Close

Jaan Puidet: mul karjääri jooksul varem polegi nii suurt pinget peal olnud kui eelmisel hooajal

-Jaan Puidet | Foto: Siim Semiskar

Eesti koondise 29-aastane tagamängija Jaan Puidet on kogenud korvpallur, kuid ka temal võttis eelmisel hooajal korraks näost kaameks, kui Eesti meistriliigaklubist TalTech tuli päeva pealt siirduda Hispaania esiliigatiimi Real Valladolid, et asendada raske põlvevigastuse saanud kamraadi Martin Paasoja.

Korvpall24 portaalile intervjuu andnud Puidet meenutas tagantjärele, kuidas keerulisel hetkel uude klubisse sattumine oli hetkeliselt tõusnud intensiivsuse tõttu esimesel hetkel korralik šokk. Statistikanumbritele peale vaadates (14 LEB Goldi mänguga keskmiselt 22,6 minutit, 6,7 punkti, 2,5 lauapalli, üks resultatiivne sööt, kolmesteprotsent 41,7) ja teades, et Puideti tugevuseks on tihti just need aspektid, mis lõpuks numbritena paberil ei kajastu, siis võib väita, et mees tuli auga olukorrast välja.

Selle väite tõestuseks on kahtlemata ka fakt, et Real Valladolid andis juba juulis teada, et Puidetiga pikendatakse lepingut ka algavaks hooajaks. Kuna intervjuu on tehtud enne selle uudise avaldamist, siis uue hooaja eesmärkidest me sel korral ei räägi. Küll saame aga teada, mis põhjusel Puidetile Real Valladolidis hästi sobis, miks tema arvates Hispaania esiliiga intensiivsuselt ja tempolt Eestis mängitavast korvpallist nii palju üle on ning miks tahab ta võimalusel piiri taga mängida.

Kõikidele 3×3 korvpalli gurmaanidele on Puidetil intervjuu lõpus pakkuda mitu mõtlemapanevat ideed, kuidas kasutada ära see moment, kus meie 3×3 koondis on seda ala saalikorvpalli kõrvalt tehes murdnud ennast EM-finaalturniirile. See on nüüd koht, kus oleks vaja kellelgi õlg alla panna, et teatav hulk mängijaid saaks teha selle otsuse, et panustada üksnes 3×3 korvpallile ja vaadata, kui kõrgele tiivad kannavad.

Mängisid eelmise hooaja teise poole Hispaanias. Numbrite põhjal justkui saaks öelda, et tegid päris korraliku hooaja?

Mina jäin rahule. Väga hästi tuli välja, sest treener oli nõudlik. Ta pidas printsiipidest kinni ja kui sa asjadest aru said, siis teenisid palju mänguaega. Mul polnud muud ülesannet, kui kaitses rabada või kui vaba olin, siis peale visata. Individuaalses plaanis jäin rahule, aga võistkondlikus mitte, sest me ei saanud play-off”i. Üks võit jäi puudu. Kripeldama jäi mäng, kus treener ise astus ämbrisse, kui tõmbas väga kiirelt endale kaks tehnilist viga ja siis lõpuga andsime mängu ära. Kahetseda võib ka hooaja eelviimast mängu, mis oli meil juba käes, aga lõpu rikkusid paar rumalat võistkondlikku eksimust. Hooaja viimane mäng oleks tolle võidu korral olnud nii-öelda mõisa peale, et kes saab play-off”i.

Oled seega mängija, kellele sobib nõudlik treener ja et asjad oleks kõik konkreetselt paigas?

Mulle sobib see, kui treener seletab lahti, mida ta tegelikult tahab. Olen mänginud treenerite käe all, kes küll ütlevad, mida tuleks teha, aga konkreetsus on olnud puudulik. Saan küll aru, et võib olla hea, kui treener jätab mängijale teatava ruumi, et mõelda ja enda järgi olukordi lahendada. Mida rohkem aga lahti seletada, seda kiiremini suudad mängijana süsteemi sisse sulanduda. Valladolidis oligi nii, et kui poole hooaja pealt liitusin, siis seletati kõik kiirelt jõuga või sõnadega lahti. Jõuga siis tähendab seda, et ei saanud mängida või said korralikult sõimata (Muigab.).

Võrdle Hispaania esiliiga taset Rootsi ja Eestiga, kus pikalt mänginud oled. Kas saab mingeid võrdlusi tuua taktikalises plaanis või kiiruse mõttes?

Üle 25 minuti mängida ei tahtnud, kuigi nädalas oligi vaid üks kohtumine. Umbes 25 minuti peal oli tunne, justkui oleks koos lisaajaga mängu saanud kas Eestis või Rootsis. Keha oli lihtsalt nii läbi. Intensiivsus oli minu jaoks nii kõrge. Pidin palju tööd tegema, et oma mänguminutid kätte saada. Esimesed treeningud olid juba šokeerivad, et mis nüüd küll toimub. Eestis mängides tegin treeningu ära, läksin koju ja oli veel pärast energiat midagi muud teha. Hispaanias mõtlesin esimestel nädalatel, kas järgmisel päeval ikka tahan trenni minna. Jõudsin koju ja läksin kohe ära magama. Üritasin nii palju puhata kui võimalik.

Millest see nii suur tempo ja intensiivsuse erinevus tuleb?

Suur vahe tuleb sisse sellest, et meie meeskonnas oli 12 professionaalset mängijat. Eestis on neid kuus, paremates satsides kaheksa, Kalev/Cramos 11-12. See on oluline erinevus, kuna igapäevaselt on sul konkurents mänguaja pärast. Ei ole nii, et tuled ja teed oma trenni lihtsalt ära ning saad ikka 35 minutit kätte. Rootsis oli samuti kuus professionaali võistkonnas ja ülejäänud olid kooliõpilased või tegelesid korvpalliga põhitöö kõrvalt. Polnud konkurentsi ja see ei vii edasi. Kõigis meeskondades, kes Hispaanias ülemises tugevusgrupis olid, sai treener valida 12 mängumehe vahel. Viskajaid oli topelt, läbiminejaid oli topelt, kõike oli topelt. Kui Eestis on võistkonnas kuus tasemel meest, kes igaüks teeb mingit elementi väga hästi, siis seal oli igat laadi mängijaid kaks korda rohkem. Kui üks ära väsis, siis võtsid teise. Nii jagati kõigile 20-25 minutit ära. Tuli pingutada ja sinust võeti kogu aeg maksimum välja.

Kas riietusruumis kohalike mängijatega seda arutasite, kui palju kõrgemas tugevusgrupis jäi puudu Hispaania meistriliiga madalamast tasemest?

Arvan, et arutasime ikka, täpselt ei mäleta. Näiteks üks rootslane läks meilt ACB-sse laenule nädalaks-kaheks ja ütles hiljem, et kiirused läksid veelgi suuremaks. Tal oli ka nii, et LEB Goldis (Hispaania esiliiga – toim.) oli 25 minuti mees, aga nüüd pidi veelgi teravam olema, sest muidu polnud võimalik hakkama saada.

-Jaan Puidet | (c) Foto: Siim Semiskar

Tekib tunne, et kui tahad olla tõeline professionaal, siis peadki kogu aeg välismaal tiirlema. Kui Eesti liigast minna otse Hispaania esiliigasse ja Sina ütled, et treeningud olid alguses paras šokk, siis on siin ilmselt keeruline sellele tasemele tõusta?

Eks ma panen siiski selle jutuga veidi üle võlli ka. Eestis teevad ikka kõik võrreldes Hispaaniaga sama palju tööd. Sest ka Valladolidis vanem mängija, kes varasemalt oli ACB-s pallinud, ei näinud nii palju vaeva. Kui oli treening, siis kõik tegid professionaalselt kaasa ja jäädi hiljem veel viskama. Kui oli jõusaalitrenn, siis sellist asja ei näinud küll, et keegi vaid poolega pingutaks. Töökuse tase oli väga suur.

Vigastatud Martin Paasoja oli Valladolidis ees, kui Sa läksid. Kui palju see Sind aitas?

Martini sealolek aitas väga palju. Ta seletas lahti, mis mind võib ees oodata. Päris nii see lõpuks muidugi polnud, nagu tema mulle asja serveeris ja hiljem ka naersime selle üle – ta ei rääkinud, et see nii hull saab olema (Muigab.)! Meil oli tegelikult tol hetkel kaotusteperiood käsil ja igast suunast anti hagu. Treener tõmbas treeningutega natuke üle ja paar vigastust tuli kohe juurde. Arvan, et Martinil oli samamoodi hea, et teine eestlane oli kõrval ja ei pidanud üksi olema. Kui ta vigastusest nii palju võitu sai, et liikuma hakkas, siis käisime ka linna peal ringi. Ikka hea, kui oma rahvuskaaslane välismaal vastas on, see teeb kõik lihtsamaks ja saab oma keelt rääkida.

Kas klubis oli kohe pärast mängude lõppu Sinuga mingit juttu uuest hooajast?

Toimus treenerivahetus (Hugo Lopez lahkus ja asemele tuli Roberto Gonzales – toim.). Vana treener, kes ära läks, jäi minuga väga rahule. Mingeid ootuseid peale ei pandud ja võeti mind viimasel hetkel meeskonda. Tagantjärele olen kuulnud, et suutsin positiivse mulje jätta.

Sinu soov oli igal juhul välismaale leping saada?

Jah. Arvan, et teistelgi on sama eesmärk. Eestis on hea, aga samas oleme nii pisike konnatiik. Kui kuus ringi mängid ühe satsiga läbi, siis juba pärast teist mängu tead iga vastast, mis talle meeldib või ei meeldi teha. Välismaal oled iga kord uute mängijate vastu tegutsemas, pead keskenduma ja oma skautingu ära tegema, sest muidu astud palju ämbrisse ja istudki ainult pingil. See on nii füüsiliselt kui ka mentaalselt suur väljakutse. Mul vist karjääri jooksul varem polegi nii suurt pinget peal olnud kui eelmisel hooajal. Pidevalt tambiti, et tuleb kõike korrektselt teha, pead kokkulepitud asju teadma ja kohe, kui natuke eksisid, said treenerilt tuld.

Kas tunnetad, et järgmisel hooajal tuleks kindlasti kõvasti mänguaega teenida, sest vastasel juhul on raske ennast EM-ile sõitvasse Eesti koondisesse sisse saada?

Ma sellist pinget endale peale ei pane, aga eks see hea oleks. Individuaalses plaanis oleks juba hea, et saaks palju mänguaega ja kogemust. Pärast Hispaaniast tagasitulekut on mingid asjad minu jaoks olnud palju rahulikumad ja tean, mida endalt rohkem peaks nõudma. See käik andis mulle väga palju juurde.

Kui oluline oli Sinu jaoks 3×3 korvpallikoondise EM-ile pääs?

See oli väga kõva emotsioon! Seal on neli meest ainult platsil ja kõik need neli pluss füsioterapeut ja treener mängivad edus niivõrd suurt rolli. See oli tunne, et oled midagi korda saatnud. Näiteks Venemaal toimunud EM-i kvalifikatsiooniaknas saalikorvpallis tundsin, et olen küll seal satsis ja annan oma panuse treeningutel, kuid mängust tahaks ka ikka osa saada, mis aga koondises pole tihti võimalik. Sportlasena tuleb alati see tunne, et tahaks panustada. See pole mitte pettumus, vaid lihtsalt soov endast mingi märk maha jätta. 3×3 korvpallis jätsid aga kõik osa võtnud mehed kindlasti märgi maha. Polnud nii, et patsutasin paar korda palli ja oli tore. Ma loomulikult ei väida, et treener peaks 5-5 korvpallis kindlasti kõiki mängu panema, kuid 3×3 korvpallis on see sisse kodeeritud, et oled kogu aeg tegevuses. Iga sinu eksimus või positiivne hetk mõjutab võistkonda väga palju.

Kui 3×3 oleks Eestis sellises olukorras, et saaks sellega tegeleda professionaalselt ja rahaliselt midagi ei kaotaks, siis kas valiksid 3×3 korvpalli või jätkaksid saalis?

Kui tuleb kokku sats, kelle puhul oleks näha potentsiaali ja rahaliselt ei kaotaks, siis jätaksin saalikorvpalli kõrvale ja pühenduksin 3×3 korvpallile. Mulle see mäng meeldib. Oleme omavahel arutanud, et kui kõik hästi läheb ning EM-il hea tulemuse teeme, siis järgmine suurem siht oleks olümpiamängud või maailmameistrivõistlused. Näiteks Poola mängib sel aastal olümpial ja neile kaotasime punkt-punkti mängus. Andsime oma eksimusest initsiatiivi ära. Oleme seal tasemelt väga lähedal – Euroopas kaheteistkümne sees. Miks mitte proovida kõvemat tulemust teha?

Toimetaja vahemärkus: teatavasti on vahepeal pärast Puideti intervjuud tulnud Läti 3×3 koondis ka Tokyo olümpiavõitjaks ning ka nende meestega on Puidet ja teised Eesti mängijad suutnud kohati päris võrdselt madistada.

Kas näed reaalset võimalust, et Eestis tekiks professionaalsed 3×3 korvpallurid?

Arvan, et keegi pole niisama nõus sellist riski võtma. Seda on korra proovitud teha, aga lihtsalt pole kedagi, kes julgeks poistele õla alla panna ja vaadata, mis tulemus 2-3 aasta perspektiivis tuleb. Kui leitakse mängijad, kes on nõus panustama, siis võin olla üks nendest ja võib minu juurde jutule tulla. Ega meil neid mängijaid palju pole, kes 3×3 korvpalliga tegelevad. Need, kellega oleme asja arutanud, oleks valmis seda riski võtma, kui rahaline kindlus oleks taga, sest korvpallurina peab ju kuidagi elatuma. Kui leiaks mõne ettevõtte või tuleks riik taha, siis mängijad me leiaks. Kui me seda siis ära ei prooviks, siis ma kindlasti kahetseks. Praegu on võimalus konkureerida EM-il medalile. Meil on hetkel väga hea sats, aga lõpuks peavad kõik jah-sõna ütlema ja midagi selle nimel ohverdama.

scroll to top