Close

INTERVJUU | Thomas van der Mars: elasin Kalev/Cramos peatreeneri lahtilaskmist üsna raskelt üle

-Thomas van der Mars | Foto: Siim Semiskar

Hollandi koondise pikaaegse keskmängija Thomas van der Marsi jaoks on Eesti olnud oluliseks paigaks, kui pärast USA ülikooli Kreekas halba situatsiooni sattunud 209 cm pikkune tsenter sai võimaluse esmalt Raplas ja seejärel BC Kalev/Cramos oma profikarjääri õigetele rööbastele lükata.

Pärast 2018. aasta kevadel Eesti meistrina siitkandist lahkumist on 32-aastane van der Mars mänginud kodule ligidal – ühe hooaja Belgias ning viimased aastad kodumaal Den Boschis. Tänavu on van der Mars saanud FIBA Europe Cup sarja raames mängida nii Pärnu Sadama kui ka Kalev/Cramo vastu ning Tallinna tulek ootab teda ja Den Boschi meeskonda algava nädala kolmapäeval veel ees.

Korvpall24 portaalile antud intervjuus rääkisime van der Marsiga pigem nendest Eestis mängitud hooaegadest ning tahtsime hollandlase käest teada, kuidas tema karjäär üldse algas, miks võttis ta poole Kreeka kõrgliigahooaja pealt vastu Rapla pakkumise, mida mäletab ta treener Aivar Kuusmaast, keda mäletab ta oma endistest tiimikaaslastest kõige eredamalt ning kas ta jääb ka pärast mängijakarjääri lõppu korvpalli juurde.

Alustame päris algusest. Kunas Sa korvpalliga alustasid ja kui vanalt Sa läksid Hispaaniasse, Gran Canaria akadeemiasse?

Korvpalli hakkasin mängima 9-aastaselt. Kuni 16. või 17. eluaastani mängisin lihtsalt enda lõbuks, aga siis kutsuti mind mängima Hollandi noortekoondise eest. 19-aastaselt siirdusin Gran Canaria korvpalliakadeemiasse ja sealt edasi juba USA-sse Portlandi ülikooli, mis mängib NCAA esimeses divisjonis.

Kas tagantjärele mõeldes oli Hispaaniasse minek õige samm?

Tagantjärele mõeldes oli Gran Canariaga liitumine kindlasti õige otsus. Kuna Hollandi korvpallis olid ressursid piiratud, siis hakkasin maha jääma endavanustest mängijatest, kes olid pärit sellistest korvpalliriikidest nagu Hispaania või Leedu. Gran Canaria andis mulle võimaluse areneda ja täita oma suur unistus, milleks oli ülikoolikorvpalli mängimine USA-s.

Mida need neli USA-s veedetud aastat Sulle kui korvpallurile andsid?

Nende aastate jooksul arenesin nii korvpalluri kui ka täiskasvanud inimesena. Kokkuvõttes oli see üks suurepärane kogemus.

Sama teekonna on valinud ka mitmed Eesti noored korvpallurid. Nad liituvad mõne Euroopa klubi akadeemiaga ja siis hiljem lähevad NCAA-sse. Kas see on Sinu arvates hea väljund väikeriikidest pärit mängijatele?

Arvan, et Hollandi- või Eesti-sugusest riigist Hispaaniasse või USA-sse minemine tähendab lihtsalt seda, et tõenäoliselt arened seal kiiremini ja jõuad kõrgemale tasemele kui kodumaale jäädes.

Euroopasse naastes hakkasid mängima Kreekas, kuid siis liitusid poole hooaja pealt Raplaga. Kas Kreeka tase oli toona Sinu jaoks liiga kõva või miks Sa sealt poole hooaja pealt lahkusid?

Esimene profiaasta Kreekas oli minule väga raske. Ma ei soovi liigselt detailidesse laskuda, aga meeskonna poolelt puudus professionaalsus ja iga päev olid keerulised ja ebastabiilsed olukorrad. See oli mulle kõva õppetund. Ilma seda ise mõistmata sattusin kohe oma mängijakarjääri alguses ühte hullemasse olukorda, mida profikorvpallur võib kogeda.

Tundub, et Sa nautisid Eestis veedetud aega, kuna jäid Raplasse ka järgmiseks hooajaks. Mis on Sulle Rapla perioodist kõige enam meelde jäänud? Sa ütlesid kord, et Rapla jääb alati Sinu südamesse. Kas nüüd, aastaid hiljem, on see endiselt nii?

Mul vedas, et sain kohe pärast Kreekast lahkumist võimaluse liituda Rapla meeskonnaga. Raplas valitses hoopis teine õhkkond. Seal olid suurepärased inimesed, suurepärane organisatsioon, suurepärased fännid ja väga toetav kogukond. Sellised asjad tähendavad väga palju, kui pead kodust eemal olema. Raplast sai mulle justkui teine kodu.

Kas mäletad Rapla peatreenerit Aivar Kuusmaad? Kui jah, siis palun meenuta tema kohta mõned huvitavad lood. Kas ta oli nõudlik treener?

Mulle väga meeldis Aivar Kuusmaa käe all mängida. Ta mõistis suurepäraselt, mida mängijad tunnevad, kuna omal ajal oli ta ise tippkorvpallur. Ta sai aru, et vigu tuleb ette ja lubas meil need olukorrad läbi mängida. See andis meile tohutult enesekindlust juurde.

2017/18. hooajaks liitusid Kalev/Cramoga. Mis Sinu jaoks selle lepingu allkirjastamisega muutus? Kas VTB Ühisliiga oli taseme poolest suur samm edasi?

Minu jaoks oli võimaluse saamine Kalev/Cramos väga põnev. Kuna ma olin koos Raplaga nende vastu palju mänginud, siis ma teadsin Kalevi meeskonda üsna hästi. Taseme tõusu põhjuseks oli peamiselt VTB liiga. Ma ei hakka salgama. Ühisliiga tase oli väga kõrge ja mul kulus sellega kohanemiseks mitu kuud. Kahjuks profikorvpallis sulle tavaliselt seda aega ei anta, sest kõik tahavad kohe tulemusi. See tähendas, et peatreener (Alar Varrak) lasti lahti. Elasin seda üsna raskelt üle, kuna tundsin, et olen osaliselt ka ise vastutav meeskonna kehvade tulemuste eest.

Palun meenuta oma eredamaid mälestusi Kalev/Cramo perioodist.

Ühisliigas suurte meeskondade vastu mängimine oli hämmastav kogemus. Loomulikult oli väga eriline ka Eesti meistriliiga võitmine, kuna see oli minu profikarjääri esimene meistritiitel.

Kas mäletad, milliste Eesti pikkade vastu oli Sul kõige raskem mängida? Või Eesti meistriliigas oli neid vähe ja kõik head pikad olid välismängijad nagu Sina ise?

Ma mäletan paljusid Eesti mängijaid, kelle vastu olen kunagi mänginud. Eesti pikad olid tegelikult päris head, kuna neil kõigil oli üks või kaks asja, milles nad olid päris head. Eesti võistkonnad mängisid üldse head meeskondlikku korvpalli.

Kes eestlastest olid Sinu jaoks kõige meeldejäävamad klubikaaslased ja miks?

Minu kõige meeldejäävamad meeskonnakaaslased Eestis olid Sven Kaldre, Martin Dorbek, Indrek Kajupank, Martin Paasoja, Kristjan Voolaid ja Karl Johan Lips. Ma mäletan paljusid teisi ka (Naerab.).

Pärast Eestist lahkumist mängisid ühe hooaja Belgias ja nüüd oled neljandat aastat tagasi kodus Hollandis. Kas Sa soovisidki kodule lähemal olla?

Mul on väga hea meel tagasi kodus Hollandis olla. Ma olen oma perekonnaga väga lähedane ning oli raske neist nii kaua eemal olla. Den Boschi Heroesi eest mängimine annab mulle võimaluse mängida suhteliselt kõrgel tasemel ilma Hollandist lahkumata. Mulle sobib see suurepäraselt.

Kas Sa oled Eestist lahkumise järel saanud pakkumisi Eesti klubidelt?

Eesti klubidelt ei ole ma enda mäletamist mööda rohkem pakkumisi saanud.

-Thomas van der Mars Rapla särgis | Foto: Siim Semiskar

Kui populaarne on korvpall Hollandis? Kui palju fänne mängudel kohal käib ja kui palju kajastatakse korvpalli Hollandi meedias? Kas teil on noori talente, kellest me varsti kuuleme?

Hollandis on korvpall veel üsna vähetuntud spordiala, aga selle populaarsus kasvab, eriti just nooremate põlvkondade seas. Meie mängudel käib regulaarselt sõltuvalt päevast ja vastasest ligi 2000 pealtvaatajat. Meedias on kajastus jäänud üsna napiks, kuid meeskonnad ja liiga töötavad selle nimel, et see oleks parem.

Sa oled regulaarselt kuulunud Hollandi rahvuskoondise koosseisu. Kui palju tähendab Sulle oma riigi esindamine ja millised koondisemängud on kõige eredamalt meelde jäänud?

See oli minu jaoks suur au. Mängisin Hollandi koondises aastatel 2016-22, lõpetasin koondise esindamise eelmisel aastal. See tähendas mulle palju, kuid lisamängud ja reisimine nõudsid suurt pingutust. Kõige paremini on meeles ilmselt need koondisemängud, kus ma ise hästi mängisin (Naerab.).

Hollandil ei läinud viimasel Eurobasketil kõige paremini. Kes oli Sinu lemmikmeeskond EM-il ja miks? Kui palju jälgisid 2022. aasta EM-il Eesti koondise mänge?

Hollandi meeskond ei võitnud mitte ühtegi mängu ja sõitis alagrupiturniiri järel koju. Lisaks Hollandile elasin kaasa ka Eesti ja Soome koondistele. Eestile oma isikliku seose ja Soomele endise meeskonnakaaslase Edon Maxhuni tõttu. Kuna olen suur Luka Doncici fänn, siis vaatasin ka kõiki Sloveenia mänge.

Mitu aastat plaanid veel profikorvpalli mängida? Kas pärast mängijakarjääri lõppu võime Sind näha treenerina või mõnel muul korvpalliga seotud ametikohal?

Ma pole kindel, mitu aastat ma veel mängin. Olen juba 32, kuid tunnen end endiselt hästi. Mul pole karjääri jooksul suuremaid vigastusi olnud. Võtan aasta-aastalt, aga pärast mängijakarjääri lõppu ma end treenerina või mõnel muul korvpalliga seotud töökohal ei näe. Kui otsustan mängimise ära lõpetada, siis otsin endale uusi väljakutseid, mis ei ole korvpalliga seotud.

scroll to top