Close

INTERVJUU | Tommy Rutherford oma põlvevigastusest, esmamuljetest Eesti eluolu kohta ning Kalev/Cramo tiimist

-Tommy Rutherford | Foto: BC Kalev/Cramo Facebook

BC Kalev/Cramo tõi tänavuseks hooajaks korvi alla võitlusliku 28-aastase ja 204 cm pikkuse keskmängija Tommy Rutherfordi, kes kahjuks sai kohe hooaja algusfaasis treeningul põlvevigastuse, mis hoiab teda mitu kuud platsi kõrval. Kolmes Optibet Eesti-Läti liigas kogus Rutherford enne vigastada saamist keskmiselt 9 punkti ja 7,3 lauapalli.

Neli aastat UC Irvine’i kolledžis ülikoolikorvpalli mänginud ameeriklane alustas karjääri Euroopas, kui Luksemburgi liigas kogus keskmiselt 19,7 punkti ja 16,5 lauapalli mängus. Edasi läksid liigad tõsisemaks, kui järgmine samm oli Šveitsis, seejärel Hollandi-Belgia liigas ja siis juba Leedus Klaipeda Neptunase tiimis.

Korvpall24.ee portaal tegi Rutherfordiga intervjuu vahetult enne treeningul saadud vigastust, kus rääkisime tema senisest karjäärist, esmamuljetest nii klubi kui ka Tallinna eluolu kohta ning tema tugevustest korvpallurina. Pärast uudist trauma kohta võtsime tsentriga uuesti ühendust ning mees vastas lahkesti ka vigastust puudutavatele küsimustele.

Tommy, räägi palun alustuseks sellest, kuidas sa korvpalli juurde jõudsid ja miks see mäng sinu jaoks äge on.

Hakkasin korvpalliga tegelema tänu oma perele, eelkõige isale ja vennale, kes on suured Los Angeles Lakersi fännid. Lapsena vaatasime kogu aeg NBA mänge ja kuna ma ise ka mängimist jätkasin, siis kasvas minus armastus korvpalli vastu – nii mängimise, vaatamise kui ka mängu tundmaõppimise vastu.

Võta mõne lausega kokku oma ülikoolikarjäär. Mida sellest perioodist edasiseks karjääriks kaasa said ja kuidas see sind mängijana arendas?

Minu neli aastat Irvine’is olid täis meistritiitlitega korvpalli – minu 2016. aasta kursus võitis kolm Big Westi põhihooaja meistritiitlit ja Big Westi turniiri meistritiitli hooajal 2018–2019. Hooajal 2018–2019 võitsime ka oma esimese mängu March Madness‘il, mis oli ühtlasi esimene kord, kui meie kool üldse March Madness‘il mängu võitis. Nende nelja aasta jooksul UC Irvine’is õppisin väärtuslikke liidrioskusi, nagu suhtlemine, eeskujuks olemine ja igapäevane distsipliin, olles oma viimasel aastal meeskonna kapten. Samuti omandasin harjumused, mis aitasid mul igal hooajal edukalt täita rolli, mida minult võidukas meeskond ootas.

Alustasid oma karjääri Luksemburgis ning seejärel siirdusid Šveitsi Starwingsi võistkonda. Kuidas kirjeldaksid Euroopa korvpalliga kohanemise protsessi, kas mõni korvpallialane detail vajas eriti pikka harjumist?

Minu esimese aasta väljakutse seisnes eelkõige harjumises mitte ainult Euroopa mängustiiliga, vaid ka sellega, kuidas toime tulla profimängija rolliga. Esiteks tuli kohaneda FIBA korvpalli erinevate reeglite ja kohtunike vilega. Nagu näiteks korvi tõkestamine rünnakul, erinevad nüansid vigade vilistamisel ning asjaolu, et mängijad ei saa ise time-out’i võtta. Mõne mängu järel saab aga need erinevused üsna kiiresti selgeks. Teiseks tuli toime tulla vaimsete väljakutsetega: olla eemal lähedastest, õppida tundma uue riigi kultuuri ja leida viise, kuidas end uues olukorras võimalikult mugavalt tunda. Lõpuks, mängulisest vaatepunktist on Euroopas profina tegutsedes kohanemisvõime aasta-aastalt ülimalt oluline. Ülikoolis on nelja aasta jooksul kindlad rollid ja süsteemid, kuid Euroopas tuleb kasutada oma tugevusi, et mitte ainult tõestada, et suudad tulemusi teha, vaid et suudad seda teha erinevates mängusüsteemides.

Edasi liikusid Belgia-Hollandi ühisliigasse Leideni võistkonda. Kuidas võrdleksid kogetud taset Šveitsiga?

BNXT-liigas mängimine oli minu karjääris suur samm edasi. Selles liigas mängitakse meeskondade vastu, kes osalevad Europe Cup’il ja Meistrite liiga kvalifikatsioonis, samas kui Šveitsis on vaid üks klubi, kes mängib rahvusvahelistel turniiridel. BNXT-liiga annab võimaluse mängida mitte ainult Hollandi, vaid ka Belgia meeskondade vastu ning konkurentsi tase kasvab sealt ainult edasi.

Belgiast liikusid edasi Neptunasesse Leedus. Teame, et Leedus on korvpall justkui religiooni staatuses. Palun kirjelda, mis mulje Sulle sealne mänguline tase ja korvpallikultuur üldiselt jättis.

Leedu on tipptasemel korvpallimaa, kus fännid on väga teadlikud ja kirglikud. Mulle on alati muljet avaldanud, kui tugevalt leedulased oma korvpalli toetavad ja kui pühendunult nad kohal käivad. Korvpalli tase Leedus on üks parimaid, kus ma kunagi mänginud olen – üle poole liigast osaleb mingil kujul rahvusvahelises konkurentsis ning iga mäng on algusest lõpuni väljakutse. Leedus on palju andekaid ja kogenud mängijaid, kes on end Euroopa turul tõestanud ning pälvinud seal austuse.

Eelmisel hooajal mängisid kahes G Liiga tiimis. Millest oli tingitud tiimivahetus ja kas pärast mitut hooaega Euroopas nõudis USA stiiliga harjumine taas aega?

Meeskonnavahetuse põhjuseks oli see, et South Bay Lakers pidi oma koosseisus ruumi tegema endisele seitsme aasta pikkuse NBA-kogemusega mängijale, mistõttu mind kahjuks lasti lahti, kuna olin viimane, kes oli lepinguga liitunud. G Liigasse kohanemine nõudis veidi aega, sest seal pannakse suurt rõhku kiiretempolisele skoorimisele ning paljud mängijad on noored, erakordselt atleetlikud ja oma karjääri algusjärgus. Mul õnnestus kasutada oma korvpallialast tarkust ja tugevat põhioskuste pagasit, et saada eelis mängijate ees, kes olid füüsiliselt võimekamad, kuid alles arenesid. Samuti sain aidata oma meeskonnakaaslasi mängijatena kasvada, jagades nendega oma mängutunnetust ja kogemusi, mis olin saanud välismaal professionaalselt mängides.

Millised olid Sinu esimesed mõtted, kui kuulsid Kalev/Cramo huvist ja miks otsustasid nendega liituda?

Ma teadsin Kalev/Cramost juba varem, sest olin kuulnud, et nad mängivad igal aastal rahvusvahelistel turniiridel, kas siis Meistrite liigas või Europe Cup’il. Tulin Kalev/Cramosse, et mängida väga professionaalses klubis, millel on pikk ajalugu meistritiitlite võitmises ja kõrgetasemelises rahvusvahelises konkurentsis osalemises.

Kas keegi Sinu sõpradest on varem siinses liigas mänginud?

Ükski mu sõpradest ei ole varem selles liigas mänginud, kuid ma tean mitmeid mängijaid, kellega olen ülikoolis või teistes välisliigades vastamisi läinud ja kes on mänginud Eesti-Läti liigas.

Palun kirjelda end mängijana. Millised on Sinu tugevused ja nõrkused?

Mängijana kirjeldaksin end kui kõrge korvpalli IQ-ga mängijat, kes on korvi lähedal efektiivne, kasutades mõlemat kätt ja mitmekesiseid korvialuseid liigutusi. Olen samuti tõhus lauavõitleja ning hea pick and roll’i kaitses ja visete takistamises. Viimastel aastatel olen oma mängu lisanud kindla keskpositsioonivisete ja läbimurrete arsenali. Valdkonnad, milles ma endiselt edasi areneda püüan, on kolmepunktiviske täpsus ja suurema viskekoormuse võtmine.

Üks Sinu praegustest Kalev/Cramo meeskonnakaaslastest ütles isiklikus vestluses, et oled üks professionaalsemaid mängijaid, kellega ta kunagi koos on mänginud. Kui meeldiv on niisugust tunnustust kuulda ja mis teeb Sind nii professionaalseks?

On alati hea tunne, kui meeskonnakaaslased ütlevad, et olen professionaalne – see tähendab, et tulen iga päev tööle õige suhtumisega. Hooaja jooksul on just sinu meeskonnakaaslased ja treenerid need, kes oskavad su iseloomu kõige paremini hinnata, sest nad on sinuga peaaegu iga päev koos. Ütleksin, et minu professionaalsuse määrab see, kuidas ma igasse päeva suhtun: olen alati õigel ajal kohal ja tavaliselt üks esimestest, kes jõuab saali, et enne treeningut individuaalselt harjutada. Püüan kõigiga – meeskonnakaaslaste, treenerite, meditsiinitiimi ja teistega – suhelda ja tervitada, kui nad saali tulevad, ning jään pärast treeningut saali, et teha taastusharjutusi, lisaviskeid ja järgida treeneritelt ning personalilt saadud kava.

Kas tunned end mugavamalt suure ääre või keskmängija kohal?

Tunnen end kõige mugavamalt mängides keskmängija positsioonil, kuna seda on minult kogu karjääri jooksul kõige rohkem oodatud. Olen arendanud oma mängu ja tugevusi, et saavutada edu just keskmängijana. Viimastel aastatel olen täiustanud oma efektiivsust keskpositsioonivisete ja läbimurrete osas. Tänu sellele tunnen end kindlamalt ka ääremängija positsioonil.

Ülikoolis oli Sul hea kolmeste tabavusprotsent, kuid Euroopas mängides pole Sa kolmeseid visanud. Miks nii?

Viimased kaks aastat ülikoolis muutus minu roll rohkem korvi all paiknevaks mängijaks, keskendudes oma rolli arendamisele meeskonna jaoks vajaliku tipptaseme saavutamiseni. Esimestel Euroopa-aastatel panustasin eelkõige rolli täitmisesse, mis võimaldas mul jätkuvalt oma klubidele võite tuua, olles nõutud tipptasemel suure mängijana korvi all. Kuna olen Euroopas mitu aastat mänginud ja arendanud oma mängu erinevaid aspekte, on kaugvisete täpsus jätkuvalt oluline, et saada mitmekülgsemaks mängijaks.

Eurosarjas ja siinses liigas astuvad Sulle korvi all vastu mehed, kes on sinust suuremad ja pikemad. Mida pead enda trumbiks niisuguste mängijate vastu?

Peamiseks eeliseks pikemate mängijate vastu pean oma liikuvust ja kiirust. Tänu oma heale vormile ja kiirusele on raskem suurematel ja aeglasematel mängijatel kaitsta pick and roll‘e, hankida kaitselauapalle ja saada palli sügavale korvi alla. Kuigi olen mõnest vastasest väiksem, võimaldab minu jõud ja füüsiline tugevus nihutada neid oma positsioonilt, sundides neid rohkem vaeva nägema, et jõuda viskeks sobivasse kohta. Samuti võimaldab see mul ise rünnakul õigesse positsiooni jõuda ja efektiivne olla. Minu hea vastupidavus ja liikuvus nii pukis mängides kui ka nägu ees vastaseid ette võttes sunnib suuremaid ja raskemaid mängijaid kaitses külgsuunas liikuma, mis on neile raske.

Palun võta kokku Meistrite liiga kvalifikatsiooniturniir. Mis Sinu hinnangul edasipääsust puudu jäi?

Meistrite liiga kvalifikatsiooniturniir ei andnud meile soovitud tulemust. Esimeses mängus Rilski vastu liikus pall hästi, saime kiirrünnakutest korve ja täitsime oma kaitseplaani väga korralikult. See andis meile esimese mängu võidu ja võimaluse jätkata Levice Patrioti vastu teises mängus. Levice mängus ei olnud meie kaitse piisavalt tõhus ning me lubasime neil jõuda rünnakul kohtadesse, kuhu nad soovisid. Andre Wesson mängis suurepäraselt ja me ei teinud piisavalt, et teda kogu mängu vältel ebamugavasse olukorda panna.

Olete juba kohtunud ka oma Eesti põhirivaali Tartu Ülikool Maks & Mooritsaga. Algus oli ilus, hiljem olite raskustes ja kaotasite. Miks nii?

Tunnen, et meie Tartu mäng algas hästi tänu kaitse intensiivsusele. Teisel veerandil jäime hätta viskamisega ja kaotasime rünnakul oma süsteemi, mis mõjutas meeskonna tähelepanu ka kaitses. Kuna teine veerand ei läinud soovitult, oli raske mängu täielikult tagasi saada. Andsime heale meeskonnale liiga palju enesekindlust. Lõpus polnud meie viskevalikud piisavalt targad, et täielikult mängu tagasi tulla.

Millised on Sinu ootused hooajaks üldiselt?

Meie meeskonna ootused on teha edukas hooaeg Europe Cup’il, võita Eesti-Läti meistritiitel ning jätkata Kalev/Cramos traditsiooni, olles meistritiitleid võitev organisatsioon.

Kuidas peatreener Indrek Reinboki stiil Sulle sobib ja mida ta Sinult väljakul ootab?

Treener Reinboki juhendamisstiil sobib mulle, kuna ta on väga võiduhimuline treener, kes usaldab ja suunab oma mängijaid tiimi süsteemi sees tegema ise agressiivseid ja tarku otsuseid. Mängijana olen alati kõige paremini esinenud, kui mu treenerid on seadnud kõrged standardid ja võitlusliku konkurentsi, et mänge võita, samal ajal aga andes vabadust ja usaldades mängijaid tiimi süsteemi raames ise otsuseid vastu võtma. Treener Reinbok ootab minult, et oleksin selle meeskonna liider ja panustaksin meeskonna edusse, mängides agressiivselt ja nutikalt selle taktika raames, mille ta on meeskonna identiteediks kujundanud.

-Tommy Rutherford | Foto: BC Kalev/Cramo Facebook

Kes Kalev/Cramo Eesti pikkadest sulle enim muljet avaldab ja miks?

Arvan, et meil on väga andekas pikkade osakond, kes on mulle muljet avaldanud mitte ainult mängijate, vaid ka inimestena. Meie pikkadel on väärtuslikud oskused: nad suudavad kaitses täita erinevaid ülesandeid ning rünnakul olla efektiivsed viskajad ja skoorijad nii korvi all kui ka kolmepunktijoone tagant. Kõige tähtsam on see, et nad näitavad kõrget professionaalsuse taset, olles toetavad meeskonnakaaslased, kes aitavad mul ja teistel pideva suhtluse ja konkurentsivõime kaudu paremaks saada.

Kuidas oled kohanenud Eesti eluoluga, kas miski on üllatanud?

Olen Eestis eluga väga hästi kohanenud. Tallinn on kaunis linn, kus on lihtne orienteeruda. Siin on palju mitmekesiseid toiduvalikuid ja linnamelu, mis on andnud minu naisele ja mulle võimaluse vabal ajal uusi kohti avastada ja uusi tegevusi proovida. Mind pole tegelikult miski üllatanud, välja arvatud see, kui kergesti on kättesaadavad toidupoed, transport ja muud teenused nagu Bolt ja Wolt, eriti välismaalasena, kes ei valda eesti keelt. Linn teeb suurepärast tööd, et välismaalased tunneksid end mugavalt ja teretulnuna.

Kui palju Sa vabal ajal korvpalli vaatad ja milliseid liigasid eelistad?

Vahel jälgin ka hooaja sees, olgu see siis NBA või Euroliiga, kuid kõige aktiivsem olen korvpalli vaatamisel NBA play-off’ide ajal.

Kes on Su lemmikmängija?

Minu lemmikmängija NBA-s on praegu Giannis Antetokounmpo. Esiteks imetlen südamest, millise energiaga ta mängib. Tal on sees vägev mootor ja sihikindlus, mis minu arvates on tänapäeva korvpallis unikaalsed. Teiseks on tal üks parimaid mõtteviise, mida olen sportlasel näinud – tema hoiak on eelkõige olla mängu õpilane. Tema võime võtta arengut ja ebaõnnestumisi graatsiliselt ning kasutada neid igal aastal oma oskuste arendamiseks on väga eriline omadus. Lõpuks on ta lihtsalt üks domineerivamaid korvialuseid mängijaid, keda olen näinud. Tema jalgade töö, visete blokeerimine, individuaalne kaitse, korvialune mäng ja rünnakute lõpetamine läbi kontakti on erakordsed.

Toimetaja: Järgnevad küsimused-vastused on juba ajast, kui Rutherford oli oma põlve vigastanud ning ka esialgsel uuringul käinud.

Mis Sul täpsemalt põlvega juhtus ja mis esialgne uuring näitas?

Mängisime trennis 5-5 üle väljaku ja võitlesin paari võistkonnakaaslasega lauapalli eest ning sain õnnetult mõlemalt poolt hoobi vastu põlve. Ehk siis tegemist oli õnnetusega, kus ma olin valel ajal vales kohas. MRT uuring näitas, et väga tõsiselt põlves midagi katki pole ning operatsiooni pole vaja teha. Pean hakkama tegelema taastusraviga ning lihaste treenimisega, et jalg taas korda saada.

Kuidas Sa vaimselt vigastusega toime tuled?

Saan enam-vähem hakkama. Vigastused pole kunagi kerged, kuna nad hoiavad Sind mängimast mängu, mida väga armastad. Aga ma lihtsalt võtan seda vigastuse perioodi ühe päeva kaupa.

Kas Sa jäid taastusraviga Eestisse tegelema või sõitsid kodumaale?

Ma jään Eestisse ning treenin igapäevaselt, et võimalikult ruttu platsil tagasi olla. Olen üsnagi optimistlik selles osas, mis arst mulle ütles, et taastumine saab olema 100-protsendiline ning esialgne diagnoos on, et 3-4 kuud pean eemal olema. Eks ole näha, kuidas põlv iganädalaselt reageerib, aga olen juba ühe nädalaga näinud väga positiivset edasiminekut. Mulle tundub, et taastumine saab olema pigem varajasem, aga loomulikult hindame iga nädal uuesti mu põlve seisukorda.

scroll to top