Viimsi meeskonna hingekirja kuuluv ääremängija Ken-Martti Reinart naasis raskelt vigastuspausilt ja saab nüüd taas oma koduklubi palliplatsil aidata. Intervjuus Korvpall24.ee portaalile rääkis paari nädala pärast 22-aastaseks saav mängumees vigastusest taastumisest, trennitegemisest ja enda rollist Viimsi võistkonnas.
196 cm pikkune Reinart pallib Viimsi ridades teist aastat. Eelmisel hooajal jäi tema arvele 12 kohtumises 22,5 minutiga keskmiselt 6,4 silma, 2,7 lauapalli, 2,3 korvisöötu ja üks vaheltlõige. Käesoleval hooajal on noormängija visanud 12 mängus 16,5 minutiga keskmiselt 4,3 punkti, võtnud 2,7 lauapalli, jaganud 0,9 tulemuslikku söötu ja teinud 1,1 vaheltlõiget.
Intervjuus rääkis Reinart eelmisel aastal saadud vigastusest, taastumisprotsessist ning sellest, kuidas ta end väljakule naastes tunneb. Samuti uurisime ääremängijalt, mis võib olla selle põhjus, et Viimsi ridades on mitmed mängijad olnud kimpus jalavigastustega ja mil määral on tänapäeva korvpall tervisele ohtlik. Muuhulgas tuli jutuks 21-aastase mängumehe roll Viimsi meeskonnas, tema ülesanded palliplatsil ning asjaolu, et Reinart ei võta mängus kolmepunktiviskeid. Lisaks saime teada, millega 196 cm pikkune eestlane hetkel trennis enim vaeva näeb, milline on Viimsi meeskonna edu võti ja kes on noorele mängumehele korvpallis eeskujuks.
Eelmisel aastal enam-vähem samal ajal olid jalaopil. Mis Sinuga seal täpsemalt tehti?
Paremal jalal välimine menisk tehti korda, see oli täiesti rebenenud. Õigemini, ristatiside tehti korda ja selle käigus ka välimine menisk, mis oli samuti viga saanud.
Kuidas Sa sellise vigastuse said?
Mingisuguses kaitseolukorras tegin külgliikumist. Hakkasin astuma ja kadus jalg ära kuidagi. Siis hakkasin tuge otsima, põlv käis järskude liigutustega paremale-vasakule ning ilmselt nii see vigastus tekkis.
Mida Sa nüüd siis jälgima ja tegema pead, et põlved kestaksid?
Eks siin oli üheksa kuud kõvasti liikuvusharjutusi ja rohkem jõutrenni. Just spetsiifiliselt mingi kindla nurga alt, et kuidas harjutusi tehes jalga paremini hoida. Nii sain põlves liikuvuse tagasi ning nüüd, kus olen väljakule saanud, tuleb nende harjutustega samamoodi edasi panna.
Kuidas Sa tunned põlve praegu pärast esimesi mänge?
Praegu on väga okei. Eks ole keeruline olnud siia tagasi tulla, aga (jalg) pole hakanud mängudes tunda andma.
Viimsis on üldse paljudel jalavigastusi olnud ja on siiani. On see kokkusattumus?
Ma tean, et paljudele meeldib rääkida, et Viimsis tehakse midagi valesti. Viimsis kuidagi juhtub nii ja eks vigastusi on igal pool, Viimsil on lihtsalt nendega palju ebaõnne olnud. Euroliigas on satsid, kus on palju põlvevigastusi. BC Kalev/Cramos samamoodi. See on tänapäeva korvpall. See on põlvedele ohtlik ja tuleb neid vigastusi. Vahest ka see, et paljud on istunud palju pingil, enne kui on Viimsi eest võimaluse saanud, ning see koormuse tõus mängib ka oma rolli.
Miks see tänapäeva korvpall on tervisele ohtlik?
Kõik need kiirused ja suunamuutused on teravamad. Praegu on mäng läinud atleetlikumaks, ka siin liigas. Rünnakud pole nii pikad ning pigem atleetlikkuse pealt otsitaksegi lahendusi. Mängijad on ilmselt väsinumad ka, sest jooksevad kogu aeg üles-alla ning see 12 sekundi rünnak on ka asja kiiremaks teinud.
Põhiline kaitse mängitakse perimeetril ära, kus on rohkem liikumist ja suuremad kiirused?
Jah, seda tähendab see ka. Kõigile meeldib ju kolmeseid peale laadida ja korvi alla nii palju mängijaid enam ei lähe.
Mis ülesanded treener Sulle on andnud?
Eks ta teab ja tunneb mind. Minu hooleks jääb kõik see must töö. Lauapallid võtta ja kaitses blokeerida. Ma ütleksin, et minu tugevuseks on korvpalli IQ. Ma selle pealt oskan teha ja olukordi luua.
Meeldib Sulle musta tööd teha?
Pigem meeldib. Kõik ei saa korve visata ja kogu aeg peale laadida. On neid inimesi ka vaja, kes musta tööd teevad. Kui meelitan ründevea välja või teen muidu kaitses head tööd, siis seda märgatakse nii meeskonnakaaslaste kui ka publiku poolt.
Stefan Vaaks ütles Viimsis mängides, et Sina oled see, kes energia platsile toob. Tunnetad ise ka seda?
Ma arvan küll, jah. Korvpall on lahe. See pole sunnitöö, mida teha. Tulen mängule ja tahan seda kõike ning elan häälekalt kaasa.
Kas Sa võtad ka Viimsi meeskonna riietusruumis häälekalt sõna?
Pigem pole riietusruumis mina see vend. Ma nimetaks seal Ron Laanemaad ja Aleksander Oliver Hinti. Nemad hoiavad seal tuju üleval ning räägivad, kui vaja. Ma olen seal pigem tagasihoidlikum. Väljakul ma tagasihoidlik pole, seal sellega väga kaugele ei jõua.
Sa ei viska üldse kolmeseid. Miks nii?
Eks kogu noorteklass on läinud nii, et olen olnud kõige pikem mees ja mind on kasutatud ikka pigem korvi all. Mulle endale ka tundub, et kõige lihtsam on minna korvi alla ja tõsta kaks punkti ära. Kindlasti noorena jäi selle viskamisega palju tööd tegemata. Samas, kui ülejäänud neli virutavad hästi peale, siis mul pole vaja neid kolmeseid punnitama hakata. Eks oleks muidugi tore ka ise teinekord mõni kaugelt ära panna.
Trennis tõmbad Kevin Sündile ja teistele headele viskajatele teinekord ka koti pähe?
No väga lähedal olen olnud. Kui sama intervjuu teha maikuus, siis ma olen kindlasti kõigile ära teinud.
Kui Kevin Sünd siin võtab hoogu, et saada üle pika aja mängus pealtpanek kirja, siis kuidas sinuga on?
No minu esimene vigastus tuli kiirrünnakus pealtpanemisest. See on pigem hell teema. Eks kui väga on vaja, siis tuleb ära panna. Praegu pärast neid operatsioone pole selles elemendis enam väga enesekindel.

Mille kallal Sa praegu trennis kõige enam vaeva näed?
Kõige olulisem on mängutunnetust tagasi saada. Olen siin kuu aega nüüd mänginud, aga see on ikkagi noh… pärast nii pikka pausi on seda vähe. Graafiku mõttes on praegu kiire aeg. Meil on aasta lõpus tihedalt mänge olnud ja trennides on vaja olnud igale vastasele keskenduda. Eks kui on vähe rahulikum aeg, siis pikad teevad pikkade asju trennis ja tagumised tagumiste asju.
Kes seda pikkade trenni annab?
Pikkadele teeb meil abitreener Dima (Dmytro Kolomyichenko – toim.). Eks ta teeb trenne ka lühikestele. Ta oli suvel alati kogu aeg olemas, kui vaja. Ta saab aru, mis ta teeb. Kui me Ron Laanemaaga hakkasime rotatsiooni tagasi tulema, siis just Dima võttis meid enda hoole alla ja tegi hommikuti meiega eraldi trenne. Ta istub teinekord päevad läbi korvpallisaalis ja annab trenne. Väga lahe, et selline inimene olemas on.
Mida Viimsi peab tegema, et play-off’i jõuda? Viimased kaotused on väga napilt tulnud ja neid nappe kaotuseid on olnud veel.
Eks need omad rumalused, mida treener on meile rääkinud ja ilmselt räägib ka neis intervjuudes, mida tema annab. Meil tulevad rabistamisega rumalad pallikaotused. Võiks võtta vahepeal oluliselt rahulikumalt ja teha kindel liikumine. See hurraa-korvpall ei tule meil välja. Meil on vaja süsteemi ja kindlat taktikat.
Kes on see vend platsil, kes peaks meeskonna maha rahustama?
Ideaalis tagamängijad, kes kõige rohkem palliga toimetavad. Tartu vastugi vahepeal loeti sõnad peale, et teeme pika ning organiseeritud rünnaku. Kui hakkame vastastega võidu jooksma, siis läheb käest ära.
On Sul korvpallis ka eeskujusid?
(“Artur Sarap!” hüüab eemalt tiimikaaslane Artur Sarap ja Reinarti nägu läheb muigele – toim.) Karjääri alguses oli mu vanem vend Andre Reinart, kes ka noortekoondistes käinud. Mängib siiamaani teist liigat. Selliseid suuri lemmikuid maailma areenilt pole olnud. Väiksena oli veel Kristjan Kangur ka, kes Eesti mõistes oli ikkagi tippkorvpallur ja toimetas Euroliigas.
Oled suurest vennast paremaks saanud?
Jah. Ta ise küll väidab, et mitte (Muigab.).




