Close

INTERVJUU | Üllar Kerde: kõige vähem hinnatud inimesed Eestis on korvpallitreenerid!

-Üllar Kerde | Foto: Rasmus Pitkänen

Rahvusvahelisel naljapäeval ehk 1. aprillil 68. sünnipäeva tähistanud endine Eesti rahvuskoondise peatreener Üllar Kerde on taasiseseisvumise ajal olnud üks kolmest mehest, kes saanud Eesti meeskonna viia mängima Vana Maailma kõige kõrgemale tribüünile ehk EM-finaalturniirile. Kuigi juba mõnda aega on Kerde suurest korvpallist eemal olnud, siis on ta viimasel kahel hooajal “kätt soojas” hoidnud Keila Korvpallikooli esiliigatiimi abistades.

Korvpall24 haaras Kerdel nööbist kinni märtsi lõpus pärast Keila põhiturniiri kodumängu G4S Noorteliiga vastu. Palusime kogenud treeneril rääkida, kuidas ta hindab praegust esiliiga taset, kui hästi on meie kõrgliigaklubid komplekteeritud, kas esiliiga parematel tiimidel oleks šanssi ka meistriliiga tagumise otsa vastu ning kuidas on tema jaoks ennast tõestanud Eesti-Läti liiga.

Intervjuu teises pooles viisime suve lõpul toimuvat EM-finaalturniiri silmas pidades jutu loomulikult koondise radadele ning tahtsime teada, kuidas hindab pikalt Soomes treeneritööd teinud Kerde rahvusmeeskonna juhendaja Jukka Toijala seniseid tegemisi ning kuidas võrrelda tema, Tiit Soku ja Jukka Toijala koondiseid omavahel.

Üllar, kuidas Sul läheb ja millega viimasel ajal tegelenud oled?

Hästi läheb! Meil meeleolu ja enesetunne on siin (Keila Korvpallikoolis) hea ja kõik poisid on terved. Aga mis ma ise teen? Viimased poolteist kuud olen olnud suusabaasis baasiülem. Parandan suuski, seon esimese ja teise klassi laste suusasaabaste paelu kinni ja see ongi minu igapäevane töö. Õhtul tulen ma siia (Keila Korvpallikooli) meelt lahutama.

Oled juba teist hooaega Keila Korvpallikooli tegemiste juures, kuidas Sa sinna sattusid?

Tegelikult olen ma Peebuga (Peep Pahv – toim.) tuttav juba päris kaua aega. Sellest ajast, kui ta ise mängis veel Vasalemmas. Ma käisin seal seda võistkonda mitte just treenimas, aga lihtsalt kohapeal vaatamas ja asju arutamas. Sellest ajast peale on ta minult mõnikord paari asja küsinud ja kui olen osanud, siis olen ka vastanud. Kui ta mind siia Keilasse kutsus, siis ütlesin, et ikka võiks proovida, kuna ei tahaks korvpallist väga kaugele jääda. Ikka vaatad neid mänge ja selles mõttes oli hea, et sain lähemale.

Kas Sinu vastu on huvi tuntud ka teistest võistkondadest?

Ei ole.

Kas Sul on mingid kindlad eesmärgid ja ülesanded, mida Keilas tegema pead või jagad lihtsalt poistele tarkuseteri?

Ei noh, mis tarkusi mina annan. Trennis teen mina soojendusharjutused ära ja põhilised asjad teeb ikka Peep. Me küll räägime väga palju läbi, mida võiks teha ja kuidas ning ka mängu ajal annan oma mõtted edasi, aga otsustab ikkagi peatreener. See on paika pandud, et mina ei tee otsuseid. See oleks vale, kui kaks meest hakkaksid otsustama. Ma olen poistega hästi läbi saanud ja olen püüdnud rahulik olla, aga alati see ei õnnestu. Trennid on meil head, intensiivsus ja kõik asjad on paigas. Nüüd on meil füsio ka, kes poiste eest hoolitseb.

Oled ka ilma Pahvita saanud trenne läbi viia?

Paar korda olen saanud tõesti kätt proovida, kui Peep on ära olnud. Ega see väga kerge pole, vajab ikka vaatamist ja mõtlemist. Enne kodus ikka vaatan oma märkmeid, mis ma vanasti kirja olen pannud. Minu jaoks see pole nii, et “oppa, ma olen kõva mees” ja nüüd hakkan tegema. Pead ikka jälgima, kellele sa teed, kuidas sa teed ja mida sa teed.

Kui oled saanud poistele ise trenni anda, siis kas Pahv on kava ette andnud või oled poistele vana kooli näidanud?

Peep on öelnud, mida oleks vaja teha ja need asjad olen ma ise oma peaga ära teinud. Aga muidugi, mõned harjutused on ka 25 aasta tagused. Igal treeneril on oma filosoofia, mida ta harjutusest tahab. Võime teha ühte harjutust kahte erinevat moodi, oleneb, mida tahan mina või mida tahab mõni teine treener. Aga lõpuks on nii, et ega poistel pole väga vahet, kes trenni läbi viib.

Kui liikuda natuke laiemalt esiliiga juurde, siis kuidas praegune tase Sulle varasemaga võrreldes tundub? 

Paar aastat tagasi oli see jalutuskäik looduses (Muigab.). Ma ei taha küll pahasti öelda, aga siis tegid nädalas kaks korda trenni, mängisid ühe mängu ja järgmine päev pidutsesid. Aga nüüd on nii, et see, kellel on vähem võite, pole teistest sugugi nõrgem. Nagu näiteks ka meie tänane vastane Audentes (G4S Noorteliiga – toim.). Nad on kõik noored, tegelikult isegi palju nooremad, aga väga perspektiivikad ja väga kihvtid poisid, kellest tulevad kahe, kolme, viie aasta pärast head mängijad. Enamasti mängivad omad poisid ning isad, emad, vanaemad, vanaisad, õed ja vennad tulevad neid poisse vaatama, nagu meil Keilas. Aga on ka selliseid võistkondi, kus polegi kohalikke poisse, keda vaatama tulla. Mitte keegi ei teagi, kust kohast võistkond kokku on võetud. Tegelikult pole see õige, esiliiga võistkond peaks olema ikkagi selle paiga sats. See on kõige tähtsam.

Kui sa iseloomustaksid nüüd meistriliiga taset, siis kuidas see tundub?

Võin öelda, et esiliigat vaatan rohkem kui meistriliigat, sest meistriliigaga on mul mõningad asjad, millest ma aru ei saa. Viimasel ajal saan ma üldse vähe aru (Muigab.). Aga võistkondade komplekteerimine… kui tiimile on võetud treener ja tema ei komplekteeri meeskonda, siis milleks ta seal on? Ja teiseks, kui ühest võistkonnast käib läbi kaksteist mängijat, siis ma küsin nii, et kas on mõni pime seal eesotsas või on need mehed kellegi sõbrad, et nad saavad siia? Okei, tiimis on üks ebaõnnestunud valik või on tõesti mehed vigastatud, minagi olen komplekteerinud võistkonda ja olen vahetanud mängijaid, aga ühe või kaks. Aga see mulle ei meeldi, et võetakse siit ja saadetakse sinna. Suhtumine “ma tulen teen seda toidu eest” pole päris õige. Isegi kui nii tehakse, siis poleks vaja sellest rääkida.

Kui vaadata esiliiga taset, siis kas Sinu arvates suudaks esiliiga esimese otsa satsid meistriliiga tagumise poolega võrdselt mängida?

Mina ei näe üldse mingit vahet seal. Ütleme nii, et olenemata sellest, kes täna on (esiliigas) esimesed kuus, võiksime (meistriliiga) tagumise paariga kindlasti mängida. Küsimus on ainult selles, et välismaalased on neil natukene paremad. “Natuke” (Kerde teeb sõrmedega jutumärke – toim.) paremad, sest neil on rohkem raha. Rohkem polegi ühtegi küsimust. Komplekteeritus on päris hõre. Kõrgliigas võiks olla kuus võistkonda ja teised mängiksid esiliigaga kokku ja teeksid omi asju.

Kuidas Eesti-Läti liiga Sulle meeldib ja kuidas see ennast Sinu jaoks õigustanud on?

Eesti-Läti liiga mulle meeldib. Seal on lugematu hulk noori lätlasi, aga kui vaadata meie võistkondi, siis need on komplekteeritud tavaliselt mustanahalistest mängijatest. Kõik need tagumised võistkonnad mängivad lätlastega ehk siis oma meestega. Vaat see on minu jaoks küsimus, et kus meie sellised mängijad on? Kas lätlasi on nii palju rohkem, et nad saavad toimetada oma meestega ja meie komplekteerime välismaalastega? Selles liigas on meie jaoks kasulik juba see, kui üle Läti piiri sõidame ja mängime kaks korda Läti võistkonnaga, sest nende mäng ja meie mäng on täiesti erinevad. Kui Kalev/Cramo suudab nende kolme parema võistkonna vastu saada kuuest mängust kaks võitu, siis see näitab, et meie mängu ülesehitus on hoopis teistsugune, kuigi lätlane on peatreener.

Viimastel aastatel on Eesti klubide arv kõrgliigas kõikunud, mis Sina arvad, mitu võistkonda oleks kõige optimaalsem?

No Soomes on kümme või üksteist, ma isegi täpselt ei tea ja võin ka eksida (tänavusel hooajal suisa 12 klubi – toim.). Kui mina olin 20 aastat tagasi Soomes, siis oli seal 14 võistkonda. Tegelikult oleks õige vastus, et vastavalt sellele, kui palju meil mängijaid on. Võime ju osta endale sisse välismaalasi, keda on praegu juba ca 30 kindlasti Eesti meistrivõistlustel mängimas, aga kas see on päris õige? Kui meil oleks rohkem mängijaid, siis oleks ka rohkem võistkondi. Suvaliselt seda liigat nii kokku panna, et võtame täna 12 võistkonda, kuus tugevamat ja kuus nõrgemat – sellel ei oleks mingit mõtet. Ma ei ütle, et tagumine ei võiks esimest võita, alati võib, aga kõik sõltub ikka sellest, kui palju meil on mängijaid. Praegu on meil mehi vähe ja üle kaheksa võistkonna Eestis lähitulevikus mängima panna pole mõtet.

-Üllar Kerde ja Eesti rahvuskoondis 2009. aastal sõprusmängul Soomega | Foto: Siim Semiskar

Räägime natuke ka rahvuskoondisest. Koondis on viimasel ajal väga head minekut näidanud. Oled olnud ka ise koondise juhendaja, kuidas iseloomustaksid praegust soomlasest peatreenerit Jukka Toijalat?

Toijalaga on mul tore mälestus, et kui mina olin Soomes treener, siis tema oli mängija ja mängis minu vastu. Ükskord, kui teda nägin, siis tuletasin talle seda ka meelde. Mulle meeldib tema treenerifilosoofia, mis erineb paljuski meie treenerite omast. Ta mängib nende meestega sellist mängu, nagu ta arvab, et need mängijad on suutelised näitama. Mitte nii, et mina treenerina tahan just nii mängida, aga mehed on lihtsalt s***d. See pole õige. Muidugi praegune põlvkond on hea ka ja mehi jätkub. Kahju, et nad mängivad kõik väljas, aga teisest küljest, kui nad mängiksid kodus, siis nad poleks ka nii head. Ma ei käi küll nii palju saalis enam ja rohkem jälgin ma mängus treenerite vahelist võitlust, aga mulle meeldib Toijala olek, rahu, teadmised ja oskus kuulata. Mulle Jukka meeldib!

Kui võrrelda omaaegse Üllar Kerde, Tiit Soku ja Jukka Toijala koondise mängupilti, siis mis on sarnasused ja peamised erinevused?

Sarnasusi pole. Erinevused tulevad juba selle koha pealt, et hetkel on paremad võimalused kui meie ajal. Minul oli näiteks nii, et kuus mängijat tulid välismaalt, kaks päeva rääkisime nendega ja siis läksime mängima. Meil muud varianti polnud. Praegu on rohkem mänge ja rohkem võimalusi. Tiidu ajal olid põhilised need “surmalaagrid”. Ta tegi põhjaliku ettevalmistuse ka klubikorvpalliks. Mäng on ka nii palju muutunud. Meie ajal polnud selliseid atleete, nagu praegu on. Kui kõrvutada Margus Metstaki ja praeguseid pikki, siis on nad võrreldamatud. Üks oli oma liigutustega osavam, teised on jõulisemad ja atleetlikumad. Kui panna need oma aja kolm võistkonda mängima, siis pronksi toon ma ära (Naerab.). Aga praegune rahvuskoondis on äge ja ma loodan, et nad veel alles näitavad oma tõelist palet.

Levinud on arvamus, et Eesti korvpallis pole kunagi varem nii laia ringi koondise tasemel mängijaid olnud. Kas nõustud sellega või on erinevatel põhjustel lihtsalt see koondisering vajadusest nii laiaks venitatud?

Sellega ma ei taha nõustuda, et meil kunagi pole nii palju mängijaid olnud. Eks meie ajal oli ka mängijad. Minul on hoopis teine küsimus, et miks meie kõik mängijad tulevad välismaalt, miks meil neid kodust ei tule? Meil on piisavalt häid treenereid. Soomes on selles mõttes asi paigas, et enne 18-aastaseks saamist välja ei lähe, treenid kodus. Meil on nii, et mida noorem ja mida parem, siis kohe minema. Aga mängijaid on, maailm on lahti, kõik lähevad igale poole, kus võimalik on. Aga ma ütlen, et kõige vähem hinnatud inimesed Eestis on korvpallitreenerid!

Sa oled korra peatreenerina EM-finaalturniiril käinud. Sul on kindlasti Jukka Toijalale mõned konkreetsed soovitused, millele mõelda, kui suurturniiril pall mängu pannakse?

Muidugi oleks mul talle rääkida nii mõnedki asjad. Aga kui öelda läbi selle intervjuu, siis sõnastaksin nii, et tuleb samamoodi jätkata, kasutades neid mängijaid, kes tal parasjagu on ja kasutada seda taktikat, mis ta on välja töötanud just nende meeste jaoks. Jõuame jälle sinna, et tema hea omadus on, et ta kindlasti jälgib kõrgetasemelist korvpalli, aga ta tingimata ei mängi selliselt, nagu mängitakse Euroopa tippkorvpallis. Ta pigem mängib seda mängu, mida saab nende meestega, kes tal praegu on. See mulle väga meeldib ja kui ta seda ka jätkab, siis on võimalik teha väga head tulemust.

Kui heaks pead Sa Eesti koondise võimalusi Milanos alagrupist edasi pääseda?

Kõik sõltub sellest, kui palju tuleb vastastel ja kui palju jõuab meil põhimehi kohale. Näiteks need, kes meil Ameerikas mängivad, kas ülikoolid lubavad ja nii edasi. Olen seda ülikoolide süsteemi proovinud põhjalikumalt õppida, et miks osad saavad tulla mängima ja osad ei saa. See on veel absurdsem kui Nõukogude Liidu aegne korvpall (Muigab.). Aga kui kõik on kohal, siis võime olla täiesti ettearvamatud ja Eestil on šanss edasi saada. Seal pole midagi võimatut. Kui jalgpallis ei saanud Itaalia edasi, siis halloo!

Ehk ideaalis on meil vajalik tase olemas?

Loomulikult, muidu ei saaks ju EM-ile mängima!

scroll to top