjad, aga mis teha. Ongi nii, et kui platsi peal sa saad järgmine hetk seda füüsiliselt välja elada, siis tribüüni peal ei ole seda kuskile panna.
Kaks mängu on veel ees. Mis Sinu ennustus on?
Minul ennustust polegi. Väga, väga tahaksin ja ennustan, et me läheme siit tagasi ikkagi võiduga. Ainuke lohutus on see, et Leedu nahas oleks praegu veel raskem olla.




