Close

INTERVJUU | USA-s keskkoolikorvpalli mängiv Marten Alles: ma pole nende atleetlikkuse salaretsepti veel välja uurinud

-Marten Alles | Foto: Erakogu

Pärast edukat hooaega Eesti esiliigas pühkis Audentest esindanud 17-aastane Marten Alles kodumaa tolmu jalgadelt ning siirdus USA-sse keskkoolikorvpalli mängima. Intervjuus Korvpall24.ee portaalile rääkis Alles, kuidas ta ookeani taha jõudis, kus ta täpsemalt mängib, missugune on sealne korvpalli tase ning mismoodi on ta uue elukorraldusega harjunud.  

Eelmisel hooajal Eesti esiliigas Audentest esindanud 195 cm pikkuse Allese arvele jäi 25 minutiga 17,6 punkti, 3,4 lauapalli ja 1,2 resultatiivset söötu. Sel hooajal mängis noor tagamängija New Yorgi keskkoolis nimega Our Saviour Lutheran High School, kus ta kerkis meeskonna paremuselt teiseks punktitoojaks.

Intervjuus rääkis Alles eelmisest hooajast Audenteses, enda sooritusest ja Eesti esiliiga tasemest. Lisaks sellele palusime noorel mängumehel rääkida USA-sse minekust ning selgitada, kus ta täpsemalt lõppenud hooajal mängis. Muuhulgas saime teada, kuidas sujus 17-aastasel noormehel ookeani taga uue keskkonnaga kohanemine, missugune on igapäevarutiin, milles ta enda arvates kõige enam edasi arenes ning mis on tema tulevikuplaanid.

Marten, eelmisel hooajal mängisid Sa Audentese Spordigümnaasiumi eest Eesti esiliigas ning viskasid keskmiselt 17,6 punkti. Kuidas oma sooritust tagantjärele hindad ning kui heaks esiliiga taset pead?

Hindan oma sooritust väga, kuna arvan, et tegin ühe parima hooaja oma senises karjääris. Ise ma sellest alguses aru ei saanud, kuid vaadates kahe aasta arengut, kui olin 9. klassis ja siis 10. klassis, siis statistiliselt ja mänge tagantjärele vaadates on märgatav vahe sees. Mul on vedanud ka treeneritega, kui tolle hetke Audentese abitreener Martin Rausberg oli minu esimene treener ja peatreener Aivar Kuusmaa on kindlalt üks ägedamaid treenereid. Ühesõnaga, eelmine esiliigahooaeg oli minu jaoks õnnestumine, isegi kui see väga võidukas polnud.

Millal ja kuidas Sulle üldse USA võimalus tekkis? Kui palju pidi ise seda endale n-ö välja ajama, kui palju leiti Sind üles?

Ütleme nii, et pärast U16 koondisesuve leidis mind üles selline agent nagu Reed Nopponen, kes on olnud mulle suureks abiks praeguseni. Tänu tema suurele tööle oli mul väga suur hulk USA keskkoole, mille vahel valida. Temaga uurisime ja tegime palju kõnesid erinevatesse kohtadesse USA-s ning leidsime, et teeme ühe prooviaasta koolis nimega Our Saviour Lutheran School (OSL) ja vaatame järgmisel aastal edasi. Kui olen ühe aasta USA-s ära teinud, siis on teistel koolidel minust ka parem ülevaade. Seega enne USA-sse minekut olid päris mitmed treenerid minust huvitatud just tänu mu agendile, kellel on väga palju häid tutvusi.

Seleta nüüd meie lugejatele palun lahti, kus Sa lõppeval hooajal mängisid.

Nagu eelnevalt mainisin, siis keskkoolis nimega Our Saviour Lutheran High School (OSL). See asub New Yorgis sellises linnaosas nagu Bronx.

Selgita palun, mis on Overtime Elite liiga, kus Sa hooaja alguses ka kaasa lõid.

See on tehtud siis high school‘is õppivatele mängijatele väidetavalt kõige kõrgema tasemega liiga USA-s, mida üks gümnaasiumiõpilane mängida saab. Seal osaleb kaheksa tiimi, kellel kõigil on enda poolt ise välja mõeldud n-ö “lahe” nimi. Minu kooli nimi seal liigas oli Jelly Fam. See liiga tehti 2021. aastal ning see on teinud rekordeid oma edukusega saata mängijaid edasi ülikoolitasemele. Ühesõnaga võib öelda, et see on põhimõtteliselt nagu keskkoolide NBA.

Millised need paar kuud Sul seal Overtime Elite’is välja nägid? Kui palju trenne/mänge, mis tasemel olid treeningkaaslased, kes teid juhendas jne.

Kuna jõudsin tiimikaaslastest üsna viimasena kohale, siis alguses oli väga harjumatu, kuna kõik teised tundsid üksteist ja ma pidin siis sisse sulanduma. Trennid toimusid esmaspäevast reedeni üks korda päevas ja enne hooaega oli ka pärast kooli kell 17 n-ö avatud saal ehk siis kõik kooli õpilased tulid kokku ja said kossu mängida ning vahel olid saalis ka ülikoolitreenerid vaatamas. OTE liigas sain ma korra ka platsile, kuid pigem olin seal rohkem trennikeha ja sain kvaliteetset trenni teha igasuguste teiste staaridega. Trennikaaslased olid väga kõrge tasemega ja olid ka mõned, kes on siin n-ö kuulsad noored kohalikud. Meil oli satsis ka üks 2009. sünniaastaga poiss, kes hooaja jooksul käis USA noortekoondise laagris, kuid ta oli peaaegu kogu hooaja vigastusega väljas. Meid juhendas seal tiimis treener nimega Peter Wehye ning abitreener oli Alvin Young. Meil oli ametlikult küll üks trenn päevas, aga ega ükski päev ei möödunud ilma lisatrennita õhtupoolikul.

Mis põhjustel Sa sealt OTE meeskonnast edasi siirdusid?

Kool jäi mul samaks, kuna siin koolis on peaaegu kõik korvpallurid ning üks tüdrukute võrkpallitiim. Koolis on meil n-ö esindusmeeskond ehk see Jelly Fam OTE ja prep tiim, mis mängib natukene kohalikumaid liigasid ning saime ka paar korda Lõuna-Carolinas väga hea tasemega turniiridel käia. Enamasti toimusid kõik võistlused New England alas ja ka New Yorgis sees. Tiimivahetus toimus sellepärast, et kuna mänguaega Jelly Fam tiimis nappis, siis otsustasime treeneriga, et prep tiimis saaksin ma tihedalt platsile ja mind märgatakse seal rohkem. Lõpuks osutus see heaks valikuks, kuna hooaja lõpus teadis terve kohalik liiga ja kool, kes on selle kooli ning liiga parim viskaja ja ma olin ka tiimi top 2 punktiviskaja.

Kas meeskonna vahetamisega igapäevane rutiin ka kuidagi muutus?

Igapäevane töö jäi enamjaolt samaks. Ainult hommikuse trenni kellaaeg muutus varasemaks ja muud ei midagi. Elukoht ja kõik muu jäi samaks, lisatrenni treener muutus ka. Tiimikaaslased olid endiselt väga tasemel ja füüsilised ning areng toimus ikkagi samal joonel edasi. Peatreeneriks oli Raymond Warren.

Mis liigat või turniire te selle prep tiimiga mängisite ja kuidas Sinu meeskonnal ja Sul isiklikult läks?

Põhiline liiga oli nimega “AAA Power 5 Conference” ning käisime palju ka turniiridel ning showcase‘idel. Käisime ka turniiril Lõuna-Carolinas, kus omal ajal mängis ka varalahkunud Kobe Bryant. Selle nimi oli Beach Ball Classic. Isiklikult arenesin hästi palju just füüsilise ja kiirema mängu tõttu. Sain arendada oma kõiki külgi, tegin ise ka väga palju skoori ning täitsin oma rolli.

-Marten Alles | Foto: Erakogu

Kuidas Sul USA-s täiesti uude keskkonda sulandumine läks? Millega üldises elu-olus kõige keerulisem harjuda oli?

Sulandumine läks pigem hästi, kuna pidin selle sulandumise ka Audenteses läbi tegema, natukene n-ö perest eemale minema ning selle tõttu oli kindlasti lihtsam ka USA-s. Kõige raskem oli kindlasti harjuda ajavahega, mis on Eestiga võrreldes 7 tundi. Seega tuli väsimus vahepeal jube tihti peale ja pidin tegema lõunauinakuid, et saada energiat ka päeva lõppu. Muu oli kindlasti tänu iseseisvale elule Audenteses juba palju lihtsam.

Kus Sa täpsemalt igapäevaselt elasid ja toimetasid ning mis vabal ajal lemmiktegevused olid?

Igapäevaselt elasin New Yorgis Bronxis. Vabal ajal on siiamaani mu lemmik tegevus videokõned sõprade ja perega ning kuna otsustasin teha Audentese e-gümnaasiumit, siis on mul ka see kohustus pärast siinset kooli. Aga kuna ma elan ikkagi Manhattanilt metrooga umbes ühe tunni kaugusel, siis käin vahepeal suurlinna avastamas. See on kindlalt üks uhkemaid linnu USA-s ja sellega on mul vedanud.

Mis olid korvpalliplatsil kõige suuremad erinevused võrreldes Eestiga? Kas tuli harjuda teistsuguse mängustiiliga või reeglitega jne?

Kindlasti füüsilisus, kuna New Yorgi korvpall on USA-s teada-tuntud kui väga füüsiline korvpall, kus kõik võitlevad ja tahavad ellu jääda. Keegi kaotada siin ei taha! Erinevus oli ka väljaku suurus ja kolmesejoone kaugus ning ka ründeaeg on 30 sekundit. Mängustiil on ikkagi erinev ja treeneritel on siin teistsugune käekiri ja on kindlad asjad, mida mängitakse. Reeglitega harjumine oli ilmselt kõige raskem, kuna minu ja kohtunike vahel oli päris mitu olukorda, kus ma jäin lolli näoga vaatama. Aga kuna üks abitreeneritest on mänginud Euroopas ja on kursis ka FIBA reeglitega, siis ta pidi päris tihti mulle selgitama, miks kohtunik sellise otsuse tegi. Kaks reeglit on minu jaoks müstilised: korvirõnga pealt ei tohtinud palli ära lüüa ja sellepärast sain ma palju pahandada ning kui lähed näiteks lay up‘i viskama, siis põhimõtteliselt võisid vastased täiega vastu lauda virutada ja korvi kõikuma panna, aga punkte ära ei loetud.

Kas kolmesejoon on seal siis lähemal või kaugemal?

Seal on nii, et kuna iga saal on erinev, siis nii ka kolmesejoon. Keskkooli kolmesejoon on tegelikult lähemal, aga kui mõnes saalis mängime ülikooli kolmesega ehk Euroopa mõttes tavalise kaugusega, siis vaadatakse mind nagu hullu, et nii kaugelt viskan.

Meil siin on arvamus, et USA-s on kõik hullud atleedid, peamine rõhk on üks-üks mängul ja sellist klassikalist tiimikorvpalli ei mängita üldse. Kuidas tegelikult on?

Siin on kindlasti kõik atleedid ja ma pole nende salaretsepti veel välja uurinud. Aga üsna palju rõhku on tõesti pandud just individuaalsele mängule, kuid igas tiimis on üks-kaks mängujuhti, kes on maagilised söötjad. Ma ütleks selle peale nii, et siinsete pallurite osavus on lihtsalt nii hea, et jääbki eurooplastele tunne, et siin ei mängita üldse kaitset. Erinevus ongi lihtsalt tasemes, kõik on nii palju osavamad ja tugevamad. Playbook oli meil see-eest väga suur, usun, et kuskil 30 liikumist kokku koos külje- ja otsaautidega.

Kuidas Sa iseenda mängustiili iseloomustaksid ning kas USA hooaeg Sinu mängus midagi ka muutis?

Usun, et minu mängustiil sobib siia USA-sse väga hästi ning sellepärast sai ka valik tehtud, et siiapoole lompi tulla. Arvan, et USA pole minu mängustiilis midagi erilist muutnud, vaid lihtsalt kõik elemendid nii rünnakul kui ka kaitses on arenenud. Kui siis see, et siin pole nii palju seda catch and shoot‘i, vaid pead iseendale üsna palju olukordi looma, et vabaks saada ning läbi minnes pead pealt panema, muidu lüüakse pall lihtsalt vastu seina või maad minema.

Mis elementides kõige rohkem selle hooajaga edasi läksid?

Kindlasti viskamine, kuna need kordused, mis aasta jooksul tehtud said, olid metsikud. Kaitse on ka üks element, mida oli vaja ja milles tahtsin areneda ning seda sai ka tehtud. Siia jõudes sain aru, et kui nii edasi põrgatan, nagu Eestis, siis võetakse pall mult käest nagu väikeselt lapselt komm. Seega harjutasin ka põrgatustehnikat väga palju kogu hooaja vältel ning see arenes väga palju. Ühesõnaga peamised elemendid, mida tahtsin arendada ja oli vaja arendada: viskamine, põrgatamine ja kaitse. Praegu võin öelda, et olen kindlasti nendes kõigis elementides uue taseme saavutanud.

Mis plaanid edasi on? Kus uuel hooajal mängima hakkad ning mis on pikem siht?

Edasi on plaan lõpetada keskkool nii Eestis Audentese e-gümnaasiumi näol kui ka siinses koolis. Ja siis loodetavasti saan endale hea ülikoolipakkumise, kus saab ka korraliku palga. Aga sinna saamiseks peab töö edasi käima ja valmistun suveks. Pikem siht olekski teha umbes 2-3 aastat ülikoolikorvpalli ning pärast seda juba NBA!

Mis plaanid suveks on? Noortekoondis või treenid iseseisvalt?

Oleme rääkinud nii agendi kui ka koondise treeneri Martin Rausbergiga, et suvel on kindlasti plaanis U18 noortekoondis. Sel aastal on plaan B-divisjon kindlasti võita ja ma tahan olla seal suureks abiks. Sel aastal ma veel Stefan Vaaksu järele ei tee, kuigi füüsilisele keskendumise suvi oli talle väga kasulik, nagu me praegu näeme. Aga eks näis, mis tulevik ja järgnevad suved toovad. Äkki mingi suvi teen tõesti teised plaanid, aga praegune suvi tuleb kindlasti U18 noortekoondise lainel.

scroll to top